Tõmban selle postitusega helikopteri-teemale joone alla, kaua võib, eks. Ahjaa, seda ka veel, et Kauaid teenindavad helikopterikompaniid on isekeskis kokku leppinud, et ei lenda avalike randade ja võimalust mööda ka asumite kohal. Väga mõistlik neist. Pealegi, turistidele ning iseäranis kohalikele varba peale astumine võib lennuärile halvasti mõjuda.
Keskmisel fotol poseerime lennujärgselt koos piloodiga (keskel). Kahjuks kõrvaklapid ja päästevestid korjati kohe peale maandumist ära, ei õnnestunud atribuutikat pildile jäädvustada. Vähimatki pagasit ei lubatud kopterisse kaasa võtta, kõik lahtised esemed olid karmilt keelatud, sealhulgas ka mütsid. Minu pearätik oli OK, ja prillid/päikeseprillid tohtisid ees olla. Telefonid/fotokad kinnitati check-in’is reisijaile randme külge, kasutades nende nutiseadmete tarvis, millel ühtegi konksu küljes või auku sees polnud, kavalat nippi: kaablikinnitus tõmmati seadme ümber pingule, selle külge käis omakorda randmenöör. Jah, pole tarvis, et mingi vidin kopterist välja lendaks, õnnetul kombel tiivikutesse satuks. Märkasin, et mul olid järgmisel päevalgi põselihased valusad, ilmselt naeratasin õndsalt ja totakalt kogu lennu aja. Aga no kuidas sa ei naerata, hõljudes kui imeväel muinasjutuliste maastike kohal?
Ja nüüd tuleb see osa postitusest, kus blogija, olles kaasinimesele head teinud, patsutab iseendale avalikkuse ees tunnustavalt õlale. Pisut piinlik Eputada, aga heategu on otseselt helikopterdusega seotud. Ühesõnaga. Olime Pauliga juba varakult otsustanud, et peale lendu läheme ja maandame eufooriat hea söögi-joogiga. Valisime ookeaniäärse restorani Duke’s, lennujaamale/heliportile suhteliselt lähedal. (Duke Kahanamoku, kellelt paik nime saanud, oli legendaarne Hawaii olümpiavõitjast ujuja ja surfar.) Tellimus kirja pandud, küsis ettekandja, hästi meeldiv tütarlaps, Kauai söögikohtades tavapärase küsimuse: kuidas meie päev on kulgenud. Ma tean, see võib eestlasi shokeerida, aga eeldatakse, et sa räägidki lühidalt, mida täna teinud oled, küsimus pole vaid suusoojaks, või et tippi teenida või small talki viljeleda, sest su tegemiste kohta uurivad sõbralikult ka need kohalikud, kel sinult vähimatki rahasaamislootust pole. Ning viisakas inimene vastab, kuna sõbralikkus, huvi kaasinimese vastu on kauailase teine loomus, ja sa ju ei taha külas olles pererahvast solvata.
Novot. Raporteerisime, et oleme just helikopterist maha astunud, doors off, ülivinge. Ettekandjaneiu minult pärima, et kas oli väga jube, ta kardab merehaigeks jääda, aga hirmsasti tahaks proovida. Mina vastu, et ei, tõesti ei olnud kole, kuigi mul endalgi oli enne lendu väike kahtlus. Mispeale tütarlaps õhinal märkis, et oi, siis ta küll läheb ja teeb tüki ära, kingib oktoobris, mil tal sünnipäev, iseendale kopterilennu. Ta oli kuidagi nii armas ja noor ja loomulik ja õhinas, ning mul käis peas idee-klõps. Jah, mul teinekord käivad sedasorti klõpsud. Kui neiu köögisügavustesse kadus, me tellimuse järele, küsisin Paulilt, kas tal on tavapärane sajadollariline rahakotis (mul enda kukrut polnud kaasas). "Tavapärane" seetõttu, et me mõlemad kanname alati sajadollarilist kaasas. Alati. Esiteks ootamatuste tarvis, kui pangakaart ei peaks töötama. Teiseks, suure rahatähe puhul ei teki kiusatust seda lahti vahetada, säilib rahakotis hästi. Ja kolmandaks on asjal ka spirituaalne aspekt, ma ei hakka siinkohal täpsemalt selgitama, pole selle postituse teema, läheks pikale ka. Long story short – kui ettekandja õhtu lõpuks arvega tuli, ütlesime, et tahame talle sünnipäevakingi teha, tipile lisaks, ning ulatasime sajase rahatähe. Tema esimene reaktsioon oli ehmatus – ei, ei, mitte mingil juhul, ta ei saa seda vastu võtta!! Nähes aga, et meil tõsi taga, valgusid noore naise silmad vett täis, ja ta küsis, kas tohib mind kallistada. Muidugi tohtis. “I’m so sorry I’m sticky!” vabandas ta embuse ajal. “I’m sticky too!”, vastasin. Sest Kauail on kõik kogu aeg stickyd. Soojus ja õhuniiskus, pole midagi parata.
Mis ma siis lõpetuseks ütlen? Ega muud, kui et suletud ruumiga lennumasinad on peale doors off'i minu jaoks võlu kaotanud. Vaatan, ehk annab tagasiteel mandrile stjuuardessid ära rääkida, et nad teeksid lennukis mõne aknagi lahti. Uksi ilmselt eest ära tõsta ei lubata.
July 14/2021
"I fly because it releases my mind from the tyranny of petty things." ― Antoine de Saint-Exupery
Nii armas kingitus!!! <3
ReplyDeleteMa kardan hirmsasti kõrgusi ja jään jube kergelt merehaigeks ja kardan lennumasinaid ja.. Aga nüüd tahaks ise ka sellist seiklust :))
<3
ReplyDelete(sorri, et neid vanu postitusi siin kommenteerin, mulle lihtsalt meeldib rahulikult lugeda, siis, kui aega on ja alles siis. seega nüüd)
Saara, vastupidi, nii tore, et takkajärgi kommenteerid!
ReplyDeleteJa rahulikult lugemine on parim, tean omast käest :)