Seattle vol. 2: Outfit Of The Day

 

Mäletate, mingi aeg tagasi oli Ritsiku juures juttu kodutu puuraiduri riietusstiilist? Novot. Seattle’s näib enamjagu inimesi nimetet stiili harrastavat. Kihilist, väheke lohakat, justkui oleks hommikul tagantkätt miskit selga visatud, samas elementaarsele elegantsile siiski mõningast tähelepanu pöörates. Mistap mina kui kogenud kodutu puuraidur tundsin end ses linnas kui kala vees. Ei kergitanud kulmugi, kui vastu juhtus näiteks sinepikollaste lühikeste pükste all musti retuuse kandev piitspeenike pikakoivaline meesterahvas või maaniulatuva, õhulise, läbipaistva valge kleidi peale tõmmatud leekivpunase XXXL sulejopega S suuruses naisterahvas. Seattles tunneb alalise elaniku muide selle järgi ära, et ilmaga, mis turisti soojadesse kehakatetesse pugema sunnib, katab suure osa kohalikke kodanike ülemist otsa vaid T-särk või muu sarnane vähese soojapidavusega riidetükk. 

Turisti päev Seattles on pidev võitlus temperatuurimuutustega. Kord voolab higi, kord värised jahedusest. (Ning ei, asi polnud üldsegi mitte minus, mul menopaus ammu möödas, tänan küsimast.) Meil siin kesk-Oregonis on ütlemine, et kui ilm ei meeldi, oota viis minutit, ja olud muutuvad. Seattles kulub olude muutumiseks kaks, kõige rohkem kolm minutit. Astud hotellist välja, kõle tuul lööb vee pealt näkku, pilved vihisevad pea kohal, brr. Pöörad ümber nurga, päike tuleb välja, tuult ei kusagil. Mistõttu kihiline riietus on edu pant. Juuresoleval pildil pole mu omni-heat jopet näha, see peidab end seljakotis, aga kaasas pidi küll kogu aeg olema. 

Seattle’st kirjutades ei saa üle ega ümber vihmateemast. Meie saime sadameid… mõõdukalt. Üdini märjaks mitte kordagi, sest Seattle vihm pole padu, vaid enamjaolt pigem udu. Samas, statistika päikesepaisteliste ilmade arvu kohta USA suuremates linnades ütleb, et Seattle’s on üksnes 58 päikesepaistelist päeva aastas. Hmm. Albuquerque's, me eelmise, New Mexico kodu lähimas suurlinnas paistab päike päev otsa väidetavalt 167 päeva aastas. Oregoni kodu kohta andmeid ei leidnud, keeruline ülesanne, kuna Oregon on kõige mitmekesisema kliimaga osariik üldse. Suurlinn Portland, mis antud saidil välja toodud, on meile küll suhteliselt lähedal, aga teispool Kaskaadide mäeahelikku, mistap hoopis vihmasema kliimaga kui see, mis meie elamist ümbritsevas kadakases kõrbes valitseb. Ühesõnaga, Seattle ja vihm kuuluvad kokku nagu Seattle ja kohv. Sellegipoolest ei maksa karta, et see linn sind läbi vetitab. Vana tõde: pole olemas halba ilma, on vaid sobimatud riided ja/või liiga vähe veini. 

November 30/2021                                                                                          Foto: Paul

“You know you're from Seattle when even amid perhaps the worst crisis you've ever faced, you can still appreciate a sunny day.” ― Melanie A. Smith, The Safeguarded Heart

Seattle vol. 1: Stay 6 feet apart

 

Näe, ma Seattle'st tagasi. Nii äge oli! Palju pilte, palju juttu, aga enne, kui rääkima hakkan, pean suurlinnapohmellist jagu saama. Eks minusugusele maainimesele maksab nädalake city-elu veel mitu nädalat takkajärgi kätte. Kodukanjoni kividel olen küll turnima harjunud, aga no andke andeks, asfalt on ikka üksjagu julmem loom, jalad löövad siiani tuld. Trucki parkisime südalinna saabudes hotelli ette ja enne sealt ei liigutanud, kui kojusõiduks mootori käima lõime. Jah, ainult jalgsi liikusimegi, ühistransporti ei pruukinud, sest kõik plaanitud üritused olid kohalekõnnitavad.

