HÄÄD VANA, VEELGI PAREMAT UUT, TEILE KÕIGILE!

Paulil on nutitelefonis mitu fotoväänamise programmi. Kasutud, kuid lõbusad:-). Sellel fotol põleb pööripäevalõkkes üks mu 2015 aasta tekstiilitöödest. Ei kukkunud teine nii välja, nagu vaimusilm nägi. Mis muud kui tuli otsa, ja uuel aastal uue hooga uut kraami tootma!

--------

A VERY HAPPY NEW YEAR to each and every one of you! On the picture: clearing out the OLD to make way for the NEW. It's one of my textile works from 2015 burning in the Winter Solstice Bonfire. I was not pleased with that particular piece. Photo taken by Paul. His Smart phone has all sorts of photo programs - useless, but fun! :-)

Dec31/2015 - Jan01/2016

INTERVJUU MAAILMAMEISTRIGA, mu esimene siinpool ookeani avaldatud ajakirjanikutöö, juhhei ja yehaa! Värskelt trükist ilmunud üle-Ameerikalises koeraspordi ajakirjas SCHUTZHUND USA.

Juba enne, kui Debra Zappiale 2015 oktoobris Soomes, Lahtis toimunud saksa lambakoerte Shutzhundi MMil võitjakarikas üle anti, oli mul mõte soolas, et kui ameeriklanna võidab, küsin talt nõusoleku intervjuuks. No ja sedamoodi ongi mul nüüd ka inglisekeelsete kirjatükkide avaldamise ots lahti tehtud. Uhke tunne! :-)
Kusjuures mitte niisama paar kerget küsimust, et kuidas siis on kah maailmameister olla, ja kuidas tähistasid, vaid põhjalik, koos fotodega kümme lehekülge hõlmav usutlus. Mitte et ma end maailmameistriga võrdleks, issand hoidku selle eest, kuid kuna olen ise (koos Yarkoga) aastaid todasama sporti harrastanud (harvadel puhkudel isegi täitsa edukalt:-), siis võin Eputamata öelda, et intervjueerisin asjatundlikult.
Deb on minuvanune väike vägev naine. Elab USA Idarannikul, nii et me intervjuu toimus e-maili teel, kestis paar nädalat. Koostöö oli igatpidi vahva ja nauditav, tulemusega olen, olgu veelkord öeldud, vääääga rahul.
P.S. Neile, kes koeraspordist ei tea - Schutzhund on kolmevõistlus teenistuskoerte tõugudele, jälg + kuulekus + kaitse.

---------

MY FIRST PUBLISHED JOURNALIST WORK in The States! Long interview (10 pages with photos) with 2015 WUSV World Champion Deb Zappia, in the magazine of United Schutzhund Clubs of America. I'm quite proud of myself!
Dec29/2015

KENA KESKPÄEVANE KÕND, meie oma 'eesõues'. Teisisõnu Rahvuslikel Rohumaadel, kanjoni vastaskaldal. Ehk siis kolmat moodi väljendudes seal, kuhupoole me pilgud igapäevaselt suunatud, kui elutoas või terrassil/rõdul viibime. 

Ühesõnaga. Traditsioonidest hoolivate kodanikena oleme pühade ajal üle söönud (rammusad eesti jõuluroad!) ning, kui enda vastu valusalt aus olla, siis õige tibake ka üle joonud:-), mistap võtsime tänasel laubahommikul jalad kõhu alt välja, tehes ca kolmetunnise matka, päikesepaistel, kenade kuivade külmakraadidega. Et ookeanipoolset horisonti kaeda ja noid kolme tuhande meetri kõrgusi lumiseid vulkaanitippe, mis meile siin armsalt koduseks saanud. Matka käigus tegime hea mitu avastust:

1. Oja kanjonis jookseb õhukese jääkaane all nii, et. 

2. Kadakapuud on paksult marju täis. 

3. Keegi hooliv on võtnud vaevaks linnumaja üles panna, kadaka külge, keset Rahvuslikke Rohumaid. 

4. Miljoneid aastaid tagasi olid Rahvuslikud Rohumaad veega kaetud. Seda fakti tõestab veenvalt kõige alumine pilt:-)

p.s. Vulkaanide nimed nagu Three Fingered Jack ja Three Sisters pole Pauli ja minu fantaasia vili, ausõna. Tahad kontrollida, kliki linkidel! 

