Ühepajatoit

 



Talvisel ajal ilmselt võtaksin iga järgneva teema eraldi, põhjalikumalt ette, saaks hea mitu postitust. Aga on suvi. Ja meil siin Oregonis sedasorti suvi, mis enne pealehakkamist häbemetult pikalt hoogu kogus, ja millele eelnesid vastikult jäine talv ning kauakestev, külm kevad. Mistap mind on tabanud Maarjamaa suvedest tuttav tunne, et tuleb võtta, mis võtta annab, kuna kohe saab otsa. Ja Paul on lõpuks Prantsusmaalt koju saabumas, mis tähendab, et ka too väikeste pausidega pea pool aastat kestnud, töölähetustest tõugatud lahusolek saab kohe otsa. On ka aeg. Mis meil küll pähe lõi, et säärase pakkumise üleüldse vastu võtsime??  Iseäranis see viimane ots oli mu jaoks natuke liig. Ma ei taha sellest rääkida. 

Kujutage ette, meil on jälle Rott. Ei, ilmselt mitte seesama, kelle ma kaugele ära sõidutasin. Hästi ei usu, et ta koduigatsusest mitmekümnemiilise teekonna ette võttis. Aga mine sa tea. Igatahes, uus pahalane on platsis, mida tõestavad kolm esimest fotot. Piltidel meie vana väikese Nissan trucki kapotialune. Truckiga sõidame mingi paar korda aastas, ja tegelikult oleks ta juba ammu pidanud paarisaja dollari eest maha müüma, aga Paulil on Nissaniga väga isiklik, nostalgiline suhe. Igasugu ammuaegseid mälestusi, karu küünejäljed esiakna klaasil ja nii edasi. No ja minulegi on truck tegelikult armas, ikkagi esimene sõiduriist, mida siin uuel kodumaal ringiliikumiseks pruukisin. Minap ta ju New Mexicost Orergonigi kolisin, ega see kerge polnud, vana, väikese, manuaalkäigukastiga autoga kiirteedel rekkade vahel ellu jääda. Ühesõnaga, niimoodi see vanake siis meil siin enamjaolt jõude seisab, üksinda nukralt teispool maja, uutematest, uhkematest masinatest eraldi. Mõistagi magus pala neile, kes segamatult kapoti alla pesa teha soovivad. Võtsime küll ettevaatusabinõud tarvitusele, mingi vänge haisuga Rodent Repellent ja veelgi vängema haisuga Irish Spring seep, mille nimel kõik närilisteohus autode omanikud vannuvad. Paraku, nagu piltidelt näha, meie Rotti säärased pisiasjad ei häiri, pesa uhkeldab suisa seebitükkide vahel. Ei teagi nüüd kohe, mis teha. Tundub, et ka mõned elutähtsad juhtmed on läbi näritud. Ilmselt peame Nissani lõpuks teenitud vanaduspuhkusele saatma.  

Teate, nädalake tagasi juhtus säärane asi, et sain vene keeles rääkida. Nii imelik oli, ja ütleksin, et Ukraina sündmuste valguses kuidagi nagu... ebamugav. Tuleb välja, et mu hambahügieenik Tanja on Ukrainas sündinud venelane. (Ei, ma ei hakanud küsima, mida ta Asjast arvab. Aga järgmine kord vist võtan südame rindu ja küsin.) Olen Tanjast ennegi kirjutanud, kuid mul polnud aimugi, et tal puhas vene keel suus. Ja temal polnud aimugi, et mina vene keelest aru saan, natuke ka kõnelda tönkan. Tegelikult oli mu keeleoskus veel mingi 15-20 aastat tagasi päris hea, koeraühingus näiteks sain vene rahvusest hobikaaslastega kõik asjad aetud (loe: juhatuses mõõku ristatud ja piike murtud). Aga tänaseks on vene keel muidugi täitsa roostes, lisaks sõidab inglise keel kogu aeg sisse, kui venet rääkida püüan. Ühesõnaga, Tanjaga me viimase protseduuri ajal tegime nii, et tema rääkis vene keeles, mina enamjaolt inglise (no niipalju, kui sa seal lõuad laiali rääkida saad, eks). Teised med-töötajad, kes meid kuulma juhtusid, olid üsna hämmingus. Eks ma järgmisel korral Tanja toolis lamades püüan vähem englishit ja rohkem russkit pruukida, kuigi, nagu ütlesin, tänaseks toob see mulle veidi mõru maitse suhu. 