Anyway. Algatuseks kuumast teemast (või ehk mitte enam nii kuumast, varsti kaks aastat juba käiatud seda plaati) – koroonapiirangutest. Mul ju siiani sellealased suurlinnakogemused puudusid. Lühidalt - need kaks fotot ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Mõlemad üles pildistatud kuulsal Pike Place Marketil, paaritunnise vahega. Alumisel fotol on laupäevaõhtune jõulutulede süütamise üritus turuesisel platsil. Ma ei tea, mina oma kogemuste põhjal küll ei oska koroonareegleid, sh. maskinõudeid (olemasoleval kujul) muuks kui jaburaiks nimetada, andke lamemaalasele andeks. Võtame või jazzklubi. Ukse taga, sisselaskmist oodates on mask kohustuslik. Kluppi sisenedes kah. Aga niipea, kui lauda istud, võib maski eest võtta. Pleiss viimse kohani välja müüdud, lauad üksteisele nii lähestikku, et ettekandjad vaevu liikuma mahuvad. Inimesed vestlevad, hõiguvad, vilistavad, laulavad lavalolijatega kaasa, igast viimsest kui suust tuleb sooja õhku, muuhulgas pristib ka süljepiisakesi igasse kanti – aga nõuetes näpuga järge vedades on maskitus OK. Samal ajal kui vabas õhus, klubi ukse taga, kus muuhulgas ka distantsihoidmise võimalus olemas - vot seal peab maski kandma. Ajuvaba.  

Või näiteks needsamused vaktsineerimis/testimistõendid. Jah, neid küsiti. Ma meelega kirjutan küsiti, selmet kirjutada vaadati. Sest ega eriti ei vaadatud. Kui pisut utreerida, siis täitsa vabalt oleks võinud markeriga tühjale paberile üheainsa sõna, vaktsineeritud või negatiivne kribada, kontrollijail poleks silm kah pilkunud. Sest Ühendriikides ei eksisteeri üleriigilist vaktsiinipassi, kaitsepookimise/testimisega tegelevad asutused kasutavad erinevaid blankette. Vähe sellest, blanketid erinevad osariigiti, lausa maakonniti. Mina näiteks käisin enne reisi testimas naaberlinna tervisekeskuses, negatiivse tulemuse tunnistusena saadeti väljaprintimeseks tihkelt teksti täis A4, millele kiirelt pilku peale visates on suht võimatu tuvastada kuupäeva, kellaaega, testitulemust. Aga kiire, pealiskaudne pilk visati peale ja viibati lubavalt edasi mitte ühes ega kahes, vaid tükki kümnes Seattle söögi-, turismi-, lõbustuskohas.

Ja see pole veel kõik. Kuna testitulemus kehtib vaid 72 tundi, käisin pulka ninna toppimas ka Seattles. Igaks juhuks sülitan 3x üle õla, aga kui sellest testimispunktist koroonat külge ei saa, siis on küll midagi valesti. Küsimustiku täitmine käis telefoni abil, paraku oli nende äpp väheke hädine, mistap esmakordsed kliendid, sh. mina, olid väheke hädas, ja nii me siis näppisime seal vastastikku üksteist ja telefone, ninapidi koos. Testijad katsusid testitavaid ja nende telefone ja testitavad testijaid ja nende telefone ja kõik olime üleülde üks suur ning sõbralik pere, ime et testitavad omavadel vatipulki ei vahetanud vennastumise märgiks (ninas käinud vatipulki pean silmas). Esialgu sai mu tulemus siiski kenasti negatiivne, eks näis, mis tulevik toob. 

 

No ja nüüd on meil veel see uus omnibus või omicron või mis ta nimi oligi. The sky is fallig!! (Again.) Aga noh. Mis ma siin ikka jauran teraval teemal. Võtke seda kui väikest epidemioloogilist sissejuhatust Seattle postitustele. Lähen nüüd pilte lappama ja jutte juurde kirjutama. Kurivaim, ülearu sai kaamerat kasutatud jälle, teeb valiku keeruliseks.