---------

Our after-Christmas hike, to take a look at 'our' volcanoes.

Dec27/2015

JÕULUPUU on meil KADAKAS - sestsaati, kui Oregoni kolisime. Kui elad kadakate keskel, tundub kuidagi pentsik minna turule kuuske ostma. Mistap Paul marssis selgi aastal saega alla kanjonisse, tagasi tuli mehemõõtu kadakaoksaga. Lõhnab teine toas vaat et liigagi uimastavalt, kuid seda vaid paar esimest päeva. Jah, natukene kurb oli see jõulupuu-töö: aasta tagasi Jõululaupäeval rändas Yarko teise ilma, kallil pühadeajal, sindrinahk, meie peale mõtlemata! Nüüd ju tuletab hulk pühade-tegevusi koera lahkumist meelde. Aga. Õnneks on kaksteist kuud pikk aeg. Tänaseks on kurbus pigem säärane naeratustega tembitud, Yarko koeruste meenutamine. No, vahel siiski ajab lausa nii naerma, et võtab silma märjaks...
Aga jõulupuu on meil uhke jah. Ning mäekünkad silmapiiril õrna lumega kaetud. Ühesõnaga, valged jõulud!

------------

We have a juniper for Christmas Tree, second year already. When you are living among those big, awesome juniper trees it would be a blasphemy to bring a fir in and not a juniper branch from our own canyon.
Dec22/2015

TALVISE PÖÖRIPÄEVA lõke.
-----------
Winter Solstice Bonfire.
Dec22/2015

KEVAD KÄES, lumi läinud. Vesi ojas! Voolab teine lausa kui väiksemat sorti jõgi. Kanjoni teisele kaldale kummisaabasteta asja pole. Kahel alumisel pildil on me kodu ka näha. Ülemisel Haukapink. Parim paik oja vaatamiseks/kuulamiseks.
-----------
The snow is all gone and our creek down in the canyon is running like you wouldn't believe. Must be a springtime? :-)
Dec18/2015

Kodu ümbert lumi läinud, aga MOUNT HOOD puha valge. Vulkaan, 3500m merepinnast, meist 90km kaugusel. Igavene suur tükk mäge, et sedaviisi me välisukselt kätte paistab. Pauli foto.
----------
MOUNT HOOD all wintery and white, seen from our doorway. Photo: Paul.
Dec16/2015

TOIDUPOE-KOGEMUS, mis eestlasele ennekuulmatu. Lugu järgmine.
Musta koera valmistamiseks (mõnedes Eesti peredes tuntud Kirju Koera nime all) on muuhulgas tarvis teatud sorti küpsiseid. Ennevanasti seisis paki peal 'Ekstra küpsised' või 'Teeküpsised'. Millaski nimi muutus, mäletan - enne mu Eestist ärakolimist. Kuid küpsis oli ikka sama - lihtne, mõnusalt murenev, ilma tobedate lisamaitseteta. Ameerikamaal paraku niisugust kraami poeriiulilt naljalt ei leia. Kui õnnestubki midagi ligilähedast maitsta, on asja nimi 'Inglise kuninglik kellaviietee küpsis' või midagi selletaolist, hind kah kuningakoja vääriline. Pakikese ju ostaks, aga pakikesega ei maksa hakata Musta Koera narrimagi. Seda tuleb ikka kangide viisi teha ja jõulu ajal süüa ja pärast ägada. Muidu pole õige jõul.

Aga see selleks. Peale mitmeaastast võõrsil elamist õnnestus mul lõpuks katse-eksituse meetodil tuvastada küpsisesort, mis maitselt vana hea Ekstraga pea identne. Tegemist Mehhiko Loomaküpsistega, nagu me neid koduselt kutsume. Pakendil võimleb mingi õudne karvane elukas, kuid küpised on just jumala õiged. Neid ei müüda siiski teps mitte igas poes. Thriftway toidupoeketis on õnne olnud, sellised väiksemat sorti kauplused, iseäranis hea hispaania-mehhiko söögikraamiga. Käime sealt vahel muudki ostmas, vürtse jne.

