Kõik teevad, ma teen ka !

 

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Null mustandit. Mul ei teki drafte. Kirjutamisega käib alati kaasas avaldamiskihk. 

WordPress või Blogspot ja miks?

Blogspot. Kui ma 2010 blogimisega alustasin, siis WordPressist ei teadnud, ja praeguseks olen digilaisk, ei viitsi muutusega jännata. 

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Muidugi mäletan. Esimese blogipostituse leiab 5500 arhiivist.

Aga kirjutada olen armastanud sest ajast saati, kui kirjutama õppisin. Ma nimelt visuaali-inimene. Sõnad paberile (ekraanile) lükkida nii, et teadvus neid sõnu nähes pildi joonistab... nii vahva. Tekitab tunde, nagu oleksid mustkunstnik. Või võlur. Laod tähed ritta, ja ennäe, teised näevad sama mis sina. Täitsa elus jänes kübarast välja tõmmatud! Või noh, ideaalis jänes, eks. Teinekord juhtub, et oma arust võlud jänese, aga lugeja, tema näeb hoopis kilpkonna. Või siis ei näe kübaratki, jänesest rääkimata. Kehv mustkunst järelikult.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Mu blogrollis on mu lemmikud näha, lisaks hoian silma peal veel umbes sama pikal rivil veebipäevikutel. Loen täpselt nii tihti, kui blogijad uusi postitusi ilmutavad, ja olen nördinud, kui mõnes blogis või mulle koduses blogosfääris tervikuna võtab maad pikemaajaline vaikus. Mida ma siis päeva teise kohvi juurde lugema peaksin teie arust, uudiseid või? Paluks produktiivsemad olla! :)

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

vvn (ER). 

Muide, esimese argliku kommentaari avaldasin Ritsiku blogis, olles hea mitu aega seal lugemas käinud, ja selles väga lühikeses kommis oli mitu kirjaviga. Üritasin asja parandada, tehes ka paranduses kirjavea, misjärel tundsin end täieliku idioodina, tõmbusin ebaõnnestumisest lööduna tükiks ajaks urgu tagasi, ei julgenud sõnagi kusagil iitsatada.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?

Jah, üsna mitu blogi, mille omanik on mind paari postituse põhjal indiviidina ja/või kirjutajana eriliselt huvitama hakanud. Kusjuures seda tehes tunnen end alati pisut süüdi, nagu oleksin stalker või piiluja või midagi. Skrollid end läbi teise inimese elu…

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Absoluutselt mitte. Pigem on häirinud, kui juhuslikult mõne minu jaoks anonüümse blogi omaniku identiteet paljastunud on. Mulle meeldivad müsteeriumid. Ehitan enda peas anonüümsest blogijast mudeli, ja kui siis reaalsus näkku laksab, olgu või positiivne reaalsus, elik blogija osutub päris-inimesena ägedamaks kui veebi-inimesena – siis olen pisut pettunud. Müsteerium kildudeks, justkui oleks teatris eesriie tõusnud liiga vara, mil lavatöölised alles kulisse paigaldamas. 

Kas blog või vlog?

Otse loomulikult blog. Olen paari blogija vlogisid klikkinud, iga kord vaid paar minutit vastu pidanud. Mitte et ma vlogimist kuidagiviisi halvemaks peaks, igaühe oma asi, kus ja kuidas ta endast jälje jätab, aga mu meelest elavad vlogid ja blogid erinevatel planeetidel. 

Blogimaailma skandaalid – turn on või turn off?

Kena oleks öelda turn off, paraku pean tunnistama, et mingil määral olen end skandaalidega kursis hoidnud, no umbes nagu vahel harva ahmid ebatervislikku kiirtoitu. Aga jah, niipea kui paar esimest suutäit aplalt alla kugistad, ajab mitu korda läbipraetud rasva maitse iiveldama. Vastus ka teise nurga alt: minu jaoks ei ole need skandaalid blogimaailma skandaalid. Need on suunamudijaiks muteerunud blogijate maailma skandaalid.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ma ei loe blogisid, mis üldse ei meeldi. Küll aga loen mitut blogi, kus väiksem või suurem hulk postitusi mulle erinevatel põhjustel ei meeldi, ning mille autor mul vähemal või rohkemal määral harja punaseks ajab. Midagi totaalselt, sajaprotsendiliselt vastumeelset ei suudaks ma end lugema sundida, elu on liiga lühike, et seda üdini ebameeldivaga täita, täitsa vabatahtlikult.

Kas blogid surevad välja?

Paadunud optimistina loodan, et kirjutamine ei sure välja. Blogid kui niisugused pole mingi eraldiseisev nähtus ju, lihtsalt üks kirjapandu avaliku presenteerimise vormidest.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Jumal hoidku selle eest, et ma blogipostitusi planeerima hakkan! Kirjutan, millal ja millest heaks arvan. Jah, tõsi, tänaseks blogin suhteliselt regulaarselt, aga see on mu enda sisemine sund, ei tule kusagilt väljastpoolt. Samas, mis võiks mul selle vastu olla, kui regulaarsus üksiti ka lugejaid rõõmustab. 

Kirjutan blogi paaril erineval põhjusel: a) kirjutamine meeldib, b) blogimine on osa mu sisseharjunud elurutiinist, c) olen pisut edev, muidu ma end avalikult ju letti ei riputaks, d) arhiveerin mõningaid elusündmusi. Seda viimast küll mööndustega, kuna mul pole illusiooni, et 5500 on igavene. Blog võib veebist haihtuda blogijast sõltumatu tarkvarafopaa tõttu, või haihtub veeb tervikuna, olgu põhjus milline iganes – päike plahvatab, Maad tabab asteroid, vaba sõna piiratakse vms. Siinkohal sülgab paadunud optimist 3x üle õla ja koputab vastu puud. Long live 5500! 

