Ühesõnaga. Kuna ma säärastesse ühekülgse toitumise lõksudesse kipun langema, tundub mõistlik end aeg-ajalt kõrvalt vaadata, väikest auditit läbi viia. Oman üsna kindlat usku, et inimene on see, mida ta sööb. Teisisõnu: kehatüübile, elustiilile, kliimale vastav „kütus“ on üleüldise kehalise ja vaimse heaolu seisukohast tähtis. (Võeh, see lause kõlab nii ametlikult.) No ja ühel päeval siin avastasin kehakütuse järjekordse ülevaatuse käigus, et kuigi magusat tarbin ülivähe, peitub mu menüüs siiski üsna palju suhkrut. Kasvõi näiteks marinarakastmes, mida tihtipeale poest ostan, kui laiskus ei võimalda ise keeta. Või kohvimagustajas, milleks minu jaoks on juba aastaid olnud agaavisiirup. Mingi pealiskaudne teave mingist ammuloetud udusest allikast on mind hoidnud arvamusel, et agaavisiirup on valge suhkruga või kunstlike magustajatega võrreldes üübertervislik ja öko ja mis kõik veel. Võta näpust. Paul siin ükspäev rebis katte mu silme eest, saates paar agaavisiirupi-teemalist linki – ja mis ma näen. Agaavisiirupil on küll madalam glükeemiline indeks kui valgel suhkrul, aga sisaldab see-eest tunduvalt rohkem fruktoosi, mis, juhul kui teda ei tarbita näiteks toore puuvilja kujul, on mitmete tervisehädade allikas. Selge pilt - agaavisiirupiga tuleb hüvasti jätta. Aga... aga... aga ma olen ju eluaeg üksnes magustatud kohvi pruukinud! Mis siis nüüd saab? Pruun suhkur? Mesi? Ei, mesi kohvi sisse ei kõlba, liig tugeva maitsega. Kiire arupidamise tulemusena otsustasin, et sellestsamast päevast alates, ilma üleminekuperioodita, heidan mistahes kohvimagustajad üle parda. Päevapealt. Paugupealt. Cold turkey, nagu meil siinpool vett selle kohta öeldakse. Nüüd joongi mõnuga mõru kohvi. Kohvikoorega. Magustajat taga ei nuta, kohe üldse mitte. Tunnistan siiski, et igahommikune esimene kohvilonks on siiani mõningane shokk, samas teine lonks juba täitsa OK. (Kui kellelgi on agaavisiirupi kohta faktidel põhinevat teavet, mis siinkirjutatu ümber lükkab, andke julgesti teada.)
„Külm kalkun“ on mulle ennegi sobinud. Ei mäleta, kas olen sellest kirjutanud, aga Las Cruceses elades tekkis mul kevadeti allergia mingi kohaliku õielise vastu. No ikka sihuke allergia, et silmad vees ja nina kinni, ja muud kaasuvad kellad-viled. Afrin avitas esialgu kenasti. Kuid kuna õitsemine muudkui kestis ja kestis, pruukisin ninapihustit ilmselgelt liig pika perioodi jooksul, tulemuseks rebound congestion. (Ei julge tõlkida, teadjail paluks lahkesti pakkuda eestikeelset vastet.) Ja see, kulla sõbrad, oli jube. Kümme korda jubedam kui allergianähud. Õhk ei käinud ninast enam üldse läbi, magada ei saanud... Googeldasin, avastamaks, et mul tuleb oma armsast Afrinist loobuda. Ja et ma pole kaugeltki ainuke, kes ninasprei lõksu langenud, olemas lausa tugigrupid ja foorumid Afrini-sõltlastele, ja et paljud varjavad oma sõltuvust lähedaste eest, käivad salaja nurgatagustes pihustamas... Ühesõnaga, märksõnaks sõltuvus. Muide, hädaline võib arstil paluda medikamentoosseid abivahendeid välja kirjutada, aitamaks Afrini-sõltuvusest tasapisi, suhteliselt valutult vabaneda.