Ok, nüüd hakkan tasapisi asja ivani jõudma elik tänase toidupoe-shokini. Pargime auto Thriftway ette, marsime poodi, otsejoones küpsiste vahekäiku, sirutame käed Loomaküpsiste järele ja...riiulis on ainult kaks kasinat pakki järel. Aga vaja vähemalt nelja, et korralik ports Musta Koera jõuludeks hakkama panna. Haaran saaliteenindajal sabast, palun laost juurde tuua. Noormees saabub tagasi, vabandab ette ja taha ja teatab, et nood ongi kaks viimast pakki seal riiulis. Paulil ja mul vajuvad näod pikaks, mispeale noormees soovitab klienditeeninduse letti pöörduda, 'special order' vormistada. Meie kätega vehkima, et ei no nii hull nüüd kah asi pole, et eritellimust vaja, mine tea mis see maksab ja keeruline ja mis kõik puha. Selle vehkimise peale ilmub kui maa alt kaupluse mänendzher, tõmbab taskust pliiatsi ja kirjutusbloki, jäädes meile ootavalt otsa vahtima. Uurime, et mis eritellimus maksab. Mitte sentigi ei maksa, kauba enda eest pead muidugi tasuma. Kas on mingi koguse alammäär eritellimuse puhul? Köögikappe maast laeni loomaküpsiseid täis toppida justkui ei tahaks, onju. Mis alammäär? on mänendzher imestunud. Ei ole mitte mingisugust alammäära. Ostke või üks pakk. Tuleval neljapäeval tuleb kaubatreiler, äkki annate oma telefoninumbri ka, me helistame, kui küpsised maha laaditud, olge lahked, tulge järele.

Sa püha küpsis, kakao ja kondenspiim. Thriftway puhul on tegemist sihukese tagasihoidlikuma Selveri suuruse ning suguse äriga. Käidav koht, klientide puudust ei mingisugust. Aga ostjaid, näe, teenindatakse justkui peenes butiigis. Püüan ette kujutada, et Selveris keegi mu soovi üles tähendaks ja helistada lubaks, kui kraam kohale jõuab. Kujutlusvõime jätab hätta. Klienditeenindus siin Ameerikamaal on midagi, mille ees tõesti mütsi maha peab võtma.
-----------
11 points (on the scale of 10) to Terrebonne's Thriftway for their customer assistance!
Dec12/2015

Fotod Internetist: harksarvikud

Pauli foto: meie punased toolid teisel pool kanjonit ja harksarviku valge tagumik

Sama pilt, zoomimata

Pauli foto, harksarvikud

Harksarvikud, zoomimata 

HARKSARVIK-ANTILOOBID! Justkui me majaümbruse loomaaed veel piisavalt liigirikas poleks. Nüüd on siis harksarvikud ka platsis. Loomariigis muide jooksukiiruselt vingel teisel kohal, kohe gepardi järel.
Eile nägime kahte, täna üksikut isendit otse meie koduõuel (loe: me terrassi ees laiuvatel Rahvuslikel Rohumaadel, teisel pool kanjonit). Häid pilte ma ei saanud, Paulil õnnestus vaid väheke paremini, sestap lisan mõned võtted Internetist, kus harksarvikute kena karvamuster paremini näha. Nad pole ida-Oregoni asustamata rohualadel üldsegi haruldased, küll aga siin meie ümbruses, üpris linnastunud kandis. Allpool inglisekeelses tekstis on veel huvitavaid fakte.

