Paradiisisaarel on ka pahupooled. Tuugalt turiste täis praegu, peale koroonavangistust tahavad ju kõik ja kohe palmi alla. Mis iseenesest täitsa arusaadav. Aga Kauai ei ole kummist, maanteed on ummistunud ja söögikohtades pea võimatu ilma lauda broneerimata löögile saada, elamiskohad kulla hinnas, ja nii edasi. Loodetavasti viimsepäevalik puhkamis-buum millalgi taandub ja tasaneb, sest kohalikud juba räägivad turismi ohjavatest meetmetest, et saart päris ära ei retsitaks. Õigusega räägivad, kui minult küsite.
Novot. Turisti-uputus ja viirusejärgne töötajatenappus kajastub ka teeninduse kvaliteedis. Meie Pauliga oleme kannatlikud ja heatahtlikud kliendid, kuigi näiteks hiljuti pidin ühes peenemat sorti söömakohas klaasikest Sauvignon Blanci pool tundi ootama, ja kui lõpuks serveeriti, siis toasoojana. Vähe sellest. Tellisin sealsamas nn. Maui supi (prantsuse sibulasupi sugulane), paludes krutoone mitte peale raputada, et äkki krutoonitaignasse on muna segatud. Tuuakse mulle siis supp (ma ei hakka parem ütlema, kaua seda ootasin), ja ena imet, krutoonid kenitlevad pinnal. Vot siis tegin küll karmi nägu ja nõudlikku häält ja ähvardasin, et ärgu nad mõelgugi, et koorivad köögis saiakuubikud pealt ära ja serveerivad mulle sellesama portsu. Olgu täitsa uus ja neitsilik kausitäis olla, või muidu tuleb neil 911 helistada, sest mul läheb jalg alt üksnes teadmisest, et miskit munalist on mu toiduportsu läheduses olnud.
Jätsime muide tookord isegi tippi ja puha, ma räägin, kenad inimesed, nagu me Pauliga oleme. See selleks. Läheme eile hommikul oma lemmik-latte kohta, Koloa Mill nimeks, hotellist 10 minutit autosõitu. Kohe näha, et pühapäev, leti taga pole tavapärased baristad, kes sagedaste klientide eelistusi juba peast teavad, vaid hoopis noormees ja tütarlaps, keda seal teenindamas harva näha, aga no päris rohelised nad ka pole. Tellime kaks väikest lattet. (Paul joob enda oma niisama, mina lisan alati sutsu pruuni suhkrut ja kaneeli.) Tütarlaps kasseerib raha, poiss hakkab tellitut valmistama. Seisame kohvipoe ukse ees, väikesel rõdul, ja ootame. Ja ootame. Ja ootame. Teised kliendid saavad oma rüüped kätte, meie mitte. Lõpuks hõikab poiss, et kaks kohvi on valmis. Keegi ei reageeri, meie ka mitte, sest tellisime latted. Hõige kordub, meid viibatakse leti manu, kus selgub, et tellimust olla valesti kuuldud. Arvati, et lihtsalt kohvi soovisime. Piuksatame, et tahaks ikkagi lattet, maksame juurde, kui vaja. Poiss rabab needsamad kohvitopsid, keerab meile selja, toimetab midagi piimapakiga, aurumasinat tööle panemata, surub topsidele kaaned peale ning lajatab need letile tagasi, et võtke oma latted, olge lahked. Ja kui ma siis kaane avasin, et suhkrut-kaneeli lisada, vaatas mulle vastu… piimakohv. Vahust ei jälgegi. Paul pidas mu nägu nähes paremaks abikaasa kättpidi kohvipoest välja vedada, kellel seda arvamustevahetust tarvis, eks, pärast löömingut pannakse veel põrandalt verd kasima või midagi.
Latted saime tol hommiku teisest kohast, väga head, vaht ja puha. Ja lahkel baristapiigal olid ägedad John Lennoni prillid.
