Mul on tegelikult pooleli postitus teemal Karen (Katarinast ja Kristallkuulist inspireerituna). Aga kõigepealt tahan tänahommikuse ärrituse välja elada. Ja noh, kindlapeale on lugejaid, kes allolevale vahutamiselegi „Karen“ pealkirjaks paneksid. Niisiis.
Ma olen kohusetundlik koeraomanik. Minu definitsiooni kohaselt sisaldab koeraomaniku kohusetundlikkus lisaks looma eest hoolitsemisele hoolekandmist ka selle eest, et peni kaaskodanikke moel või teisel ei häiriks. Selleks on kogukonnad nii siin- kui sealpool ookeani kehtestatud nii- või naasugused reeglid. Ja enamik kogukonnaliikmeid eeldab, et neist reeglitest kinni peetakse. Paraku, peale tolle nimetet enamiku esineb igas maanurgas ka neid, kes peavad ennast (ja oma koera) reegleist kõrgemail seisvaiks. Sest noh, piirangud on ju piiratud mõtteviisiga inimestele, eks. Kel enda arvates ajumahtu teistelegi jagada jagub, need oma lennukust mingite nõmedate seadustega juba kammitseda ei lase - muuhulgas näiteks sellise kitsarinnalise kokkuleppega, et avalikus kohas peetakse penid rihma otsas. Sest esiteks, nemad, vaimuhiiglased, pole isiklikult kellegagi kokku leppinud. Ja teiseks, ka nimetet vabamõtlejate koerte ajumaht olla sedavõrd suurem teiste samast liigist neljajalgsete omast, et rihmastamine solvab nendegi intelligentsust. Vabal maal sündinud vaba inimese koer peab absoluutselt igal pool saama vabalt ringi kablutada. Piirangud, need on orjamentaliteediga, kasti surutud maailmanägemisega isendite jaoks.
Ühesõnaga, nagu te sissejuhatusest aru saite, ma olen ärritunud. Sest mul on vöö vahel värske konflikt nonde iseenda ja oma elukate vabadust kõrgelt hindavate kodanikega, tänasest hommikust, me naaberlinnakese pargist. Kuhu ma Lillit vahel jalutama viin, et ta ka teistsuguseid lõhnu nuusutada saaks kui vaid kanjoni omi.
No vot. Pargin mina auto, sätin end Lillikest autopuurist välja laskma, kui mu kõrval võtab koha sisse teine masin. Paarike (umbes minuvanused mees ja naine) istuvad alles mugavalt autos, aga juba on emma-kumma sõrm pagasnikuluuki avavale nupule vajutanud, ja välja kargavad bokser ning miskitsorti karjakoer, hakates üha suureneva diameetriga jooksuringe tegema, omavahel mänglevalt pureledes. Omanikud istuvad samal ajal ikka veel sõidukis, nutitelefone näppides. Koputan nende aknale, proua kerib klaasi allapoole. Naeratan, ning palun (väga viiskalt!) penid rihmastada. Et mul, näe, kah koer, tahaks ta jalutama viia. Proua vastab, et milles küsimus, võtku ma kätte ja viigu, nende loomad on „socialized“. Mul läheb vastuse leidmisega veidi aega, kui aus olla. Et mis mõttes sotsialiseeritud. See siin pole ju spetsiifiline, aiaga piiratud dog park, kus peabki arvestama olukorraga, et penid vabalt ringi jooksevad. (Kui minu käest küsite, siis koertepargid on üleüldse saatanast, ma ei viiks oma looma sinna eluilmaski, aga noh, paljudele omanike ja koertele sobib, niisiis lasku käia. Postituse lõpus on link ekspertarvamusele.) Me oleme hetkel ju sedasorti pargis, kus sissekäigu juures on selgelt kirjas, et kõik koerad peavad olema rihma otsas. Ühendriikides on enamjaolt ka rihma pikkus ette kirjutatud (6 feet – 183 cm), vältimaks noid flexirihmastatud, omanikust umbes kilomeetrikaugusele sööstvaid koeri. Ühesõnaga, endiselt naeratades juhtisin proua tähelepanu pargireeglitele. Proua käis välja järgmise trumbi: nemad on siin pargis aastaid koeri jalutanud, ikka ilma rihmata, sest nende koerad on sotsialiseeritud. Hm. Antud hetkel nägi see sotsialiseeritus küll väga vabapidamise moodi välja, penisid polnud enam nägemisulatuseski. Mispeale paarikese meespool end autost (aegluubis) välja hiivas ning sõiduki kõrval seistes „Joe! Joe!“ kukkus hõikuma. Joe ei ilmunud. Ei ilmunud ka ta kuriteokaaslane. Omanik keeras hääletugevust juurde. „JOEEEE!!!“ Noh, võttis aega mis võttis, lõpuks lendas Joe kui kuul pargi tualettruumi nurga tagant välja, kamraad kannul. Kätte see tandem end siiski ei andnud, nii palju lõhnu ju veel nuusutamata.
