Have You Ever Seen The Rain

Võiks arvata, et inimest, kes pea viiskümmend üheksa aastat ilmas elanud, sellest viiskümmend Eesti kliimas, pole võimalik halva ilmaga üllatada. Täpsustagem: halva vihmase ilmaga. Aga vale puha. Meil, kulla eestlased, pole aimugi, misasi on vihm, kuniks me pole veetnud talvist nädalakest Oregoni osariigi läänerannikul, Vaikse ookeani ääres. Ma nüüd niimoodi paugust täpselt ei mäleta, millises ulmekas tehti juttu kaheaastasest katkematust vihmasajust (Le Guin? Bradbury?), aga elu, ilmneb, on sama ulmeline kui sci-fi.

Nädal aega järjest sadas lakkamatult. Öösel ja päeval. Nii pilvisest kui ka selgest taevast. Õhuniiskus ei langenud üheksakümne seitsmest protsendist madalamale. Külm, tuleb tunnistada, siiski ei olnud, isegi mitte ookeanirannal. Iseenesest kummaline, kuna temperatuur oli vaid kasin kümme Celsiuse soojapügalat. Aga noh, võib vabalt olla, et meil Pauliga olid lihtsalt sobivad riided. Nimelt rüüstasime enne teele asumist peene linna Bendi spordipoode. Ma pole teab mis ajast „päris“ poes ostelnud, ikka ainult sekkarites, kuid väljaminek tasus end kuhjaga ära. Praegu müüakse ju lausa kosmosetehnoloogilist kraami, kevadised allahindlused pealekauba. Soetasin sulevesti ja -jope ja vihmamantli ja kaks paari veekindlaid talvesaapaid ja „jääkarufliisi“ - määrdundvalge, karvase, megasooja. Paul, muidu ülikehv shoppaja, sai kah mitu asja.

Ühesõnaga. Oleme järjekordselt camperi-tuurilt tagasi. Avastasime Oregoni kirdenurka, sealseid randu ning sadamalinnakesi. Pilte ja muljeid jälle kamaluga, mis iseenesest on ebamugav, kuna eelmise road-tripi kraamgi pole veel täies mahus üles saanud. Kisub vägisi reisiblogiks kätte? Pole ime. Ma just praegu lugesin kokku – alates jõuludest olen tervelt 37 ööd camperis veetnud, ning vaid 17 ööd koduses voodis. Sidebar: kui nüüd päris aus olla, siis mu meelest on halb toon, kui blogija üritab selgitada või vabandada, miks ta ühele või teisele teemale keskendub. Näiteks reisimisele. Või rasedusele. Või ronimisele. Või millele iganes. See tundub lugeja räige alahindamisena. Sest olgem ausad, iga mõistlik inimene taipab selgitamatagi, et blogi on blogija isiklik omand ning postituste teemad ainuisikuliselt blogija otsustada ja/või elust-olust tulenevad, samal ajal kui lugeja, kel mõist(likk)ust napib, ei adu säärast elementaarset tõsiasja ka siis, kui see kassisuuruste tähtedega blogipäisesse raiuda. Anyway. Kus ma olingi? Ühesõnaga, saime kaheksa päeva padusadu. Aga tükk maad kevadisem on seal teispool Kaskaadide mäeahelikku küll, meie kandiga võrreldes. Kevadlilled õitsevad, rohi roheline... Camper loomulikult teenis meid hästi, peale vihmaseid linna- ja rannapäevi sai õhtuti luksuslikku soojust ning kuivust nauditud.

P.S. Teate, mis on reisilt koju saabudes kõige suurem ja aeganõudvam töö? Ei, mitte camperi „lahtipakkimine“ või matkapesu pesemine vms. Kõige suurem töö on lemmikblogide lugemisega taas järje peale saamine (road-trippides hoian ma helendavast ekraanist eemale). Vähe sellest - miskipärast käsitlevad lemmikblogijad minu äraolekul eriti huvitavaid teemasid, mida kangesti kisub kommenteerima, kuid postituse kuupäeva vaadates selgub, et see konkreetne rong on ammuilma läinud, uued kirjatükid peale tulnud. Darn it.
P.P.S. Kui juba vihmast juttu. See on mu lemmik vihma-laul #2, nimelt sellessinatses esituses. Lemmik #1 on iseenesest mõista Purple Rain. 
February 19/2020
“The rain is falling all around,
It falls on field and tree,
It rains on the umbrellas here,
And on the ships at sea.”
― Robert Louis Stevenson, A Child's Garden of Verses