Juba mõnda aega jälgin huviga ja mõningase... kuidas seda nüüd öeldagi? kas emalikkusega kõlab liig üleolevalt? – ühesõnaga, jälgin, kuidas mitmed mu suguõdedest blogijad tolle kümne-viieteistkümne aastaga, mis „nooruse“ ja „vanaduse“ vahele jääb, rinda pistavad (no pun intended). No mis viga jälgija olla, kui endal nimetet etapp ammuilma läbitud, eks. Mäletan ja möönan: tundus tõesti imelik, et see viimaks ka sinu endaga juhtub. Et naine, kellena end nägema ja kogema oled harjunud, tasapisi, tükk-tüki haaval kaob, et mitte eales naasta. Aga oo, kui erinevalt me seda paratamatust käsitleme. Persooniti erinevalt siis. Mis? Ah et kuidas ma ise? Noh, mul vist vedas, võib takkajärgi öelda. Igasugu suured elumuutused sattusid justnimelt selle eluperioodi sisse (või mis „sattusid“, eks ma paljuski ise satutasin), mistap ei tekkinud vähimatki lõpetatuse tunnet. Vastupidi, ma hoopistükkis uuenesin, avanesin, sündisin naisena teist korda. (Oma üheksakümnendal sünnipäeval avaldan raamatu, kus ausalt ja üksikasjalikult ära räägin, mis kõik minuga neljakümne viienda ja viiekümnenda eluaasta vahel juhtus.) No ja siis muidugi lisaks veel kodu renoveerimine, omaenda kätega vana maja kohendamine, seegi sattus suureks abiks, nii vaimse kui füüsilise poole pealt. Hoidis kere ja pea trimmis, oli tervistav, väestav, loominguline kogemus. See selleks. Teate, kui ma kaasblogijate tunnetest (ja omaenda püüdlusest kena inimene olla) vähem hooliksin, siis kirjutaksin postituse pealkirjaga „üleminekuea käitumismustrite välimääraja“. Vaatleksin mõlemat sugu. Mul peas täitsa olemas muide, too postitus. Kusjuures ennegi ju välimäärajaid koostatud, näiteks koerasportlaste oma, koeraühingu ajakirja tarvis aastal 2007 (lugemiseks kliki fotol #4). Ah et millisesse kategooriasse iseennast toona liigitanuks? Viimassesse. Pidev ebaõnnestuja. Jaa, mul kogunes pika punnitamise tulemusena küll paar täitsa kena saavutust, kuid sellegipoolest sobitusin enda arvates justnimelt feilijate lahtrisse. Aga see kaldub nüüd juba täitsa teemast kõrvale, eks. 

Lõpetuseks taas sõnake mu pet peeve’st, TikTokist. Ega sealne elu-olu minuni muidu jõuakski, aga teate ju küll mu kiindumust Daily Maili vastu. No ja DM kaaperdab TikTokist ühtepuhku ühte koma teist. Sedakorda sain silmi pööritada tiktokipõlvkonna moealase jalgrattaleiutamise peale. Et väga trendikas olevat jalanõude ja rõivaste stiili vastandamine, näiteks kannad kleiti ja tanksaapaid. No mis ma oskan kosta. Kulla lapsed. Seda trikki on ammuilma tehtud. Iidamast-aadamast. Ei hakka siin sügavamalt kostüümiajalukku süüvima, kuid isiklikest kogemustest võin öelda, et poolläbipaistev, lendlev, pikk boho-kleit + tanksaapad oli möödunud sajandi 90ndatel mu suvine stamprõivastus. Ja toona polnud keegi mingit tiktokki veel uneski näinud. Aga noh, eks sellega ole umbes nagu asjaoluga, et iga uus põlvkond arvab, et just nemad on seksi leiutanud. (Gen Z latest fashion fad sees women pairing the 'wrong shoe' with their outfits. It sees people pairing sneakers or combat boots with dresses and still look chic. Read more:)

July 01/2023

“But there was more to it than that. As the Amazing Maurice said, it was just a story about people and rats. And the difficult part of it was deciding who the people were, and who were the rats.” ― Terry Pratchett, The Amazing Maurice and His Educated Rodents

Jälle!

