Ma ei tea, kas seda võib harjumuseks nimetada, kui sa oled paari aasta jooksul kaks korda ühte ja sama asja teinud? Kui võib, siis mul on harjumus sajadollarilisi rahatähti leida. Eelmisest korrast kirjutasin siin. Ja eile juhtus taas, et korjasin $100 sõna otseses mõttes maast .
Lugu järgmine. Läksin poodi kontoritarbeid ostma. Sahmisin riiulist mingeid kaustu valida, üks kukkus maha, kummardusin seda üles korjama, ja ennäe, riiuli serva alt vaatas mulle vastu väikene kokkumurtud paberitükk, number 100 peale kirjutet. This wasn't my first rodeo, nagu siin meie pool öeldakse, sajadollarilist maas vedelemas näha, mistap ma polnud sedakorda isegi mitte shokeeritud. Noppisin pangatähe üles, vaatasin otsivalt ringi, kas ehk kaotaja kusagil läheduses. Kuid ei teist inimhingegi minu riiulivahes, kogu kaupluses nagunii vaid paar ostlejat. Kuna issand ise teab, kaua see kupüür seal riiuli all vedelenud oli, ei hakanud ma pragmaatilise inimesena „halloo, kes kaotas sada dollarit?“ hõikuma. Ja otse loomulikult ei läinud seda ka kassapidajale pakkuma, sest talle kuulus see täpselt samapalju kui mulle. Tegin nii umbes veerand tundi poes aega parajaks, kuniks kõik minuga ühel ajal ostusaalis viibinud inimesed lahkusid. Keegi neist ei kobanud paaniliselt taskutes, arvatavalt olemasolevat sularaha taga otsides - sel juhul oleksin leitu muidugi tagastanud, peale väikest ülekuulamist, et mis väärtuses kupüürid jne. Anyway, südametunnistus vaigistatud, panin viimaks ka mina poeukse oma selja tagant kinni. Saja dollari võrra rikkamana.
Natukene siiski kripeldab, sest minul ei ole seda summat tegelikult ju vaja. Ma olen majanduslikult suhteliselt heal järjel. Aga äkki kaotajal oli vaja? Väga vaja? Äkki see oli ta viimane sada dollarit söögiraha? Kuid öelge mulle, mismoodi oleks mul, leidjal, võimalik see kaotajale tagastada? Ei ole ju mingitki võimalust. Ühesõnaga, kuna ma heategevuseks annetan nagunii küll ja veel, siis nüüd läheb sedamoodi, et kasutan need maast leitud sada dollarit omaenda tahtmiste (jah, justnimelt tahtmiste, mitte vajaduste) rahuldamiseks. Kes on/oleks sarnases olukorras teisiti talitanud, visaku kivi.
June 18/2023 Image: Internet
“You’re not a one hundred dollar bill, not everyone is going to like you.” ― Meg Cabot
Ma oleks teinud samamoodi nagu sina. Poes leida omanik rahale, mis võis riiuli all lebada juba mitu nädalata, pole eriti tõenäoline. Kui see lebaks näiteks hambaarsti juures tualetis, ehk et on selgelt kaotatud samal päeval, viiks ma kindlasti administraatorile.
ReplyDeleteEi viska kiviga, sest sarnases olukorras oleks käitunud samamoodi. See tähendab, et olengi, juhtus küll väga ammu ning täpsed asjaolud on mälus hägustunud, nagu seegi, mida selle rahaga täpselt tegin.
ReplyDeleteMul tütar kraad nõrgema esinemisega, paar korda $50'seid leidnud. Esimene kord algkoolis rääkis õpetajale, kes pikemalt seletamata ära võtmisega andis väärtusliku elulise õppetunni teemal millal ja kellega rääkida ja millal mitte.
ReplyDeleteIse leidsin üle 20tuhande, mis tagastasin kuna omanikul olid ka dokumandid hulgas, leiutasu sain 200.
Issake, TT, leidsid 20K? Kus, millal, mismoodi? Räägi!
Delete(Elementaarne, kui dokumendid raha juures, siis aus leidja tagastab omanikule.)