Mind on elu jooksul hellitatud lugematute looduselamustega, alates Eestimaa udustest, kargetest, lehekõduhõngulistest sügishommikutest, lõpetades Death Valley kuumusest virvendavate, miraazhidest tiinete keskpäevadega. Olen käinud. Ja näinud. Kuid lend Kauai kohal oli midagi enamat kui üksnes looduselamus, sarnanedes pigem unenäole, sellisele, kuhu tahaks otsekohe uuesti tagasi, kui juhtud üles ärkama. Ma nimelt lendan magades tihtipeale erinevate sürrealistlike maastike kohal, ning ennäe, seekord olin unenäos täitsa ilmsi sees. Mõõtmatute maapinnavormidega võrreldes pisem kui putukas, olin vaba tüürima, kuhupoole hing iganes ihkab, vaba maapinna lähedale laskuma, peaaegu puuvõrasid puudutama, uuesti kõrgusesse tõusma, vaba orgudes ringi tiirutama, kaljuseinu või koski lähedalt kaema, vaba suunda ookeanile võtma, sinna, kus korallrahud türkiissinise pinna all mõistatuslikke mustreid maalivad.
Neil neljal fotol on Kauai lääneosa, kuiv ning kaljune. Täpsemalt Waimea Canyon, mida õigustatult Vaikse ookeani Grand Canyoniks kutsutakse. Me Pauliga oleme sealkandis matkanud ka, leidsin ühe pildi eelmisest Kauai-käikudest, Waimea vaateplatvormilt. Säärast massiivset ilu aga õhust näha, telliskivipunaste kaljuseinte vahel ringi tiirutada… no teate, võttis vaimustusest hinge kinni. Piloodile sai muide tellimusi esitada, et pööra palun siia- või sinnapoole, lasku madalamale või tõuse kõrgemale, seda kõike ohutuse piires muidugi, igasse huvipakkuvasse kaljuprakku sind otse loomulikult lennutama ei hakatud.
Waimea Canyon, also known as the Grand Canyon of the Pacific, is approximately 16 km long and up to 900 m deep, located on the western side of Kauai. Waimea is Hawaiian for "reddish water", a reference to the erosion of the canyon's red soil. The canyon was formed by a deep incision of the Waimea River arising from the extreme rainfall on the island's central peak, Mount Waiʻaleʻale, among the wettest places on earth.
Kauai põhjarannik on tõenäoliselt saare suurim tõmbenumber, üksiti ka helikopterituuride magusaim pala.Veebist võtsin fotod, aga ärge arvake, et piltidel on mõni võõras, veidrate pinnavormidega planeet. Ei sugugi. Ikka seesama vana hea Emake Maa, ausõna. Me Pauliga oleme piki Na Pali rannikut ka katamaraanituuri teinud, niisiis teadsime, mismoodi need kaljud veepinna kõrguselt vaadates välja näevad. Õhust saab muidugi sootuks teise mulje. Räägivad, et kui rezhissöör Peter Jackson Sõrmuste Isanda filmi visuaali hakkas looma, oli Na Pali rannik, selle nugateravad mäeseljad ja smaragdrohelised, vohava taimestikuga kaetud orud üheks inspiratsiooniallikaks. Ma ei imesta. Sellises kohas saavadki vaid muinasjutuolendid elada, inimkärast segamatult, sest ühtegi teed Na Pali rannikule ei vii, ning enamikel sealsetel kuldse liivaga, puutumatutel randadel kehtib randumiskeeld mistahes veesõidukitele. Tolles eespool viidatud postituses tegin täpsemalt juttu, mismoodi Na Palile ligi pääseb.
Nā Pali Coast State Park is located in the center of the rugged 26 km northwest side of Kauaʻi, the second-oldest inhabited Hawaiian island. The nā pali (high cliffs) along the shoreline rise as much as 1200 m above the Pacific Ocean. The state park was formed to protect the Kalalau Valley.
Neil kolmel fotol on Kalalau Valley. Ja ärge tulge mulle rääkima, et sellises paigas ei ela lohed ning härjapõlvlased. Elavad küll.
Menehune are a mythological dwarf people in Hawaiian tradition who are said to live in the deep forests and hidden valleys of the Hawaiian Islands, hidden and far away from human settlements. The Menehune are described as superb craftspeople. They built temples, fishponds, roads, canoes, and houses. Some of these structures that Hawaiian folklore attributed to the Menehune still exist. They are said to have lived in Hawaii before settlers arrived from Polynesia many centuries ago. Their favorite food is the maiʻa (banana), and they also like fish. Legend has it that the Menehune will only appear during night hours, in order to build masterpieces. But if they fail to complete their work in the length of the night, they will leave it unoccupied. No one but their children and humans connected to them are able to see the Menehune.
Lisaks väikerahvale resideeruvad Na Pali ranniku ligipääsmatutes orgudes ka graatsilised, ebamaised, pika valge sabaga linnud ning… kök-mök… mägikitsed. Erinevalt lindudest, kellest kord all-, kord ülevalpool sõudsime, ei õnnestunud meil helikopteri pardalt ühtegi kitse silmata, nad sulanduvad imehästi ümbritsevasse maastikku. Küll aga kuulsime Kalepa Ridge jalgsimatka ajal mitmel korral mökitamist, ja üsna lähedalt. Kitsed, kurjadvaimud, on kohalik nuhtlus ning põlistaimestiku surm. Hawaiile toodi esimesed sarvilised eksemplarid kapten Cooki kamba poolt, järgnes kontrollimatu paljunemine, kuna looduslikud vaenlased puuduvad, ja kaljuseintel jahipidamine inimese jaoks võimatu. Kauail on muide siin-seal püstitatud kitsi ja metssigu eemale hoidvad võrkaiad, et haruldasi taimeliike vähekegi kaitsta.
Muinasjutuline Kalalau Valley polnud muidugi ainuke org, kuhu helikopteriga “sisse” lendasime, et ringi tiirutada, küll aga oli meile tuttavam kui ülejäänud mägedevahelised salapaigad. Esimene foto aastast 2018, päevapikkusest, jalgukurnavast matkast Kalalau oru lõunaküljel, kolmas foto paari nädala tagusest Kalepa Ridge ponnistusest oru põhjaküljel.
The Kalalau Valley is located on the northwest side of the island of Kauaʻi and houses the Kalalau Beach. The Nā Pali Coast is rugged and is inaccessible to automobiles. The only legal ways to access the valley are by kayak or by hiking the Kalalau Trail. The valley is surrounded by cliffs more than 610 m high. This valley's bottom is broad and relatively flat, with an accessible region about 3.2 km long and 0.80 km wide. The abundant sun and rain provides an ideal environment for flora and fauna. Many native Hawaiians lived in the valley into the 20th century, farming taro from a vast complex of terraced fields. Today, its designation as a state park forbids anyone from residing there.
July 13/2021
"The badness of a movie is directly proportional to the number of helicopters in it." ― Dave Barry
Ka minu jaoks oli see helikopterilend kogu reisielu suurim elamus. Hawaii ise ka muidugi. Pärast seda tuurikest oli isegi veidi kahju, et tipphetk oligi kogetud.
ReplyDeleteAga mine tea, äkki ikkagi kunagi tuleb veel midagi ägedamat. Sisimas siiski kahtlen... Aga reisimata kah ei jäta.