 

Ma ei tea, kas seda võib harjumuseks nimetadakui sa oled paari aasta jooksul kaks korda ühte ja sama asja teinud? Kui võib, siis mul on harjumus sajadollarilisi rahatähti leida. Eelmisest korrast kirjutasin siin. Ja eile juhtus taas, et korjasin $100 sõna otseses mõttes maast . 

Lugu järgmine. Läksin poodi kontoritarbeid ostma. Sahmisin riiulist mingeid  kaustu valida, üks kukkus maha, kummardusin seda üles korjama, ja ennäe, riiuli serva alt vaatas mulle vastu väikene kokkumurtud paberitükk, number 100 peale kirjutet. This wasn't my first rodeo, nagu siin meie pool öeldakse, sajadollarilist maas vedelemas näha, mistap ma polnud sedakorda isegi mitte shokeeritud. Noppisin pangatähe üles, vaatasin otsivalt ringi, kas ehk kaotaja kusagil läheduses. Kuid ei teist inimhingegi minu riiulivahes, kogu kaupluses nagunii vaid paar ostlejat. Kuna issand ise teab, kaua see kupüür seal riiuli all vedelenud oli, ei hakanud ma pragmaatilise inimesena „halloo, kes kaotas sada dollarit?“ hõikuma. Ja otse loomulikult ei läinud seda ka kassapidajale pakkuma, sest talle kuulus see täpselt samapalju kui mulle. Tegin nii umbes veerand tundi poes aega parajaks, kuniks kõik minuga ühel ajal ostusaalis viibinud inimesed lahkusid. Keegi neist ei kobanud paaniliselt taskutes, arvatavalt olemasolevat sularaha taga otsides - sel juhul oleksin leitu muidugi tagastanud, peale väikest ülekuulamist, et mis väärtuses kupüürid jne. Anyway, südametunnistus vaigistatud, panin viimaks ka mina poeukse oma selja tagant kinni. Saja dollari võrra rikkamana.

Natukene siiski kripeldab, sest minul ei ole seda summat tegelikult ju vaja. Ma olen majanduslikult suhteliselt heal järjel. Aga äkki kaotajal oli vaja? Väga vaja? Äkki see oli ta viimane sada dollarit söögiraha? Kuid öelge mulle, mismoodi oleks mul, leidjal, võimalik see kaotajale tagastada? Ei ole ju mingitki võimalust. Ühesõnaga, kuna ma heategevuseks annetan nagunii küll ja veel, siis nüüd läheb sedamoodi, et kasutan need maast leitud sada dollarit omaenda tahtmiste (jah, justnimelt tahtmiste, mitte vajaduste) rahuldamiseks. Kes on/oleks sarnases olukorras teisiti talitanud, visaku kivi. 

June 18/2023                                                                             Image: Internet 

“You’re not a one hundred dollar bill, not everyone is going to like you.” ― Meg Cabot

Raamatunuusutaja

 

Soojenduseks tunnistan täitsa ausalt üles, et pööritan iga kord kergelt silmi, kui juhtun lugema või kuulma, et keegi hangib oma teadmised TikTokist. Mul on selle platvormi suhtes sügavalt juurdunud eelarvamus. Sest vaadake, ma ise kasutan info kogumiseks muuhulgas sääraseid erudiitseid allikaid nagu Daily Mail ja Vogue. Lisaks, TikTok kui nimi hakkab mulle jubedalt vastu. Hullemini veel kui FaceTime või SnapChat või ButtCrack või mismoodi neid uue aja asju iganes kutsutakse. TikTok kõlab kuidagi... ma ei teagi... creepylt? Justkui pragunenud värviga, pulstunud lakaga kepphobune, üle-eelmisest sajandist pärit, või mõni noist kopitanud, kõhedusttekitava naeratusega nukkudest, kel jäse või paar küljest kistud. Tik-tok, tik-tok, tik-tok...  

