Ma siin juba mõnda aega olen pidanud plaani, et riputan blogisse oma isikliku blogrolli üles. Aga siiani on see tundunud kuidagi hirmutav. Justkui ülemäära paljastav. Et noh, siis ju igaüks teab, kus ma käin ja mida loen ja... Samas, näe, avasin mõned kuud tagasi kommentaariumi, peale pikka sisevõitlust iseenesega, ja midagi hullu ei juhtunudki. Kohal käivad kenad inimesed kenade sõnumitega. Vaid üksainus kord olen pidanud kommenteerijale joonlauaga näppude pihta lööma. Tundub, et toimis.
Niisiis, blogirull. All paremas nurgas. Esialgu plaanisin välja panna ainult need blogid, kus tihedasti lugemas käin (loe: kus tihedasti postitatakse). Aga mismoodi sa defineerid sõna „tihedasti“? Paar korda nädalas? Kord nädalas? Kord kuus? Ühesõnaga, tegin otsuse, et mu blogirullis saagu olema kõik eestikeelsed blogid, mida regulaarselt loen. Need, kuhu vahel harva mõne teise blogija lugemislaua kaudu satun, jätsin välja, muidu saaks list liiga pikk. Välja jäid ka paar nauditavat blogi, kus iidamast-aadamast midagi postitatud pole. Kui peaks juhtuma ime ning neisse ilmub miskit uut, lisan. Arusaadavalt ei näe rullis ka neid veebipäevikud, mida olin harjunud väisama, kuid mis nüüdseks omaniku poolt parooli alla pandud.
Siis tekkis veel see küsimus, et kuidas ma blogisid presenteerima peaksin. Bloginime kasutades? Või blogija ristinime? Või varjunime? Või märksõna, mis mu meelest kõige paremini konkreetset blogi(jat) iseloomustab? Viimane oleks tegelikult lihtsaim, kuid kardetavasti ka libedaim tee :-) Lõpuks jäi niimoodi, et blogijaid, kes omaenda nime all kirjutavad-kommenteerivad, olen sel viisil ka esitlenud. Ülejäänud on varjunimega või selle lühendiga, et link ikka ilusti ühe rea peale ära mahuks. Blogirull järjestub tähestikuliselt. Kavatsesin küll postituste värskuse järgi ritta seada, aga nimekirja alumine ots olnuks siis justkui wall of shame või midagi sinnakanti, osutanuks näpuga neile, kes kaeblemisväärselt harva oma püsilugejaid uute sissekannetega rõõmustavad. Seda ka veel, et kui keegi tunneb, et ta nimele kuidagiviisi liiga on tehtud, andke teada, räägime läbi.
Fotodel Astoria. Keerdtrepp, kanepipoe aken, mererohi (bull kelp).
February 22/2020
“My blog is a collection of answers people don’t want to hear to questions they didn’t ask.”
― Sebastyne Young
Ma olen esimene! Ja ma ei pea isegi midagi postitama, et esimene olla :D
ReplyDeleteBlogrollid teiste blogides on väga toredad, sest praktiliselt ainult niimoodi leian mina uusi ja toredaid blogisid lugemiseks. Ma ei tea, kust teised leiavad :D
ReplyDeleteJaa, blogrollid on toredad (ja ma olen täiega meelitatud Sinu omasse kuulumisest!), mul nii mõnigi püsilugemise blogi sealtkaudu tulnud.
ReplyDeleteOh kui tore, isegi mina leidsin uut lugemisvara :) thnx!
ReplyDeleteJaa, mina kah ei tea, kust teised omale uut lugemist leiavad kui mitte kolmandate isikute blogrollidest. Ahjaa, tegelikult olen sedasi kah leidnud, et kellegi kommentaarid meeldivad ja/või intrigeerivad, lähen ja uurin ja tuleb välja, et inimene blogib.
ReplyDeletePS. Anu, sa oled tähestikuliselt esimene jah, aga see ei anna õigust laisaks muutuda =)
... ja blogrollidel on veel see hea omadus, et uue lugemisvara juurde juhatab sind inimene (blogija), kelle juures sa juba „püsiklient“ oled, kelle lugemismaitset sa suuremal või vähemal määral juba tead ja usaldad. Ma muide olen mitmel aastal püüdnud end blogiauhindade nominentide nimekirjast läbi närida, et loetavate blogide nimekirja täiendada, aga no EI ole suutnud. Liiga palju nö. kõrvalist müra, pärlite leidmiseks napib aega ja kannatust.