Olgu öeldud, et mina „karke“ ei kasutanud. Läksin taas tollesama külma kalkuni teed, lõpetasin Afrini pruukimise päevapealt. Järgnes paar päeva täielikku põrgut. Ma ei saanud õieti süüagi, sest söömiseks tuleb ju suu sulgeda, aga nina kaudu ei sisenenud ega väljunud ükski õhumolekul. Ninasõõrmed olnuks justkui kinni tsementeeritud. Ööd olid veel hullemad kui päevad, tukastasin istuliasendis, ahmides hapnikku kui kala kuival. Kusjuures see ei olnud võrreldav nö. tavalise nohu nina-kinni-staadiumiga, vaid midagi hoopis kannatusterohkemat. Õnneks mõne aja möödudes hakkas õhk õige õrnalt jälle läbi käima, iga päevaga aina rohkem, ja tänaseks on sellest õudsest episoodist jäänud vaid ammune, kuhtuv mälestus.
Jaa, näe, cold turkey tundub mu olemusega sobivat. Ma pole enam-vähem eluaeg pikalt hoogu võtnud, et mingit muutust läbi viia, säärast, mille vajalikkuses antud hetkel kindel olen. Ainuke, mis takkajärgi imestama paneb, on tõsiasi, et oma esimese, kauakestnud kooselu lõpetamist 10 (loe: kümme) aastat edasi lükkasin. Kus too külm kalkun siis oli? Mul oleks teda iseenese hüveolu jaoks hädasti tarvis läinud.
Kuidas teil mitmesuguste mahajätmistega lood on?
April 04/2023 Image: Internet
“I’ve been through more cold turkeys than there are freezers.” ― Keith Richards, Life
olen aeg-ajalt paastumise korras kohvi või alkoholi sinnapaika jätnud, mitte et otse põhjust oleks, aga lihtsalt tundub hea mõte vahepeal asja eest, teist taga katki jätta. Kohviga oli alguses tegemist, et vererõhku üles saada, tasapisi kohanes kuidagi. Aga päris maha pole ma kumbagi jätnud, sest ei näe nagu vajadust, isegi kui kohvist on nõrk (nõrk, kuna juba kogetult ülesaadav) sõltuvus olemas - odav ja eriliste kõrvalnähtudeta sõltuvus teeb elu pigem paremaks kui halvemaks.
ReplyDeleteKui haigest peast kohv ei istu, siis graviteerun täitsa iseenesest tee poole.
Aga mis sa siis allergia vastu tegid? mu kogemust mööda lähevad need omapead jäetuna ainult hullemaks (kuigi lühiajalise ravi järel jälle taanduvad ja siis saab natuke aega ilma ravimita hakkama).
Ma ei tea, kas allergia tõttu või oli mul muud viga, aga suur osa mu lapsepõlve . eriti kooliaega - möödus ninakinnisuse tingimustest, mis meenutab vägagi sinu kirjeldatut. Et ainult läbi suu saab kuidagi hingata. Raskendava asjaoluna oli mul veel nina rämedalt ja lõpuni väljanuuskamatult tatine, mis on loomulikult PIINLIK. ja sul oli vist õnn elada suht asustamata kandis. Mul tuli sellisena ringi käia ja suu kaudu hingamisel on kõva sotsiaalne stigma; pealekauba olin lühinägelik ja vaatasin uduse pilguga, lühidalt, pealiskaudse pilguga vaatajad olid veendund, et ma olen intellektipuudega.
Mul täpselt sama lugu kohviga - tõhus diagnoosimisvahend. Kui haige olen, ei lähe kurgust alla. Aga muidu olen jah paraku kohvisõltlane, (hommikune) madal vererõhk õigustuseks tagataskust võtta.
DeleteMis ma allergia vastu tegin? Kolisin Oregoni :) Aga Oregonis, näe, selgus, et mul on kadakapuude õietolmu vastu allergia, ja sa ilmselt oled fotodelt näinud, kus me elame. Kadakapuude keskel. Ega miskit, tuleb jälle kolida... see on tegelikult naljaga öeldud. Me kolime eelkõige muudel põhjustel.
p.s. Su ninakinnisuse kirjeldus on hea :)
Ma muide teen samuti aeg-ajalt veinipaaste. Kohvipaastu pole (veel) proovinud, ei näe põhjust. Justnimelt - odav ja eriliste kõrvalnähtudeta sõltuvus annab elule manti. MINGI pahe peab inimesel ju ometi olema... :)
Deletejah, siis on alati lihtne lahendus, kui tahaks midagi heaaaad...