November 29/2021

“Here in the corner attic of America, two hours’ drive from a rain forest, a desert, a foreign country, an empty island, a hidden fjord, a raging river, a glacier, and a volcano is a place where the inhabitants sense they can do no better, nor do they want to.” ― Timothy Egan, The Good Rain: Across Time & Terrain in the Pacific Northwest

Tõrksa merelõvi juhtum

 

No ei saa minust korralikku reisiblogijat. Suvelõpu rannikumatka lugusid ja pilte on siiani tagataskus, aga Seattle pressib juba peale. Vaatan pisukese kadedusega, et inimesed täitsa vabalt blogivad ka reisil olles, jooksvalt. Jooksu pealt. Müts maha - ma ise küll nii ei oska. (Või ei taha?) Mis teha, one track mind, nagu öeldakse. Korraga kahe asjaga hakkama ei saa, reisimise ja raporteerimisega. Kuid mis seal ikka, on nagu on. Räägin siiski enne suurlinnadzhunglisse sukeldumist veel ühe wilderness-loo.

Tol septembripäeval oli Oregoni ookeanivesi täitsa pöörane. Lainepritsmeist tekitet udu võib ka fotodel näha. Rahvast rannal peale minu ja Pauli vaid näputäis, Lilli sai vabalt ringi kihutada ja puha. Aga ta kihutamisel hoidsime valvsalt silma peal, kuna lained rammisid randa sellise jõuga, et nende haardeulatusse sattumine oleks pehmelt öeldes ebatervislik olnud, olgu tegu inimese või koeraga. Noh, lustime siis seal omasoodu, ja järsku jääb silma suur, tumehall, rulluv objekt, mida ookean ikka ja jälle rannale veeretab, et seejärel taas laintesse tagasi tõmmata. Liigume lähemale – väga lähedale ei tihka minna, lained näivad hullult ettearvamatud – ja mis me näeme. Merelõvi. Hiiglaslik. Surnud. Pundunud. Haiseb. Aga pole hullu, meiesugused kanjoniveerel, looduse keskel elajad shokki ei saa. Ikka juhtub, et elus asjad surevad. Õnneks viib tormituul hullema haisu eemale, jätkame oma lõbustusi, Lillikene pulkade järele joostes, meie Pauliga veinikest rüübates.

 

Ühel hetkel hõikab Paul mulle, et Lilli rihma paneksin - inimesed lähenevad. Tõepoolest, meie suunas marsivad kaks meest, labidad õlal. Lähemal vaatlusel osutuvad pargivahtideks (park ranger), vormid seljas ja puha. Selgub, et keegi olla surnud merelõvist kohalikele Humbug Mountain State Park ametnikele teada andnud, ja pargivahid olla kamandatud korjust rannast eemal hoidma, sest… noh… mine sa tea. Lõpnud loom ikkagi, äkki on ohtlik või midagi. Või kui mitte lausa ohtlik, siis vähemasti ebaesteetiline.  

Novot. Tänu kõrgemalt poolt tulnud korraldusele merelõvi ookeani rüppe tagasi saata õnnestus meil mitme tunni vältel jälgida inimeste tulutut võitlust loodusjõududega. Asi nägi välja nii. Laip rullus randa. Pargivahid tõukasid selle tagasi ookeani, labidaid kasutades ja muskleid pingutades. Ookean mõistagi asja nii ei jätnud, viskas kadunukese taas liivale. Pargivahid kasutasid jälle muskleid ja labidaid. Misjärel ookean omakorda kasutas jälle laineid. Vägisi meenus tsitaat* “Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.” Seda me labidameestele muidugi nina alla hõõruma ei läinud, ei tundunud viisakas. Mõned pildid tegime aga küll, sürreaalne olukord lausa karjus jäädvustamise järele. Peategelane, merelõvi, kahjuks pildile ei jäänud. Või pigem õnneks? Ta nimelt polnud tol päeval eriti fotogeeniline.

 

Et kuidas lugu lõppes? No mis te ise arvate, kumb alla andis, ookean või pargivahid? Loomulikult viimased. Lahkusid mõne tunni pärast, kusjuures neil kui lüüasaanutel jätkus mehisust meile hüvastijätuks viibata. Respekt. Viipasime vastu. Publiku naeruturtsatusi polnud mehed tänu lainte möirgamisele kuulnud, jumal tänatud. Mõne aja pärast panime meiegi pillid kotti, õhtusöögiaeg lähenes. Ainus, kes perioodiliselt randa väisama jäi, oli merelõvi.

