Too big

Istun mina hilisõhtul oma kontoris (loe: suure köögilaua ääres, mille üks nurk on laptopile reserveeritud). Paul suundub läbi köögi magamistoa poole. Poetab möödaminnes:“There you are!” Tõsi ta on, mind pole jupp aega muudes ruumides kuulda ega näha olnud. Sest ma tahan, ma tõesti väga tahan Death Valleyst blogipostitust kirjutada. Juba mitu päeva tahan. Proovin oma eraklust õigustada: “Look, I’m trying to blog about Death Valley here… but it’s too… too…” jään otsima sobivat sõna, mis selgitaks mu kirjutamispüüete ummikusse jooksmist. “Big?” pakub Paul. Yessss! Just nimelt! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?? Death Valley on blogimiseks liiga suur ja võimas, nii otseses kui ülekantud tähenduses. No mismoodi sa kirjeldad seda kõike, ilma et postitus geoloogilise õppematerjalina mõjuks, või vastupidi, nõretavalt poeetilise ülistusena võimsale, karmile ilule? Peale eelmist Surmaorus käiku kuidagimoodi isegi üritasin, sellesamuse poeetilise poole pealt siis.

Või peaks hoopistükkis numbreid ritta laduma? Et Death Valley on USA suurim rahvuspark, pindalaga 13.650 ruutkilomeetrit, ja tervelt 91% sellest mõõtmatusest on wilderness? Et 1913. aasta 10. juulil mõõdeti Death Valleys õhutemperatuuriks + 56,7 kraadi Celsiust (maailmas on vaid üksainus kord kõrgemat temperatuuri mõõdetud, Liibüas, kui ma ei eksi). Et Death Valley soolaväli, Badwater Basin, on 86 meetrit merepinnast madalamal, aga vaid 25 kilomeetrit eemal asuv Telescope Peak 3366 meetrit merepinnast kõrgemal? Et aastane maksimaalne sademete hulk Death Valleys on alla 50 millimeetri?

Nagu kuus aastat tagasi, ei läinud me seekordki Death Valleysse turistlema, vaid kohal olema. Nii omavahel öeldes, ma olen täitsa kindel, et kuigi sõbrad ja sugulased seda otsesõnu ei väljenda, peetakse meid Pauliga natukene imelikeks. Kümme päeva kivisid vahtida? Mingeid loomi-linde ka ikka nägite? Jaa, paari ronka. Taimi? Jaa, mõned kesised kreosoodipõõsad. Pluss pisikesed, peaaegu olematud kaktused. Tegelikult oleme ju hea hulga Death Valley “turismimagneteid” kah viksilt ära vaadanud - kanjonid, soolaväljad, Devil's Golf Course, Arist’s Palette, Dante’s View, pluss kümned teised "peab nägema" paigad, mille pilte Instagram ilmselt tuugalt täis on. Ja mis muidugi meilegi mulje jätnud. Aga. Esiteks, nois paigus on inimesed. Mõnikord lausa palju inimesi. Ja maastik, olen tähele pannud, tõmbab endale justkui nähtamatu kaitsekihi ette, kui imetlejaid ülemäära. Tahate, ma avaldan saladuse, kuidas sellest kaitsekihist läbi murda? Trikk seisneb selles, et maastikku tuleb üllatada. Ilmuda kohta, kus inimloomi reeglina ei esine. Lisaks, kui end vaikselt-viisakalt ülal pidada, võib juhtuda, et kaljud ning kivid sind üleüldse tähelegi ei pane, ajavad oma asja, sina saad märkamatuna pealt vaadata.

Ja tähistaevas. Nii tähti täis taevast ei ole mina mitte kusagil mujal näinud kui Death Valleys. Seal ei ole ju vähimatki valgusreosust. Mingist konstellatsioonide äratundmisest pole üldse mõtet rääkidagi, need lihtsalt ei paista muu tähepuru hulgast välja. Ja vaikus. Õigemini hääletus. Ei tuulekohinat. Ei linnulaulu. Täielik helide puudumine, kuniks mõni kaugemas kanjonis pesitsev ronk otsustab oma valdustes kontroll-lennu teha, tulemustest häälekalt teada andes. Või kuniks tuul öö hakul siiski leiab, et vajalik oleks puhuda, ja teistpoolt Surmaorgu tulema hakkab, üle soolaväljade, madalal mürinal, justkui jaamale lähenev rong.

Mõtlesin just ükspäev, et küll ma olen ikka õnnega koos, olles väga lähedalt ning üsna pika aja jooksul (no ikka tunduvalt pikema, kui nädala-paarine turismireis) tunnistajaks olnud Emakese Maa kahele äärmuslikule tundeväljendusele - tõsine, tõrjuv, introvertne Death Valley versus meelas, vohav, ekstravertne Kauai.

Tegime Pauliga kahepeale Death Valleys mustmiljon pilti. Mägi nii ja mägi naa, org hommikul ja õhtul, camper kuu- ja aovalgel. Paraku ei muugi ükski neist lahti Death Valley tõelist olemust. Ma ausalt öeldes ei mäleta, et üleüldse oleksin Surmaorust säärast ülesvõtet näinud, turismibuklettides või internetis vms, mis mus tunde tekitaks, et oo, jaa, just niisugune ta päriselt ongi. Paulil õigus – Death Valley on tõepäraseks kirjeldamiseks ülemäära suur, ja mitte ainult pindalalt. 
Fotod enamjaolt Pauli omad.
February 06/2020
"Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world." ― Gustave Flaubert