Seks ajaks oli naeratus mu näolt kadunud. Muuhulgas ka põhjusel, et proua võttis nõuks mu koerapidamispõhimõtteid arvustama hakata, stiilis „ise oled süüdi, et rihmastamata koertes probleemi näed“. Ja vot see on seesama kuramuse attitude, mis mul noole iga kord punasesse lööb, ja silme ees mustaks. Tead mis? Minu koer ei pea kõikide ettejuhtuvate penidega „mängima“. (Ei hakka siinkohal postitust liig pikaks venitama, koerapsühholoogilistesse üksikasjadesse laskuma - see, mida asjatundmatud mängimiseks peavad, on hulgal juhtudel hoopiski domineerimine, jõujoonte paikapanemine.) Lilli näiteks vihkab juba kutsika-east saati liigikaaslaste käitumist, mida koeraomanike keeles kutsutakse „mobbing“: teine koer (koerad) lendab tuulekiirusel peale, ilma tutvumistseremooniat läbi tegemata. Lisaks on nendesamade rihmastamata pealelendajate omanike repertuaar alati üks ja seesama: "minu koer on sõbralik, ta tahab ainult mängida". Aga vat minu koer jällegi ei taha sinu omaga mängida, kulla inimene. Juba tõupäraselt ei taha. Saksla lambakoer pole loodud social butterfly olema. Muidugi, on küllalt ka neid sakslasi, kes jumaldavad teisi koeri, aga Lilli pole sedasorti. Ta ei ole agressiivne, kuid ei hinda võõraste koerte seltskonda. Mistap ma tulen sellesse konkreetsesse parki eeldusega, et ka teised koeraomanikud rihmareeglist kinni peavad. Aga noh, nagu näha, eeldus ei pea alati paika. (Kõrvalmärkusena, rahvuskaaslastest koeraomanike teemal, aastatepikkuse kogemuse põhiselt: eestlastest, kes sageli lausa uhkusega deklareerivad, et nende puhul on tegemist introvertidega, võiks ju arvata, et justnimelt nemad mõistavad, et kõik koerad ei pea tingimata teiste liigikaaslastega suhelda tahtma. Et koerte loomused on erinevad, nagu inimeste omadki. Aga kus sa sellega. Mäletan, Yarko ajal pidin alailma võõraid „mänguhuvilisi“ eemale tõrjuma, sest see oleks neile endile kehvasti lõppenud. Yarko, olgu muld talle kerge, hoolis koertevahelisest sõbralikust suhtlusest sama palju kui siga pühabasest päevast, kui just tegemist polnud mõne väga südamelähedase emasega.)
Ühesõnaga, tänahommikune lugu lõppes nii, et Lillit ma autost välja ei lasknudki, sest Joe ja ta nimetu kamraad jätkasid kusagil pargiavarustes pöörast ringikablutamist, ning mul polnud tahtmist Lillikest talle vastumeelsesse olukorda seada. Seda enam, et Joe & Co omanikud ei paistnud oma lemmikute silmis erilist autorteeti omavat, st. nende käsklusi ei teinud koerad kuulmagi. Kuna olin lahkumishetkel üsna üles köetud, andsin prouale teada, et tänagu õnne, et ma talle politseid ei kutsu, seaduserikkumise eest. Ime, et ma sama soojaga kohtuga ei ähvardanud, emotsionaalse kahju korvamist nõudes. Sedavõrd amerikaniseerunud ma järelikult (veel) pole...
Üritus päädis siiski meeldivalt, sõidutasin Lillikese teise, kaugemal asuvasse parki, seal olid koerad kenasti rihma otsas, lapsukesed mängisid mänguväljakul, idüll missugune. Kokkuvõtteks: ma vaatan viltu, väga viltu kõigi peale, kes arvavad, et neile ja nende penidele on kõik lubatud, teised tõmmaku end koomale, hoidku mokk maas ja saba jalge vahel. Jah, just nii kriitiline ja põhimõttekindel sel teemal olengi.
The Association of Professional Dog Trainers: Dog Parks: The Good, the Bad, and the Ugly
June 05/2023 Pildil: läinudtalvine Lilli me teise korruse terrassil
“In an extroverted society, the difference between an introvert and an extrovert is that an introvert is often unconsciously deemed guilty until proven innocent.” ― Criss Jami, Venus in Arms
Mul on oma ületeenaabri suhtes umbes samad tunded kui sul Joe & Co omanike suhtes, sest kui nad siia kolisid, polnud neil aeda ja neil oli kombeks pontu (suuremat sorti bokserilaadne koer) lihtsalt uksest välja asjale saata. Vahel kõõlus keegi neist ukse vahel, aga enamasti mitte. Korra leidsin pontu oma maja nurga juurest si##umas... Kahtlustan ka, et nood julgahunnikud, mis meil tee ääres on, tulevad ennekõike selle pontu tagaotsast. Rihmata on see koer ka pidevalt ehkki tegelikult on meitekülas reegel, et rihmata ei tohi (aga no pajudel on rihmata, ju siis väga sotsialiseerunud koerad). Ei tohi ka rahvuspargi territooriumile koeraga minna, aga ma näen seal koeraga matkajaid küll. Halvimal juhul ka rihmata.
