Fotojaht 21: Suvi

Sest ajast kui Ühendriikidesse kolisin, on mul suvega segased lood. New Mexicos elades kestis suvi vähemasti kuus kuud. Oregoni oma on lühem, samas jällegi Eesti suvedest oluliselt pikem ning sellele võib kindel olla – tulemata ta ei jää. No ja siis need Kauail käigud, suur suvi seal ju aastaringi. Kauaist rääkides - Pauli ülemused pole teda juba jupp aega palmisaarele komandeerinud, mistap Pauli abikaasa pole juba jupp aega palmi alla saanud. Väga ülekohtune ja mõtlematu neist. Aga noh, lootust on, et tuleval aastal.

Anyway. Kuna mul suvevärk sedasi sassis on, ja suvepilte miljoneid, alates ookeanist ja palmipuudest lõpetades põuast pragunenud maapinnaga, olin võimetu valikut tegema. Läksin hoopis ja pildistasin eileõhtust läänetaevast me maja taga. Tume pilv on suits. Loodustulekahjud ning suvine kesk-Oregon kuuluvad kokku nagu särk ja püksid. Põleb muide täpselt seal, kus me juunikuus oma laagri püsti lõime.

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
August 30/2020
“And so with the sunshine and the great bursts of leaves growing on the trees, just as things grow in fast movies, I had that familiar conviction that life was beginning over again with the summer.”
― F. Scott Fitzgerald, The Great Gatsby

Interjööridisainist. Täiendatud.

Paul suundub peagi pikemale komandeeringule, misajal plaanin köögis remonti teha. Muuhulgas kavatsen söögilauatoolide polsterdust uuendada, pluss mõningaid muid tekstiiliteemalisi muudatusi. Tänase hommikukohvi juurde võtsin kangaküsimuse üles. Pauli seisukoht? “No polka dots and no f**king pastels, please.” Ei noh, selge pilt. Eks minagi olen eluaeg jõulisema värvivaliku poole kaldunud.
Fotol: camperi istumisnurk. Kangavalik ja sadulsepatöö minu poolt.

UPDATE: oleksin vist pidanud loo tausta kah selgitama. Siin see on.
August 28/2020
“Understanding the person or people living in a home is a far greater need in design than focusing purely on the aesthetics. The home is designed around emotional needs.” ― Amanda Talbot, Rethink: The Way You Live

Äpp versus mäpp

Navigeerimisest rääkides. Me Pauliga oleme kaardikonservatiivid. Tõsi, Pauli telefonis elab nõudliku häälega naisterahvas nimega Rachel, kellest olen ennegi kirjutanud, ja kellest, tuleb tunnistada, on (suur)linnatrippidel palju abi. Aga niipea, kui linnatuled seljataha jäävad, teibime Racheli suu kinni ja hakkame paberkaartidega krabistama. Kaardid on meil korralikud. Eriti ägedaid in the middle of nowhere asuvaid laagripaiku otsides kasutame lausa topograafilisi. Jaa, paberkaart on ikka miskit hoopis muud kui mingi näkane telefoniäpp. Samas, GPSi vastu pole meil midagi.

Idaho-reis lisas trucki läbisõidule kaks ja pool tuhat kilomeetrit. Paul enamjaolt roolis, mina olin kaardilugejaks. Mäletan, esimestel ühistel reisidel olin ikka väga äpu ses asjas, mistõttu polnud haruldane kiirteedel õige EXIT maha magada või üleüldse vales suunas liikuda või muud sarnast. Praeguseks tunnen end päris kindlalt juba, ja meil on omavahel lausa navigatsioonikeel välja kujunenud, et infot lühidalt, selgelt, kiirelt edasi anda. Meeskonnatöö, noh.
Foto tehtud kusagil Idahos.
August 26/2020
“Map-making had never been a precise art on the Discworld. People tended to start off with good intentions and then get so carried away with the spouting whales, monsters, waves and other twiddly bits of cartographic furniture that they often forgot to put the boring mountains and rivers in at all.”
― Terry Pratchett, Moving Pictures

Keeleminutid

Eks ole, te ju teate seda ütlust, et võõrkeel on korralikult suus siis, kui oskad selles keeles nalja visata. Nõus. Aga vaadake, kullakesed, see on vaid nö. edasijõudnute tase. Kõrgem pilotaazh algab sealtmaalt, kus võõrkeelt kasutav inimene mõtleb välja täitsa uue sõna või väljendi, mis läheb antud keelt sünnist saati rääkinute hulgas käibele. Paluks plaksutada - minul nimelt on see au.