 

November 20/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.”― *Quote Investigator 

90 minutit

Pole parata, ma vist ikka olen parandamatu kõrbe- ja kõrtside inimene (vt. eelmist postitust). Suurlinn Seattle on mind juba enne sinna teeleasumist suutnud stressi ajada. Eile õhtul üritasin Tänupüha õhtuks mõnes hotellilähedases restoranis lauda broneerida. Juba mõnda aega kasutan OpenTable teenust, neil on väga kliendisõbralik süsteem, lihtne bronnida, lihtne tühistada, boonuspunke kah koguneb. No ja mis te arvate, kas oli tegemist kerge ülesandega? Mkmm. Paistab, et Seattles ei vaevu keegi kodus kalkunit küpsetama, kõik tahavad sel õhtul väljas süüa. 

Viimaks siiski leidsin paar arvestatavat varianti. Hakkasin juba ühes neist broneeringut tegema, kui mulle kargasid näkku järgmised read: Due to COVID restrictions and limited capacity requirements, we kindly ask that you keep your stay under 90 minutes to help us accommodate all our guests. Vabandust??? Et ma tulen ja toon teile oma raha, ja teie kirjutate mulle ette, kui kiiresti oma toidu ja joogi alla pean kugistama? Arvatagi, et sellesse toitlustusasutusse ma oma jalga elu sees ei tõsta. Aga jah, laud õnnestus lõpuks mujal kinni panna, hotellist 15 minutit kõndi, ja ei mingeid ajapiiranguid. Isegi mitte koroona-piiranguid, kui maskid välja arvata. Mida siinkohal kommenteerin Kauri terase tähelepanekuga, mille ta kusagil blogimaastiku avarustes hiljuti välja käis – söögikohtades paned maski ette, kui lauda juhatatakse või lauast lahkud. Kuid lauas istudes võid maski eest võtta, et muuhulgas näiteks kõrvallaua inimestega sülge pritsides suhelda. Aga noh. Mis mina ka epidemioloogilisest etiketist tean. Minu ülesandeks on korralikult maski kanda, seda ka teen, kus ja kunas kästakse. 

Kui veel põgusalt Viirusest  rääkida seoses Seattlega, siis Taj Mahali kuulama saab vaktsineerimistõendiga või negatiivse 72h testiga. Ja näiteks Chihuly klaasiaeda samuti, sinna kavatseme kindlapeale minna. Mistap ajan endale pulga ninna enne reisi ning korra ka Seattles olles, siis ma ei pea tänaval külma vihma käes ligunema, samal ajal kui vaktsineeritud Paul soojades siseruumides kultuuri naudib. Kas ma juba mainisin, et Seattle on see linn, kus kogu aeg sajab? Ahjaa, suur osa asutusi ja üritusi annab siiski teada, et vaccine verification and negative testing is recommended but not required for large indoor and outdoor events.

Foto valisin me hiljutiselt Oregoni rannikureisilt. Ei mingeid broneeringuid. Ei kedagi piitsaga kõrval seismas, et sa oma kausi ruttu tühjaks helbiksid. Ei mingeid vaktsiinitõendeid. Tõsi, samas ka ei mingit suurlinnasära, valgeid laudlinu ja hõbenõusid, Taj Mahalist rääkimata. Hmm… kuidas need asjad selle rohu ja rohelisega olidki?

November 18/2021

“Hospitality is central to the restaurant business, yet it's a hard idea to define precisely. Mostly, it involves being nice to people and making them feel welcome. You notice it when it's there, and you particularly notice it when it isn't. A single significant lapse in this area can be your dominant impression of an entire meal.” ― John Lanchester

Elevil

 

Me veedame ületuleva nädala Seattles. Tänupüha jääb kenasti city tripi sisse, ei pea kodus kalkunit ahju toppima ega midagi. Lillikene seekord kaasa ei tule, läheb boardingusse. Loom polegi ammu oma sealseid kahejalgseid sõpru näinud, tal saab lõbus olema. Meil samuti. Resideerume peenes hotellisviidis, vaatega Elliott Bay'le, Pauli hotelliöödelt kogunenud boonuspunktidel liugu lastes. Et see kõik liiga mesine ei tunduks, siis sviidi saame küll tasuta, aga parkimise eest küsib Marriotti hotellikett 60 dollarit päev. Kuuskümmend. Põrsakari. Samas, eks nemad peavad ju kah kuidagi vorsti leiva peale teenima.

