Helikopterituur, vol. 3



Helikopterituur, vol. 1

Plaanisin kolme postitusega helikopteri-seiklusele  joone alla tõmmata, aga näe, ei õnnestu. Neljas tuleb veel. Ühesõnaga, Na Pali rannikult võtsime suuna saare keskel kõrguva majesteetliku Mount Waialeale suunas. Teekond, mille jooksul kõik, absoluutselt kõik oli roheline, ning enam-vähem igast kaljupraost voolas väiksem, suurem, või lausa hiiglaslik veejuga. Ja ma nii väga tahaksin, et mul oleks võimalik ligilähedaseltki neid mastaape kirjeldada, mida lennates iga ihurakuga tajusime, mis aga pildile ei kippunud jääma. Et mingitki aimu saada, vaadake fotosid #2 ja #3, neil on näha Manawaiopuna juga, 122 meetrit kõrge. Kolmandal pildil helikopterit näete? Ei? No siis vaadake fotot #4, suurendasin. Helikopter all vasakus nurgas, pisikene sinine putukas.  Ja miljonis värvitoonis roheline mudru maapinnal, brokkoliõisikute taoline – need on puude võrad. Suurte puude. (Manawaiopuna juga asub eramaal, seal on luba maanduda vaid ühel helikopterikompaniil, kes paraku doors off tuure ei paku.) 

"An enduring aspect of Kaua‘i is its luscious waterfalls that drip from nearly every emerald mountain top. Manawaiopuna Falls is one of the Garden Isle’s most notable waterfalls made famous in one of the opening scenes of the 1993 blockbuster film, “Jurassic Park.” The natural wonder, commonly referred to as “Jurassic Falls,” is a breathtaking sight to behold. The water cascades from an 122 meters tall cliff surrounded by rich flora and is located within Hanapēpē Valley on the westside of the island. The only way you’re able to see this magnificent waterfall is by helicopter, as it’s tucked on private land in a highly inaccessible, undeveloped area. Access to this place, therefore, is only granted with permission. So, while most helicopter tour companies fly by this gorgeous waterfall, Island Helicopters is the only one allowed to land at its base." Photos & read more: 



Uhkeldan: me Pauliga oleme nois igirohelistes, udustes, niisketes kõrgustes ka jalgsi matkanud, õhust nähtud metsistunud ilust lähedalt osa saanud. Mainin seda iseenda lohutuseks, kuna Mount Waialeale külje all olevasse kuulsasse Blue Hole kanjonisse meil sisse lennata ei õnnestunud, kõõlusime üksnes nö. ukseaval, sest kehv lennuilm on nois mägedes pigem reegel kui erand - Mount Waialeale tipp püsib pilvevaba keskmiselt vaid kasinad 20 päeva aastas. Kõige viimase, veebist võetud foto lisasingi seetõttu, et näidata, millist muinasjutumaad kanjon sisaldab. Pilvede ja udu vahelt paistis meile küll pisut rohkem kui Pauli fotodelt näha, aga korralikku kaadrit kahjuks ei saanud. 

Tõsi, udu täis kanjonisse sisse lennata olnuks ju lapsemäng, aga seal navigeerimine ning väljasaamine hoopis teine teema. Piloot tiirutas mõnda aega kohapeal, oodates nähtavuse paranemist, paraku asjatult. Vaevalt oli ta vabandades teatanud, et turvalisus on olulisem kui "käisin, nägin" kastikesse linnuke kirja saada, ning udulaama külje alt eemale tüürima hakanud, kui lennumasinat täitis kurjakuulutav piip-piip-piip. No olete ju Hollywoodi filme näinud, teate küll seda luust-lihast läbilõikavat heli, mis ütleb, et midagi on õhusõidukiga väga, väga valesti. Ma ei tea, mis mõtted lennukaaslastel sel hetkel peas keerlesid, aga mind valdas jumalik rahu. Et OK, nüüd on siis nii, täitsa põnev isegi, et see just meiega juhtub. Vaatasin maapinnale – jalgealune ju puha klaasist – ja nägin ümberringi turritavate mäeseinte jalamil paari pisikest, suhteliselt siledana tunduvat puudevaba maalappi. Samal hetkel andis piloot teada, et häiresignaal osutab tühisele audio-probleemile - meie teda kuuleme, tema meid mitte, ning lisas: “No worries, I shall get us on the ground very soon”, pidades silmas, et suhtluskatkestus tekkis õnneks alles lennu lõpus. Mina paraku lugesin ta märkusest välja, et tuleb hädamaandumine, ja need smaragdrohelised rohulapikesed seal kaugel alla hakkasid mulle üha enam meeldima. Aga näe, minutid kulusid, püsisime õhus, tüürides rahumeeli lennuvälja poole, ja alles seal pani kopter jalad ülipehmelt ja sujuvalt maha. Ning olgu veelkord rõhutatud, et kogu selle piip-piip-piip episoodi juures ei klammerdunud ma isegi mitte Pauli kintsu või käsivarre külge, piloodi omadest rääkimata. Olen siiamaani nii uhke enda üle, et.

www.1lifeonearth: hullumeelse jalgsimatka kirjeldus, ägedad fotod ja ilus, lühike (3 min.) video Waialeale kanjoni Nutvast Seinast. 