Aga tulles minu teadmisteallikate juurde, siis värskes Vogues on üks põnev artikkel. Mäletate, paar postitust tagasi sai kommentaariumis lõhnadest ja nendega seotud emotsioonidest räägitud? Novot. Ja nüüd, kujutage ette, loen mina Voguest, et kultuuriajaloo hoidjd tegelevad säärase teemaga nagu paberi-, raamatute- ja raamatukogude lõhnade uurimine ning jäädvustamine. Põhjusel, et paberile trükitud raamat kui niisugune trügib vägisi sinnasamusesse väljasurevate nähtuste nimistusse. 

Lisaks tuleb välja, et ma ei ole ainuke friik, kel esimene tegevus peale raamatu kättevõtmist, olgu köide siis uus või vana, pole teps mitte lugemine, vaid hoopiski nuusutamine. Jah, lugesite õigesti, minusugused nuusutavad raamatuid. Egas parfüümikunstnikud muidu säärast kraami genereeriks nagu Karl Lagerfeldi Paper Passion või Diptyque L’Eau Papier. Pean vaatama, kas saan kusagil mõnele “raamatulõhna” testrile küüned taha, pimesi ostmiseks pisut liig kallid mu jaoks.

Fotod pärinevad 2007. aasta suvest. Olen sellest enne kah kirjutanud, aga saagu veelkord. Tallinna lähistel Yarkoga jäljeajamistrenni tehes sattusin põlluveerde mahakallatud raamatuhunnikule, nii umbes tuhande köite ringis. Mul endal oli toona kodus ligilähedaselt sama valik riiulitel olemas. Tegin sündmuskohalt mõned paanilised telefonikõned. Tulemusetult, sest politsei, raamatukogud, taaskasutuskeskus leiu vastu huvi ei ilmutanud. Vihm oli kah kohe-kohe tulekul, ei jäta ju kultuuriväärtust sedasi ligunema, niisiis käärisin käised üles ja laadisin oma Jeebi laeni täis. Ei mäleta enam, mismoodi Yarko sinna raamatuvirna otsa sai mahutatud. Parimad palad kodus välja noppinud, annetasin ülejäänud kraami leiueelsel kuul me ühisest elamisest välja kolinud exile. 

------------

www. vogue - Nose in a book: Science has deconstructed the scents that make the experience of old books so appealing. Cecilia Bembibre, a lecturer at the UCL Institute for Sustainable Heritage, specializes in the preservation of historic smells and spends much of her time breaking down their particular compositions. In our digital era, old books meet her research qualifications; paper is at risk of becoming a limited-edition fragrance, and perfumers have taken a note. It doesn’t surprise Bembibre that people are drawn to these fragrances. “Reading is a practice we value. Often, it evokes pleasant memories—all of that world captured in a little sniff.”

June 10/2023

“Smells, I think, may be the last thing on earth to die.” ― Fern Schumer Chapman

Kohusetundliku koeraomaniku karjatus



Mul on tegelikult pooleli postitus teemal Karen (Katarinast ja Kristallkuulist inspireerituna). Aga kõigepealt tahan tänahommikuse ärrituse välja elada. Ja noh, kindlapeale on lugejaid, kes allolevale vahutamiselegi „Karen“ pealkirjaks paneksid. Niisiis. 

