Soojenduseks tunnistan täitsa ausalt üles, et pööritan iga kord kergelt silmi, kui juhtun lugema või kuulma, et keegi hangib oma teadmised TikTokist. Mul on selle platvormi suhtes sügavalt juurdunud eelarvamus. Sest vaadake, ma ise kasutan info kogumiseks muuhulgas sääraseid erudiitseid allikaid nagu Daily Mail ja Vogue. Lisaks, TikTok kui nimi hakkab mulle jubedalt vastu. Hullemini veel kui FaceTime või SnapChat või ButtCrack või mismoodi neid uue aja asju iganes kutsutakse. TikTok kõlab kuidagi... ma ei teagi... creepylt? Justkui pragunenud värviga, pulstunud lakaga kepphobune, üle-eelmisest sajandist pärit, või mõni noist kopitanud, kõhedusttekitava naeratusega nukkudest, kel jäse või paar küljest kistud. Tik-tok, tik-tok, tik-tok...
Aga tulles minu teadmisteallikate juurde, siis värskes Vogues on üks põnev artikkel. Mäletate, paar postitust tagasi sai kommentaariumis lõhnadest ja nendega seotud emotsioonidest räägitud? Novot. Ja nüüd, kujutage ette, loen mina Voguest, et kultuuriajaloo hoidjd tegelevad säärase teemaga nagu paberi-, raamatute- ja raamatukogude lõhnade uurimine ning jäädvustamine. Põhjusel, et paberile trükitud raamat kui niisugune trügib vägisi sinnasamusesse väljasurevate nähtuste nimistusse.
Lisaks tuleb välja, et ma ei ole ainuke friik, kel esimene tegevus peale raamatu kättevõtmist, olgu köide siis uus või vana, pole teps mitte lugemine, vaid hoopiski nuusutamine. Jah, lugesite õigesti, minusugused nuusutavad raamatuid. Egas parfüümikunstnikud muidu säärast kraami genereeriks nagu Karl Lagerfeldi Paper Passion või Diptyque L’Eau Papier. Pean vaatama, kas saan kusagil mõnele “raamatulõhna” testrile küüned taha, pimesi ostmiseks pisut liig kallid mu jaoks.
Fotod pärinevad 2007. aasta suvest. Olen sellest enne kah kirjutanud, aga saagu veelkord. Tallinna lähistel Yarkoga jäljeajamistrenni tehes sattusin põlluveerde mahakallatud raamatuhunnikule, nii umbes tuhande köite ringis. Mul endal oli toona kodus ligilähedaselt sama valik riiulitel olemas. Tegin sündmuskohalt mõned paanilised telefonikõned. Tulemusetult, sest politsei, raamatukogud, taaskasutuskeskus leiu vastu huvi ei ilmutanud. Vihm oli kah kohe-kohe tulekul, ei jäta ju kultuuriväärtust sedasi ligunema, niisiis käärisin käised üles ja laadisin oma Jeebi laeni täis. Ei mäleta enam, mismoodi Yarko sinna raamatuvirna otsa sai mahutatud. Parimad palad kodus välja noppinud, annetasin ülejäänud kraami leiueelsel kuul me ühisest elamisest välja kolinud exile.
------------
www. vogue - Nose in a book: Science has deconstructed the scents that make the experience of old books so appealing. Cecilia Bembibre, a lecturer at the UCL Institute for Sustainable Heritage, specializes in the preservation of historic smells and spends much of her time breaking down their particular compositions. In our digital era, old books meet her research qualifications; paper is at risk of becoming a limited-edition fragrance, and perfumers have taken a note. It doesn’t surprise Bembibre that people are drawn to these fragrances. “Reading is a practice we value. Often, it evokes pleasant memories—all of that world captured in a little sniff.”
June 10/2023
“Smells, I think, may be the last thing on earth to die.” ― Fern Schumer Chapman
Issand, kesse viskab raamatud lihtsalt metsa alla mädanema!?
ReplyDeleteMa olen ka raamatunuusutaja. Viimasel ajal olen olude sunnil pidanud mõned e-raamatud lugema, pole kohe üldse see tunne.
Paper passion parfüüm, kujutan ette, et lõhnab nagu raamatukogu? :D Samas papüürus on küll mõnusa lõhnaga, ehk on rohkem sinna suunda?
Ma nuusutasin väiksena kõiki asju ja yks paljupakkuvamaid lõhnu oligi paberi oma. Raamatud, toidupakkepaberid (siis oli kilekotte vähe), kaustikud, ajalehed - uued ja vanad, puhtad ja kasutatud, igayhel oli oma eriline lõhn. Muide, ma hindan tänase päevani raamatut muuhulgas selle järgi, milline on tema paber ja kuidas see lõhnab!
ReplyDeleteRaamatud lihtsalt väljas maha kallanud inimene on lollakas ja punkt.