 

Plaane on Seattle tarvis süle ja seljaga, eks vaatab, kuidas ilm on, vastavalt sellele teeme valikud. Teada-tuntud vihmalinn ju. Aga! Kui hakkasime uurima, mis meie sealoleku ajal kohalikul muusikaskeenel toimub, sattusime jackpotile. Tänupühanädalal nimelt õnnistab oma kohalolekuga hotellist 15 minutise jalutuskäigu kaugusel asuvat jazzbaari ei keegi muu kui bluesilegend Taj Mahal. Pikalt ei mõelnud, broneerisime laua kolmapäevaõhtusele hilise algusega setile. Vinge! Ei olegi teab mis ajast inimese moodi väljas käinud, ikka ainult põõsataguseid mööda hiilinud kusagil kõrbes, või siis koredates sadamakõrtsides aega viitnud, aga Dimitrou's Jazz Alley's on klassikalisele jazzbaarile kohaselt lauad ja lambid ja dress code ja puha.

------------   

Taj Mahal, the three-time Grammy winner (ten-time nominee) is one of the most influential American blues and roots artists of the past half-century. A self taught musician, Taj plays over 20 instruments including National Steel and Dobro guitars, and his remarkable voice ranges from gruff and gravelly to smooth and sultry. His music remains a well-seasoned gumbo, spiced with influences that originate in the Caribbean, West Africa, the Southern States, and the inner cities of America.

Were it not for the pandemic, John Dimitriou might have celebrated the 40th anniversary of his world-renowned club Jazz Alley last year, but, alas, that party is still on hold. However, those who only know this longtime Seattle jazz entrepreneur from the Alley, might be surprised to know that he and his extended family comprise a veritable jazz dynasty in the city. 

November 14/2021                                                                          Foto: Internet

“Gospel and the blues are really, if you break it down, almost the same thing. It's just a question of whether you're talkin' about a woman or God.” ― Craig Werner, Higher Ground

Kümme!

 

Täna, kujutage ette, möödus mul täpselt kümme aastat ametlikult Ühendriikidesse kolimisest. Ilus ümmargune kuupäev oli, 11.11.2011. Minu lennuk maandus New Mexico osariigi piirilinnas El Pasos hommikul kell 11 kopikatega, Yarko õhulaev (logistilistel põhjustel reisisime eraldi) sama päeva õhtul täpselt kell 11. Ei hakka vanu jutte üle kordama, siin on postitus kaheksandast kolimis-aastapäevast, juhuks kui keegi tahab üksikasjadesse tungida. 

Seoses aastapäevaga tulid mulle täna mõningad semantilised mõtted. Et näe, siiani leidub küsijaid, nii eesti- kui inglise keeles, kas ma kodumaa järele igatsen. Esiteks, aus ja otsekohene vastus on “ei”. Kui, siis igatsen selle järele, et armsate lähedastega veiniklaase ka muul moel kokku lüüa saaks kui vaid virtuaalselt, aga muidu – ei, Eestimaa järele igatsust ei ole. Kõlab südametult, onju, ja enamjaolt oodatakse muidugi teistsugust vastust, iseäranis eesti keeli küsijate hulgas. Väikerahva esindajal oleks justkui kohustus end sünnimaast eemal olles halvasti, poolikuna, juurtega mullast väljarebituna tunda. Rukkilill peaks kogu aeg vaasis olema, suhtlusringkonnas peotäis väliseestlasi, ja kindel tahtmine vanaduspõli Eestis veeta. Aga no tee või tina, ei ole mus seda kriipivat eemalolemisvalu. Mis ei tähenda, et ma oma rahvust salgaks või sünnimaad ei armastaks. Armastan, kuuni ja tagasi, aga tagasi Eestisse kolimas ei näe end mitte ühegi elustsenaariumi puhul. Ja nüüd tulebki see va semantika mängu.

 

Mul, kui kodumaa-igatsuse kohta uuritakse, on alati üks ja sama vastus: mu kodumaa on USA. Olen siin end sisse seadnud, kodu loonud. Eesti on mu sünnimaa, isasamaa, emamaa, mitte kodumaa. (Muuseas, miks nimelt pigem isamaa, harvemini emamaa? Ok, võrdsuse mõttes, jah. Et mõlemale vanemale tähelepanu jaguks. Isamaa, emakeel.) Ja siis veel see “elad võõrsil”. Jällegi, ma olen siinpool ookeani kodus, mitte võõrsil. Kogu mu elu on nüüd siinpool ookeani, mitte üksnes abielu. 

Kuid eks need asjad ole muidugi väga, väga individuaalsed. Mulle tundub, et olen pigem erand kui reegel, kui teiste väliseestlastega võrrelda, kuna ikka ja jälle loen või kuulen, et teise riiki kolides otsitakse/leitakse eestlastest sõpru-tuttavaid, et kultuuritaust ja keel ühendab, ja nii edasi. Minu jaoks, imelik küll, ei mängi rahvus tutvuste soetamisel või sõprussidemete tugevuses rolli. Mul kas klikib inimesega või ei, rahvuskaaslus ei ole tingimata eelis. Noil kordadel, mil elu siin mind eestlastega kokku viinud, on asi piirdunud vaid ühe kasina kohtumisega. Mitte, et me nende inimestega üksteisele kuidagi ebameeldivad oleksime olnud, aga pakun, et sattusin lävima endasarnastega, st. mõlemad pooled tundsid justkui mingit… ma ei tea… survet. No et eestlane peab eestlasega sobima ja suhtlema jääma, kui sünnimaast eemal olles juhus kokku viib. Eks vist selle sunnitunde tõttu jäidki “võtame taas ühendust” lubadused mõlemalt poolt vaid sõnadeks, kui jõulukaardid välja arvata.

Vot säärased lood nende kümne aastaga. Ning et kord juba kümnest juttu, siis fotoks valisin kümneaastase Yarko, pilt tehtud mõned nädalad peale Eestist Ühendriikidesse kolimist. 2000 meetri kõrgusele vedasime vana looma sel jalgsimatkal New Mexico kodumägedes. 

 

November 11/2021 

“You're always you, and that don't change, and you're always changing, and there's nothing you can do about it.” ― Neil Gaiman, The Graveyard Book

#jutujaht: Proovis igaks juhuks veelkord selga

Kõrini, mõtles Nõel. Rohkem kui kõrini. Tõsi, märkimisväärselt polnud Niit nende kahe suhtesse algusest saati panustanud, kuid viimasel ajal tundus asi ikka juba väga hapuks läinuna. Nõel oli väsinud Niidi vaikivast vastupanust, katkemisest, kui vähegi paksem materjal ette juhtus. Mulle aitab, otsustas Nõel. Tahan viimaks täiel rinnal elada, ilma et oleksin sunnitud Niiti järel lohistama. Nõel tõotas iseendale, et niipea, kui aega ning viitsimist mugavustsoonist väljuda, lõpetab ta juba ammu varjusurmas oleva suhte Niidiga. 

Enam ei suuda, mõtles Niit. Pean lõppude lõpuks enese peale kah mõtlema. Elu Nõelaga on mind täesti ära vanutanud. Ma ei kavatse kauem ta teravust taluda. Üks torge ajab teist taga, mõni ime siis, et olen lakkamatult katkemiseni pingul. Niit mõistis, et tal tuleb senisest passiivagressiivsusest loobuda, kui muutust soovib, kuid hetk ei tundunud veel õige olevat. Küll jõuab, mõtles Niit. Terve igavik juba kannatatud, asi see veel pisut vastu pidada, kuigi on vastik ja väsitav.  

-------------

Kiiva kiskuvat küljeõmblust polnud rätsepmeister märganud enne, kui tellija talvepalitule järele tulles seda igaks juhuks veelkord selga proovis. Vabandanud ning saatnud kliendi uksest välja lubadusega tellimus järgmisel hommikul veatuna üle anda, mattis rätsep ohates maha mõtte vabast õhtupoolikust ning asus kääriotsi appi võttes õnnetut õmblust lahti harutama.

November 10/2021                                                                           Foto: Internet

Teised jutujahtijad ja selgaproovijad leiab siit: 

“Fabrics doesn't make exquisite dresses, it is the stitches.” ― Unknown

Bandon Beach

 

Trucki mootor polnud septembrikuu rannikureisilt koju saabudes jahtudagi jõudnud, kui ma juba arvuti taha (või arvuti ette? kuidas on korrektne öelda?) googeldama tormasin, et kas VRBO või Airbnb pakub paariks päevaks soodsat väikest üürimaja või -korterit Bandon Beachil. Sest noh… vaadake seda esimest fotot. Maja kalju otsas. Ok, nii suurt pinda meil tarvis pole, aga erinevas mõõdus  ja hinnaklassisi majutuskohti on selle kandi kaldapeale tihedalt täis tipitud. Sobivat majutust esimese hooga silma ei hakanud, aga kes otsib, see lõpuks ilmselt ka leiab. Sest ainult rumal laseb mööda võimaluse kaljudelt alla, ookeanile ning tõusu-mõõna meelevallas olevat rannale vaadata, kui talvetorm meetritekõrguseid laineid vastu kivimassiive peksab. Seda kõike tuleb muidugi nautida soojast, maast laeni akendega toast või klaasseintega rõdult, veinipeeker näpus. Sestap seesamune VRBO/Airbnb tuhin, ning ellu me oma plaani igatahes viime. Kui mitte sel talvel, siis järgmisel.

------------

Ja millised mastaabid! Õnneks on inimesed kah pildile jäänud, pisikesed sipelgad hiiglasuurte kivimoodustiste kõrval, muidu oleks mõõtkava raske kirjeldada. Kivivoolimisel pole Loodus fantaasiat kokku hoidnud. Ülemisel fotol võib hea tahtmise korral vees põlvitavat zen-munka näha, alumisel inimkeha anatoomiast tuttavat detaili.   

------------

Koopad! Mõni nii suur, et sees võiks vabalt kontserte korraldada. Akustika on suurepärane, mingit lavakujundust pole tarviski, vorme ja värve jagub niigi. Tõsi, muusikaüritus tuleks plaanida mõõna-ajaks, tõusuveega koopasse jäänuile lõpeks asi halvasti. Neil kaljudel, mis tõusu ajal ookeanilainetega ümbritsetud, on ronimine-turnimine muide keelatud, seda kõikvõimalike mereelukate kaitseks, olgu nad mis mõõtu tahes, kasvõi mikroskoopilised. 

One of the defining features of the Oregon Coast is its many sea stacks, remnants of an ancient marine terrace.  These rocks are amazing structures, home to sea anemones, mussels, barnacles, and starfish that cling to their sides as well as thousands of birds who use them to nest, rest, and care for their young. Visitors are discouraged from climbing the rocks, and any rock surrounded by water at mean high tide is illegal to climb as they are part of the Oregon Islands National Wildlife Refuge and are protected for wildlife.

These impressive rocks, or sea stacks, are actually geological landforms caused by erosion.  They are formed when part of a headland is eroded by the force of the ocean crashing against the rock.  The force of the water weakens existing cracks in the headland, eventually causing the headland to collapse, leaving free-standing stacks and even small islands. Read more:

------------

Bandon Beachi kaljude nimed pakuvad kujutlusvõimele toitu: Elephant Rock, Fish Rock, Cat and Kittens Rocks, ja muidugi kõige kuulsam, Face Rock, imekauni indiaaniprintsessi Ewauna taeva poole vaatav, kivistunud nägu. Ewauna ja ookeanideemoni Seatka traagilisest kohtumisest jutustavad arvukad legendid. 

 

Although details of various tellings of the legend vary, a Coquille Tribe legend says the face belongs to Ewauna, the beautiful daughter of Chief Siskiyou. He and his daughter had traveled to the coast where he was being honored with potlatch feast. And a feast it was, with great quantities of mussels and clams, eight fat bears, a hundred salmon, the meat of deer and elk.

Guards watched for Seatka, the ocean’s evil spirit. Ewauna, who had never seen the ocean, was warned of evil Seatka but ignored the warnings. After the feast, with most drunk from food, Ewauna strayed from the celebrants, taking her dog and her cat and kittens in the moonlit night, wanting to see and swim in the ocean. But once in the water she was snatched by Seatka.

The kittens, who were in a basket by Ewauna, were batted from her hands. As they floated away, their heads just above the surface, they were immediately turned to stone, stones now known as Cat and Kitten rocks. Ewauna’s dog, Komax, who had made cries of danger warning Ewauna, bit Seatka when he grabbed his mistress, but he was thrown off toward shore.

Again, versions vary. Some say Seatka woke Siskiyou that night, some say the next morning. But what he saw was Ewauna turned to stone, still – and now forever — gazing skyward.

Knowing that if she looked in his eyes she would be under his control, Ewauna averted her glance. Some versions say she focused on the North Star, others the moon. Either way, her gaze continues these centuries later, as Face Rock.

------------

Ei, need ratsutajad pole meie Pauliga. Kahjuks. Ja et ratsutamisest juba juttu tuli, siis Paul, tema on elupõline hobuse-inimene, aga mul, näe, pole siin Metsikus Läänes hobusekogemust rohkem kui paari seljasistumise jagu. Kui meil pisut väheliikuvam elustiil oleks, peaksime ilmselt suksut või paari, ja ma ratsutaksin tõenäoliselt juba sama hästi kui mõni indiaaniprintsess. (Ärge seda viimast nüüd tõena võtke, eks.) Aga üldiselt poleks mul jah ratsutamise vastu midagi, antagu ainult mõni taltsas hobu. Või noh, mis ma ärplen, oleks ikka tõsine tahtmine olemas, küll hobuse leiaks, meil pea igal naabril neid vähemalt paar tükki. 

Kuid ma kaldusin teemast kõrvale. Bandon Beachi nautisime kõva pool päeva, Lillikene paraku veetis selle aja truckis oma puuris. Suhteliselt rahvastatud rannas koeral vabalt ringi tormata lasta pole siinkandis hea toon, ja rihma otsas ei tahtnud ma teda kaasa vedada, see oleks mu enda liikumist ja lõbu piiranud. Tean, tean, pagana egoist sihuke. 

November 09/2021                                                                                     Fotod: Paul

“I shall wear white flannel trousers, and walk upon the beach.” ― T.S. Eliot, The Love Song of J. Alfred Prufrock

#jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Disclaimer: paluks mitte eeldada, et ma ise olen kasutamisõpetuse läbi lugenud. 

KEERULISTE INIMESTE KASUTAMISÕPETUS 

Keeruliste inimestestega suhtlemine pole sugugi keeruline. Tuleb meeles pidada kõigest ühte ja ainumast fakti: kõik inimesed on lihtsad. Kordame igaks juhuks üle: kõik inimesed on lihtsad. 

Suurim viga, mida nn. "keerulise" inimesega suheldes teha võid, on ülemõtlemine. Endalt küsimine, miks ta seda või teist ütles või tegi, miks seda või teist ei öelnud või ei teinud. Need on täiesti mõttetud, tupikusse viivad küsimused. Sest vaata, niimoodi küsides oled sina ise see, kes asja keeruliseks ajab. Inimene, kellele “keeruline” sildi külge kleebid, tegutseb tema enda seisukohast vägagi lihtsa mustri järgi. No oletame, et ta ütleb sulle halvasti. Või punub mingi intriigi. Või kiidab ennast sinust paremaks. Tema jaoks pole selles mitte midagi keerulist. Ta lihtsalt ongi sihuke solvaja. Või intrigant. Või eneseimetleja. Jah, just - mitte tema mätta otsast pole asi keeruline, vaid sinu omast. 

Keerulise inimese keerud venitab kõige paremini sirgeks ignoreerimine ja/või distantseerumine. Paraku pole see alati võimalik. Sel puhul aitavad keerulisuse vastu teised lihtsad vahendid, näiteks: ära püüa omakorda keerutama hakata. See viib lootusetu sasipuntrani, kuna sõlme lähed ka sa ise. Pigem ütle otse välja, mida sina asjast arvad. Jaa, otseütlemine tundub esialgu jube ohtlik. Mis üksiti tõendab seda, et ka sina võid kvalifitseeruda keeruliseks, kui me juba kord selle sildiga siin vehkima hakkasime, eks. Küsi endalt, miks sa arvad, et otseütlemine ohtlik on, ja vasta ausalt. Panen pea panti, et see tundub ohtlik, kuna sa ei soovi ilmarahvale vaatamiseks välja panna, mis su peas toimub. Tõlge: sa püüad endast mingit muljet jätta, paremat või halvemat, polegi oluline - märksõnaks on “mulje”. Ja mistahes mulje jätmine nõuab pingutust, kuna selleks peab reaalsust väänama. Mis, teadagi, on keeruline. Seda enam, et põhiolemuselt oleme me kõik ühtmoodi lihtsad, nagu juba alguses sai mainitud.

Teised jutujahtijad leiab siit: 

November 05/2021                                                                        Foto: Internet

“Nothing makes a person weaker than complicated thinking.” ― Lee Jin-wook