Küsimused pani kokku Marju.                                                                     Foto: Paul

July 29/2021

“I would rather have questions that can't be answered than answers that can't be questioned.” ― Richard Feynman

Maailma kõige veidram caffe latte

 

Paradiisisaarel on ka pahupooled. Tuugalt turiste täis praegu, peale koroonavangistust tahavad ju kõik ja kohe palmi alla. Mis iseenesest täitsa arusaadav. Aga Kauai ei ole kummist, maanteed on ummistunud ja söögikohtades pea võimatu ilma lauda broneerimata löögile saada, elamiskohad kulla hinnas, ja nii edasi. Loodetavasti viimsepäevalik puhkamis-buum millalgi taandub ja tasaneb, sest kohalikud juba räägivad turismi ohjavatest meetmetest, et saart päris ära ei retsitaks. Õigusega räägivad, kui minult küsite. 

Novot. Turisti-uputus ja viirusejärgne töötajatenappus kajastub ka teeninduse kvaliteedis. Meie Pauliga oleme kannatlikud ja heatahtlikud kliendid, kuigi näiteks hiljuti pidin ühes peenemat sorti söömakohas klaasikest Sauvignon Blanci pool tundi ootama, ja kui lõpuks serveeriti, siis toasoojana. Vähe sellest. Tellisin sealsamas nn. Maui supi (prantsuse sibulasupi sugulane), paludes krutoone mitte peale raputada, et äkki krutoonitaignasse on muna segatud. Tuuakse mulle siis supp (ma ei hakka parem ütlema, kaua seda ootasin), ja ena imet, krutoonid kenitlevad pinnal. Vot siis tegin küll karmi nägu ja nõudlikku häält ja ähvardasin, et ärgu nad mõelgugi, et koorivad köögis saiakuubikud pealt ära ja serveerivad mulle sellesama portsu. Olgu täitsa uus ja neitsilik kausitäis olla, või muidu tuleb neil 911 helistada, sest mul läheb jalg alt üksnes teadmisest, et miskit munalist on mu toiduportsu läheduses olnud.

Jätsime muide tookord isegi tippi ja puha, ma räägin, kenad inimesed, nagu me Pauliga oleme. See selleks. Läheme eile hommikul oma lemmik-latte kohta, Koloa Mill nimeks, hotellist 10 minutit autosõitu. Kohe näha, et pühapäev, leti taga pole tavapärased baristad, kes sagedaste klientide eelistusi juba peast teavad, vaid hoopis noormees ja tütarlaps, keda seal teenindamas harva näha, aga no päris rohelised nad ka pole. Tellime kaks väikest lattet. (Paul joob enda oma niisama, mina lisan alati sutsu pruuni suhkrut ja kaneeli.) Tütarlaps kasseerib raha, poiss hakkab tellitut valmistama. Seisame kohvipoe ukse ees, väikesel rõdul, ja ootame. Ja ootame. Ja ootame. Teised kliendid saavad oma rüüped kätte, meie mitte. Lõpuks hõikab poiss, et kaks kohvi on valmis. Keegi ei reageeri, meie ka mitte, sest tellisime latted. Hõige kordub, meid viibatakse leti manu, kus selgub, et tellimust olla valesti kuuldud. Arvati, et lihtsalt kohvi soovisime. Piuksatame, et tahaks ikkagi lattet, maksame juurde, kui vaja. Poiss rabab needsamad kohvitopsid, keerab meile selja, toimetab midagi piimapakiga, aurumasinat tööle panemata, surub topsidele kaaned peale ning lajatab need letile tagasi, et võtke oma latted, olge lahked. Ja kui ma siis kaane avasin, et suhkrut-kaneeli lisada, vaatas mulle vastu… piimakohv. Vahust ei jälgegi. Paul pidas mu nägu nähes paremaks abikaasa kättpidi kohvipoest välja vedada, kellel seda arvamustevahetust tarvis, eks, pärast löömingut pannakse veel põrandalt verd kasima või midagi.

Latted saime tol hommiku teisest kohast, väga head, vaht ja puha. Ja lahkel baristapiigal olid ägedad John Lennoni prillid.

 

July 26/2021

“No matter what historians claimed, BC really stood for "Before Coffee.” ― Cherise Sinclair, Master of the Mountain

+2

 

Pole vist uudis, et mul on pretensioone oma kehakaalu osas. Ses mõttes, et eluaeg kasinasti olnud seda va kaalu. Tahaks rohkem. Aga! Tänaseks olen lõpuks jälile saanud, millise kivi alla vähk maetud. Ma nimelt kulutan liiga palju energiat. Mis mõttes, küsite. Kohe selgitan.

 

Olen siin saarel nüüd kaks kuud viibinud, eks. Kuuskümmend päeva piltlikult öeldes palmi all tagumikku laiaks istunud. Jah, muidugi, liigutud on ka, üksjagu jalgsimatkatud jne, aga seda ei anna võrreldagi koduse igapäevase energiakuluga, alates koerajalutamisest lõpetades aiatöödega. Ja Oregoni elamine on meil ju suur - oleks ma sammulugemise-fanaatik, lööksin ilmselt kõiki sammusõpru pika puuga, sest näiteks köögist pesumasina/kuivatiruumi kõndimine (läbi lahmaka elutoa ja pika koridori ja grandioosse garaazhi) on omajagu pikk ja aeganõudev teekond. Ning ma ei võta seda ette mitte üks kord päevas, vaid teinekord hea mitu. Ühesõnaga. Olen saarel söönud samapalju kui kodus. Rõhuga sõnal palju, sest ma sööngi palju. Mehemoodi. Toiduraiskaja, noh. Ja kuigi mul siin kaalumisvõimalus puudub, võin pea anda, et vähemasti kaks kilo on nende kahe kuu jooksul juurde tulnud, võimalik, et lausa kolm. Ilmselgelt seetõttu, et ma ei sibli siin niimoodi ringi nagu kodus. Jumal tänatud, et mu camo-pükstükid väheke venivast materjalist on, ja see kleit ka, mis fotol seljas, ja teine kaasasolev on lendlev ja avar - vastasel juhul peaksin enne mandrile tagasiminekut uued, number suuremad kehakatted soetama.