"Mount Waialeale stretches more than 1500 meters into the sky and is covered in brilliant hues of emerald green. It is the second wettest spot on earth, receiving a staggering 1143 cm of rain each year, and is almost always shrouded in clouds. As a matter of fact, the summit only peeks through the clouds an average of 20 days each year. Mount Waialeale translates to "rippling water" or "overflowing water" in Hawaiian, a quite fitting name for a mountain that is literally littered with waterfalls. Taking a helicopter tour on Kauai is perhaps the most popular way to experience the waterfalls — and pilots have been known to hover near the base of the falls to give you a closer look. More experienced adventurers can instead choose to embark on the strenuous three-mile hike into the Blue Hole, a deep canyon at the base of the Weeping Wall on the mountain's eastern slopes. The incredibly lush mountain, stark white lines of the cascading waterfall, and looming clouds all work together to create an awe-inspiring oasis unlike anywhere in the world." Weeping Wall photos & read more:

July 14/2021
 
“The thing is, helicopters are different from planes. An airplane by it's nature wants to fly, and if not interfered with too strongly by unusual events or by a deliberately incompetent pilot, it will fly. A helicopter does not want to fly. It is maintained in the air by a variety of forces and controls working in opposition to each other, and if there is any disturbance in this delicate balance the helicopter stops flying; immediately and disastrously. There is no such thing as a gliding helicopter.” ― Harry Reasoner

5 comments:

Leevike said...

Nii äge ja ilus! Hakka kohe kadetsema, ma ikka vaatan neid seriaale teinekord mis toimuvad Hawail, kuigi üsna tobedad, just looduse pärast. Kuidas seal nende ämblikute ja muude põrnikatega on?

Epp said...

Hawaiil on ämblikke küll, jah, mõniteist liiki minu teada, aga ainult 2 neist mürgised – Black Widow ja Brown Widow. Me Mustade Leskedega elasime New Mexicos koos ka, tuleb lihtsalt ise ettevaatlik olla, käsipidi tundmatusse kohta mitte ronida, ega nad niisama kallale ei karga. Hawaii Pruun Lesk on väiksem kui Must, aga 2x mürgisem. See-eest tagasihoidlikum, ei kaitse oma võrku nagu Must Lesk.
Üks ämblik on veel erity creepy, pikkade jalgadega karvane elukas, kuigi kahjutu, nimeks Cane Spider.
http://www.instanthawaii.com/cgi-bin/hi?Animals.cane

AGA! Hawaii kõige kuulsamad satikad on sajajalgsed. SUURED sajajalgsed. Kolme sorti, kõik võõrliigid, kaks neist kahjutud, üks mürgine, Scolopendra Subspinipes. “The Vietnamese centipede is by far the largest centipede that will make itself a pest in your home. This centipede can be over 20 cm long.”
Rahvasuu ütleb, et et mürgi-sajajalgse hammustus ei tapa, aga veel mitu tundi (halvemal juhul mitu päeva või isegi nädalat) peale hammustust soovid, et oleksid pigem surnud, nii jube valus on.
Julgemad võivad lugeda väga valgustavat artiklit: Surviving Giant Centipedes in Hawaii
https://dengarden.com/pest-control/Big-Centipedes-in-Hawaii-Paradise-Anyone

Ma ühe sarnasega kohtusin ka New Mexicos elades:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2010/09/motlesin-et-lahen-kohvitassiga.html

Kaamos said...

Sa tuletad kõigi oma reisimisjuttudega (ja mitte ainult nendega) meelde, kui imeilusaid kohti maailmas olemas on.
Pildid on täpp i peal, kirss tordil, lehv karbil.

Epp said...

Jah, ma ise ka pean ennast vahel lausa näpistama, et kas ma päriselt kõike seda ilu oma silmaga näen/näinud olen. Ja siis ma mõtlen, et nii palju suuri, olulisi asju elus sõltub antud hetkel ebaolulistena tunduvatest pisiasjadest. Aga need pisiasjad mõjutavad valikuid, ja kuidas veel.

Pildid, jah… ma vist ilma piltideta ei oskakski blogida. Mulle on visuaal väga tähtis. Samas imetlen/kadestan neid blogijaid, kes üksnes ja ainult sõnadega pilte joonistada oskavad.

Saara said...

Pagan, mul on hea meel, et ma enne esimest reisi saarestikule seda infot ei teadnud. Läksime me ju naiivsetena enne päikeseloojangut metsa matkale. 3h ööund ja ekvatoriaalne järsk pimedus olid ikka õudne-õudne kombinatsioon, millega tundmatus kott-pimedas džunglis matkata. Kui ma oleks veel teadnud, et seal mingisugused 20cm sajajalgsed on... :O Ma olen võimeline minestama.