Talvisel ajal ilmselt võtaksin iga järgneva teema eraldi, põhjalikumalt ette, saaks hea mitu postitust. Aga on suvi. Ja meil siin Oregonis sedasorti suvi, mis enne pealehakkamist häbemetult pikalt hoogu kogus, ja millele eelnesid vastikult jäine talv ning kauakestev, külm kevad. Mistap mind on tabanud Maarjamaa suvedest tuttav tunne, et tuleb võtta, mis võtta annab, kuna kohe saab otsa. Ja Paul on lõpuks Prantsusmaalt koju saabumas, mis tähendab, et ka too väikeste pausidega pea pool aastat kestnud, töölähetustest tõugatud lahusolek saab kohe otsa. On ka aeg. Mis meil küll pähe lõi, et säärase pakkumise üleüldse vastu võtsime?? Iseäranis see viimane ots oli mu jaoks natuke liig. Ma ei taha sellest rääkida.
Kujutage ette, meil on jälle Rott. Ei, ilmselt mitte seesama, kelle ma kaugele ära sõidutasin. Hästi ei usu, et ta koduigatsusest mitmekümnemiilise teekonna ette võttis. Aga mine sa tea. Igatahes, uus pahalane on platsis, mida tõestavad kolm esimest fotot. Piltidel meie vana väikese Nissan trucki kapotialune. Truckiga sõidame mingi paar korda aastas, ja tegelikult oleks ta juba ammu pidanud paarisaja dollari eest maha müüma, aga Paulil on Nissaniga väga isiklik, nostalgiline suhe. Igasugu ammuaegseid mälestusi, karu küünejäljed esiakna klaasil ja nii edasi. No ja minulegi on truck tegelikult armas, ikkagi esimene sõiduriist, mida siin uuel kodumaal ringiliikumiseks pruukisin. Minap ta ju New Mexicost Orergonigi kolisin, ega see kerge polnud, vana, väikese, manuaalkäigukastiga autoga kiirteedel rekkade vahel ellu jääda. Ühesõnaga, niimoodi see vanake siis meil siin enamjaolt jõude seisab, üksinda nukralt teispool maja, uutematest, uhkematest masinatest eraldi. Mõistagi magus pala neile, kes segamatult kapoti alla pesa teha soovivad. Võtsime küll ettevaatusabinõud tarvitusele, mingi vänge haisuga Rodent Repellent ja veelgi vängema haisuga Irish Spring seep, mille nimel kõik närilisteohus autode omanikud vannuvad. Paraku, nagu piltidelt näha, meie Rotti säärased pisiasjad ei häiri, pesa uhkeldab suisa seebitükkide vahel. Ei teagi nüüd kohe, mis teha. Tundub, et ka mõned elutähtsad juhtmed on läbi näritud. Ilmselt peame Nissani lõpuks teenitud vanaduspuhkusele saatma.
Teate, nädalake tagasi juhtus säärane asi, et sain vene keeles rääkida. Nii imelik oli, ja ütleksin, et Ukraina sündmuste valguses kuidagi nagu... ebamugav. Tuleb välja, et mu hambahügieenik Tanja on Ukrainas sündinud venelane. (Ei, ma ei hakanud küsima, mida ta Asjast arvab. Aga järgmine kord vist võtan südame rindu ja küsin.) Olen Tanjast ennegi kirjutanud, kuid mul polnud aimugi, et tal puhas vene keel suus. Ja temal polnud aimugi, et mina vene keelest aru saan, natuke ka kõnelda tönkan. Tegelikult oli mu keeleoskus veel mingi 15-20 aastat tagasi päris hea, koeraühingus näiteks sain vene rahvusest hobikaaslastega kõik asjad aetud (loe: juhatuses mõõku ristatud ja piike murtud). Aga tänaseks on vene keel muidugi täitsa roostes, lisaks sõidab inglise keel kogu aeg sisse, kui venet rääkida püüan. Ühesõnaga, Tanjaga me viimase protseduuri ajal tegime nii, et tema rääkis vene keeles, mina enamjaolt inglise (no niipalju, kui sa seal lõuad laiali rääkida saad, eks). Teised med-töötajad, kes meid kuulma juhtusid, olid üsna hämmingus. Eks ma järgmisel korral Tanja toolis lamades püüan vähem englishit ja rohkem russkit pruukida, kuigi, nagu ütlesin, tänaseks toob see mulle veidi mõru maitse suhu.