Ma olen kohusetundlik koeraomanik. Minu definitsiooni kohaselt sisaldab koeraomaniku kohusetundlikkus lisaks looma eest hoolitsemisele hoolekandmist ka selle eest, et peni kaaskodanikke moel või teisel ei häiriks. Selleks on kogukonnad nii siin- kui sealpool ookeani kehtestatud nii- või naasugused reeglid. Ja enamik kogukonnaliikmeid eeldab, et neist reeglitest kinni peetakse. Paraku, peale tolle nimetet enamiku esineb igas maanurgas ka neid, kes peavad ennast (ja oma koera) reegleist kõrgemail seisvaiks. Sest noh, piirangud on ju piiratud mõtteviisiga inimestele, eks. Kel enda arvates ajumahtu teistelegi jagada jagub, need oma lennukust mingite nõmedate seadustega juba kammitseda ei lase - muuhulgas näiteks sellise kitsarinnalise kokkuleppega, et avalikus kohas peetakse penid rihma otsas. Sest esiteks, nemad, vaimuhiiglased, pole isiklikult kellegagi kokku leppinud. Ja teiseks, ka nimetet vabamõtlejate koerte ajumaht olla sedavõrd suurem teiste samast liigist neljajalgsete omast, et rihmastamine solvab nendegi intelligentsust. Vabal maal sündinud vaba inimese koer peab absoluutselt igal pool saama vabalt ringi kablutada. Piirangud, need on orjamentaliteediga, kasti surutud maailmanägemisega isendite jaoks.

Ühesõnaga, nagu te sissejuhatusest aru saite, ma olen ärritunud. Sest mul on vöö vahel värske konflikt nonde iseenda ja oma elukate vabadust kõrgelt hindavate kodanikega, tänasest hommikust, me naaberlinnakese pargist. Kuhu ma Lillit vahel jalutama viin, et ta ka teistsuguseid lõhnu nuusutada saaks kui vaid kanjoni omi. 

No vot. Pargin mina auto, sätin end Lillikest autopuurist välja laskma, kui mu kõrval võtab koha sisse teine masin. Paarike (umbes minuvanused mees ja naine) istuvad alles mugavalt autos, aga juba on emma-kumma sõrm pagasnikuluuki avavale nupule vajutanud, ja välja kargavad bokser ning miskitsorti karjakoer, hakates üha suureneva diameetriga jooksuringe tegema, omavahel mänglevalt pureledes. Omanikud istuvad samal ajal ikka veel sõidukis, nutitelefone näppides. Koputan nende aknale, proua kerib klaasi allapoole. Naeratan, ning palun (väga viiskalt!) penid rihmastada. Et mul, näe, kah koer, tahaks ta jalutama viia. Proua vastab, et milles küsimus, võtku ma kätte ja viigu, nende loomad on „socialized“. Mul läheb vastuse leidmisega veidi aega, kui aus olla. Et mis mõttes sotsialiseeritud. See siin pole ju spetsiifiline, aiaga piiratud dog park, kus peabki arvestama olukorraga, et penid vabalt ringi jooksevad. (Kui minu käest küsite, siis koertepargid on üleüldse saatanast, ma ei viiks oma looma sinna eluilmaski, aga noh, paljudele omanike ja koertele sobib, niisiis lasku käia. Postituse lõpus on link ekspertarvamusele.) Me oleme hetkel ju sedasorti pargis, kus sissekäigu juures on selgelt kirjas, et kõik koerad peavad olema rihma otsas. Ühendriikides on enamjaolt ka rihma pikkus ette kirjutatud (6 feet – 183 cm), vältimaks noid flexirihmastatud, omanikust umbes kilomeetrikaugusele sööstvaid koeri. Ühesõnaga, endiselt naeratades juhtisin proua tähelepanu pargireeglitele. Proua käis välja järgmise trumbi: nemad on siin pargis aastaid koeri jalutanud, ikka ilma rihmata, sest nende koerad on sotsialiseeritud. Hm. Antud hetkel nägi see sotsialiseeritus küll väga vabapidamise moodi välja, penisid polnud enam nägemisulatuseski. Mispeale paarikese meespool end autost (aegluubis) välja hiivas ning sõiduki kõrval seistes „Joe! Joe!“ kukkus hõikuma. Joe ei ilmunud. Ei ilmunud ka ta kuriteokaaslane. Omanik keeras hääletugevust juurde. „JOEEEE!!!“ Noh, võttis aega mis võttis, lõpuks lendas Joe kui kuul pargi tualettruumi nurga tagant välja, kamraad kannul. Kätte see tandem end siiski ei andnud, nii palju lõhnu ju veel nuusutamata.  