 

Ma nüüd kohe ei teagi, mis teha. Selge see, et niipea kui koju jõuan, on looderdamisel lõpp. Ma juba kujutan ette, milline võsa maja ümber lokkab, igast nurgast vaatab tööpõld vastu, ja workshopi pean uuesti käima lööma ja Lilli on kennelis kinniistmisest surmani tüdinud, veab mind miilipikkustele kanjonitrettidele ja… ühesõnaga, kõik mu kallid kilokesed kaovad kolinal. Ega muud kui tuleb olukorraga leppida. Virga Epu kaal ja laisa Epu kaal. Valik on minu. NB! Igaks juhuks rõhutan, et jutt käib minust ja ainult minust ja minu kehakaalueripäradest. Muidu äkki arvate, et ma liigitangi inimesi virkadeks ja laiskadeks kaalu järgi. Või mis veel hullem, liigitan üleüldiselt virkadeks ja laiskadeks.

  

Ah et miks ma fotodel sihuke udune olen? Vaadake, siin on mitu võimalikku põhjust. Esiteks, väga vabalt võis olla, et fotograaf oli nautinud ühe klaasi veini rohkem, kui fokuseeritud pildi tegemiseks hea oli. Teiseks võis väga vabalt olla, et pildistatav oli nautinud ühe klaasi veini rohkem, kui fookuseks püsimiseks hea oli. Ja kolmandaks, säriaeg oleks pidanud pikem olema, täitsa pime oli juba, kui me ühel soojal ja sumedal, jumalikult lõhnaval hilisõhtul restoranist tagasi hotelli jalutasime, minul Hawaii vältimatu aksessuaar, plumeeriaõis, näppude vahel.

 

July 25/2021                                                                                            Fotod: Paul

“You wanna fly, you got to give up the shit that weighs you down.” ― Toni Morrison, Song of Solomon

Banaanid !

 

Esimese maailma mured. Kust ma tagasi mandrile minnes neid väikeseid banaane saan? Õunbanaane? Need on sada korda paremad kui suured banaanid. Ei, tuhat korda. Iga nädal olen seljatäie “koju” tassinud, käin nimelt kolmapäeviti Kukui´ula turul, autota, sest Paul peab ju millegagi tööle sõitma. Ühesõnaga, banaani-ving. Mandril müüdavad banaanid on siinsetega võrreldes ülemäära magusad ja jahused.  

 Apple Bananas Will Change the Way You Think About Bananas:

If you've only eaten bananas in the Continental United States and Europe, odds are good that you've only had one kind of banana. But if you've had bananas in Southeast Asia or Hawaii, you may have run into a banana that's shorter and tarter, less sweet and perfume-y: an apple banana. Apple bananas, or Latundan bananas, are rich and just a touch tangy, a whole different ballgame than their cousin, the Cavendish banana, which is likely what you've been eating on your cereal.

July 21/2021                                                                                                Foto: Paul

"Life is full of banana skins. You slip, you carry on." ― Daphne Guinness

Mokolea laavabasseinid

 

Kõigepealt on mõistlik soetada tabid - neopreenist, vilditallaga saapad.  Ilma nendeta saab ka, aga märjad laavakivid on ikka hirmus libedad, eriti kui neil veel vähekegi mingit mererohulist ollust peal kasvab. Tabidega liigud kividel nagu kala vees. 

Seejärel tuleb pakkida seljakott ja sõita Kauai põhjakaldale. Parkida liiklusvahend, ragistada pisut rannaäärses hõredas võsas, marssida nii umbes pool miilikest põõsaste vahel kulgeval kergel rajal, ning ületada ookeani suunduv kiire vooluga Wailapa oja, hea õnne korral reiekõrgune, halvema õnne korral vööni või isegi rinnuni. (Meie õnn oli hea.)

Järgneb pisut kividel turnimist, lapsemäng neile, kes hiljuti poole kilomeetri kõrgustel kaljuservadel kõõlunud. Ja näe, hakkavadki paistma Mokolea laavabasseinid. 

Atlas Obscura: of the many incredible geological formations in Hawai’i, the Mokolea Lava Pools stand out as one of the more active sights. This partially submerged lava-ledge sits 6 meters above the sea. The incoming tidal waves are often twice that height, drowning the rocks before receding to reveal a series of roiling tidal pools. The largest and most photo-ready of these pools is roughly the size of a hot tub and fills with thrashing sea water before receding back with the tide. Sea life is often caught in the strong tides being shoved up through the pools and become briefly trapped. However the pools capture nothing so strongly as the attention of amateur photographers.

Kõik laavabasseinid on põhimõtteliselt kasutatavad. Kuid siin on paar väikest "aga". Esimesel fotol olev kümblusauk on otseühenduses ookeaniga. Sissetulev laine tõstab veetaset, tagasijooksev laine langetab. Mida kõrgem laine, seda tugevamini bassein "imeb". Vaikse ilmaga, mida põhjakaldal suvekuudel mõned korrad juhtub, on jah võimalik kümblusaugust täitsa elusalt välja ronida. Muul ajal, nagu näiteks ka tol päeval, kui meie Mokolea kaljudel matkasime, on kindel laks, et veemõnude nautija imetakse läbi laavatunneli ookeani, "never to be seen again". 

Teisel fotol olevas "jões" võiks ju samuti supelda, kui seegi laavatunneli sügavustesse ei viiks. Aga kolmas pilt - vot selles basseinis veetsid Epp ja Paul hulk aega, seltsiks tõusuveega sinna sattunud värvised troopika-kalakesed ja vähemasti üks käelabasuurune, jultunud krabi, kes üle mu äärekivist kinni hoidva käe jooksis. Tunnistan, et kiljatasin, kuigi ma üldiselt ei ole karjuja tüüp säärastes situatsioonides.