Juba mõnda aega jälgin huviga ja mõningase... kuidas seda nüüd öeldagi? kas emalikkusega kõlab liig üleolevalt? – ühesõnaga, jälgin, kuidas mitmed mu suguõdedest blogijad tolle kümne-viieteistkümne aastaga, mis „nooruse“ ja „vanaduse“ vahele jääb, rinda pistavad (no pun intended). No mis viga jälgija olla, kui endal nimetet etapp ammuilma läbitud, eks. Mäletan ja möönan: tundus tõesti imelik, et see viimaks ka sinu endaga juhtub. Et naine, kellena end nägema ja kogema oled harjunud, tasapisi, tükk-tüki haaval kaob, et mitte eales naasta. Aga oo, kui erinevalt me seda paratamatust käsitleme. Persooniti erinevalt siis. Mis? Ah et kuidas ma ise? Noh, mul vist vedas, võib takkajärgi öelda. Igasugu suured elumuutused sattusid justnimelt selle eluperioodi sisse (või mis „sattusid“, eks ma paljuski ise satutasin), mistap ei tekkinud vähimatki lõpetatuse tunnet. Vastupidi, ma hoopistükkis uuenesin, avanesin, sündisin naisena teist korda. (Oma üheksakümnendal sünnipäeval avaldan raamatu, kus ausalt ja üksikasjalikult ära räägin, mis kõik minuga neljakümne viienda ja viiekümnenda eluaasta vahel juhtus.) No ja siis muidugi lisaks veel kodu renoveerimine, omaenda kätega vana maja kohendamine, seegi sattus suureks abiks, nii vaimse kui füüsilise poole pealt. Hoidis kere ja pea trimmis, oli tervistav, väestav, loominguline kogemus. See selleks. Teate, kui ma kaasblogijate tunnetest (ja omaenda püüdlusest kena inimene olla) vähem hooliksin, siis kirjutaksin postituse pealkirjaga „üleminekuea käitumismustrite välimääraja“. Vaatleksin mõlemat sugu. Mul peas täitsa olemas muide, too postitus. Kusjuures ennegi ju välimäärajaid koostatud, näiteks koerasportlaste oma, koeraühingu ajakirja tarvis aastal 2007 (lugemiseks kliki fotol #4). Ah et millisesse kategooriasse iseennast toona liigitanuks? Viimassesse. Pidev ebaõnnestuja. Jaa, mul kogunes pika punnitamise tulemusena küll paar täitsa kena saavutust, kuid sellegipoolest sobitusin enda arvates justnimelt feilijate lahtrisse. Aga see kaldub nüüd juba täitsa teemast kõrvale, eks.
Lõpetuseks taas sõnake mu pet peeve’st, TikTokist. Ega sealne elu-olu minuni muidu jõuakski, aga teate ju küll mu kiindumust Daily Maili vastu. No ja DM kaaperdab TikTokist ühtepuhku ühte koma teist. Sedakorda sain silmi pööritada tiktokipõlvkonna moealase jalgrattaleiutamise peale. Et väga trendikas olevat jalanõude ja rõivaste stiili vastandamine, näiteks kannad kleiti ja tanksaapaid. No mis ma oskan kosta. Kulla lapsed. Seda trikki on ammuilma tehtud. Iidamast-aadamast. Ei hakka siin sügavamalt kostüümiajalukku süüvima, kuid isiklikest kogemustest võin öelda, et poolläbipaistev, lendlev, pikk boho-kleit + tanksaapad oli möödunud sajandi 90ndatel mu suvine stamprõivastus. Ja toona polnud keegi mingit tiktokki veel uneski näinud. Aga noh, eks sellega ole umbes nagu asjaoluga, et iga uus põlvkond arvab, et just nemad on seksi leiutanud. (Gen Z latest fashion fad sees women pairing the 'wrong shoe' with their outfits. It sees people pairing sneakers or combat boots with dresses and still look chic. Read more:)
July 01/2023
“But there was more to it than that. As the Amazing Maurice said, it was just a story about people and rats. And the difficult part of it was deciding who the people were, and who were the rats.” ― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents
