PAUL MÄNGIS LILLILE TÄNA HOMMIKUL UKULELET.
Ega see polnud neil esimene kord. Lilli on tänulik kuulaja. Ta lemmikrepertuaar tundub koosnevat põhiliselt Hawaii rahvamuusikast. Kui Paul üritab midagi vähegi rajumat esitada (no näiteks Ennio Morricone surematut tunnuslaulu kauboifilmile “The Good, The Bad and The Ugly”, muutub Lillikene rahutuks.
August 30/2018
YouTube: The Ukulele Orchestra - The Good, The Bad and The Ugly
“Quit the bitching on your blog
And stop pretending art is hard. 
Just limit yourself to three chords
And do not practice daily. 
You’ll minimize some stranger’s sadness
With a piece of wood and plastic. 
Holy fuck it’s so fantastic
Playing ukulele.” 
― Amanda Palmer

VÄIKE UPDATE.
Kole kuumus selleks suveks läbi, juba nädalajagu või rohkemgi. Või mis ta nüüd kole oli, aga mõneti siiski tikkus elu segama, kasvõi näiteks aiatöid. Viimased kümmekond päeva olengi takkajärgi rabanud majaümbrust kasida ja korrastada. Enne seda olid ainukesed aiatöö-ajad varahommik ning hilisõhtu. Aga paraku ei ole ma see tüüp, kes peale päeva esimest kohvitassi otsekohe käised üles käärib. Mul on vaja teist tassi kah, ja hommikust arvuti-aega, ja koera jalutada ja. Hilisõhtuti tahan terrassil istudes klaasi veini nautida. Ühesõnaga, nood nimetet kümmekond mõnevõrra jahedamat päeva andsin luua/reha/labidaga tuld hommikust õhtuni. ("Jahedam" tähendab antud kontekstis +28C eelnenud +38C asemel). Tulemus: õu puhas kui prillikivi, kuid oh seda õnnetust - mõned mu hoole ja armastusega kogutud lisakilodest on selle higise aiandus-maratoni tagajärjel kadunud.

Ega midagi, tuleb taas rasvakihti kasvatama hakata. Paraku ei õnnestu septembriski jalgu täies pikkuses seinale vistata. Paar tellimustööd tahab tegemist (pulmakingid), kohvrid pakkimist. Mis kohvrid? Noh, Pauli tööandja raketiehitamise graafik on viimasel ajal muutlik nagu kevadine ilm või naisterahva meel. Ootamatult selgus, et septembri lõpul komandeeritakse P. taas kuuks ajaks Kauaile mutrivõtit keerutama. Kolm korda võite arvata, mis ma vastasin, kui ta mind kaasa kutsus. Ma seal juba vana olija kah ju, kolmas kord lausa. Ühesõnaga, nagu ikka, igasugu otsi tuleb enne minekut kokku tõmmata, nii et eks ma va rasvakihti hakkan siis saare peal kasvatama.

Fotod Pauli tehtud. Meil siin Madrases oli läinud nädalavahetusel iga-aastane Airshow Of The Cascades. Paul külastab seetõttu, et on piloot ja lennundushuviline, mina seetõttu, et Paul on piloot ja lennundushuviline. Aga väga tore oli.    
August 26/2018
“So I got off the plane and I forget to take off my seat-belt and I’m dragging the plane through the terminal... The wings are knocking people over...”― Steven Wright

KLAMBER.
Ma ei pane pahaks, kui te järgnevat ei usu või liialduseks peate. Mul endal oleks kah kangesti hea meel, kui tegemist oleks väljamõeldisega. Aga vaadake, reaalsus on teinekord sürreaalsem kui fiktsioon, ja seesinane on üks noist puhkudest.

Mäletate, käisin Washingtonis Eesti passi uuendamise taotlust sisse andmas. Sõrmejälgede võtmisest on üle viie aasta möödas, mistap ei olnud võimalik lihtsamat teed minna ja isikut tõendav dokument Eestist posti teel taotleda. Lisaks uuendan passis ka perekonnanime. Selleks tuleb Eesti Politsei- ja Piirivalveametile esitada abielutunnistuse apostillitud originaal. Apostilli väljastab USA osariik, kus abielu registreeritud - meie puhul New Mexico. Ühesõnaga, Eesti saatkond võttis mult sõrmejäljed ja nõutavad dokumendid ning saatis kogu krempli üle ookeani teele. Jäin õndsalt ootama, millal Seattle’i Eesti konsulaati uue passi järele kutsutakse.

Lepime kokku, et kulude üle (edasi-tagasi lennukipilet Oregon-Washington D.C. pluss autoga Seattle'sse ja tagasi) ma siinkohal oigama ei hakka. Kesse käsib välismaal elada, eks ole. Ütleme nii, et reis Tallinnast, Nõmmelt Mustamäele Tammsaare teele - või kus iganes need PPA teeninduspunktid praegusel ajal asuvad - oleks oluliselt odavam tulnud. Ei hakka oigama ka fakti üle, et PPA saatis mulle paar päeva tagasi meili, et olla mu dokumendid kätte saanud, kuid apostill ei ole nende arvates originaal. Selle asja me lahendasime ära. Peale dokumendi lähemalt uurimist teatati armulikult, et “ilmselt on tegemist originaaliga”. Aga. (Nüüd algab oigamine.) Sellega osutatud puudused ei piirnenud. PPA: “Tegemist ei ole tervikliku dokumendiga. Apostill ei ole kinnitatud abielutunnistuse külge. Teie edastatud abielutunnistusel ja apostillel on mõlemal klambrijäljed, seega näha on, et need on olnud omavahel kinnitatud, kuid keegi on mingil põhjusel need eraldanud ja dokumendi rikkunud.”

Asja iroonia seisneb selles, et see “keegi” olin mina isiklikult. Kahjuks ei saa süüd kellegi teise kaela ajada, aga väga raske on ka ennast süüdi tunda. Sest vaadake, abielutunnistus ja apostill olid üksteise külge kinnitatud KLAMBRIGA. Kõige labasema metallklambriga. Ma tegelikult ootasin neid kahte dokumenti mingil peenemal kujul kokku köidetuna, no näiteks nagu notaritel - augukesed, peen nöörikene jne. Aga ei. KLAMBER. Mul ei tulnud uneski pähe, et seda eemaldada ei tohi. Kangutasin klambri kenasti ettevaatlikult lahti, dokumente rikkumata, et apostill oma arhiivi tarbeks kopeerida. Oleks ma uneski arvanud, et see on AMETLIK KLAMBER, ma oleks ta kenasti samadesse aukudesse tagasi nikerdanud, peale kopeerimist. Või kui mitte selle klambri, siis mõne teise täpselt samasuguse, kodus klammerdaja olemas ju, issand jumal. Ja ega mul koopia tarvis tegelikult neid kahte lahutada polnudki vaja. Tegin enda arust lausa teene, eemaldades labase metallitüki tähtsate paberite küljest. Saatkond ei pilgutanud kah silmagi, võttis abielutunnistuse ja apostilli eraldi vastu, ilma et need KLAMBRIGA ühendatud oleks olnud. Kusjuures, mis ametlikesse dokumentidesse puutub, siis minu puhul pole tegemist amatööriga. Olen Ühendriikide immigratsiooniprotsessi leegitsevast rõngast läbi hüpanud, nii et kui kellelgi on põhjalikud teadmised, mismoodi bürokraatiamasinad töötavad, olen see mina. Aga seda näen küll esimest korda, et KLAMBER, õigemini selle puudumine, on asjaajamisel risti tee peal ees.

Siiski pean PPA auks ütlema, et nad on e-maili suhtluses sõbralikud ja vastutulelikud. Saadavad mulle abielutunnistuse tagasi, mina selle teistkordselt New Mexicosse. Secretary of State of New Mexico kantselei apostillib, saadab omakorda mulle, misjärel lähetan dokumendid taas Eestisse (KLAMBRIGA!). Juhul kui PPA klambri ametlikuks tunnistab, saadavad nad mu uue passi Seattle’i konsulaati, meie Pauliga võtame ette road tripi, et dokument kätte saada. Ja abielutunnistuse saan kah tagasi. Oot, peaks lausa kokku lugema, mitu korda minu ja Pauli Marriage Certificate nüüd siis üle ookeani edasi-tagasi reisida saab, küll klambriga, küll ilma. 
Image: Internet
August 17/2018
“Every revolution evaporates and leaves behind only the slime of a new bureaucracy."― Franz Kafka

R-E-S-P-E-C-T.
ARETHA FRANKLIN
Born: March 25, 1942, Memphis, Tennessee
Died: August 16, 2018, Detroit, Michigan
-------------
CNN: How Aretha Franklin energized two social movements with one hit song
YouTube: Aretha Franklin - Respect (1967, original version)
August 16/2018

BOND. JAMES BOND.
Esimesel Maailmal on probleem, kuna käivad kuuldused, et peale seda, kui Daniel Craig ameti maha paneb (temaga peaosas vändatakse üks oo7 veel), saab rolli mustanahaline näitleja Idris Elba. Esimese Maailma murel on lausa mitu tahku, muuhulgas liigne poliitiline korrektsus ja algallikale mittevastavus. Et Ian Fleming pööraks end hauas ringi, kui Elbat Bondi osas näeks. Komistasin James Bondi rassi-arutelule ühes kvaliteetses blogis, mida heameelega loen, aga kommentaariumisse ei kipu, sest sealses blogiruumis esineb teinekord teravaid nurki, ja ma ei tunne tahtmist end kogemata mõne vastu ära lüüa :-) Anyway. Tekkis kaks mõttejooksu.

Esiteks – poliitiline korrektsus. Tõmban varrukast kaks võrdlust, kumbki pole minu autorlus, vaid kusagilt loetust silma jäänud, aga mõlemad mu meelest väga head ja piltlikud:
1.    Kui pendel on ammustest aegadest ühes servas kinni olnud, peab ta ka teises servas ära käima, et lõpuks kenasti keskpaika võnkuma jääda.
2.    Kui taim on viltu kasvanud, tuleb teda mõnda aega vastupidises suunas painutada, et vart sirgeks saada.

Teatud inimgruppe on aastasadu alla surutud. USAs lõpetati segregatsioon ametlikult alles kasinad 48 aastat tagasi, nähud ilmnevad paraku siiani. #MeToo naised said massiliseks ja tõhusaks enesekaitseks sõna alles möödunud aastal. Seksuaalvähemused on aegade algusest olemas olnud, kapist väljatulek aga alles hiljuti ühiskondlikult aktsepteeritavaks saanud (jätame antiikkreeklased ja -roomlased kõrvale praegu, onju). Kaks viimati nimetatud liikumist on värskelt jõulised, mistõttu minnakse ehk kohati tõesti üle võlli. Küllap kõik lõpuks paika loksub, aga hetkel on mu meelest ennatlik tasakaalu eeldada. Sest pendel, näe, on praegu teises servas, mitte enam selles, kus ta sajandeid püsinud.

Teiseks – ekraani-Bondi tegelaskuju autentsus, vastavus Flemingi spiooniromaanidele. No kuulge. Misasi on teater ja kino? Fiktsioon, eks ole. Näitemäng. Vaataja ju ometi teab, et püünel või ekraanil teeseldakse. Ajaloost näiteid küllaga, võtame või Shakespeare’i teatri, kus kõik naisrollid said meeste poolt mängitud. Sama lugu Jaapani Kabuki teatriga. Tõsi, Kabuki algusaegadel olid naised mängus, kuni ülikud leidsid, et õrnemal sool ei sobi end laval näidata, mistap nende osi pandi täitma noored poisid. Aga seegi oli shogunitele liig, tekitas erootilisi mõtteid, nii et lõpuks mindi kindla peale välja. Ainult mehed, cross-dressing, ja jutul lõpp. Või vastupidi, naised laval meest kujutamas, näiteks Sarah Bernhardt 1899. aastal Hamleti rollis.

Niisiis, ajaloolist eeskuju arvesse võttes pole Bondi osatäitja nahavärvil (või isegi sool) ju tegelikult tähtsust, nagunii on tegemist on väljamõeldud looga, mida vaatajale käepäraste vahenditega jutustatakse. Mina igatahes võtaks Idris Elba Bondi iga kell. Craig istub mulle ka väga. Ja kui juba arvamuse avaldamiseks läks, siis mu isiklik lemmik-Bond on vaieldamatult Sean Connery. Kõige lamedam Bond? George Lazenby. Või ei, pigem David Niven (Casino Royale, 1967). Fuih!
August 15/2018
“Sean Connery wasn't the Scottish James Bond and Daniel Craig wasn't the blue-eyed James Bond. So if I played him, I don't want to be called the black James Bond." ― Idris Elba

REMOTE CONTROLLED TRAINING COLLAR on asja poliitiliselt korrektne nimetus. Rahvapäraselt shock collar. Lillikesel on nimetet treeningvahend kolmandat päeva kaelas, jalutuskäikude ajal. Issand jumal, miks ometi, küsite. Aga vot seepärast, et Lillikene omab kõrget saagi-instinkti, nagu ühele saksa lambakoerale kohane. Ilma selle instinktita pole õiget koera, nii on lausa tõustandardis ette nähtud. Saagi-instinktile ehitatakse üles ka praktiliselt kogu koolitusprotsess (koer on valmis palli vms liikuva meelisobjekti nimel kõike tegema). Paraku tuleb meie puhul mängu üks „aga“. Lillikene elab keset metsikut loodust, aiaga piiramata territooriumil. Tal on maja kõrval küll oma kennel, kus päevaseid jõudetunde veedab, kuid jalutuskäikude ajal on hirved, jänesed, koiotid, oravad ning muu säärane saagi-instinkti käivitav kribu-krabu iga kell ja iga ilmaga käepärast. Siiani oleme ühe silma kinni pigistanud, plaaninud millalgi asja käsile võtta. Kahjuks laiskus ei ole võimaldanud. Ja kuna Lilli suvatses teinekord keelamise peale tagaajamise pooleli kah jätta, petsime end mõttega, et olukord on suhteliselt kontrolli all. Enamikest siinsetest kanjoniasukatest on ta nagunii aeglasem, nii et ühtegi karvast ega sulelist Lilli hammaste vahel hukka saanud pole.

Kuid kolm päeva tagasi, varahommikuse kohvitiiru ajal kanjoniserval otsustas Lillikene, et on piisavalt vinge memm tuiskamaks kaugemal all kanjonis omi asju ajava koiotikamba juurde, neile solvanguid näkku karjuma. Koiotid tõmbasid sabad küll veidike jalge vahele, suurendasid distantsi, see aga ei takistanud neid Lillile vastu õiendamast. Mina (Paul on töölähetusel) viskasin kohvitermose kus seda ja teist ja kihutasin täiest kõrist röökides kaldast alla, riskides konte murda, peaasi, et saaks koera ja koiotite käsikähmluse ära hoida. Lilli sai vist aru, et asi tõsine, jättis ülbamise katki, sörkis minu poole tagasi.

Südamerabanduse-eelsest seisundist toibunud, läksin otsisin Yarko ajast olemas oleva elektririhma välja, vahetasin patareid, testisin enda peal tugevust, ja järgmisel jalutuskäigul oli masin juba Lillikesel kaelas ning minul kaugjuhtimispult pihus. Sellesinatse iseenda peal katsetamise tagus Yarko kasvataja Urve meile, koeraomanikele kindlalt  pähe. Enne igakordset elektririhma kaelapanekut proovib vastutustundlik omanik/koolitaja järele, mismoodi surts tundub. Eetikaküsimus.

Lilli puhul otsustasin nn. käsusõnata koolitustaktikat kasutada, kuigi teatud käitumisprobleemide puhul on tarvilik, et omaniku käsklus eelneks elektrisurtsakale. Neil juhtudel on eesmärgiks õpetada koer kuuletuma sõnalisele mõjutusele, et vältida ebameeldivat aistingut - kerget elektrishokki, vibratsiooni või heli, olenevalt sellest, millisel põhimõttel töötavat kaugjuhitavat mõjutajat kasutatakse. Nii kaob koolitusprotsessi lõpuks vajadus seadme järele, koer kuuleb käsusõna ja lõpetab soovimatu tegevuse, olles õppinud, et kui ta seda ei tee, saab füüsilise mõjutuse.

Mina aga valisin käsusõnata taktika, nupulevajutamise ilma igasuguse minupoolse eelneva hoiatuseta, kuna eesmärk on õpetada Lilli metsloomade tagaajamist vältima ka juhtudel, kui meid, omanikke, läheduses ei ole. Teisisõnu, koera peas peab tekkima otsene, hoiatav seos tema enda tegevuse ja ebameeldiva aistingu vahel (teisisõnu: koolitusmudelis on kaks komponenti: koer ja tagaaetav), mitte aga omaniku käskluse ja ebameeldiva aistingu vahel (koolitusmudelis on kolm komponenti: koer, tagaaetav, omanik). Kahe komponendi puhul töötab mudel sajal juhul sajast, kolme komponendi puhul võib aga töötamast lakata, kui kolmas osapool, omanik, pildilt puudu, st. pole kedagi keelavat käsklust andmas. Lisaks jääb kahe komponendiga mudeli puhul inimese-koera omavaheline suhe rikkumata.  Ja nagu juba öeldud, ei ürita koer siis ka omapead kuskil põõsastikus ragistades näiteks jänesele järgi kihutada, et ohoo, täna keegi ei keelagi, lähen lõbutsen veidi. Ta on kogemusest õppinud, et niipea kui jänese järele stardib, järgneb vääääga ebamugav tunne. Koera enesealalhoiuinstink ütleb, et mugavam on jänes rahule jätta. (Koolituse ajal kasutatav füüsiline mõjutus peab niisiis olema piisavalt tugev, et ka koolitusperioodi lõppedes domineerida geenidesse talletatud kihu üle jänku-jussi sabast naksata.)

NB!! Olgu igaks juhuks mainitud, et kaugjuhitavad koolitusvahendid EI OLE algajaile omanikele. Valel momendil nupule vajutades võib koera totaalselt ära rikkuda. TOTAALSELT. See postitus siin kirjeldab minu kui kogenud koeraomaniku ja koolitaja probleemilahendust. Kel kogemus puudub või on vähene, PEAB minema ja asjatundliku treeneriga konsulteerima, enne kui üleüldse elektririhma soetamist plaanimagi hakkab. Distantskoolitusvahend pole mingi võlukepike, selle kasutamise eelduseks on hulk kogemusi ja teadmisi, kui ei taha lõpetada närvipuntrast koera omanikuna.

Anyway. Nimetet kolme päeva jooksul on Lillikene saanud 6 surtsakat. Kolmel korral on jänes end koolitusprotsessi kaasanud, kolmel korral on Lilli midagi minule nähtamatut silmanud ning selle suunas startinud. Täna on kolmanda päeva õhtu, ja ma võin juba südamerahuga öelda, et Lillile on asja olemus kohale jõudnud. See pole muidugi niisama tulnud, mul peavad silmad ees ja taga olema, sõrm kogu aeg puldil, nii et jalutuskäigud on hetkel üsna närvesöövad. Kuid tulemuslikud! Pakun, et veel paar sarnast situatsiooni, ning asjale võib joone alla tõmmata. Sellegipoolest tuleb Lillikesel veel vähemalt paar nädalat koduõuest väljaspool shokirihma kaelas kanda, tagasilöökide vältimiseks. Peale selle on koiotid ning hirved meil koolituskäikude ajal ju veel kohtamata.

UPDATE. Päev hiljem. Minu võit!! Tänahommikuse kohvi ajal sattus Lilli nägemisvälja kaks (liikuvat) looma: rebane ja jänes. Rebast silmates mõtles Lillikene sekundi, misjärel tuli joonelt mu juurde ning istus jala kõrvale maha, selle asemel, et tagaajamist alustada, nagu ta veel paar päeva tagasi oleks teinud. Haigutas - märk kergest närvilisusest. Jänese puhul pööras aga lihtsalt pea kõrvale ja jätkas käsilolnud tegevust, milleks parasjagu juhtus olema puupulga närimine. Yesssss!

Pildile jäi Lilli seekord kuidagi kohtlase näoga, koon palavusest paistes. Ta näeb reeglina hulga intelligentsem välja :-)
August 13/2018
“Revenge and temper tantrums have absolutely no place in dog training -- you must not let training turn into a spectacle of one dumb animal hurting another.”― United States Department of Defense, U.S. Military Working Dog Training Handbook

SEE POLE PILV, millesse tänaõhtune päike loojus. See on California metsatulekahjude suits, mis meile siia Oregoni jõudnud. Ja päikest pole mina fotol magentapunaseks tuuninud. Suitsukardina tagant paistabki ta täpselt seda värvi.
CNN: Smoke from the California wildfires is spreading 3,000 miles to New York City
The Atlantic: Why the Wildfires of 2018 Have Been So Ferocious
August 10/2018
“Men argue. Nature acts.”― Voltaire

"VERY MEAN TEMPERED. SHOULD NOT BE HANDLED."

Mu tänane reaktsioon elutoas vingerdavat maopoega nähes ei olnud paaniline „appiii, madu!“ vaid resigneerunud „oehhh, jälle madu...“. Sest vaadake, see polnud mu esimene rodeo, nagu öeldakse. Küllap olin taas mõne ukse kusagil praokile jätnud, vana lohakas.

Poole kingapaela mõõtu Red Racer (Masticophis flagellum) otsustas varjumiseks täpselt sama paiga valida, mis selles postituses kirjeldatud gophermao poeg, nimelt CD kapi taguse. Noortel madudel muusikahuvi? Võidusõidumadu on meil siin kanjoniserval harva nähtud liik. Õnneks oli Paul paar nädalat tagasi ühte täiskasvanud isendit kohanud ja mullegi teada andnud, mistap ussipoega silmates juba teadsin, kellega tegu. Racerit kutsutakse ka piitsamaoks (whip snake), tal on tõesti sihuke veider, ebaproportsionaalselt peenike, mustrita, piitsataoline saba. Mao puhul tundub termin 'saba' muidugi väga ebamäärane, eks ole.

Ühesõnaga, kuna raceri näol on tegemist üle mõistuse kiirelt liikuva roomajaga, tuli mul oma tavapärast maopüüdmistaktikat väheke tuunida. Mingit tokiga ämbrisse sudimist ei hakanud proovimagi. Haarasin käepärase plastkonteineri, nihutasin CD kapi seinast eemale, konteiner maole kummuli peale, seejärel papitükk ettevaatlikult konteineri alla, siis konteiner õigetpidi keerata, originaalkaanega tihkelt sulgeda, ja kanjoniääre poole teele, sissetungijat vabadusse laskma. Pärast rasket tööd klaas valget veini jääga. Temperatuur õues on +39C.

------------

"RED RACER is the fastest snake in the desert moving at up to 11 km/h and can reach up to 180 cm long with a slender, whiplike body. Coloration may vary from gray and tan to pink with black crossbars always present on the neck. As the snake gets older it begins to take on a more distinct reddish appearance. It’s diet consist of lizards, small snakes, mice and birds. It is very mean tempered and should not be handled. Although not poisonous its bite can tear the flesh and should be avoided."

August 09/2018
“If everything seems under control, you're not going fast enough.”― Mario Andretti

BAD NEWS. VERY BAD.
Paar postitust tagasi kirjutasin kuldkalaprobleemist me aiatiigis. Et paljunevad kontrollimatult. Kalamaimude arvukuse kohta käisin välja enda arvates pädeva numbri - viiskümmend. Selgub, et olin üleliia optimistlik. Ei, ei pakkunud liiga palju. Vastupidi. Täna tegin regulaarset tiigipõhja puhastust (meil on selle tarvis suur, pika varrega hari) ja oo õudust, selgub, et järeltulijaid on vähemalt paarsada. Vä-he-malt. Võib-olla tuhat. Võib-olla mitu tuhat. Erinevates vanuseastmetes, kõige pisemad vaid poolesentimeetrised, peaaegu nähtamatud. Sattusin täielikku paanikasse, jätsin harja kus seda ja teist, tulin tuppa arvuti taha, et naabritele, kel tiigid, e-maile saatma asuda: Subject: Goldfish giveaway...
August 08/2018
Image: Internet
“It's when you take a fish to the casino he starts to wonder where the chips are.”― Anthony T. Hincks

LOST IN THE WILDERNESS.
Õnneks hoiatas Eesti saatkonna sekretär ette, et parkimine saab probleemne olema, kuna seesinane Washingtoni piirkond on diplomaatilisi asutusi tihkelt täis (vaata kaarti). Soovitas parkimiskoha leidmiseks varuda vähemalt tund aega. Me Pauliga võtsime sõnast, varusime oluliselt rohkem. Rachel juhatas meid kenasti saatkonna juurde, viskasime pilgu peale, asusime vaba koha leidmiseks ümbruskonnas ringi tiirutama.  Plaanis oli auto ära parkida ja siis mõnes läheduses asuvatest kohvibaaridest aega parajaks teha, enne mu saatkonnavisiidiks ette nähtud kellaaega.

Hmm, ma pole Rachelist vist rääkinudki? Niimoodi kutsume naisehäält Pauli nutitelefonis, seda, kes teed juhatab: “In three quarters of a mile, take exit 128A. Continue on Whatsitsname Road for one mile. At the fork, stay right. In two hundred feet, your destination is on your left. You have arrived." Ma Rachelit tegelikult eriti ei usalda. Teinekord lõikab ta ebaviisakalt minu ja Pauli vestluse vahele, justkui oleks armukade või miskit. Kui Paul koheselt ei kuuletu või instruktsioone eirab ning Rachel peab teda õigele teele tagasi suunama, väljendub ta teinekord üsnagi nipsakalt mu meelest. Ja on juhtumeid, kus tal on Pauli üle suurem võim kui minul, nii et tegelikult oleks hoopis mul põhjust armukade olla. Yep, Rachel on mõnikord tõeline bitch, aga arvestades, et ilma temata olnuks me näiteks Washingtoni liikluses üsna  abitud, kannatan ära.

Ühesõnaga, kus ma olingi? Ahjaa, kohvikuplaan. No, pika pusimise peale leidsime tänaval parkimiskoha, jätsime mu passidokumendid autosse (mis neist kaasa tassida, enne saatkonda minekut tuleme ja võtame ühes) ning suundusime jalgsi sinnapoole, kus mööda sõites söögipaiku näinud olime. Paar tänavanurka hiljem tuli meelde ka tänavasilte vaadata, et tagasitee leiaks. Kohvi joodud, auto poole tagasi. Kuum, päikeseline, niiske, tuuletu. Ümberringi auväärsed, eakad telliskivimajad, lokkav rohelus, täpselt nagu vana hea Inglismaa. Jõudnud sinnakanti, kus masina arvasime olevat, vaatasime teineteisele kõhklevalt otsa. “Kas sa mäletad, kust me kõndimist alustasime?” küsisin Paulilt ettevaatlikult. Enne kui ta vastatagi jõudis, lugesin näoilmest välja, et mees ei mäleta. Mina kah mitte. Ainuke, milles mõlemad kindlad olime, oli seesinane mällu talletatud tänavanurk. Aga sellest nurgast läks mitu hargnemist, neist omakorda veel mitu, ja kõik need kuramuse tänavad nägid täpselt ühtemoodi välja. Vähe sellest. Ühtemoodi nägid välja ka kõik need kuramuse kõnniteeveertesse pargitud sajad autod. Ebamäärast värvi, ebamäärast marki, just nagu meie rendiautogi.

Tol hetkel ei tundunud olukord veel sugugi lootusetu. Mu appointmentini jupp aega, jõuame auto üles otsida, nii suur see maa-ala nüüd kah pole, mida läbi kammida tuleb. Hakkasime astuma. Alguses normaalse kõnniga, aga mida veerandtund edasi, seda kiiremaks käik muutus. Paar korda läksime tagasi tuttavale tänavanurgale, alustamaks nö. nullpunktist. Tulemusetult. Kell liikus, lootus õigeks ajaks kohtumisele jõuda hakkas mus tasapisi kustuma. Olin enne reisi saatkonnaga telefoni teel rääkinud (vastuvõtuaeg tuleb 2 nädalat ette broneerida) ja uurinud, kas saaksime kivisse raiutud kellaaja asemel nö. “akna”, et meil kaugelt tulla ja puha, maainimesed linnas jne. Sain sõbraliku, kuid eitava vastuse. Diplomaadid olla hõivatud rahvas. Anyway. Selles staadiumis asendus kiire kõnd juba sörgiga. Higi voolas ojadena. Parkivaid autosid murdu, meie oma ei kusagil. Paul suutis optimismi säilitada, vähemalt pealtnäha, mul aga keerlesid peas plaanid, mismoodi järgmist Oregon-Washington DC passireisi organiseerida, sest käesolev tundus aia taha minevat. Oli isegi silmapilk, kus kahtlustasin, et näen halba und. Mul on säärast sorti unenägusid ette tulnud - võõras linn, tean, et kusagil seal on hotellituba, kuhu pagasi jätsin, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt see peatumiskoht asub, ja aadressi kah ei mäleta. 

Mis siis lõpuks sai, küsite? No lõpuks oli happy end, leidsime oma Toyota üles, haarasin dokumendid, jõudsime saatkonda, asi sai aetud. Õppetund? Suurlinnas on lihtsam ära eksida kui looduses. Me olime oma arust nii kõvad ja kogenud looduses orienteerujad, et heitsime kõrvale ellujäämise A ja B, mis ka suurlinnatingimustes vajalik: jäta alati meelde, millisest punktist alustad. Pööra aeg-ajalt ümber, tee endale ajju märge, mismoodi tagasitee välja näeb. Või siis kasuta oma nutiseadet sihipäraselt, salvesta matka algpunkt. Kusjuures kummaline kokkusattumus: mul oli reisi eel lugemisel Laurence Conzalesi Deep Survival: Who Lives, Who Dies, and Why. Ta kirjeldab seal ülihästi äraeksimise psühholoogilisi põhjusi. Oleksin ju võinud loetust miskit kõrva taha panna? :-)

------------

EMBASSY ROW, WASHINGTON D.C.
"Considered Washington's premier residential address in the late 19th and early 20th centuries, Massachusetts Avenue became known for its numerous mansions housing the city's social and political elites. The segment between Scott Circle and Sheridan Circle gained the nickname "Millionaires' Row". The Great Depression caused many to sell their homes. The expansive old estates proved well-suited for use as embassies, and also as lodges of social clubs, giving Embassy Row its present name and identity." Wikipedia
August 07/2018
Fotol üks neist Embassy Row tänavaist, mida oma autot otsides läbi kammisime.  
“Go somewhere you know nothing about and see what happens.”― Karl Ove Knausgård, Min kamp 5

SATTUSIN TÄNA LUGEMA,
et uue trendina minnakse ilukirurgi juurde sooviga sarnaneda nutitelefoni selfie "nunnufiltriga" üle tõmmatud iseendale (allpool on link artiklile). Ma ei tea, mulle tulid kohe need jänese- või kiisukõrvad silme ette, mida see või teine äpp fotodele juurde keevitatab. Kõrvamure korral oleks ilukirurgist vist vähe abi, pigem tuleks pöörduda taksidermisti poole?

Nali naljaks, aga teinekord tahaks tõesti käsi ringutada ja "maailm on hukas" soiguda. Sest ma olen värskelt lennujaamades viibinud, ja see, kuidas 90% reisijaist oma telefonis nokkapidi kinni on, tundub mulle õõvastav. Ausalt. Esiteks näevad nad oma tegevuses kuidagi… kuidas nüüd öeldagi… töllakad välja. Köögakil helendavate ekraanide kohal, näpud kompulsiivselt siblimas. Teiseks – turvalisus. Ollakse kusagil hoopis teises reaalsuses, ümbrust tajumata. Aga vat kui tuleb terrorist?

Teisest küljest, ega näiteks (hea) raamatu lugemine ju parem pole. Samamoodi oled ülepea asjas sees, muust maailmast välja lülitatud. Ma muide sattusin viietunnise rannikult rannikule lennu ajal täiesti haruldases, raamatulugejate reas istuma. Kolm naist, kõigil köited, mitte telefonid näpus. Akna all hallipäine matroon, keskel mina, vahekäigu kõrval minust umbes poole noorem proua. The Book Club, nagu stjuuardess meid tituleeris.

SNAPCHAT DYSMORPHIA: people are desperate to resemble their filtered selfies 
August 07/2018
Image: Internet 
“The surgeons' market is imaginary, since there is nothing wrong with women's faces or bodies that social change won't cure; so the surgeons depend for their income on warping female self-perception and multiplying female self-hatred.”― Naomi Wolf, The Beauty Myth

KALAPROBLEEM.
Pauli algatusel soetasime hiliskevadel aiatiiki kümmekond kuldkala. Esialgu ei tahtnud ma selle projektiga mingit tegemist teha, kuna pole siiani kindel, kas kalad tiigis ületalve vastu peavad, ja elusate asjadega eksperimenteerimine mulle kohe üldse ei istu. Lõpuks lõin siiski käega, andsin järele, kuna Pauli argumendid olid suhteliselt vettpidavad. Meil nimelt on tiigis, selles suuremas ja sügavamas siis, vetikaprobleem. Ja mingid imepisikesed valged ussikesed. Keemiat sisse kallata ei saa, ümbruskonna karvased ja sulelised on kuival perioodil meie koduaia veekogudest sõltuvad. Kuldkaladele on vetikad ja ussikesed aga tõeline gurmeeroog. Ussikesed iseäranis. 

Anyway. Paul tegi naaberlinna PetSmarti’s valiku. Ostsime peotäie „saledaid kuldkalu“, Slim Bodied Goldfish inglise keeles - vabandan, ei hakka tõlkeid taga otsima. Oranzhid ja pronksivärvi, neid kutsutakse Common Goldfish. Lisaks üks valge-oranzhilaiguline Sarasa Goldfish ja edev oranzhi-valge-mustakirju Shubunkin Goldfish. Kõik need "saledad" kasvavat sobivate tingimuste korral kuni 30 cm pikkuseks. Elame, näeme. Meie omad on praegu ca 7-9 cm. Mõni vast ka pisut üle kümne. 

Kuid mitte isendite suurus pole probleemiks, vaid arvukus. Sest hoolimata veebis levivast teabest, et kuldkalu on ilmatuma raske paljundada, sigivad meie omad nagu jänesed. Silma järgi hinnates ujub tiigis tänase seisuga nii umbes 50 järglast, vaat et rohkemgi. Mõned alles sentimeetripikkused, teised väheke kobedamad juba. Ja ega nad paarisentimeetriseks jää. Ja ega see meie aiatiik järvemõõtu kah pole, nii et varsti on vesi kaladest paks. Pean plaani hakata naabreid läbi helistama, neid, kel tiik kinnistul, ja kuldkalu pakkuma. Tasuta. Äri-ideena asi siin Kesk-Oregoni põllumajanduspiirkonnas ei toimi, ma kardan. Maamehel on rahaga muudki teha kui kuldkalu kokku osta.

Lillikesele muide meeldib tiigi ääres istudes kalu vahtida (tiik ise on talle suplemiseks keelatud). Vahel korraldatakse koerale täitsa korralik show, sulpsatused, veest väljakargamised ja puha.

------------

"SLIM BODIED GOLDFISH are so hardy that they are often wonderful choices for the novice goldfish owner. Slim-bodied goldfish are also great for outdoor ponds, since they aren’t as sensitive to cold water as fancy varieties are. What’s more, these goldfish get pretty large and a pond is even recommended. Since slim-bodied goldfish are strong, fast swimmers and competitive eaters, I don’t suggest keeping these common goldfish types with most fancy varieties. Fancy goldfish are slow-moving and can’t compete for food with slim-bodied goldfish around."  
Source
August 06/2018
“The average human attention span was 12 seconds in 2000 and 8 seconds in 2013. A drop of 33%. The scary part is that the attention span of a goldfish was 9 seconds, almost 13% more than us humans. That’s why it’s getting tougher by the day to get people to turn the page. Maybe we writers ought to try writing for goldfish instead.”― Ashwin Sanghi

SOODSA HINNAGA SUPERJAHT.
Allahindluse otsa komistasime eile õhtul Baltimore'i siselinnasadamas. Kasina kuueteistkümne ja poole milliga saaks Checkmate'i kätte. Ega midagi, dollarid seljakotti ja kaupa tegema. Kui sulas maksta, lasevad vast hinda veel veidi alla. (Esimene foto internetist, teised kaks meie võetud.)
 ------------
The 44 metre superyacht Checkmate, listed for sale by Jonathan Chapman at Northrop & Johnson, has had a price reduction of $1,000,000. Delivered by the Italian yard Benetti in 2013, Checkmate is hull No 18 in the yard's Vision yacht series. This yacht for sale features exterior design by Stefano Righini, interior design by Francois Zuretti and is the 100th yacht to be built by the yard in GRP. Checkmate sleeps 12 guests in five cabins, including a master suite on the main deck, and has separate accommodation for 10 crew. Twin Caterpillar engines enable a cruising speed of 14 knots and a range of approximately 3,500 nautical miles, while zero-speed stabilisation ensures comfort at sea and in port. Checkmate is now asking $16,400,000.
August 05/2018
"If you want to be a Millionaire, start with a billion dollars and launch a new airline."― Richard Branson

EESTI SAATKOND USAs, 2131 Massachusetts Avenue, NW. Washington D.C.
Ja vaadake, mina seal trepil, punane mapp kaenlas, tarvilike dokumentidega Eesti passi uuendamiseks. Sõrmejäljed võeti ka. Saatkond sattus suviselt tühi, kuid tore oli sekretäriga emakeeles lobiseda. Paul kuulas pealt ja tegi nägu, et saab asjast aru. Ta oli muide natukene üllatunud, et ma peeneks protseduuriks kamopüksid ja seljakoti valisin. Asi selles, et sedakorda reisin ainult käsipagasiga, üks suveseelik on küll ka kaasas, kuid pigem lehvitan seda siin ookeani ääres. Ja kuna ma pole teab mis ajast üheski suurlinnas käinud, vaid vaikselt kanjoni kaldal kadakate vahel elanud, oli mul linnadzhunglis kamos kuidagi kindlam tunne, teate. Et kui peaks vaja olema parkimiskontrolliga võidelda või miskit.
Pauli fotod.
August 02/2018

JET LAG.
Pole ime. Kontinendi ühest äärest teise lennatud, hullumeelses Washingtonis passiasja ajades rendiauto ära kaotatud, õnneks taas leitud, siis tunde kiirteel veedetud, kirsiks tordil hotellis keset ööd tuba vahetatud. Noist lõbustustest pikemalt millalgi hiljem. Praegu on mõnus hommik, mis siin ikka vana asja torkida, onju. Teen parem kohvi, lähen kõlgutan hotelliesistel paadisildadel jalgu. (Paul kääris juba paar tundi tagasi käised üles ja läks Raketti ehitama, loodetavasti ei keera magamatusest uimase peaga valet kruvi valesse kohta.) Sildade küljelauad on pääsukesepesi täis!

Oleme Chincoteague saarel, Virgina osariigis, kiviviske kaugusel kohast, kus esimesed Ameerika uusasunikud 1607. aasta kevadel randusid – 104 inglise keelt kõnelevat tulnukat. Peale esimest talve Uues Maailmas olid neist elus vaid 38, väidavad ajalooallikad. Noh, meil siin hetkel õnneks talvemuresid pole. Sooja +28C, õhuniiskust 85%, mõnus saun. Lokkavalt roheline, lõhnab mereliselt, magusalt. Ainult sääski on kole palju, ma pole nende elukatega enam harjunud.

Fotod:
1.    Eileõhtune hotellivaade Pauliga
2.    Kui luubiga uurida, paistab kauguses, üle vee NASA Wallops Flight Facility
3.    Täna hommikupoole hotelliväravast välja
August 02/2018
"Airplane travel is nature's way of making you look like your passport photo."― Al Gore