DeleteKohvipaastu ei ole ka proovinud, ma ei saa isegi madalat vererõhku kohvijoomise õigustuseks tuua. Võib-olla kui kunagi vererõhk normist kõrgemaks läheb ja pannakse valiku ette kas kohvi või madalam vererõhk, siis pean sellele mõtlema. Mulle kusjuures meeldib kohvi joomine kui tegevus st kuuma maitsva joogi joomine, mitte saadav kofeiinilaks. Vabalt võin koffeiinivaba kohvi juua, kui maitse enam-vähem (aga valik on väike ja maitse ka on nagu ei ole). Asendusjooki ei ole suutnud välja mõelda, tee ei ole see ning veejoomine on hoopis teine tegevus.
DeleteAlkoholi olen aeg-ajalt sinnapaika jätnud, ilma mingi olulise põhjuseta. Ei ole sõltuvust, ei ole joonud tihti, aga lihtsalt mõnel ajaperioodil on tunne, et vaat nüüd ei taha üldse.
Suitsetamise jätsin maha päevapealt - nädal aega olin tigedam kui tavaliselt, aga muud häda polnud midagi. Igaks juhuks hoidsin poolikut suitsupakki sahtlis umbes kümme aastat, enne kui ära viskasin, aga vaja ei läinud :D
ReplyDeleteSuhkru söömist tahaks vähendada, aga kuidagi ei õnnestu. Enesetundele mõjub halvasti, aga söömist vähendada millegipärast kuidagi ei suuda. Püüan mingit loogikat leida ja kuskilt tahtejõudu hankida juba vähemalt aasta... Kahjuks töötan kontoris, kus on kommid-šokolaadid-koogid kogu aeg laual. Muidu oleks ju lihtne, kui koju ei osta. Aga praegu, jube keeruline. Muidugi fentanüül ilmselt oleks hullem, lohutan end sellegagi.
Kohvijoomist püüan ka kontrolli all hoida, vahel õnnestub, vahel mitte. Olen eluaeg joonud musta mõru kohvi, nii et vähemalt pole see mu suhkrusõltuvusega seotud, aga ma kipun seda natuke liiga palju jooma.
Minu suhkrutarbimise lõpetas Savisaar :) siis , kui kõik oli talongiga, siis lihtsalt polnud ja nii kuidagi jäigi. Väidetavalt lähevad vananedes maitsepungad tundetumaks ja vanemad inimesed tahavad väidetavalt tugevamaid maitseid. Mul on vastupidi. Ma ei taha liiga magusat, soolast, vürtsikat jne. Ma tahan puhtaid, naturaalseid maitseid.
ReplyDeleteMinu sõltuvus on puuviljad ja marjad. Isegi, kui ma endale sisendan, et tervislik vmt, siis tegelikult ma söön neid liiga palju. Aga nagu mu isa ütleb- mingi pahe peab inimesel olema, ja mis vahet, kas sured haige või tervena, ükskord sured nagunii. Seega. Ma ei kavatse oma maasikasöömist mitte kuidagi vähendada.
Mina olen väga tugevate maitsete ja vürtside fänn ja nüüd ma sain arstilt korralduse soola tarbimist vähendada ja ma olen täitsa segaduses, et mismoodi üldse siis süüa saab...
Deleteühed krõpsutootjad olevat vähendanud soolasisaldust, vähendamata soolast maitset, sel teel, et kasutasid pmst õhemat soola - keel puutub nagunii ainult vastu kristalli pinda, vahet pole, kui paks see on. Huvitav, kas seda annaks koduses söögitegemises kuidagi rakendada - umbes et sool ainult toidu pinnal.