 

Laavabasseinid asuvad nii-öelda riiulil, lainete murdumiskohast veidike kõrgemal. Meie oma "imes" küll natuke, aga ümaraks lihvitud põhjakivid olid piisavalt üksteise vastu surutud, et inimkeha läbi ei mahuks, mistap puudus oht ookeani uhutud saada. Üle "riiuli" löövad lained kastsid meid korduvalt, aga et veesilm oli sügav ning meie selles kaelani sees, siis ei saa öelda, et oleksime riski võtnud seal mõnuledes. Ning kui ma poleks  vanamoodne ses mõttes, et endast väga väheses riietuses fotode näitamine laiemale avalikkusele on mu jaoks … kuidas ma ütlengi … hirmutav, siis siinkohal oleks blogis üks väga äge pilt bikiinides minust, päikeseprillid ees, kõrvarõngad kõrvas, istumas laavabasseini äärel, varbad vees. Aga noh, nagu öeldud, mõnes asjas olen alalhoidlik. Või siis arg. Mistap jätan teid sellest pildist ilma.  

Olete ju lugenud neid seiklusjutte, kus meeleheitel merehädalistes fregattlindu nähes pääsemislootus tärkab? Et lind, järelikult on kuiv maa läheduses? Tutkit! 

Nonstop Flight: How The Frigatebird Can Soar For Weeks Without Stopping: Frigatebirds have to find ways to stay aloft because they can't land on the water. Since their feathers aren't waterproof, the birds would drown in short order. They feed by harassing other birds in flight until they regurgitate whatever fish they've eaten and the frigatebird takes it. Or they fly over a fish-feeding frenzy on the ocean surface and scoop up small fish that leap out of the water to escape larger fish. So in between meals, apparently, frigatebirds soar ... and soar ... and soar. In one case, for two months — continuously aloft.

Lisaks lendavad fregattlinnud kahe-, kolme-, isegi nelja kilomeetri kõrgusel merepinnast, kõrgemal kui ükski teine tiivuline. Keskmisel ja alumisel pildil fregattlinnuparv ookeaniäärsetel puudel pärastlõunast siestat pidama. All paremas nurgas matkajärgset siestat pidav Paul.  

July 19/2021                                                             Kõik Pauli fotod, peale viimase.

“New land formed by lava flows belongings to the state, not to abutting property owners. So ruled the Hawai'i Supreme Court in 1977.” ― Larue W. Piercy, Hawaii This and That

Helikopterituur, vol. 4

Helikopterituur, vol. 1

Helikopterituur, vol. 2

Helikopterituur, vol. 3

Tõmban selle postitusega helikopteri-teemale joone alla, kaua võib, eks. Ahjaa, seda ka veel, et Kauaid teenindavad helikopterikompaniid on isekeskis kokku leppinud, et ei lenda avalike randade ja võimalust mööda ka asumite kohal. Väga mõistlik neist. Pealegi, turistidele ning iseäranis kohalikele varba peale astumine võib lennuärile halvasti mõjuda. 

 

Keskmisel fotol poseerime lennujärgselt koos piloodiga (keskel). Kahjuks kõrvaklapid ja päästevestid korjati kohe peale maandumist ära, ei õnnestunud atribuutikat pildile jäädvustada. Vähimatki pagasit ei lubatud kopterisse kaasa võtta, kõik lahtised esemed olid karmilt keelatud, sealhulgas ka mütsid. Minu pearätik oli OK, ja prillid/päikeseprillid tohtisid ees olla. Telefonid/fotokad kinnitati check-in’is reisijaile randme külge, kasutades nende nutiseadmete tarvis, millel ühtegi konksu küljes või auku sees polnud, kavalat nippi: kaablikinnitus tõmmati seadme ümber pingule, selle külge käis omakorda randmenöör. Jah, pole tarvis, et mingi vidin kopterist välja lendaks, õnnetul kombel tiivikutesse satuks. Märkasin, et mul olid järgmisel päevalgi põselihased valusad, ilmselt naeratasin õndsalt ja totakalt kogu lennu aja. Aga no kuidas sa ei naerata, hõljudes kui imeväel muinasjutuliste maastike kohal? 

Ja nüüd tuleb see osa postitusest, kus blogija, olles kaasinimesele head teinud, patsutab iseendale avalikkuse ees tunnustavalt õlale. Pisut piinlik Eputada, aga heategu on otseselt helikopterdusega seotud. Ühesõnaga. Olime Pauliga juba varakult otsustanud, et peale lendu läheme ja maandame eufooriat hea söögi-joogiga. Valisime ookeaniäärse restorani Duke’s, lennujaamale/heliportile suhteliselt lähedal. (Duke Kahanamoku, kellelt paik nime saanud, oli legendaarne Hawaii olümpiavõitjast ujuja ja surfar.) Tellimus kirja pandud, küsis ettekandja, hästi meeldiv tütarlaps, Kauai söögikohtades tavapärase küsimuse: kuidas meie päev on kulgenud. Ma tean, see võib eestlasi shokeerida, aga eeldatakse, et sa räägidki lühidalt, mida täna teinud oled, küsimus pole vaid suusoojaks, või et tippi teenida või small talki viljeleda, sest su tegemiste kohta uurivad sõbralikult ka need kohalikud, kel sinult vähimatki rahasaamislootust pole. Ning viisakas inimene vastab, kuna sõbralikkus, huvi kaasinimese vastu on kauailase teine loomus, ja sa ju ei taha külas olles pererahvast solvata. 

