Käes!

 



Bushy-tailed woodrat kolis me koduõues kasvava hiiglasuure kadakapuu õõnsusesse möödunud suvel. Esialgu ei andnud ta kohelolekust märku midagi muud peale mõnede kummalisel moel äranäritud kiviktaimlataimede. Kuna meil siin kanjonikülgedel pesitseb karjade kaupa koopaoravaid, panime tekitatud kahjud nende süüks. Aga siis hakkas Lillikese õuekennelisse (foto 3), rohelisele vaipkattele, täiesti enneolematut sorti junnikesi ilmuma. Olgu öeldud, et üheksa kanjonikaldal elatud aasta jooksul on minust ja Paulist ekskremendispetsialistid saanud, oskame väljaheidete järgi tuvastada nii okassiga kui antiloopi, koiotitest ja jänestest rääkimata. Paul soetas odavama otsa öökaamera, paigaldas selle Lilli kenneli juurde, ja juba esimese korraga jäi kurjategija pildile. Rott! Shokeerivalt suur, jämeda, karvase sabaga, pimeduses toredasti hiilgavate silmadega…

Miks rott just Lillikese valdustes roojamas käis, jäi selgusetuks. Seda enam, et ma eales ei jäta koerasööki kennelisse vedelema. Meil kehtib nimelt kodukord, et koeral ei ole toit kogu aeg ees.  Söögiaegadel viin kausi kennelisse, Lilli sööb selle otsekohe tühjaks, seejärel korjan nõu ära. Niisiis, mingit kehakinnitust näriline kennelist ei saanud. Ilmselt meeldis talle koeralõhn või midagi? Anyway. Nagu teate, veetsime terve möödunud sügise Kauail, Lillikene oli boardingus. Hellitasime mõtet, et ehk rotil hakkas üksinda igav, kolis mujale. Aga kus sa sellega. Kui koju saabusime, oli ka tema nagu kõpsti kohal, ühes traditsiooniliste, öösel kennelisse jäetavate junnikestega. Paar esimest käesoleva aasta kuud elasime veel kerges lootuses, et vast ei pea hakkama rotipüügiga tegelema, koioteid uitab maja ümber murdu ju, täitku oma kohust, hävitagu närilisi. 

Paraku polnud koiotitest abi, rott ruulis me valdustes üha jultunumalt. Mis muud, hakkasime kurja plaani hauduma. Kuna Paul on õrnema südamega kui mina, lubasin, et võtan asja ette ajal, mil ta töölähetusel viibib. Tellitud lõks saabus üleeile (Amazon, $19.90). Eile õhtul vinnastasin lõksu kobeda kamaka suitsuvorstiga, ja ennäe, täna hommikul, kui aovalgel õue vaatasin, Lillikese kenneli poole, konutas kogukas näriline hirmunult puurinurgas. Lõksuümbrus muidugi täis pissitud ja puha. Arusaadav, nii kole sündmus ikkagi, vägivaldselt vabadus võetud... Andsin omalt poolt parima, esimene kohvitass polnud veel poole pealgi, kui mul juba õueriided seljas, autol hääled sees ja rotipuur autos, sihiks kodust piisavalt kaugel asuv metsatukk. Rott ei suutnud oma õnne uskuda, kui puuriukse avasin – kükitas teine veel paar sekundit paigal, lõpuks pani üle aasa kadakapuude poole ajama. Täna sean lõksu igaks juhuks veelkord üles, kuigi wood rat pole karjaloom, elab enamjaolt omaette. 

Mõõtudest aimu saamiseks: lõks on 27 cm pikk, rott lõksus suhteliselt keras. Täiskasvanud puurott võib väidetavalt olla kuni 46 cm pikk, pool sellest muidugi saba. 

April 19/2023

“He had been seen by another. He had become a part of the other's world, and therefore no longer in complete control of his own. The eye was another kind of cage. When it saw you the lid came down, and you were trapped.” ― George Lamming, In the Castle of My Skin

8 comments:

  1. Armas tegelikult :) sa uut kodulooma ei tahtnud?!
    Mulle jäi segaseks, mis Lilli asjast arvas. Suhtus rahulikult? Äkki nad olidki sõbrad ja sina nüüd niimoodi....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lilli on ööseti toas, ja Rott oli ööloom. Aga Roti lõhnaga kennelis oli koer ilmselt juba täiesti harjunud.
      Ning ei, ma uut kodulooma ei tahtnud, roti näol:) Kangesti tahaks kassi, aga meil siin pole kassipidamistingimusi, liig palju lihasööjaist kassihuvilisi hulgub kanjonis. Ja 100% toakassi ei taha.

      Delete
  2. Vestlesin sel teemal oma kassidega, serveerides loetut võtmes "mis te vingute, kujutage parem ette, et peate selliseid rotte püüdma".
    Nad lubasid seepeale minema kolida.
    Ei saa neile pahaks panna. Ma koliksin samuti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, tõesti ei saa pahaks panna. Nagu lubasin, panin täna ööseks kah lõksu välja, hommikuks oli hiir sees, ja no milline suuruste vahe!! Hiirekese lasin otsekohe siinsamas tagasi vabadusse muidugi.

      Delete
  3. Junnid on piirirajatis. MINU hoov, MINU puur, MINU vaip.
    Loodetavasti ei tule ta tagasi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, just, territooriumi märgistamine.
      Ning raske uskuda, et tagasi tuleb, ma oma 15-20 minutit sõitsin autoga, enne kui ta vabadusse lasksin.

      Delete
  4. Sihast elukat meil pole, õnneks vist. Jänes eile tagaaias, kuts ajas rõõmsalt taga, jänksi suurt ei sega, hüppab vopsti üle aia. Pesukarusid kõvasti vähemaks jäänud. Paari nädala eest ilmus pisike punene orav, täna nägime üllatusega kuidas tegi kolmele mustale tuule alla - hirmuga ootan, millal nood rassismi süüdistusega välja ilmuvad :P Punast eelistame puhtalt käitumise mitte karvavärvi tõttu ;) Mustad nimelt kipuvad majja kaasüüriliseks trügima, punased eelistavad puuõõnsusi ja looduslikku eluviisi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Uudishimust googeldasin red squirrel-black squirrel. Nii huvitav!
      "There is still a lot to be seen in the way of conclusive evidence of why blacks and grey’s dominate red squirrels but many scientists agree on a few possibilities."
      https://www.wildlifeshield.ca/blog/why-grey-and-black-squirrels-dominate-red-squirrels/

      Ja artikli lõpulõik ütleb, et kui ma Canadas elaks, saaks ehk karistuse kaela, et Roti omakäeliselt kinni püüdsin ja minema toimetasin, ilma professionaali abita. Või mida täpsemalt nad selle "humane eviction" all silmas peavad? :)

      Delete