Seks ajaks oli naeratus mu näolt kadunud. Muuhulgas ka põhjusel, et proua võttis nõuks mu koerapidamispõhimõtteid arvustama hakata, stiilis „ise oled süüdi, et rihmastamata koertes probleemi näed“. Ja vot see on seesama kuramuse attitude, mis mul noole iga kord punasesse lööb, ja silme ees mustaks. Tead mis? Minu koer ei pea kõikide ettejuhtuvate penidega „mängima“. (Ei hakka siinkohal postitust liig pikaks venitama, koerapsühholoogilistesse  üksikasjadesse laskuma - see, mida asjatundmatud mängimiseks peavad, on hulgal juhtudel hoopiski domineerimine, jõujoonte paikapanemine.) Lilli näiteks vihkab juba kutsika-east saati liigikaaslaste käitumist, mida koeraomanike keeles kutsutakse „mobbing“: teine koer (koerad) lendab tuulekiirusel peale, ilma tutvumistseremooniat läbi tegemata. Lisaks on nendesamade rihmastamata pealelendajate omanike repertuaar alati üks ja seesama: "minu koer on sõbralik, ta tahab ainult mängida". Aga vat minu koer jällegi ei taha sinu omaga mängida, kulla inimene. Juba tõupäraselt ei taha. Saksla lambakoer pole loodud social butterfly olema. Muidugi, on küllalt ka neid sakslasi, kes jumaldavad teisi koeri, aga Lilli pole sedasorti. Ta ei ole agressiivne, kuid ei hinda võõraste koerte seltskonda.  Mistap ma tulen sellesse konkreetsesse parki eeldusega, et ka teised koeraomanikud rihmareeglist kinni peavad. Aga noh, nagu näha, eeldus ei pea alati paika. (Kõrvalmärkusena, rahvuskaaslastest koeraomanike teemal, aastatepikkuse kogemuse põhiselt: eestlastest, kes sageli lausa uhkusega deklareerivad, et nende puhul on tegemist introvertidega, võiks ju arvata, et justnimelt nemad mõistavad, et kõik koerad ei pea tingimata teiste liigikaaslastega suhelda tahtma. Et koerte loomused on erinevad, nagu inimeste omadki.  Aga kus sa sellega. Mäletan, Yarko ajal pidin alailma võõraid „mänguhuvilisi“ eemale tõrjuma, sest see oleks neile endile kehvasti lõppenud. Yarko, olgu muld talle kerge, hoolis koertevahelisest sõbralikust suhtlusest sama palju kui siga pühabasest päevast, kui just tegemist polnud mõne väga südamelähedase emasega.)

Ühesõnaga, tänahommikune lugu lõppes nii, et Lillit ma autost välja ei lasknudki, sest Joe ja ta nimetu kamraad jätkasid kusagil pargiavarustes pöörast ringikablutamist, ning mul polnud tahtmist Lillikest talle vastumeelsesse olukorda seada. Seda enam, et Joe & Co omanikud ei paistnud oma lemmikute silmis erilist autorteeti omavat, st. nende käsklusi ei teinud koerad kuulmagi. Kuna olin lahkumishetkel üsna üles köetud, andsin prouale teada, et tänagu õnne, et ma talle politseid ei kutsu, seaduserikkumise eest. Ime, et ma sama soojaga kohtuga ei ähvardanud, emotsionaalse kahju korvamist nõudes. Sedavõrd amerikaniseerunud ma järelikult (veel) pole... 

Üritus päädis siiski meeldivalt, sõidutasin Lillikese teise, kaugemal asuvasse parki, seal olid koerad kenasti rihma otsas, lapsukesed mängisid mänguväljakul, idüll missugune. Kokkuvõtteks: ma vaatan viltu, väga viltu kõigi peale, kes arvavad, et neile ja nende penidele on kõik lubatud, teised tõmmaku end koomale, hoidku mokk maas ja saba jalge vahel. Jah, just nii kriitiline ja põhimõttekindel sel teemal olengi. 

The Association of Professional Dog Trainers: Dog Parks: The Good, the Bad, and the Ugly 

June 05/2023              Pildil: läinudtalvine Lilli me teise korruse terrassil 

“In an extroverted society, the difference between an introvert and an extrovert is that an introvert is often unconsciously deemed guilty until proven innocent.” ― Criss Jami, Venus in Arms