Novot. Raporteerisime, et oleme just helikopterist maha astunud, doors off, ülivinge. Ettekandjaneiu minult pärima, et kas oli väga jube, ta kardab merehaigeks jääda, aga hirmsasti tahaks proovida. Mina vastu, et ei, tõesti ei olnud kole, kuigi mul endalgi oli enne lendu väike kahtlus. Mispeale tütarlaps õhinal märkis, et oi, siis ta küll läheb ja teeb tüki ära, kingib oktoobris, mil tal sünnipäev, iseendale kopterilennu. Ta oli kuidagi nii armas ja noor ja loomulik ja õhinas, ning mul käis peas idee-klõps. Jah, mul teinekord käivad sedasorti klõpsud. Kui neiu köögisügavustesse kadus, me tellimuse järele, küsisin Paulilt, kas tal on tavapärane sajadollariline rahakotis (mul enda kukrut polnud kaasas). "Tavapärane" seetõttu, et me mõlemad kanname alati sajadollarilist kaasas. Alati. Esiteks ootamatuste tarvis, kui pangakaart ei peaks töötama. Teiseks, suure rahatähe puhul ei teki kiusatust seda lahti vahetada, säilib rahakotis hästi. Ja kolmandaks on asjal ka spirituaalne aspekt, ma ei hakka siinkohal täpsemalt selgitama, pole selle postituse teema, läheks pikale ka. Long story short – kui ettekandja õhtu lõpuks arvega tuli, ütlesime, et tahame talle sünnipäevakingi teha, tipile lisaks, ning ulatasime sajase rahatähe. Tema esimene reaktsioon oli ehmatus – ei, ei, mitte mingil juhul, ta ei saa seda vastu võtta!! Nähes aga, et meil tõsi taga, valgusid noore naise silmad vett täis, ja ta küsis, kas tohib mind kallistada. Muidugi tohtis. “I’m so sorry I’m sticky!” vabandas ta embuse ajal. “I’m sticky too!”, vastasin. Sest Kauail on kõik kogu aeg stickyd. Soojus ja õhuniiskus, pole midagi parata.

 

Mis ma siis lõpetuseks ütlen? Ega muud, kui et suletud ruumiga lennumasinad on peale doors off'i minu jaoks võlu kaotanud. Vaatan, ehk annab tagasiteel mandrile stjuuardessid ära rääkida, et nad teeksid lennukis mõne aknagi lahti. Uksi ilmselt eest ära tõsta ei lubata.

July 14/2021

"I fly because it releases my mind from the tyranny of petty things." ― Antoine de Saint-Exupery

Helikopterituur, vol. 3

Helikopterituur, vol. 1

Helikopterituur, vol. 2

Plaanisin kolme postitusega helikopteri-seiklusele  joone alla tõmmata, aga näe, ei õnnestu. Neljas tuleb veel. Ühesõnaga, Na Pali rannikult võtsime suuna saare keskel kõrguva majesteetliku Mount Waialeale suunas. Teekond, mille jooksul kõik, absoluutselt kõik oli roheline, ning enam-vähem igast kaljupraost voolas väiksem, suurem, või lausa hiiglaslik veejuga. Ja ma nii väga tahaksin, et mul oleks võimalik ligilähedaseltki neid mastaape kirjeldada, mida lennates iga ihurakuga tajusime, mis aga pildile ei kippunud jääma. Et mingitki aimu saada, vaadake fotosid #2 ja #3, neil on näha Manawaiopuna juga, 122 meetrit kõrge. Kolmandal pildil helikopterit näete? Ei? No siis vaadake fotot #4, suurendasin. Helikopter all vasakus nurgas, pisikene sinine putukas.  Ja miljonis värvitoonis roheline mudru maapinnal, brokkoliõisikute taoline – need on puude võrad. Suurte puude. (Manawaiopuna juga asub eramaal, seal on luba maanduda vaid ühel helikopterikompaniil, kes paraku doors off tuure ei paku.) 

"An enduring aspect of Kaua‘i is its luscious waterfalls that drip from nearly every emerald mountain top. Manawaiopuna Falls is one of the Garden Isle’s most notable waterfalls made famous in one of the opening scenes of the 1993 blockbuster film, “Jurassic Park.” The natural wonder, commonly referred to as “Jurassic Falls,” is a breathtaking sight to behold. The water cascades from an 122 meters tall cliff surrounded by rich flora and is located within Hanapēpē Valley on the westside of the island. The only way you’re able to see this magnificent waterfall is by helicopter, as it’s tucked on private land in a highly inaccessible, undeveloped area. Access to this place, therefore, is only granted with permission. So, while most helicopter tour companies fly by this gorgeous waterfall, Island Helicopters is the only one allowed to land at its base." Photos & read more: 

Uhkeldan: me Pauliga oleme nois igirohelistes, udustes, niisketes kõrgustes ka jalgsi matkanud, õhust nähtud metsistunud ilust lähedalt osa saanud. Mainin seda iseenda lohutuseks, kuna Mount Waialeale külje all olevasse kuulsasse Blue Hole kanjonisse meil sisse lennata ei õnnestunud, kõõlusime üksnes nö. ukseaval, sest kehv lennuilm on nois mägedes pigem reegel kui erand - Mount Waialeale tipp püsib pilvevaba keskmiselt vaid kasinad 20 päeva aastas. Kõige viimase, veebist võetud foto lisasingi seetõttu, et näidata, millist muinasjutumaad kanjon sisaldab. Pilvede ja udu vahelt paistis meile küll pisut rohkem kui Pauli fotodelt näha, aga korralikku kaadrit kahjuks ei saanud. 