Üle kümne aasta paberitööstuse laboris töötanuna tean paberi lõhnast rohkem kui vaja. Raamatute lõhnabuketis on paberil suht väike roll, olulisemateks trükivärvi, coatingu, liimi ja vanade raamatute puhul ka hallitsue ning kopituse aroomid.
ReplyDeletePaberkandjal raamat kipub minema ajalukku sarnaselt kettaga telefoniga. Väärtust ei oma ju mitte paber, trükivärv või lehe suurus vaid see kuidas trükivärv lehtedele paigutatud - info, mida võimalik palju efektiivsemalt digitaalselt säilitada ja siis lugeri peal või audiovormis esitada just selles vormis ja suuruses, mis tarbijale kõige sobivam.
Esimese lõigu kohta: jaa, säärases kohas töötanuna tead sa kindlapeale paberist enam-vähem kõike. Ja täiesti nõus, et raamatu lõhnal on paberil kui materjalil suht väike osa.
DeleteTeise lõigu osas: justnimelt, mis "tarbijale kõige sobivam". Ja vaat tarbijaid on väga mitmesuguste eelistustega. Osad neist, nagu näiteks mina, eelistavadki justnimelt paberraamatut. Kusjuures raamat ei ole pelgalt INFO. Raamat on ka EMOTSIOON, kui just tegemist pole kuiva teadusliku/informatiivse tekstiga. Ning raamatu väärtuste hulka kuulub mu meelest vaieldamatult ka see, mismoodi raamat käes TUNDUB - köite ja paberi iseärasused, lõhn jms.
Muidugi, puhtpragmaatilistel lugejatel on eelnimetatuist üsna ükskõik. Kuid arvestatav osa inimkonnast ei ole 100% pragmaatikud, nad otsivad emotsioone, selmet igas valdkonnas efektiivsusele rõhuda. :)
Mulle ka meeldib raamatute lõhn, aga pigem just vanade raamatute lõhn (kopitus siis? :D). Päris trükisoojade uute raamatute lõhn on vahel liiga... ma ei oskagi seda kirjeldada... Vanal või kasutatul raamatul on selline hubane ja soe lõhn, tuliuutel pigem (aga mitte alati!) selline veidi keemiline või ärritav. No umbes nagu tundliku hambaga inimene hammustaks jäätist ja siis tuleb valu, aga mitte päris.
ReplyDeleteVanade raamatute paber kolletub ja pruunistub ajas ning sellel on eriline õrn happe lõhn. Mõnikord on see lõhn tugev ja vastik, mädanevat haavapuitu meenutav (Ma teen kyttepuid, mädand haavapuu lõhn on konkreetne asi).
ReplyDeleteKymmekond v veidi rohkem aastat tagasi lugesin kuskilt, et meiemaal päris pika ajaperioodi jooksul toodetud paberimassi jäi mingit hapet nii palju sisse, et kõik see paber laguneb teatud aja jooksul päästmatult. Käes hoitud raamatute LÕHNA järgi ytleks, et sedamoodi hävib paraku suur ja väga tähtis osa meie raamatuvaramust, et mitte öelda enamus.
kuigi arvaks, et puhtintellektuaalselt loeb ainult sisu, pidavat füüsilise raamatu lugemine imelikul kombel mõistusele stimuleerivamalt mõjuma. Võimalik, et sellepärast, et mittelineaarne lugemine on sellega siiski lihtsam, lugejal on seega lugemisprotsessi üle suurem kontroll ja iga tegevus on teadagi seda arendavam, mida aktiivsemas vormis seda teha.
ReplyDeletevbla asuvad lugejad ja tarkvaraarendajad seda aktiivsust e-raamatutesse kunagi lisama mingil muul moel (aktiivse märkmete tegemisega vms?), aga praeguse seisuga on nii.
näide (praeguse kiire guugeldamise tulemus): et paberilt lugedes jääb loetust rohkem meelde ja saadakse tekstist paremini aru (sh näiteks kontrolltööde ajal), kusjuures isegi siis, kui katsealune ise arvab, et elektrooniliselt kandjalt lugedes tulevad paremad tulemused. Artiklis arutatakse, mis võiks olla selle vahe põhjused.
Deletehttps://bigthink.com/neuropsych/reading-memory/
Mul endal on olulised artiklid, mida ma tantsude kallal töötades korduvalt loen, nii välja trükitud kui ka arvutis (kui neid otse netist lugeda ei saa) - paberil haaran tervikut paremini ja sellisest lugemisest on rohkem kasu üldises plaanis mõtlemiseks ja üldistamiseks ja headele ideedele tulemiseks. Viiteid ja pisidetaile taga ajada on jälle arvutiga tunduvalt hõlpsam.