Kõik teavad, mida tähendab sõna CAMPGROUND, eks: a campground consists typically of open pieces of ground where a camper can pitch a tent or park a camper. Campgrounds usually have some amenities including fireplaces or fire pits, road access for vehicles, a gravel or concrete pad on which to park a vehicle, picnic tables, marked spaces indicating a boundary for one camper or a group of campers.

Kuid USA laagripaigad pole sugugi sarnased. Mõni campground on säärane, et saad end ainuööbijana tunda (vaata foto 2), mõne platsid aga nii väikesed, et hädavaevalt end kahe parkiva sõiduki vahelt läbi pressid (vaata foto 1). Meie Pauliga muidugi eelistame campgroundidest üleüldse eemale hoida, ööbida ja muidu aega veeta pigem in the middle of nowhere, aga vahel elu siiski sunnib, kui tahad pesu pesta või oled ööbimiskoha leidmisega hilja peale jäänud vms. Noil puhkudel on teede ääres asuvad tasulised, nummerdatud platsikestega campgroundid kulda väärt, olgu kuitahes tuugalt rahvast ja sõidukeid täis tuubitud.

Anyway. Et asi selge oleks, kumba sorti campgroundiga tegemist, kas sellisega, nagu esimesel fotol, või sellisega, nagu teisel, leiutasin tiheasustusega laagripaikade märgistamiseks käigu pealt uue sõna: CRAMPGROUND. Tuletatud sõnast CRAMPED (feeling or causing someone to feel uncomfortably confined or hemmed in by lack of space). Ma pole igaks juhuks googeldanud, et iseendale mitte pettumust valmistada, juhul kui ma esmaleiutajaks ei osutu, aga ei Paul ega ka muud lähikondsed polnud säärast terminit enne kuulnud, mistõttu laulavad mulle kui keelegeeniusele siiani hosiannat.

Niisiis. Uudissõna: crampground. Võtke ja kasutage.
August 25/2020
 “It wasn't that Henry was less of himself in English. He was less of himself out loud. His native language was thought.” ― Maggie Stiefvater, The Raven King

Ma nägin karu !

Jah! Karu! Metsas! Lähedalt! Nii umbes kolmekümne meetri pealt!

Ma muidugimõista saan aru, et näiteks tallinlastele selle teadaandega muljet ei avalda, neil jalutavad karud seal ju lausa linnatänavatel. Aga minu jaoks on tegemist suursündmusega. Olime nimelt neljakesi parasjagu Idaho ääremaa metsateed mööda kulgemas, mustikajahil - mina, Paul, Pauli vend ja vennanaine, suhteliselt vaikselt, jutuvadata, tuulisel kuumal pealelõunal. Äkitsi nägin silmanurgast, et paremat kätt liigutab mingi tume kogu. Pöörasin pead – karu!! Koogutas mustikavarte kohal, tagumik püsti. Tuul puhus mõmmiku poolt, mühistas hiiglakõrgete kuuskede latvades, eks seepärast ta me lähenemist ei haistnud-kuulnudki. Mul jäi üllatusest ning, olgem ausad, ka ehmatusest hääl kurku kinni. Viskasin käega karu suunas, et teisedki märkaksid, kuid see äkiline liigutus tegi loomale tuule alla, kadus teine välgukiirusel metsasügavusse. Nii jäin mina tolle kohtumise ainukeseks tunnistajaks.

Esimesel fotol pildistan karuhoiatust sellesama metsa veerel – nagu näete, kohalikud külamehed on sildi kallal täpsuslaskmist harjutanud. Teisel pildil kõnealune mustikamets, esiplaanil põdrakanep. Kolmandal... ei, mustikatega maiustavast karust ma kahjuks pilti ei saanud. Tegin siis Paulist. Neljas on Pauli foto, ülevaade kohalikest oludest. Karuparadiis. Silmapiiril kõrgub majesteetlik Teton Range.