Tõsi, udu täis kanjonisse sisse lennata olnuks ju lapsemäng, aga seal navigeerimine ning väljasaamine hoopis teine teema. Piloot tiirutas mõnda aega kohapeal, oodates nähtavuse paranemist, paraku asjatult. Vaevalt oli ta vabandades teatanud, et turvalisus on olulisem kui "käisin, nägin" kastikesse linnuke kirja saada, ning udulaama külje alt eemale tüürima hakanud, kui lennumasinat täitis kurjakuulutav piip-piip-piip. No olete ju Hollywoodi filme näinud, teate küll seda luust-lihast läbilõikavat heli, mis ütleb, et midagi on õhusõidukiga väga, väga valesti. Ma ei tea, mis mõtted lennukaaslastel sel hetkel peas keerlesid, aga mind valdas jumalik rahu. Et OK, nüüd on siis nii, täitsa põnev isegi, et see just meiega juhtub. Vaatasin maapinnale – jalgealune ju puha klaasist – ja nägin ümberringi turritavate mäeseinte jalamil paari pisikest, suhteliselt siledana tunduvat puudevaba maalappi. Samal hetkel andis piloot teada, et häiresignaal osutab tühisele audio-probleemile - meie teda kuuleme, tema meid mitte, ning lisas: “No worries, I shall get us on the ground very soon”, pidades silmas, et suhtluskatkestus tekkis õnneks alles lennu lõpus. Mina paraku lugesin ta märkusest välja, et tuleb hädamaandumine, ja need smaragdrohelised rohulapikesed seal kaugel alla hakkasid mulle üha enam meeldima. Aga näe, minutid kulusid, püsisime õhus, tüürides rahumeeli lennuvälja poole, ja alles seal pani kopter jalad ülipehmelt ja sujuvalt maha. Ning olgu veelkord rõhutatud, et kogu selle piip-piip-piip episoodi juures ei klammerdunud ma isegi mitte Pauli kintsu või käsivarre külge, piloodi omadest rääkimata. Olen siiamaani nii uhke enda üle, et.

www.1lifeonearth: hullumeelse jalgsimatka kirjeldus, ägedad fotod ja ilus, lühike (3 min.) video Waialeale kanjoni Nutvast Seinast. 

"Mount Waialeale stretches more than 1500 meters into the sky and is covered in brilliant hues of emerald green. It is the second wettest spot on earth, receiving a staggering 1143 cm of rain each year, and is almost always shrouded in clouds. As a matter of fact, the summit only peeks through the clouds an average of 20 days each year. Mount Waialeale translates to "rippling water" or "overflowing water" in Hawaiian, a quite fitting name for a mountain that is literally littered with waterfalls. Taking a helicopter tour on Kauai is perhaps the most popular way to experience the waterfalls — and pilots have been known to hover near the base of the falls to give you a closer look. More experienced adventurers can instead choose to embark on the strenuous three-mile hike into the Blue Hole, a deep canyon at the base of the Weeping Wall on the mountain's eastern slopes. The incredibly lush mountain, stark white lines of the cascading waterfall, and looming clouds all work together to create an awe-inspiring oasis unlike anywhere in the world." Weeping Wall photos & read more:

July 14/2021

 

“The thing is, helicopters are different from planes. An airplane by it's nature wants to fly, and if not interfered with too strongly by unusual events or by a deliberately incompetent pilot, it will fly. A helicopter does not want to fly. It is maintained in the air by a variety of forces and controls working in opposition to each other, and if there is any disturbance in this delicate balance the helicopter stops flying; immediately and disastrously. There is no such thing as a gliding helicopter.” ― Harry Reasoner

Helikopterituur, vol. 2

 

Helikopterituur, vol. 1

Mind on elu jooksul hellitatud lugematute looduselamustega, alates Eestimaa udustest, kargetest, lehekõduhõngulistest sügishommikutest, lõpetades Death Valley kuumusest virvendavate, miraazhidest tiinete keskpäevadega. Olen käinud. Ja näinud. Kuid lend Kauai kohal oli midagi enamat kui üksnes looduselamus, sarnanedes pigem unenäole, sellisele, kuhu tahaks otsekohe uuesti tagasi, kui juhtud üles ärkama. Ma nimelt lendan magades tihtipeale erinevate sürrealistlike maastike kohal, ning ennäe, seekord olin unenäos täitsa ilmsi sees. Mõõtmatute maapinnavormidega võrreldes pisem kui putukas, olin vaba tüürima, kuhupoole hing iganes ihkab, vaba maapinna lähedale laskuma, peaaegu puuvõrasid puudutama, uuesti kõrgusesse tõusma, vaba orgudes ringi tiirutama, kaljuseinu või koski lähedalt kaema, vaba suunda ookeanile võtma, sinna, kus korallrahud türkiissinise pinna all mõistatuslikke mustreid maalivad.

Neil neljal fotol on Kauai lääneosa, kuiv ning kaljune. Täpsemalt Waimea Canyon, mida õigustatult Vaikse ookeani Grand Canyoniks kutsutakse. Me Pauliga oleme sealkandis matkanud ka, leidsin ühe pildi eelmisest Kauai-käikudest, Waimea vaateplatvormilt. Säärast massiivset ilu aga õhust näha, telliskivipunaste kaljuseinte vahel ringi tiirutada… no teate, võttis vaimustusest hinge kinni. Piloodile sai muide tellimusi esitada, et pööra palun siia- või sinnapoole, lasku madalamale või tõuse kõrgemale, seda kõike ohutuse piires muidugi, igasse huvipakkuvasse kaljuprakku sind otse loomulikult lennutama ei hakatud.

 

Waimea Canyon, also known as the Grand Canyon of the Pacific, is approximately 16 km long and up to 900 m deep, located on the western side of Kauai. Waimea is Hawaiian for "reddish water", a reference to the erosion of the canyon's red soil. The canyon was formed by a deep incision of the Waimea River arising from the extreme rainfall on the island's central peak, Mount Waiʻaleʻale, among the wettest places on earth.

