Paul ja mina oleme kõike muud kui “tulemusmatkajad”. Mis tähendab, et naudime teekonda samavõrra kui päralejõudmist. Numbritest (kilometraazh, selle läbimiseks kulutatud aeg, pulsisagedus ja muu sarnane) hoolime vähe, kui üldse. Päeva pikkusega tuleb muidugimõista arvestada, sest kui just maastikku kui oma viit sõrme ei tunne, on ebamõistlik, teinekord isegi ohtlik tagasiteel pimeda peale jääda. Aga üldiselt, jah, võtame endale aega ümbritseva tajumiseks. Vaiksemaid loodushelisid paigale jäämata ju ei kuulegi, matkava inimese jala-ast on uskumatult vali. Lisame siia veel hingeldamise, ja olekski nagu kõrvaklapid peas.
Erinevatest matkafoorumitest võib lugeda, et paljud seavad eesmärgiks see või teine matkarada aja peale läbida, ja mida kiiremini, seda uhkem. Mitte, et soorituspõhisel matkamisel miskit viga oleks, aga meile säärane lähenemine ei sobi. Kalepa Ridge'l tegime ühe pikema lõunapeatuse, pluss mitu lühemat niisama-peatust, veejoomispausid lisaks. Samuti jäime toppama igas kohas, kus vaade õhku ahmima võttis, mis antud kontekstis tähendas seisatamist vaat et igal kümnendal sammul. Kerge lõunasöögi kõrvale oli meil väike tilk veini kaasa võetud, väga väike tilk. Mäeharjad on küll viimane koht, kus pisutki veiniuimane olla.
Pauli traditsiooniline sigari-rituaal leiab aset matkade “kulminatsioonis”, kas siis tipus või lõpus või eriti hingematva vaatega peatuses, nagu näiteks see rohune kaljuäär kuue-seitsmesaja meetri kõrgusel muinasjutulise, smaragdrohelise Kalalau oru kohal, vaatega ääretule ookeanile. Eelnevalt tegime muidugi kindlaks, ega serv, kuhu end sättisime, altpoolt õõnestatud pole. Laavakivi on kerge pudenema, "rõdul" istumine võib õhulennuga lõppeda. Ahjaa, need Flexlite Air matkatoolid on muide võrratu ost, miljon korda end ära tasunud. Tugevad, stabiilsed, mugavad, kaaluvad vähe, võtavad seljakotis kokkuvoldituna minimaalselt ruumi. Istud nagu tugitoolis. Ei, otse loomulikult me saame ka maapinnal või kivil istumisega suurepäraselt hakkama, ja oleks tegu mitmepäevase matkaga, siis toole muidugimõista kaasa ei veakski, seljakoti kaalu suurendamaks.
Fotosid rüvetasin tekstiga, et näidata matka sihtpunkti. Kõrgus kui niisugune pole märkimist väärt, oleme palju kõrgemates mägedes käinud, kuid Kalepa Ridge vallutamise tegi eriliseks fakt, et pea kogu teekonna jooksul haigutas sügavik jalge ees. Ja no see viimane, koonusekujuline kaljunukk ookeani kohal (suurendasin pilti, et oleks ka inimesi näha, tillukesed nagu sipelgad), seal oli minul ikka väga jube. Paul läks ja kiikas lausa üle ääre alla, mina ei hakanud proovimagi. Vaadet nautisin maas istudes, tundus turvalisem kui püsti seista. Viimaks tuleb veel tuulehoog ja pühib mind lainetesse, kus selle häda ots siis, riided märjad ja puha. (Sellest, et laineteni mitusada meetrit kukkuda oli ja et ma ujuda ei oska, me parem rääkima ei hakka.)
June 30/2021 Fotod: Paul
“We're a species that rushes through everything, then complains that time flies.” ― Steve Maraboli
Jajah, saan ainult kaasa noogutada. Mis sinna matkale üldse minna, kui ümbritseva märkamiseks aega ei jää? Meenub üks kanuumatk, mil püüdsime kitsal ja käänulisel jõekesel ülejäänud seltskonnale järele kühveldada, linnulaulu kuulata või vaateid imetleda polnud sekunditki mahti, sest eesminejatel oli millegipärast tuli takus, transport organiseeritud miinimumaja peale. Olen ka rattamaratoni kõrvalt vaadanud, imeilus sügisene päev, kaunid maastikud ja nemad uhavad täie rauaga, silme ees ainult eessõitja tagumik... Mina läheks näiteks eelmisel päeval samale rajale, võtaks terve päeva aega, võileiva kaasa ja lihtsalt kulgeks. On suur vahe, kas oled hingelt rohkem sportlane või matkaja.
ReplyDeleteMa usun, et pildid annavad edasi ainult murdosa sellest, mida te kogesite ja nägite ja need fotod on lummavad.
Kui teekond ise pole nauditav, siis kaotab sihtkoht oma võlust väga palju. Sul on siin õige mitu imeilusat matkapostitust, mida oli väga hingekosutav vaadata, tänud 😃
ReplyDeleteInimene otsib silmaga koduseid asju, punane pinnas on natuke Lõuna-Eesti liivamulla karva.
ReplyDeleteJa kõik.
Ülejäänu on selline eksootika, et...! Ja sa tood need pildid ja tunded juba sõnadega kenasti koju kätte, paned veel pildid juurde nung lugeja saab ka vägeva elamuse.
Aitüma!
The pleasure is all mine, nagu siin meie pool kombeks öelda.
ReplyDeleteTeiste sõnadega - rõõm postitada on puha minu poolel. Nagu ka rõõm, et te postitusi naudite.
Nii et kummardame vastastikku tänulikult!
kummardan ka tänulikult postituse eest. oled ikka väga vapper, et selliseid radu läbida julged ja suudad.
ReplyDelete