Ameerika mustkaru, Ursus americanus altifrontalis
August 23/2020
“The best way of being kind to bears is not to be very close to them.” ― Margaret Atwood, MaddAddam

Ilusa ilma tõttu suletud

Ma keeran nüüd jälle paariks nädalaks blogiukse lukku. Plaanis on road trip idasuunal. Küsimus: milline osariik on Oregoni idanaaber? Vastus: Idaho, iseenesest mõista.
Pidage ennast siis mu äraolekul korralikult üleval, eks. Ja nautige suve.
August 06/2020
“Because the greatest part of a road trip isn’t arriving at your destination. It’s all the wild stuff that happens along the way.” — Emma Chase

Kuidas portreteerida nartsissisti

Ma ei vaata Trumpi intervjuusid ega pressikonverente. Ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda, ausalt. Paha hakkab. Aga värskeimat, Jonathan Swani usutlust Trumpiga kiitsid kõik taevani, ülistati ajakirjanikutööd: Jonathan Swan reveals the simple secret to exposing Trump's lies: basic follow-up questions. Mistap tegin südame kõvaks ja varusin 37 minutit. Ei kahetse. Mitte et ma Trumpi kohta midagi uut teada oleksin saanud. Trump on Trump. Kuid Swan, olles muide kirjutav-, mitte teleajakirjanik, suutis elegantselt, justkui möödaminnes USA istuva presidendi mõõtmatud vajakajäämised iseäranis selgelt, mustvalgelt vaataja ette laotada. Arusaadavalt on teil Eestis muid, kohalikke muresid, aga huviliste jaoks lisan lingi intervjuule: President Trump discusses his handling of the coronavirus pandemic, the upcoming election and much more with National Political Correspondent Jonathan Swan. The interview was filmed on Tuesday, July 28 and aired Monday, Aug. 3 on HBO.

Mind (ning tundub, et ma pole ainus, sest sarnast jahmatust ning põlastust paiskub kõikvõimalikest allikatest ja väljaannetest) tülgastas enim Trumpi vastus küsimusele, mida ta arvab hiljuti manalateele läinud John Lewisest, kodanikuõiguste aktivistist, nii demokraatide kui vabariiklaste poolt austatud rahvaesindajast, võiks lausa öelda, et rahvuskangelasest.
Asked about the legacy of John Lewis, the civil rights icon and longtime Georgia congressional representative, the President said, "I don't know." Given a chance to think about it and try again, he declined. Instead he went back to his well-worn playbook: first he nursed personal grievance ("He didn't come to my inauguration"), then he bragged about an achievement he hasn't actually accomplished ("Nobody has done more for Black Americans than I have") and then returned to the grievance (Lewis "should have come. I think he made a big mistake by not showing up"): Axios interview reveals the real outrage of Trump's presidency.

"John Lewis ei tulnud minu inaugureerimisele". Mina. MINA. MINA.
Ameerika Ühendriikide president hindab inimesi selle järgi, kas nood on teda, Donald J. Trumpi, päri- või vastukarva silitanud. Kes taevani kiidab ja kaasa noogutab, on “wonderful person”. Kelle seiskohad tema omadest lahknevad, pühitakse tagantkätt prügikasti. Mehe poolt, kelle ametikirjeldusse on sisse kirjutatud erapooletus ja hingesuurus. Jaa, muidugi, muidugi, me kõik oleme inimesed. Ning tõesti, Mart ja Maali võivad endale väike olemist lubada, Juhanit ja Juulit vastavalt sellele sildistada, kas nood on mõttekaaslased või mitte. Suurriigi juhilt ootaks siiski SUURUST.
Pisikene, isekas, ennastimetlev, kättemaksuhimuline Trump.
Image: Internet
August 05/2020
“Pathological narcissists can lose touch with reality in subtle ways that become extremely dangerous over time. When they can’t let go of their need to be admired or recognized, they have to bend or invent a reality in which they remain special despite all messages to the contrary.”
― Bandy X Lee, The Dangerous Case of Donald Trump: 27 Psychiatrists and Mental Health Experts Assess a President