July 26/2021
“No matter what historians claimed, BC really stood for "Before Coffee.” ― Cherise Sinclair, Master of the Mountain
Kui turiste pole siis suur häda, sest lisasissetulekut pole. Kui turiste liiga palju jälle häda, ummistavad teed ja ei lase kohalikel rahulikult elada. Huvitav kuidas see reguleerimine saaks välja nägema: päeva, nädala, kuu... limiit või lastakse kvoodi alusel lennukile? Siis tuleb muidugi hulk erandeid nagu USA-Canada piiril, võrdsemate kohta piirangud ei kehti. Samas rakendatakse rahvusparkides edukalt limiidi süsteemi, koha pead ette broneerima, muidu väravast sisse ei lasta. Komandeeringus olejad turistide alla ei liigitata, aga nende abikaasad ;)
ReplyDeleteMa muidugi saan peagi omal nahal kogeda võrdsemate ehk siis vaktsineeritute kohtlemist piiril. Viimase infi järgi moodustatakse kaks saba lennujaamas, vaktsineerituid väidetavalt kotitakse vähem kui teisi.
Mulle tuli meelde nädalavahetuse kuuldud kommentaar teenindajate akuutse puuduse kohta näiteks kasvõi kohvikutes just praegu, milles nenditi, et kes iganes teenindajana tööd küsib see ka selle saab.
ReplyDeleteEks siis tekibki olukord, kus teenindajateks on sattunud ka inimesed, kellel puudub täiesti arusaam, milles nede töö iva olla võiks. Mitte, et nad oleksid kuidagi meelega pahad ja kiuslikud, nad lihtsalt ei jaga biiti.
Klient kannatab ja kannatab ka asutuse maine. Klient läheb teise kohta, aga tööandja alati ei hooli, küll rahvast leidub.
TT, võin sind rahustada, selles sektoris, kus mu mees töötab, on elukaaslase ja alaealiste laste komandeeringutesse kaasa võtmine töölepingusse sisse kirjutatud, nii et seda hirmu ära tunne, et mul edaspidi Kauail käimata jääb, kui turismile limiit peale pannakse :)
ReplyDeleteAga mis puudutab olukorda, et niipidi häda ja naapidi häda Kauai kohalikel elanikel, siis mina üritan siiski neist aru saada. Jaa, palju turiste, palju raha, aga kui turiste on juba NII palju, et kohalikud poodnikud/restoranitöötajad jne jne jne ei saa turiste teenindavatesse asutustesse õigeks ajaks tööle, sest väikese saare vanenev teedevõrk on nendestsamadest turistidest ummistunud, siis on mu meelest loogiline, et üritatakse reguleerida. Iseasi jah, kuidas see võimalik on ja välja kukub, aga üritamisest kui niisugusest saan ma täiesti aru. Jaa, kasvõi rahvusparkide süsteem on hea eeskuju, praegu piiratakse ka USAs populaarsemate parkide sissesõitjate arvu minu teada, või vähemasti ähvardatakse piirata.
Siin muide Maui värske näide:
Maui mayor asks airlines for fewer tourists amid travel boom:
https://apnews.com/article/travel-coronavirus-pandemic-lifestyle-health-government-and-politics-7b9a147faff1997bb19d65ecbdba1733
Jah, Kaamos, nõus su kommentaariga.
ReplyDeleteJaguks vaid rohkem tööandjaid, kes tõesti hoolivad...
Tallinnas oli enne koroonat samuti häda liiga paljude turistidega - kui mitu kruiisilaeva korraga sadamasse tulid, siis olevat olnud vanalinna tänavad neist nii umbes, et äridel ei õnnestunud enam midagi müüa, sest potentsiaalsed kliendid ei pääsenud uksest sisse. Kruiisituristid olid tihti kokkuhoidlikud või siis igatahes ei kavatsenud oma raha linna peal laiaks lüüa, vaid laevas. Poe- või kohvikupidajate jaoks olid nad sellisena puhas takistus ja klienditõrje.
ReplyDelete