DeleteMa olen lugenud, et soovitatakse soola lisada mitte niiväga toiduvalmistamise ajal, aga pmst vahetult enne valmimist, siis pidi vähem kuluma (oleneb toidust ja valmistusviisist muidugi ka). Aga ma ausalt öeldes pole aru saanud, kas seal siis on vahet või ei. Kuna ma olen Indigoaalase vastand (naturaalne maitse tähendab minu jaoks täielikku maitsetust), siis mul läheks oma maitsemeelte ümbertreenimisele vist aastakümneid.
Deletema ise küll tunnen soola maitset siis paremini, kui ma lisan teda otse taldrikusse, ja selle, mis toidu sisse läheb, võiks samahästi kasvõi lisamata jätta.
DeleteMa arvan, et soolaga on lihtne. Kui lisad toidutegemise algul imbub suur osa toidu sisse ja kunagi ei puutu keelega kokku. Kui lisad just enne söömist taldrikul puutub see vähene keelega kokku ja annab maitseelamuse. Mõistlik kasutada võimalikult peenet soola sest pindala (keelega kokkupuutuv osa) suhe ruumalasse (kogust määrav osa) oluliselt suurem peenema pulbri korral. Ega ilmaasjata keemiliste reaktsioonide kiirendamiseks aineid peenestata - reaktsioonid toimuvad eelkõige kokkupuutepindadel.
DeleteMa panen toitu valmistades soola ülivähe või üldse mitte, sööma hakates lisab igaüks ise oma toiduportsule. Aga mul on see häda, et peensoola ei armasta, pruugin jämedateralisi (Celtic Sea Salt ja Hawaiilt toodud must ja punane sool). Teil on jumala õigus, peensool annab rohkem maitset, aga mulle just meeldivad need mõned suured terad toidul...
Deletemulle vahel ka - kui suurest terast tuleb tugev soolamaitse muu mageda toidu taustal, on efekt nagu veel suurem. et pole ühtlane mudru, vaid kirju maitse.
DeleteMul on olnud ravimisõltuvus, külma kalkunit ei saanud paraku kaaluda, sest see oleks mind mitmeks päevaks rajalt maha võtnud. Tekkis see nii, et pärast autoavariid palusin perearstil telefoni teel endale valuvaigistit, ta kirjutas opioide. Kuhjaga. Sellistes doosides, et.... Kusjuures toda perearsti ma isegi ei näinud kunagi, kõik käis telefoni teel.
ReplyDeleteSõin ennast siis seisukorda, kus vahelejäänud tablett põhjustas lämbumishoo, aga võetud tablett ei võtnud valu ära, lihtsalt lubas hingata jälle.
Vahetasin perearsti, läksin visiidile ja palusin abi võõrutamise jaoks raviskeemi kokku panemiseks, valu otsustasin lihtsalt taluda.
Nüüd on lastel aegajalt põhjust rääkida ajast, "kui ema narkar oli". Peresisene nali lihtsalt. Väljaspool peret me seda nalja ei tee.
Kusjuures ma tean, et ma satun kergelt sõtuvuste küüsi ja tänu teadmisele ei ole lasknud kunagi midagi sellist endale ligi. Samas ei välista ka millegi proovimist, välja arvatud midugi kanged mõnuained. Suurem kuivik kui keskmiselt olen ma siiski.
Armas aeg. Meil siinpool on opioidisõltuvus täielik epideemia. Hea kuulda, et sa vabaks said.
DeleteMa olen ka nagu sina. Paralleelina toon veel välja ujuma mineku. Ma pean ennast ikkagi hooga ära kastma ja kaelani vette sulpsama, selle asemel et vähehaaval end veega harjutada ja peoga käsivarsi kasta jms. Lasteaias käisime mitmekaupa õe juures süstil. Ma olin alati esimene, kes tahtis oma süsti kätte saada, et "oleks tehtud" ja saaks rahulikult edasi minna, mitte praadima jääda.
ReplyDeleteJah, mul on vette minekuga samamoodi - karsumm ja valmis :) Ja süstitaoliste protseduuridega kah - teeme ära, mis siin praadida, saab eluga edasi minna.