----------

PRONGHORN ANTELOPES  in our front yard, right on the other side of the canyon.
/.../ The pronghorn is the second fastest land mammal in the world, after the cheetah. It can attain speeds of over 53 miles (86 kilometers) per hour. They have enlarged hearts, lungs and windpipes to utilize the enormous amounts of oxygen they require during sprints. Pronghorns combine their incredible speed with eyesight that would make an eagle proud. They can see, and quickly react to, movement as much as three miles away.
Pronghorns mate each fall in the dry, open lands of western North America. Bucks gather harems of females and protect them jealously—sometimes battling rivals in spectacular and dangerous fights. In the spring, females give birth to one or two young, which can outrun a human after just a few days.
Early settlers almost eliminated pronghorns from their native range in eastern Oregon. Hunting was prohibited in the early 1900s and the season remained closed for 25 years. Current populations are healthy and are managed through a limited quota hunting season./.../
Dec09/2015

DOVER LANE DIVAS - see uhkelt naiselik nimi koondab kümmetkond naabrinaist, kes me siin Dover Lane'l elame. Koos käime kord kuus, vahel tihedamini. Sedakorda olime Kareni juures, üritus kandis nime 'Cookie Exchange' elik Küpsistevahetus. Jõuluküpsiste. Asja iva on, et iga proua toob kaasa kena koguse küpsiseid, mida siis üheskoos degusteeritakse ja süüakse ja meestelegi koju viiakse. Mina tegin Musta Koera, mõnedes Eesti peredes Kirju Koera nime all tuntut.

Mul ei ole nende vahvate Oregoni prouadega veel sellist kontakti kujunenud nagu oma Las Crucese kohvinaistega. Aga tasapisi hakkavad siinsed leedidki avanema. Kummastav (heas mõttes!) ning imeline on viiekümnendates eluaastates uusi suhteid luua. Uusi inimesi avastada. Detailidest pilti kokku panna. Sest ega ei saa ju oodata, et igaüks neist naistest sulle otsekohe oma elu letti laob. Palukesi kukub ikka ükshaaval.

Täna käisid Karen ja Debra Epp's Empire jõulukaarte ostmas. Veetsime pea kolm tundi mu köögilaua taga. (Paul oli Portlandis, keskaegse mõõgavõitluse seminaril). Jõulukaardid said üsna ruttu valitud, ülejäänud aeg kulus rää-ki-mi-se-le. Elust, õnnest, surmast, lastest, naistest, meestest, poliitikast, hirmust ja armust. Karenil, kujutage ette, on VIIS tütart. Lisaks sellele on nad mehega üles kasvatanud NELI tütretütart, olude sunnil. Peavad farmi  - lehmad, hobused, kanad, põllud... Karen räägib, naetatades, soojalt, ja sa kuulad, suu ammuli, ning noogutad kaasa. Uskumata, et see naine pole päevagi ülikoolis käinud või palju reisinud. Mismoodi ta oma ilmatarkuse kogunud on? Müstika.

----------
Black Dog (absolutely delicious fudge, Estonian invention BTW) and Dover Lane Divas, my awesome neighbour ladies.
Dec 06/2015

DÜNAMIIDIHOIDLA, siinsamas all kanjonis.
Poolteist aastat oleme oma uues kodus elanud, ja alles paar nädalat tagasi saime lõpuks sotti, mistarvis see väike keldrimõõtu betoon-varjualune püsti pandud, kõvasti üle poole sajandi tagasi. Kohalikud farmerid tegid toona maaparandustöid, ning, nagu inimloomadel kombeks, käisid loodusest ikka korralikult üle. Masinate ja lõhkeainega. Kaljune pinnas ju, ei anna niisama lihtsalt alla, kurivaim.
Lõhkamised lõhatud, teenis väike punker ilmselt üsna pikka aega farmerite lammaste/kitsede varjualusena. Meie Pauliga olime esimesed üle aastakümnete, kes kanjonipõhjas pea nähtamatu betoonputka vastu lähemat huvi tundsid. Oli teine mitmesugust kila-kola täis, pluss vana põhku, loomade allapanu. Meil muidugi lõi lambike peas põlema, käed hakkasid sügelema. Projekti käivitasime 2014 suvel. Nii nädalakese pärast oli praht ja enamus põhku üles tassitud, prügimäele viidud. Okastraat (seda oli seal ikka korralikult, lamba-aed ju!) katki lõigatud, lahti harutatud, kokkuostu sõidutatud. Aknaraam punaseks, ning plangud - kividele tõstetuna pikad seinaäärsed pingid missugused. Kultuurne inimene paneb pildi ka seinale, nii on meil seal kaks fotot. Minu sulg, Pauli padrunid. Ehitise ristisime muide PUBiks. Kui meil külalisi oodata, kes alla kanjonisse matkavad, teeb üks meist (mina või Paul) kiirspurdi allamäge, et paar külma õlut pubinurka panna. Üllatus missugune.