Kauai põhjarannik on tõenäoliselt saare suurim tõmbenumber, üksiti ka helikopterituuride magusaim pala.Veebist võtsin fotod, aga ärge arvake, et piltidel on mõni võõras, veidrate pinnavormidega planeet. Ei sugugi. Ikka seesama vana hea Emake Maa, ausõna. Me Pauliga oleme piki Na Pali rannikut ka katamaraanituuri teinud, niisiis teadsime, mismoodi need kaljud veepinna kõrguselt vaadates välja näevad. Õhust saab muidugi sootuks teise mulje. Räägivad, et kui rezhissöör Peter Jackson Sõrmuste Isanda filmi visuaali hakkas looma, oli Na Pali rannik, selle nugateravad mäeseljad ja smaragdrohelised, vohava taimestikuga kaetud orud üheks inspiratsiooniallikaks. Ma ei imesta. Sellises kohas saavadki vaid muinasjutuolendid elada, inimkärast segamatult, sest ühtegi teed Na Pali rannikule ei vii, ning enamikel sealsetel kuldse liivaga, puutumatutel randadel kehtib randumiskeeld mistahes veesõidukitele. Tolles eespool viidatud postituses tegin täpsemalt juttu, mismoodi Na Palile ligi pääseb.

 

Nā Pali Coast State Park is located in the center of the rugged 26 km northwest side of Kauaʻi, the second-oldest inhabited Hawaiian island. The nā pali (high cliffs) along the shoreline rise as much as 1200 m above the Pacific Ocean. The state park was formed to protect the Kalalau Valley.

Neil kolmel fotol on Kalalau Valley. Ja ärge tulge mulle rääkima, et sellises paigas ei ela lohed ning härjapõlvlased. Elavad küll.

  

Menehune are a mythological dwarf people in Hawaiian tradition who are said to live in the deep forests and hidden valleys of the Hawaiian Islands, hidden and far away from human settlements. The Menehune are described as superb craftspeople. They built temples, fishponds, roads, canoes, and houses. Some of these structures that Hawaiian folklore attributed to the Menehune still exist. They are said to have lived in Hawaii before settlers arrived from Polynesia many centuries ago. Their favorite food is the maiʻa (banana), and they also like fish. Legend has it that the Menehune will only appear during night hours, in order to build masterpieces. But if they fail to complete their work in the length of the night, they will leave it unoccupied. No one but their children and humans connected to them are able to see the Menehune.

Lisaks väikerahvale resideeruvad Na Pali ranniku ligipääsmatutes orgudes ka graatsilised, ebamaised, pika valge sabaga linnud ning… kök-mök… mägikitsed. Erinevalt lindudest, kellest kord all-, kord ülevalpool sõudsime, ei õnnestunud meil helikopteri pardalt ühtegi kitse silmata, nad sulanduvad imehästi ümbritsevasse maastikku. Küll aga kuulsime Kalepa Ridge jalgsimatka ajal mitmel korral mökitamist, ja üsna lähedalt. Kitsed, kurjadvaimud, on kohalik nuhtlus ning põlistaimestiku surm. Hawaiile toodi esimesed sarvilised eksemplarid  kapten Cooki kamba poolt, järgnes kontrollimatu paljunemine, kuna looduslikud vaenlased puuduvad, ja kaljuseintel jahipidamine inimese jaoks võimatu. Kauail on muide siin-seal püstitatud kitsi ja metssigu eemale hoidvad võrkaiad, et haruldasi taimeliike vähekegi kaitsta.

 

Muinasjutuline Kalalau Valley polnud muidugi ainuke org, kuhu helikopteriga “sisse” lendasime, et ringi tiirutada, küll aga oli meile tuttavam kui ülejäänud mägedevahelised salapaigad. Esimene foto aastast 2018, päevapikkusest, jalgukurnavast matkast Kalalau oru lõunaküljel, kolmas foto paari nädala tagusest Kalepa Ridge ponnistusest oru põhjaküljel.

  

The Kalalau Valley is located on the northwest side of the island of Kauaʻi and houses the Kalalau Beach. The Nā Pali Coast is rugged and is inaccessible to automobiles. The only legal ways to access the valley are by kayak or by hiking the Kalalau Trail. The valley is surrounded by cliffs more than 610 m high. This valley's bottom is broad and relatively flat, with an accessible region about 3.2 km long and 0.80 km wide. The abundant sun and rain provides an ideal environment for flora and fauna. Many native Hawaiians lived in the valley into the 20th century, farming taro from a vast complex of terraced fields. Today, its designation as a state park forbids anyone from residing there.

July 13/2021

"The badness of a movie is directly proportional to the number of helicopters in it." ― Dave Barry

Helikopterituur, vol. 1

 

“If ever there was a place made for helicopter exploration, it’s Kauai. Much of the island can be seen only by air, and helicopters, with their giant windows and ability to hover, are by far the preferred method by most. Going to Kauai without taking helicopter flight is like going to see the Sistine Chapel and not looking up.“ The Ultimate Kauai Guidebook

Midagi pole parata. Pean postituse jälle osadeks jagama. Hakkasin otsast kirjutama, kisub kilomeetripikkuseks. Saab vast kolme korraga hakkama, nagu Kalepa Ridge puhulgi. Et siis. Möödunud nädalavahetus oli inimkonnale märgilise tähtsusega. Sir Richard Branson lendas kosmoselennukiga, mina lendasin helikopteriga. Bransoni muljed: “The experience of a lifetime.” Minu muljed: “The experience of a lifetime.”

Aga hakkame algusest. Mõned postituste pildid võtsin/võtan veebist ka, kirjeldamaks ühte või teist, kuna endal visuaalset materjali kasinalt. Me tegelikult küll lubasime pühalikult, et üldse ei pildista, kasutame iga sekundit nautimiseks, mällutalletamiseks, aga kuna lend oli nii toredasti pikk, siis Paul paar klõpsu ikkagi tegi. Täpselt selline, nagu esimesel fotol, nägi välja ka “meie” helikopteri kabiin, ja meidki õnnistati muuhulgas täpselt sellise vaatega. Esimese pildi jalad ei ole küll meie omad, aga kasutage kujutlusvõimet - keskel olen mina, paremal Paul. Piloot istub vasakul. Kes meie jalgu tahab näha, vaatab viimast pilti. 