DeleteSuhkru vähendamisest ja "looduslikumatest" suhkrutest (justkui suhkruroog ja -peet oleks kuidagi vähem looduslikud) - ka kõik mulle kätte puutunud allikad ütlevad, et vahet pole, mis taimest sa oma suhkrud kätte saad, fruktoos on ikka fruktoos ja glükoos ikka glükoos ning toimetavad oma asju teha.
ReplyDeleteAga maitse poolest on mul nii, et mitmesugused rafineerimata variandid - olgu need eri tumedusastmes pruunid roosuhkrud või mesi vms - on minu jaoks nii palju huvitavama maitsega, et ma tajun neid isegi magusamana (kuigi tõenäoliselt on need maitset rikastavad komponendid pigem hoopis mõrkjad või teravad) ja selle võrra kulub neid sama maitselaksu saamiseks vähem.
Jah, mulle tundub kah näiteks pruun suhkur magusam kui valge - mida tumedam, seda magusam. A mesi on mu jaoks üleüldse mingis eraldi kategoorias, ei lähe minu peas suhkru-teemaga kokku, sest tal on niivõrd spetsiifiline maitse. Mesi on... noh... mesi :)
DeleteMul on mahajätmistega väga lihtne - ei harrasta selliseid tegevusi või aineid, mida peaks maha jätma :P Söön ja joon mis meeldib ja palju meeldib, teen seda mis meeldib, palju meeldib ja palju jaksan. Pole kunagi võtnud mitte mingisuguseid rohtusid, vitamiine ega lisandeid. Ei teagi on mul lihtsalt sihuke organism, mis ei naudi liigselt kahjulikke aineid ja harjumusi või hoopis selline nagu seal, mis seedib rahumeeli kõik sodi läbi.
ReplyDeleteKoroona algusest saati pole kordagi haigegi olnud, töö juurest antud "koroonapäevad" suusatamiseks kasutanud, sest muidu lähevad raisku. Ainsad tervisemured viimasel aajl on harvaesinevad mitmesugused spordivigastused, mida ravin plaastride ja pihta saanud piirkonna ajutise aktiivsuse vähendamisega.
Suhkru ja soola hulka toidus vähendas asjaolu, et kaasa tarbib seda kraami vähe ja tema teeb toitu. Algul kokkukolides lisasin juurde aga natukese ajaga harjusin vähesega. Kohvi peale panen Nestle metspähklimaitselist CoffeeMate, mis on kahtlemata jube keemia aga maitseb hästi. Hmmm..., sellest ja äkki kohvist on sõltuvus, sest tassin teda isegi Eesti puhkusele kaheks kuuks piisava koguse kaasa ja kohvita elul mõtet ei näe :D. Praegugi istun siin kohvitassiga ;)
Jah, see on täielik lotovõt, kui tervis nagu sinul. Naudi!
DeleteNestle, aiiiii... no ma käin enda seatud karmide reeglite järgi ja ei ütle midagi :)
Kas sa võtad CoffeMate Eestisse kaasa? Kas Eestis seda ei müüda? Või võtad kohvi kaasa? Miskipärast on mul mälus, et eelistad Soomes toodetud kohvisid, KultaKatriina või mis nad olidki?
Mälu ei peta, eelistan Kulta Katariinat. Valgendajat võtan kaasa. CoffeMate metspähklimaitselist Eestis pole, lähim piirkond Belgia, vähemalt eelmine aasta. Hakkasin mõtlema, et ei imestaks kui Nestle mingit sõltuvust tekitavat narkotsi sisse segab, Coca-Cola firma ju ennevanasti lisas kokaiini,😁
DeleteP.S. Eetilistel kaalutlustel väldin vaid vene firmasid või firmasid kes venes veel tegutsevad, sedagi alles viimase aasta jooksul. Kui Nestle seal peaks tegutsema, vaigistan südametunnistuse hääle😜
Jah, ma ei imestaks, kui maitsestatud kohvivalgendaja koostises mingi kerget sõltuvust tekitav aine (loe: kemikaal) leidub. Või mistahes tänapäeva nn. mugavustoidus. Aga noh, siis kaaludki, eks, kas tasub kõigest, mis söögi-joogimõnu pakub, loobuda, või tasub naudingu nimel väike risk võtta. Mina olen, nagu sinagi, mõningase riski poolt (kui just mingi tervisehäda ei keela toodet X või Y pruukida). Su ülejäänud dieet on ilmselt suures plaanis tervislik, vaevalt see väike valgendajagi sind rajalt maha võtab.