-----------
More than half a century old DYNAMITE SHACK down in the canyon, which me and Paul cleaned, decorated and named The Pub. Dynamite was used by farmers, who needed to move the Earth, literally. Poor Earth.
Dec03/2015

Mõned ilupildid mu pealelõunaselt jalutuskäigult.
-----------
Some cool pics from this afternoon. Cool, literally.
Nov30/2015

KAKS PILTI KODUMAJAST.
Pauli fotod, tehtud täna hommikul. Ikka veel väga külm.
...........
OUR HOME.
Photos taken this morning by Paul. It's still very, very cold!
Nov30/2015

KAKS FOTOT:
Sokilinnud (sock birds). See pole muidugimõista ametlik liiginimetus, aga nii me Pauliga neid kutsume.
Ja varahommikune päike. -21*C.
Nov28/2015

TÄNUPÜHAD (tähistatakse USAs novembrikuu viimasel neljapäeval) oleme muidu ikka veetnud Californias, Pauli perega. Sel aastal kriipsutasime plaani A aga varakult läbi. Juunis ja oktoobris sai ju 'alla' lõunasse sõidetud, mõlemal korral pulma. Kaks korda aastas Californias käia - see on, nagu Paul öelda armastab, normaalse inimese jaoks juba vähemalt üks kord ülearu :-).

Mistap tegime Tänupühadeks plaani B. Et läheme veedame paar päeva metsikus looduses, vähem kui paarsada miili kodunt eemal, fosiile jahtides, Maalitud Mägesid nautides. Plaan B ei läinud käiku, kuna kena keskmine sügisilm pööras äkitselt täiega talveks. Üleeile näitas kraadiklaas -17C, kui hommikul ärkasime, ja eile -21C. Päeval on olnud nii miinus 10 ringis. Loodusesse ööbima justkui ei kisu.

Plaan C kujutas endast kodus lume rookimist, küpsetamist, veinijoomist ja ahju peal nurru löömist. Tänupüha õhtupoolikul tegime aeda, jääga kaetud tiikide kõrvale lume sisse ägeda lõkke, panime suure poti hõõgveini (nelk, rumm, rosinad jne) pliidile sooja ning jäime ootama. Landlady suguvõsa (käivad kord aastas siin kanjoni serval koos) valgus algul ükshaaval, õhtu edenedes üha suurenevates kogustes meie aeda. Paul jagas meestele mütse (neile, kes Californiast:-) ja sigareid. Mina naistele sooje salle (neile, kes Californiast!!) ja kogu kambale hõõgveini. Lapsed/koerad trampisid lustlikult ringi ilma sallide, sigarite ja hõõgveinita. Selleks ajaks, kui hiigelsuur täiskuu Rahvuslike Rohumaade kohale tõusis, näitas termomeeter miinus 15C. Kuid eks te teate omast käest, et miski ei peleta külma paremini kui hõõgvein ja kadakapuu-lõke.
(Fotod tehtud eile-täna koduaias). 

----------


OUR THANKSGIVING was white this year and was spent by plan C (staying home, cooking, wine drinking, snow shoveling). Also, bonfire and mulled wine on Thanksgiving afternoon and evening with lots of Good People - our Landlady's family. Every year, they come from all over the place to spend Thanksgiving Day together here on the canyon edge.
Our Plan A? To drive to California to spend Holidays with Paul's family. That's what we have been usually doing on Thanksgiving. To be honest, we ditched Plan A some time ago already. Reason? We have been down there TWICE this year (two weddings!). There's certainly a limit how many times a person can visit California in a year:-)
Our Plan B? Camping and fossil hunting at Painted Hills, quite close to home. But look at the photos. Does it feel like a camping weather? Not really.
So we went for plan C. Worked out superbly.

Nov 27/2015