Navigeerimisest rääkides. Me Pauliga oleme kaardikonservatiivid. Tõsi, Pauli telefonis elab nõudliku häälega naisterahvas nimega Rachel, kellest olen ennegi kirjutanud, ja kellest, tuleb tunnistada, on (suur)linnatrippidel palju abi. Aga niipea, kui linnatuled seljataha jäävad, teibime Racheli suu kinni ja hakkame paberkaartidega krabistama. Kaardid on meil korralikud. Eriti ägedaid in the middle of nowhere asuvaid laagripaiku otsides kasutame lausa topograafilisi. Jaa, paberkaart on ikka miskit hoopis muud kui mingi näkane telefoniäpp. Samas, GPSi vastu pole meil midagi.
Idaho-reis lisas trucki läbisõidule kaks ja pool tuhat kilomeetrit. Paul enamjaolt roolis, mina olin kaardilugejaks. Mäletan, esimestel ühistel reisidel olin ikka väga äpu ses asjas, mistõttu polnud haruldane kiirteedel õige EXIT maha magada või üleüldse vales suunas liikuda või muud sarnast. Praeguseks tunnen end päris kindlalt juba, ja meil on omavahel lausa navigatsioonikeel välja kujunenud, et infot lühidalt, selgelt, kiirelt edasi anda. Meeskonnatöö, noh.
Foto tehtud kusagil Idahos.
August 26/2020
“Map-making had never been a precise art on the Discworld. People tended to start off with good intentions and then get so carried away with the spouting whales, monsters, waves and other twiddly bits of cartographic furniture that they often forgot to put the boring mountains and rivers in at all.”
― Terry Pratchett, Moving Pictures
Oo, paberkaardid! Ma saan ka panna telefoni ütlema, kas keerata Tallinna linnas vasakule või paremale, olen seda isegi mõnel korral kasutanud. Satun sinna väga harva ja ei jaga linnast ööd ega mütsi. Maapiirkondades ei ole aga midagi paremat korralikust atlasest. Mulle väga meeldib Eomap, sest nendel on kaardil ka bussipeatuste nimed, mille järgi on teinekord hea ennast positsioneerida. Topograafilisi paberkaarte mul kahjuks ei ole.
ReplyDeleteMees aga ei vea tavaliselt kaarte kaasa, vaid pikema sõidu puhul teeb arvutis eeltöö ning sõidab mälu järgi. Ja kui on sattunud kuhugi uude tundmatusse kohta, siis pärast kodus arvutis õpib maaameti kaardi pealt kõik pähe, kinnistab käidud rajad mällu. Tal on väga hea orienteerumisvõime, suunataju ja ka mälu. Kui me koos kuskil kaugemal võõramates paikades hulgume, siis mina ikka võtan (Eesti) atlase või (Läti) kaardi kaasa ja vajadusel loen.
Meil on samamoodi - Paulil on väga hea orienteerumisvõime, suunataju ja mälu. Mina jään ses osas kaugele maha, kaart peab ees olema, muidu olen eksinud.
ReplyDeleteNii lühike jutt ?
ReplyDeleteMeitel olin mina autojuht, eriti linnas. Ja selle kraaksuva häälega tädi kui see 1x tekkis, kägistasin kohe alguses ära, sest no kummale poole vasakule??? Ma pean ju tee äärde seisma võtma ja mõtlema, et kumb on vasak.
Kellaajad sobivad, põhi-lõuna sobib, sinu poole-minu poole sobib, aga no kes sõidab vasakule? Nagu päriselt?
Kaart, ka elekrooniline, põhjapool üles ning ma hakkan juba papusid alla siduma.
Oooo, paberkaardid, atlased (topograafilisi kaarte kasutan vaid orienteerudes)...
ReplyDeleteLendava kommentaare lugedes tundus, et tegemist on minu mehega ;)
Küllap kaardiarmastus sai alguse lapsepõlvest, esimeselt pikalt sõidult Taga-Karpaatiasse, olin umbes 9-10aastane. Isal olid korralikud kaardid, õhtuti uuris teekonda, selgitas mulle tingmärke jms ning järgmine päev sõitsime. Ta ikka jaksas mu küsimustele vastata, tulemus ei andnud end kaua oodata, minust sai ametlik kaardilugeja pere väljasõitudel, ajasin näpuga mööda teejoont ja teavitasin, millisest ristmikust või tee otsast tuleb keerata paremale/vasakule. Tagasimõeldes, imestan, et ta mind usaldas (kogemus tütrega räägib vastupidist). Mu kallis mees ei uskunud meie esimesel ühisel väljasõidul, et oskan kaarti lugeda ja tean, millal on õige hetk teelt maha keerata (oh, mitu korda sõitsime valesti, seetõttu, et ta ei usaldanud). Lõpuks oli temagi sunnitud tõdema, et elus kaardilugeja on parim, mis olla saab (sel ajal veel GPSe ei olnud).