ReplyDeleteMererohi. Ahhaa, selline on siis mererohi?
ReplyDeleteMu lapsepõlve hirm järvedes ujumise ees oli seotud järvepõhjas hõljuva heinamaaga - kindlasti on seal peidus köisjad taimed, mis ujuja pahkluude ümber keerduvad ja ta veepõhja veavad!
Niisiis...nüüd võib see hirm laieneda ka meres ujumisele.
Aga muuseas: olen meelitatud!
Kaamos, lohutuseks: ma ei usu, et Eesti kandis säärast hirmutavat mererohtu kohtab. Aga kui ma neid kombitsahunnikuid esimest korda siinsel läänerannikul nägin, siis oli ikka jube küll. Arvasin, et tegemist on tõesti mingi mere-elukaga. Wikipedia ütleb, et kombitsad (varred siis) on 10 kuni 35 meetrit pikad!! Bull kelp on tegelikult hästi huvitav taim, kasvab ookeanipõhjas lausa metsadena, pakub toitu ja peavarju vee all elajatele.
ReplyDeleteMeil oli jõuluõhtul noortega juttu merikapsast. Mäletate, olid sellised konservid. Ei leidnudki netist pilti. Nad olid veendunud et räägime kalest
ReplyDeleteJaa, kelp ja kale on kaks täitsa erinevat asja.
ReplyDeleteAga merikapsakonservi ma mäletan väga hästi... öäkkkkkk!
Mina ei leia lugemist blogrollidest vaid viidetest. Keegi kuskil viitab ja ma loetava arusaamiseks loen ka viidatavat. Nagu ka Marju Lepajõe kunagi ütles (Ööülikoolis vist), et loetava täielikuks mõistmiseks peab seda tegema. Aga mul lisandub pidevalt loetavaid blogisid visalt, ma armastan neid algusest lugeda. Nagu raamatud ju, ei hakka ju raamatut poole pealt lugema....
ReplyDeleteSeda treppi mööda ronides saab palju, väga palju samme... väga anaeroobseid.
ReplyDeleteja rull on kena.
Täpselt 164 sammu. Ja noh, minu jaoks mitte nii väga anaeroobseid, ma iga päev sihukest treppi ei roni =)
ReplyDeletePeaksin sambast, mille sees trepp oli, vast pikemalt kirjutama. Ja kuidas me samba tippu jõudes mitte muhvigi ei näinud. Läheb blogima >>>>
Agele: viidetega on mul see häda, et mu blogirullis olevad blogid viitavad reeglina neile veebipäevikutele, mida ma nagunii juba loen, nii et midagi enda jaoks huvitavat uut leian viidete kaudu üliharva. Aga kui juhtun leidma, siis, vastupidiselt sinule, loen tagantpoolt ettepoole. Ma tegelikult loen paljusid raamatuid kah niimoodi. Jaa, tean, ega see normaalne pole, aga noh, ma pole ka kusagil väitnud, et väga normaalne olen =)
ReplyDelete... ja blogide „valetpidi“ lugemisel on minu jaoks veel see boonus, et kui ma alustaks esimestest postitustest, siis X või Y blogi mus üsna suure tõenäosusega huvi ei tekitakski. Mu meelest lõviosa blogidega on nii, et esimesi postitusi ei anna aastaid hilisematega võrreldagi, nii kirjutamisküpsuse kui ka sisu osas. No võtame kasvõi mu enda oma – algus, kui praegu takkajärgi lugeda, oli ikka üsna kobav ja hõre.
ReplyDeleteSeda küll. Aga huvi äratavadki aktuaalsed postid, mitte esimesed ja põnev just see areng mu arust ongi.
ReplyDeleteNo näed siis. Erinevad inimesed, erinevad (lugemis)harjumused. Tore!
ReplyDeleteTore jah! Samas ajalehti-ajakirju, niipalju kui ma nendeni jõuan, meeldib mulle küll tagant ettepoole lugeda... peale sirvingut eeskaanest tagumiseni :D
ReplyDeleteVaata aga vaata keda sa loed :) Nii äge!
ReplyDeleteMa loen nüüd ka mõnd täiesti uut bloogi :) Aitäh!
No näed siis, mu kapist välja tulekust oli asja, andis teistelegi uut lugemisvara.
ReplyDelete