Mul töötab enam-vähem ainult nägemismälu ja tekstist jääbki meelde SEISEV pilt nagu raamatulehekylje vaade. E-raamatust või veebilehtedelt loetust siis kuvaplaksu moodi pildikesed. Võib-olla jääksid mulle meelde ka videolõigu moodi filmijupikesed, kui mul tõesti oleks parem mälu. Kurja, isegi filmidest jään ma alati ainult pilte st yksikuid kaadreid mäletama. 😀
DeleteMa olen piisavalt laisk, et antud artiklisse praegu süveneda. Ja võib-olla peaks artikli välja printima ja siis lugema, et seda paremini mõista. Aga ma just hakkasin mõtlema, kas seda arusaamist mõjutab ka kuidagi see, kuidas ollakse harjunud lugema? Et kui olen harjunud paberilt lugema, siis omandangi sealt paremini kui digitaalsest allikast, aga kui vastupidi siis haaran paremini digitaalset teksti?
DeleteNägemismälust on vähe kasu juhul kui sa mäletad väga täpselt, millisel leheküljel ja mis tekstis on kirjas, aga ikka ei mäleta mis seal täpselt kirjas oli. Mina ajaloo riigieksamil oleks võinud kirjutada sinna vastuse leheküljenumbri ja kirja suuruse, aga vastust ennast ei suutnud sellest hoolimata meenutada (kirja suurus ehk väiksus tähendas valikulist lisainfot, kes oleks võinud arvata, et see on üks küsimustest).
notsu, mul on muide samamoodi, et teatud asjad prindin välja, need, millesse süveneda tahan, või kindlapeale meelde jätta vms. Justnimelt, paberilt haaran tervikut paremini.
DeleteMidaiganes, seal kirjutati, et lugeja eelistustest need tulemused ei olenenud. Ma eeldan, et need, kes e-teksti eelistasid, olid sellega ka harjunud.
DeleteMa armastan väga raamatuid, mul on endal üsna korralik hulk raamatuid mõlemas elukohas. Aga kuna raamatud võtavad ruumi, siis armastan ma ka oma Kindlet, sest sinna mahub raamatuid mitu tuhat ja ma saan kõik need tuhanded käekotti pista ja lennukile/bussi/rongi kaasa võtta. Ilukirjandust enam ruumipuuduse tõttu väga ei osta, küll aga ostan jätkuvalt kunsti- ja käsitööraamatuid. Eriti viimaste puhul ei tule elektrooniline variant kõne allagi, väga ebamugav on pisikesest lugerist mustrit jälgida.
ReplyDeleteJaa, muidugi, kunstiraamatud!! Need PEAVAD paberil olema.
DeleteTik-toki osas väga nõus. Mul on ka selle suhtes eelarvamus, millest ma ei soovigi loobuda. Ja raamatuid nuusutan ka, aga peamiselt just uusi.
ReplyDeleteMa elan sellises gerontide maailmas, kus isegi ei tunne kedagi, kes teadmisi tiktokist ammutaks. Pean üles tunnistama, mul on isegi va ülalnimetatu konto olemas ja app ka, aga peaks ära kustutama, mis see ikka niisama risustab (sai tehtud, sest tahtsin kusagil mujal jagatud videot lõpuni vaadata, mitte info hankimiseks vaid puhtaks meelelahutuseks). Aga kas youtube info hankimiseks on sobilik kanal? Seda pattu pean küll tunnistama, et olen vaadanud õpetust rattapumba kasutamiseks sealt, sest isegi kui juhend oli paberil kaasas on see ammu kadunud ning minu mälu ei suuda meeles pidada, mispidi see pumba ots peab olema.
ReplyDeleteRaamatute nuusutamine on huvitav :) Teadlikult ei nuusuta raamatuid, aga alateadlikult küll.
Kas paberraamatud on kaduv nähtus, seda otsustavad suure tõenäosusega need, kelle esimene lugemise vahend on elektrooniline. Tahame meie seda või ei taha.
No rattapumba kasutamise alase info saamiseks on mistahes kanal sobiv ju :) Või õigemini, X info saamiseks on mistahes kanal sobiv. Sõltub täiesti, kes ja millist infot soovib/eelistab, millises formaadis, jne.
DeleteMina väljendan postituses üksnes omaenda subjektiivset arvamust TikToki kohta, kusjuures mitte üldse surmtõsises vormis, sest kohe sedajärgi nimetan omaenda eelistusi, Daily Maili ja Voguet, need pole ju kah teadaolevalt teab mis teaduslikud väljaanded. :)
p.s. See viimane lõik paberraamatute kohta on sul kümnesse. Jah, see pole meie otsustada, kahjuks või õnneks.
No tegelikult jah, mul oli mingi hetk selline vastumeelsus snapchati suhtes :) Ja ma ka väga tõsiselt oma kommentaari ei kirjutanud.
DeleteMina olen nüüd küll üks nendest, kel TikTokis konto ja isegi mõni video üleval 🙂 Minu meelest on see platvorm kahe aastaga kõvasti muutunud ning seal palju rohkem tõsiseid "tegijaid". Mul hetkel lööb kõvasti üles näiteks Ukraina teemat, isegi ukraina keeles. Raamatuhuvilistele soovitan otsida #booktok. Ise jälgin mitut, kes raamatutest räägivad ja häid soovitusi jagavad.
ReplyDelete