Olen kord varemgi helikopteriga reisinud, nii umbes 15 aastat tagasi, mil vabakutselisena ühe Eesti reklaamiväljaande juures töötasin. Mind saadeti intervjureerima härrasmeest, kes Tallinna ja Helsinki vahel helikopteriliini käima pani, et kohalikud ärituusad kiirelt lahe ühelt kaldalt teisele pääseksid. Intervjuu tehtud, küsis firmajuht mult nagu muuseas, kas tahan nüüd ja kohe ettevõtte kulul Soome ja tagasi lennata, et saaksin omal nahal kogeda, millest kirjutan. Otse loomulikult tahtsin! Mäletan, et kihutasin, gaas põhjas, Linnahalli helipordi (õigekiri? heliporti?) juurest koju Nõmmele, passi järele, selleta ju üle piiri ei lastud. Tunnike hiljem istusin juba kopteris, klapid peas, ja ületasin Soome lahte. Ühesõnaga, jah, mul on see kogemus olemas. Kuid toonasel masinal olid uksed ja aknad lennu ajal kõvasti kinni, ning lend ise kestis lühikest aega - vaevalt olime õhku tõusnud, kui juba maandusime.  Mistap läinud-laupäevane, pisut üle tunni kestnud doors off õhulend muinasjutulise Kauai kohal oli täiesti teisest kaalukategooriast. 

Mitmest kompaniist, kes Kauail helikopterisõite pakuvad, valisime Jack Harteri. Valida aitas seesama The Ultimate Kauai Guidebook, mida juba aastaid oma “Kauai piibliks” peame. Nemad soovitasid Harterit kui kogenuimat ja turvalisimat. Kauai taevas on õhulendudeks suhteliselt probleemne, ilmaolud aastaringselt etteaimamatud, võivad isegi tunni jooksul mitu korda muutuda. Morbiidne vahemärkus: 2019. aasta lõpus toimus Kauail helikopteriõnnetus, hukkus piloot ja 6 reisijat. Tragöödia põhjus: lennati sobimatus kohas sobimatu ilmaga, väga nadi nähtavusega. Mõned aastad enne õnnetust välja antud Kauai Guidebook’i autorid kirjutavad surmasõidu-kopterit omanud kompanii kohta niimoodi: „As a pilot myself, I appreciate companies that will cancel the flight due to marginal weather. When we don’t like the weather, we call the companies to see which one is cancelling. Safari Helicopters, especially, has really disappointed us by flying during what we consider very ugly conditions.” 

Jack Harteri piloodid kehva ilmaga ei lenda. Eelkõige selleks, et õnnetusi vältiga, aga ka kasvõi juba seepärast, et kui nähtavus nigel, ei saa lennu eest maksnud klient täit elamust. Vihma, tugeva tuule ja/või udu korral saab raha tagasi, või võimaluse lennata mõnel teisel päeval. Broneering on võimalik tasuta tühistada kuni 24 tundi enne lendu. 

Kompanii asutaja ning omanik Jack Harter, kes üheksakümneaastasena lahkus taevastele lennuradadele vaid paar kuud tagasi, tõi esimese helikopteri Kauaile 1962. aastal. Tema oli ka esimene, kes saarel doors off lende hakkas pakkuma. Masin, millega meie lendasime, oli Hughes 500 MD. Sain rabatud, nähes, kui kitsuke selle interjöör oli. No umbes nagu istuks Volkswagen põrnikas, millel uksi ees pole. Ja ma ei maini seda üldsegi mitte negatiivses, vaid vastupidi, positiivses võtmes. Sest kasin ruum pakkus tunnet, et sul vaat et polegi midagi istumise all, et hõljud maapinna kohal justkui imeväel.

Hughes 500 MD mahutab piloodi ning neli reisijat, kaks ees, kaks taga. Kohad jagatakse kaalu alusel, see tuleb teada anda juba lendu broneerides. Kontrollkaalumine ühes turva-instrueerimisega toimub check-in'is, mistap end kergemaks luisata ei tasu. Mind kui kõige õhukesemat pandi istuma piloodi ja Pauli vahele, eesistmele. Seda postitsiooni lootsingi salamisi, parim nähtavus, pealegi keskel istudes ei kuku vähemasti esimesena kopterist välja, eks. Ma ei liialda, neljandik Pauli kehast, nagu ka piloodi omast, oligi õhusõiduki olematutest ustest väljaspool, X-rihmadega korralikult kinni muidugi (minul oli auto turvavöö tüüpi kinnitus). Mehed silmnähtavalt nautisid, mul võtnuks vist kõhust pisut õõnsaks, põlve ja küünarnukki sedasi sügaviku kohal riputada.  

Pardale läksime kell 3:15 pealelõunal. Mingit isetegevust ei lubatud, talutati kättpidi ükshaaval istekohtadele, et keegi ümber helikopteri joostes endal pead otsast ei lõikaks (tiivikud pöörlesid juba täistuuridel), köideti istmete külge kinni ning anti kõrvaklapid pähe. Piloodiga sai suhelda kogu lennu jooksul. Ja kui esimesed paar õhkutõusmismeetrit välja arvata, mil mul süda enam-vähem kurku tõusis, sest helikopter, see sunnik ju ei võta üldse hoogu, hüppab maast lahti ja hakkab otsejoones taeva poole kerkima – ühesõnaga, kui esimesed sekundid välja arvata, ei tundnud ma kogu lennu jooksul vähimatki hirmu, isegi mitte kerget kõhedust. Mul lihtsalt ei jagunud kõheduse jaoks aega. Kogu võhm läks vaimustumisele. 

July 12/2021

“The helicopter approaches closer than any other to fulfillment of mankind's ancient dreams of the flying horse and the magic carpet.” ― Igor Sikorsky