Mokolea laavabasseinid

 

Kõigepealt on mõistlik soetada tabid - neopreenist, vilditallaga saapad.  Ilma nendeta saab ka, aga märjad laavakivid on ikka hirmus libedad, eriti kui neil veel vähekegi mingit mererohulist ollust peal kasvab. Tabidega liigud kividel nagu kala vees. 

Seejärel tuleb pakkida seljakott ja sõita Kauai põhjakaldale. Parkida liiklusvahend, ragistada pisut rannaäärses hõredas võsas, marssida nii umbes pool miilikest põõsaste vahel kulgeval kergel rajal, ning ületada ookeani suunduv kiire vooluga Wailapa oja, hea õnne korral reiekõrgune, halvema õnne korral vööni või isegi rinnuni. (Meie õnn oli hea.)

Järgneb pisut kividel turnimist, lapsemäng neile, kes hiljuti poole kilomeetri kõrgustel kaljuservadel kõõlunud. Ja näe, hakkavadki paistma Mokolea laavabasseinid. 

Atlas Obscura: of the many incredible geological formations in Hawai’i, the Mokolea Lava Pools stand out as one of the more active sights. This partially submerged lava-ledge sits 6 meters above the sea. The incoming tidal waves are often twice that height, drowning the rocks before receding to reveal a series of roiling tidal pools. The largest and most photo-ready of these pools is roughly the size of a hot tub and fills with thrashing sea water before receding back with the tide. Sea life is often caught in the strong tides being shoved up through the pools and become briefly trapped. However the pools capture nothing so strongly as the attention of amateur photographers.

Kõik laavabasseinid on põhimõtteliselt kasutatavad. Kuid siin on paar väikest "aga". Esimesel fotol olev kümblusauk on otseühenduses ookeaniga. Sissetulev laine tõstab veetaset, tagasijooksev laine langetab. Mida kõrgem laine, seda tugevamini bassein "imeb". Vaikse ilmaga, mida põhjakaldal suvekuudel mõned korrad juhtub, on jah võimalik kümblusaugust täitsa elusalt välja ronida. Muul ajal, nagu näiteks ka tol päeval, kui meie Mokolea kaljudel matkasime, on kindel laks, et veemõnude nautija imetakse läbi laavatunneli ookeani, "never to be seen again". 

Teisel fotol olevas "jões" võiks ju samuti supelda, kui seegi laavatunneli sügavustesse ei viiks. Aga kolmas pilt - vot selles basseinis veetsid Epp ja Paul hulk aega, seltsiks tõusuveega sinna sattunud värvised troopika-kalakesed ja vähemasti üks käelabasuurune, jultunud krabi, kes üle mu äärekivist kinni hoidva käe jooksis. Tunnistan, et kiljatasin, kuigi ma üldiselt ei ole karjuja tüüp säärastes situatsioonides.

 

Laavabasseinid asuvad nii-öelda riiulil, lainete murdumiskohast veidike kõrgemal. Meie oma "imes" küll natuke, aga ümaraks lihvitud põhjakivid olid piisavalt üksteise vastu surutud, et inimkeha läbi ei mahuks, mistap puudus oht ookeani uhutud saada. Üle "riiuli" löövad lained kastsid meid korduvalt, aga et veesilm oli sügav ning meie selles kaelani sees, siis ei saa öelda, et oleksime riski võtnud seal mõnuledes. Ning kui ma poleks  vanamoodne ses mõttes, et endast väga väheses riietuses fotode näitamine laiemale avalikkusele on mu jaoks … kuidas ma ütlengi … hirmutav, siis siinkohal oleks blogis üks väga äge pilt bikiinides minust, päikeseprillid ees, kõrvarõngad kõrvas, istumas laavabasseini äärel, varbad vees. Aga noh, nagu öeldud, mõnes asjas olen alalhoidlik. Või siis arg. Mistap jätan teid sellest pildist ilma.  

Olete ju lugenud neid seiklusjutte, kus meeleheitel merehädalistes fregattlindu nähes pääsemislootus tärkab? Et lind, järelikult on kuiv maa läheduses? Tutkit! 

Nonstop Flight: How The Frigatebird Can Soar For Weeks Without Stopping: Frigatebirds have to find ways to stay aloft because they can't land on the water. Since their feathers aren't waterproof, the birds would drown in short order. They feed by harassing other birds in flight until they regurgitate whatever fish they've eaten and the frigatebird takes it. Or they fly over a fish-feeding frenzy on the ocean surface and scoop up small fish that leap out of the water to escape larger fish. So in between meals, apparently, frigatebirds soar ... and soar ... and soar. In one case, for two months — continuously aloft.

Lisaks lendavad fregattlinnud kahe-, kolme-, isegi nelja kilomeetri kõrgusel merepinnast, kõrgemal kui ükski teine tiivuline. Keskmisel ja alumisel pildil fregattlinnuparv ookeaniäärsetel puudel pärastlõunast siestat pidama. All paremas nurgas matkajärgset siestat pidav Paul.  

July 19/2021                                                             Kõik Pauli fotod, peale viimase.

“New land formed by lava flows belongings to the state, not to abutting property owners. So ruled the Hawai'i Supreme Court in 1977.” ― Larue W. Piercy, Hawaii This and That