Kui GPS tuli - ajas see algul närvi mustaks, mis mõttes on võimalik 100 km/h kiirusega võtta õigesse ritta ja keerata maha viimasel hetkel. Kuuldes häält "hoia paremale"...tõuseb vererõhk. GPS igavleb üksinda sahtlis. Igas riigis, mida läbime ostame esimesena korraliku kaardi.
Kui pean google-mapsi või muu sarnase lahendusega võõras linnas orienteeruma - lähen iga kord vales suunas - no ei saa aru, kas see nool näitab minu vaates otse edasi või pigem selja taha. Viimased korrad olen marssinud paarkümmend meetrit, et veenduda suuna õigsuses. Pigem jätan telefoni taskusse ja orienteerun linnakaardi/suurema maamärgi või päikese järgi :)
Jaa, mina olen ka paberkaartide usku. Ma olen kaarte alati armastanud ja pean end keskmisest paremaks kaardilugejaks. Ühe veaga. Ma kipun parema ja vasaku segi ajama. Eriti kui äkitselt küsida, et kummale poole vaja keerata. Seega olen sisse harjutanud, et lisaks suulisele juhendamisele viipan ka käega õiges suunas. Abikaasa juba teab, et suundade osas tuleb uskuda pigem kehakeelt.
ReplyDeleteAga me klapime hästi. Mees on parem juht ja mina parem kaardilugeja. Kui rollid on vahetatud, siis läheme peaaegu et tülli. Tema tahab õpetada kuidas sõita ja mind ajab närvi kui ma ei tea täpselt kus ma olen ja kuhu lähen.
Muide. Olen täheldanud kaardilugejate seas kaht sorti inimesi. Ühed kes keeravad kaarti vastavalt liikumissuunale. No nagu klassikaline gps-juhendamine. Ja teised hoiavad kaarti koguaeg ühtpidi (põhjasuund üles). Mina kuulun teiste hulka. Ma usun, et esimesel juhul on võibolla lihtsam vaadata kuhu poole minna, aga minu meelest on nii ka kergem ära eksida ja igasuguse suunataju kaotada. Kaarti keeramata näen suuremat pilti ja oskan oma asukohta paremini positsioneerida.
Ahjaa. Bussipeatused on minu meelest ka imelised abimehed oma täpse asukoha määramisel Regio abil.
Lisaks saab sinna märkmeid teha. Minu vana hea Regio atlas on päris kenasti täiendatud. Küll on seal kruusateid punaseks värvitud (no kui on vahepeal mustkatte saanud), küll on tähistatud kas kirik on kuke või ristiga ning märgitud ilusad vaated, parimad telkimiskohad jms.
Tundub, et minu poeg on pärinud minu kaartidearmastuse. Talle meeldib ka teada, kus ta parasjagu on ja sõrmega järge ajada. Riias loomaaias ta vist loomi ei näinudki, sest kogeaeg ajas kaardil järge, et kus parasjagu paikneb.
No Alex, ega siis iga kord pikka juttu saa. Mõned blogijad on ju lausa lühivormi meistrid, Soodoma tuleb esimesena meelde.
ReplyDeleteKaarditeemal – no näedsa, paberkaartidel siiani oma austajaskond, jumal tänatud. Ma juba mõtsin, et olen ainuke saurus. Kusjuures mina näitan parem/vasak kah käega, kuna on olnud juhuseid, et suu ajab suuna sassi.
Aga see kaardipööramine – jaa, just, on kahte tüüpi inimesi. Mina muide kasutan mõlemat viisi. Kui endas kindel olen, on põhjasuund üleval. Aga kui kõhklus tekib, kipun kaarti keerutama. Kuid üldist suurt pilti hakkab lõputu keerutamine jah segama, seetõttu üritan sellest hoiduda, niipalju kui võimalik.
Ma ka kasutan kahte viisi segi, enam-vähem samamoodi - ebakindluse korral keeran. Ja kui ma juhendan kedagi, ütlen kohe ära, et usaldama peab mida näitan 😂
ReplyDeleteAga selle teemaga tuleb mul meelde kuis kord aastal ca 2002 käisin Saaremaal välitöödel, kogu saar 1:10000 mõõtkavas paberil ja see mul autos laiali oli, käed roolil selle all. Terve Saaremaa sai nii läbi sõidet.