DeleteEetiline külg on jah muidugi teine teema, aga jätame selle siin puutumata, pole vaja su kohvi-rõõmu rikkuda.
kõrvalepõikena sel eetilisel teemal, mis firmad veel Venemaaga äri jätkavad - siin ühed peavad selle üle arvet ja täiendavad regulaarselt (et kui firma oma käitumist muudab, paikneb ka uude rubriiki). Z on need, kes täiega teevad, A on kõige selgemad katkestajad, N on vahepealsed. Firma nimel klikkides saab detailsemat infot, sh seda, mis moel ta Venemaal edasi tegutseb.
Deletetõsi, siin on ka ravimi- jms firmasid, kelle puhul võib arvesse võtta humanitaarseid kaalutlusi ("ärme lase tsivilistidel ära surra, isegi kui nad on mölakad võimule lasknud"), aga nagu öeldud, firma nimel klikkides antakse täpsemat infot.
https://rubusiness.org/?type=Z
Aitäh lingi eest, notsu!
DeleteSiin on teine, info esitamise viis on teistsugune, hinnang mõne firma puhul erineb natuke, aga suures plaanis mitte väga.
Deletehttps://som.yale.edu/story/2022/over-1000-companies-have-curtailed-operations-russia-some-remain
a twitteris käib praegu vaidlus: just tuli teade, et väidetavalt tegutseb Pernod Ricard ikka Venemaal edasi. Vaieldakse selle üle, kas see on lihtsalt alatu ahnus või õõnestavad maksatsirroosi vormis režiimi seestpoolt. :)
Deletehttps://twitter.com/officejjsmart/status/1645102420035346435
Söömisharjumiste ja menüü ülevaatamine aeg-ajalt on väga hea mõte, ise ka kipun ühekülgusesse langema - maitseb ja mugav ka, kui ei pea mõtlema. Siis vahel ikka vaatan, et liiga pikalt ühekülgset toitu tarbima ei jää.
ReplyDeleteSõltuvustest loobumisega, mina maadlen suhkru- ehk magusasõltuvusega ja olen proovinud nii järk-järgult vähendamist kui ka alatest päevast X ei söö üldse magusat (st magustoite/šokolaadi jms). Sõltlasena tunnistan, et päriselt edu ei ole kumbki meetod toonud. Võib-olla veidi rohkem tulu on toonud järk-järgult vähendamine pideva enesekontrolliga, praegu söön magusat vähem kui 20 aastat tagasi.
Suhkrust kohvis loobusin nii ammu, et ei mäleta täpselt miks ja kuidas. Võimalik, et esialgu vähendasin suhkru kogust, sest alustasin siiski priskest 2-3 lusikast kruusis ja mingil hetkel piisas ühest lusikatäiest. Aga kui loobusin, siis vist ka üleöö, aseaineid ei otsinud ning puudust ka ei ole tundnud. Kusjuures suhkrust tee sees loobusin jupp aega hiljem ja siis küll nii, et ükspäev lihtsalt enam ei pannud.
Aga üleöö olen hoopis uut head harjumust alustanud. Ühel ilusal sügispäeva aastaid tagasi otsustasin tervisesporti tegema hakata, ostsin spordiklubi aastase pääsme ja jäingi käima mitu korda nädalas, ei mingit tasapisi harjutamist.
Mul on teega täpselt sama - pole iial suhkruga teed joonud. Küll aga moosiga :)
DeleteAu ja kiitus trenni teemal! Paljud ilmselt annaksid väikese sõrme, et sinu tahtejõudu omada.
