Helikopterituur, vol. 1

 

“If ever there was a place made for helicopter exploration, it’s Kauai. Much of the island can be seen only by air, and helicopters, with their giant windows and ability to hover, are by far the preferred method by most. Going to Kauai without taking helicopter flight is like going to see the Sistine Chapel and not looking up.“ The Ultimate Kauai Guidebook

Midagi pole parata. Pean postituse jälle osadeks jagama. Hakkasin otsast kirjutama, kisub kilomeetripikkuseks. Saab vast kolme korraga hakkama, nagu Kalepa Ridge puhulgi. Et siis. Möödunud nädalavahetus oli inimkonnale märgilise tähtsusega. Sir Richard Branson lendas kosmoselennukiga, mina lendasin helikopteriga. Bransoni muljed: “The experience of a lifetime.” Minu muljed: “The experience of a lifetime.”

Aga hakkame algusest. Mõned postituste pildid võtsin/võtan veebist ka, kirjeldamaks ühte või teist, kuna endal visuaalset materjali kasinalt. Me tegelikult küll lubasime pühalikult, et üldse ei pildista, kasutame iga sekundit nautimiseks, mällutalletamiseks, aga kuna lend oli nii toredasti pikk, siis Paul paar klõpsu ikkagi tegi. Täpselt selline, nagu esimesel fotol, nägi välja ka “meie” helikopteri kabiin, ja meidki õnnistati muuhulgas täpselt sellise vaatega. Esimese pildi jalad ei ole küll meie omad, aga kasutage kujutlusvõimet - keskel olen mina, paremal Paul. Piloot istub vasakul. Kes meie jalgu tahab näha, vaatab viimast pilti. 

Olen kord varemgi helikopteriga reisinud, nii umbes 15 aastat tagasi, mil vabakutselisena ühe Eesti reklaamiväljaande juures töötasin. Mind saadeti intervjureerima härrasmeest, kes Tallinna ja Helsinki vahel helikopteriliini käima pani, et kohalikud ärituusad kiirelt lahe ühelt kaldalt teisele pääseksid. Intervjuu tehtud, küsis firmajuht mult nagu muuseas, kas tahan nüüd ja kohe ettevõtte kulul Soome ja tagasi lennata, et saaksin omal nahal kogeda, millest kirjutan. Otse loomulikult tahtsin! Mäletan, et kihutasin, gaas põhjas, Linnahalli helipordi (õigekiri? heliporti?) juurest koju Nõmmele, passi järele, selleta ju üle piiri ei lastud. Tunnike hiljem istusin juba kopteris, klapid peas, ja ületasin Soome lahte. Ühesõnaga, jah, mul on see kogemus olemas. Kuid toonasel masinal olid uksed ja aknad lennu ajal kõvasti kinni, ning lend ise kestis lühikest aega - vaevalt olime õhku tõusnud, kui juba maandusime.  Mistap läinud-laupäevane, pisut üle tunni kestnud doors off õhulend muinasjutulise Kauai kohal oli täiesti teisest kaalukategooriast. 

Mitmest kompaniist, kes Kauail helikopterisõite pakuvad, valisime Jack Harteri. Valida aitas seesama The Ultimate Kauai Guidebook, mida juba aastaid oma “Kauai piibliks” peame. Nemad soovitasid Harterit kui kogenuimat ja turvalisimat. Kauai taevas on õhulendudeks suhteliselt probleemne, ilmaolud aastaringselt etteaimamatud, võivad isegi tunni jooksul mitu korda muutuda. Morbiidne vahemärkus: 2019. aasta lõpus toimus Kauail helikopteriõnnetus, hukkus piloot ja 6 reisijat. Tragöödia põhjus: lennati sobimatus kohas sobimatu ilmaga, väga nadi nähtavusega. Mõned aastad enne õnnetust välja antud Kauai Guidebook’i autorid kirjutavad surmasõidu-kopterit omanud kompanii kohta niimoodi: „As a pilot myself, I appreciate companies that will cancel the flight due to marginal weather. When we don’t like the weather, we call the companies to see which one is cancelling. Safari Helicopters, especially, has really disappointed us by flying during what we consider very ugly conditions.” 

Jack Harteri piloodid kehva ilmaga ei lenda. Eelkõige selleks, et õnnetusi vältiga, aga ka kasvõi juba seepärast, et kui nähtavus nigel, ei saa lennu eest maksnud klient täit elamust. Vihma, tugeva tuule ja/või udu korral saab raha tagasi, või võimaluse lennata mõnel teisel päeval. Broneering on võimalik tasuta tühistada kuni 24 tundi enne lendu. 

Kompanii asutaja ning omanik Jack Harter, kes üheksakümneaastasena lahkus taevastele lennuradadele vaid paar kuud tagasi, tõi esimese helikopteri Kauaile 1962. aastal. Tema oli ka esimene, kes saarel doors off lende hakkas pakkuma. Masin, millega meie lendasime, oli Hughes 500 MD. Sain rabatud, nähes, kui kitsuke selle interjöör oli. No umbes nagu istuks Volkswagen põrnikas, millel uksi ees pole. Ja ma ei maini seda üldsegi mitte negatiivses, vaid vastupidi, positiivses võtmes. Sest kasin ruum pakkus tunnet, et sul vaat et polegi midagi istumise all, et hõljud maapinna kohal justkui imeväel.

Hughes 500 MD mahutab piloodi ning neli reisijat, kaks ees, kaks taga. Kohad jagatakse kaalu alusel, see tuleb teada anda juba lendu broneerides. Kontrollkaalumine ühes turva-instrueerimisega toimub check-in'is, mistap end kergemaks luisata ei tasu. Mind kui kõige õhukesemat pandi istuma piloodi ja Pauli vahele, eesistmele. Seda postitsiooni lootsingi salamisi, parim nähtavus, pealegi keskel istudes ei kuku vähemasti esimesena kopterist välja, eks. Ma ei liialda, neljandik Pauli kehast, nagu ka piloodi omast, oligi õhusõiduki olematutest ustest väljaspool, X-rihmadega korralikult kinni muidugi (minul oli auto turvavöö tüüpi kinnitus). Mehed silmnähtavalt nautisid, mul võtnuks vist kõhust pisut õõnsaks, põlve ja küünarnukki sedasi sügaviku kohal riputada.  

Pardale läksime kell 3:15 pealelõunal. Mingit isetegevust ei lubatud, talutati kättpidi ükshaaval istekohtadele, et keegi ümber helikopteri joostes endal pead otsast ei lõikaks (tiivikud pöörlesid juba täistuuridel), köideti istmete külge kinni ning anti kõrvaklapid pähe. Piloodiga sai suhelda kogu lennu jooksul. Ja kui esimesed paar õhkutõusmismeetrit välja arvata, mil mul süda enam-vähem kurku tõusis, sest helikopter, see sunnik ju ei võta üldse hoogu, hüppab maast lahti ja hakkab otsejoones taeva poole kerkima – ühesõnaga, kui esimesed sekundid välja arvata, ei tundnud ma kogu lennu jooksul vähimatki hirmu, isegi mitte kerget kõhedust. Mul lihtsalt ei jagunud kõheduse jaoks aega. Kogu võhm läks vaimustumisele. 

July 12/2021

“The helicopter approaches closer than any other to fulfillment of mankind's ancient dreams of the flying horse and the magic carpet.” ― Igor Sikorsky