ReplyDeleteMa ise mõtlen selle sotsialiseerumiskommentaari raames, et ok, sa arvad, et su koer on nii sõbralik ja hästikäituv, aga mis siis, kui ta põrkab kokku mitte nii kõrgelt arenenud ja agressiivse isendiga, pääseb seejärel ta käest pakku ning olles ilmselt endast väga väljas, üritab hammustada järgmist inimest, kes talle lähedale tuleb. Näiteks mõnda väikelast, sest on üks teatav vanus, kui sa võid lapsele öelda, et kutsudele küsimata pai ei tee, aga no ikka minnakse kallistama (tänan siin kohal õnne, et mu oma lapsed pelglikumad on või siis tänu kodusele kassile loomadega käituma õppinud on).
... ja üleüldse, koera sotsialiseerimine ei ole kohustuslik. Ma võin, kui heaks arvan, looma üleülde sotsialiseerimata jätta, ja eluaeg koera vaid rihma otsas jalutada.
DeleteNing kõiki koeri polegi võimalik võõraid loomi/inimesi sõbralikult kohtlema treenida, olgu siis iseloomu- või tõuomaduste tõttu. Selleks rihmareegel ongi, et ka agressiivsete/reaktiivsete koerte omanikud saaksid oma penid koduaiast välja tuua. Mu eelmine SLK oli koer-agressiivne, niisiis tean, millest räägin.
Mina ka kardaks oma sotsialiseeritud koera elu pärast, kuna teiste samas kohas viibivate koerte sotsialiseerumise tase pole ju teada. Äkki on nii kuri, et hammustab mu koera surnuks? Nii et jah, väga lühinägelikud inimesed, kes ei kaalu kõiki stsenaariume läbi. Rääkimata sellest, et pargi läheduses võib viibida laps, kes koeri väga kardab ja kui siis kaks tulekera talle suures rõõmus peale hakkavad jooksma, võib laps päris suure ehmatuse saada. Isekus kümnendas kuubis.
ReplyDeleteSellesinatses pargis, unustasin vist ütlemata, on laste mänguväljakud, nii et lapsi võib seal iga kell kohata. Ja jooksjaid jms sportijaid. Kusjuures ma rõhutaks, et leidub küllalt ka täiskasvanuid, kes koeri kardavad (ja see pole asi, mida häbistada). Mullegi näiteks absoluutselt ei meeldi, kui võõras koer mu poole tormab - kust mina tean, millised ta kavatsused ja kasvatus on.
DeleteJa ikkagi, näe, meie, kohusetundlikud, püüame siin kuidagiviisi nonde kohusetundmatute käitumises mingitki mõistlikkust leida, nende vaatenurgast kuidagigi aru saada. Tegelikult peaks jutt lühike ja selge olema - koer nõutud kohtades rihmas, ja jutul lõpp. Selles teemas ei ole nn. halli ala, on üksnes must või valge.
Kuna tegu on väga levinud tyypilise võimaliku ohuolukorraga, millel on palju koledaid lisaboonuseid, siis keeldun ma absoluutselt selliste koeraomanike käitumise põhjuste otsimisega asja ratsionaliseerimast. Koerte puretud inimesed ja teised koerad peavad elu lõpuni koledate armidega elama, sisemiste kui välimistega, ja paraku puutume me kõik elu jooksul mõne pureva koeraga kokku. Go, Karen!
ReplyDeleteKui reeglid on seatud siis kehtivad kõigile, Võin eksida aga kas mitte USA konstitutsioonis pole kirjas, et kõik on seaduse ees võrdsed.
ReplyDeleteSamas vahel võib mu arust neid lõdvemalt võtta eeldusel, et kedagi ei sega ja parem veel kui keegi ei märka.
Inimtühjadel matkaradadel lasen oma kutsad rihmast lahti. Nad õnneks sellised tüübid, et rajalt kõrvale ei jookse isegi koopaoravate järgi. Hoiavad meist maksimaalselt 10m distantsi ja kutsumise peale tulevad kohe. Kui inimesed juhtuvad vastu või järgi jalutama panen rihma otsa. Koerad siis, mitte inimesed.
Torontos on mõned spets taraga piiratud koerapargid kus lahtiste kari uhab rõõmsalt ringi aga meie introvertidele ei istu nii seltskondlik üritus. Pealegi olevat oht üht või teist nakkust saada ja veti hinnad on kole kallid.
Inimtühjadel matkaradadel lasen mina enda looma kah lahti, aga vaid siis, kui:
Delete1) nähtavus võimaldab veenduda, et rada on tõepoolest inimtühi - st. rada peab mulle nähtav olema vähemalt ca 200-300 meetrit ette- ja tahapoole
2) eeldan, et mu koer kohalikule faunale ohtu ei kujuta (linnupesad, noorloomad jne)
3) eeldan, et kohalik maastik, floora ja fauna minu koerale ohtu ei kujuta (peale seda, kui Californias Yarkot jalutasin ja puumaga kohtusin, olen pisut paranoiline).