Mul trennitegemisega sama lugu. Umbes kakskümmend aastat tagasi ühel heal päeval hakkasin tegema ja teen siiani, ilma pausideta (st kui haige olen, siis nädalake muidugi ei tee, aga pikemaid pause pole olnud). Tahtejõuga pole siin midagi pistmist, ilmselgelt on see mu ainus kirg ja hobi maailmas.
DeleteKinnitan Klari sõnu, tahtejõuga ei ole siin mingit mingit pistmist. Ei ole pidanud end kordagi sundima või veenma, pausid on ainult tervislikud või logistilised (reisimine nt, kus on piisavalt liikumist aga mitte alati päris tervisespordi alla kvalifitseeruvat). Sain aru, et kehale on vaja, teadvustasin seda endale ja nii lihtne oligi.
DeleteNo ma ei tea, prouad... teil mõlemal on ehk tahtejõud säärane by default olek ehk? Muidu ju muud ei kuulegi, kui et "alustasin jaanuaris trenniga, aga tahtejõudu jätkus ainult 1. veebruarini" :) Või siis on jah nii, et trenn on kirg ja hobi.
DeleteMu meelest enamik inimesi küll nii mõistlikud pole, et saavad aru, teadvustavad, ja teevad. Aga olgu mis tahes, teile mõlemale au ja kiitus igatahes, ägedad naised!
Mina jälle imetlen seda nohurohust loobumist, see on tegelik tahtejõud. Trenniga ei ole mul peale mõningase harvaesineva lihasvalu kaasnenud mingeid füüsilisi hädasid, pigem ikka nii, et pärast liigutamist on parem olla.
DeleteJooksma hakkasin päevapealt rohkem kui 4 aastat tagasi. Tahtejõudu ei pea rakendama, sest meeldib. Eriti naudin pealejooksu kaifi dushi alt tulnuna lebotoolis külm õlts pihus. Ei saa aru, miks inimesed peaks tegema asju, mis neile ei meeldi, puhas masohhism ju🙄
DeleteTrenniga on lihtsalt see asi, et tuleb teha asju, mis endale meeldivad. Kui keegi ütleks mulle, et ma nüüd mingil põhjusel pean hakkama suusatama või korvpalli mängima, siis mul jaguks tahtejõudu võibolla ka vaid umbes kaheks trenniks. Enamik inimesi mu meelest teebki selle vea, et nad arvavad, et nii, nüüd peab hakkama trenni tegema ja alustavad mingi alaga, mis neile tegelikult ei meeldi. Siis loomulikult ei taha kuigi kaua teha ju. Ja muidugi ongi olemas inimesi, kellele reaalselt ei meeldigi mitte ainumas liikumismoodus, sinna pole ka midagi teha. Mulle näiteks reaalselt ei meeldi kõndimas käia, jalutada ja seda ma tõesti pean sundima end vahel tegema, sest muidu ma ei viibi värskes õhus mitte iialgi ja ma leian, et inimene vahel ikka võiks pool tundi õues ka olla. Jooksmisest loobusin, sest ühel hetkel see mulle enam ei meeldinud ja ma tõesti ka nii suur masohhist pole, et teha asju, mis enam ei meeldi.
DeleteKlariga täiega nõus - kui teha asju, mis meeldivad, siis pole mingit tahtejõudu vaja.
DeleteMaha jätmistega on mul väga viletsasti. Peaks palju asju maha jätma, ei suuda.
kui nüüd sõltuvustest ja liikumisest ühe hingetõmbega rääkida, siis mulle tundub lausa, et ma olen teatud tüüpi liikumise sõltlane. Kui ma saan päevas tundide viisi tantsida või ringi jalutada ja eriti tore, kui sinna vahele ujuda ka, siis on hästi mõnus olla. Ainuke häda, et sellise eluviisi vahel ei jõua väga palju seda tööd teha, mille eest raha makstakse, ja muid asju teha, mida küll ei tahaks, aga on vaja.
DeleteMina ka olen liikumise sõltlane :)
Deletehttps://viistuhatviissada.blogspot.com/2021/10/the-evil-exercise-queen.html