Lõvid

 

... ja ega me siis ainult sadamakõrtsides söönud, roostetanud raudtoolidel istudes, vakstuga kaetud laudade taga. Sadamalinnas Newportis sai lausa tekstiilist salvrätte pruugitud ja puha. Muidu poleks ehk nii peeneks pööranudki, aga mina hakaksin jalgu trampima, et tahan merelõvide kõrval veini juua. Jah, just, merelõvide, kes esimesel fotol näha oleva suure sinise hoone, Pacific Seafood nimelisele kompaniile kuuluva kalatöötlemistehase ujuvdokkidel omale mugava lesila sisse olid seadnud. Dokkide kohal asuva restorani käibele mõjub säärane tõmbenumber muidugi väga soodsalt. Meiegi veetsime restoterrassil mitme joogi jagu aega, all toimuv oli lihtsalt niivõrd lummav. Lõviseltskond koosnes erinevas vanuses isastest. Täiskasvanud on tumeda kasukaga, noormehed heledamad. Mõned kutid, julgemad ja ülbemad, käisid vanamehi lausa tagumikest hammustamas ja puha, mis viimased muidugi möirgama ning vastu ründama pani. Puur, mida lähedalasuv Hatfield Marine Science Center ilmselt uuringuteks kasutab, tundus iseäranis populaarne puhkekoht. Ajaks, mil me oma istumise lõpetasime, oli see lebotajaid tihkelt täis, vaat et lausa mitmes kihis. Tagasi camperini jalutasime kalatraaleritega ääristet sadamapromenaadi pidi. Lilli, nagu kogenud reisikoerale kohane, magas pererahva äraolekul oma suures puuris õiglase und, aimamata, milliste imeloomadega tema inimesed tutvust tegid.

------------

  

Newportsealions.com: Adult and sub-adult California sea lion males live on the Newport docks for 11 months out of the year. In July they migrate to the Channel Islands of southern California where the females stay year-round. Locals call July "quiet summer nights" because it is the only time of year you cannot hear them barking. After breading they return around the first week in August. The floating docks used by the sea lions are owned and maintained by a local non-profit group, the Newport Sea Lion Docks Foundation.

September 30/2021                                                                                    Fotod: Paul

“Over his ivory-inlaid table, Ahab presided like a mute, maned sea-lion on the white coral beach, surrounded by his warlike but still deferential cubs. In his own proper turn, each officer waited to be served.” ― Herman Melville: Moby-Dick

Hakkab looma

 

Ritsiku postituse kommentaarides räägiti muuhulgas modellidest. Ja sellega seoses meenus mulle, et olen juba mõnda aega tahtnud maha hõigata ühe positiivse muutuse moevallas. Mitte et ma moest kui niisugusest kuigipalju teaks või hooliks, aga olles juba hea hulk aastaid Vogue tellija, torkas juba mõni aeg tagasi silma, et ajakirja toimetus on hakanud modelle isikustama. Ka nö. tavalisi, mitte-supermodelle, kes alles esimest-teist-kolmat korda lugeja/vaataja ette astuvad. Ühesõnaga, tänaseks märgitakse ees- ja perekonnanimepidi ära iga Vogue fotosessioonil osaleja. Tihtipeale juba sessiooni tiitellehel (koos fotograafi ning moetoimetaja nimega), lisaks ka iga järgneva foto juures. See on nii armas areng mu meelest, et pildistatavad, kelle töö kvaliteedist moedisainerite tuntus ja läbimüük sõltub, pole enam nimetud riidepuud nagu varematel aegadel. 

September 29/2021

 “Modeling is the culmination of lighting, texture, body movement, and your soul's expression.” ― Adrienne Posey

Päris elu

 

Veel mõned sadamapildid, kuna eelmise postituse kommentaariumi põhjal tekkis mul tunne, et pean vakstust lauakatet ja roostes toole kuidagiviisi õigustama :) Vaadake, sadamakõrtside interjöör on põhjusega “töölisklassilik”. Need kõrtsid on kalameeste söömakohad, kuhu turiste, kel aega ja tahtmist interjöörile tähelepanu pöörata, satub suhteliselt harva. 

Teisel fotol on krabipüügilõksud, kutsutakse “crab pot”. Paaril korral õnnestus meil krabipüüki ka lähedalt jälgida, sadamasillalt. Viimasel pildil mõõdab kalur, kas saak on legaalne, st. pattapanekuks piisavalt kogukas, või tuleb noore ea tõttu ookeani tagasi lasta. 

September 29/2021

“How do men act on a sinking ship? Do they hold each other? Do they pass around the whisky? Do they cry?” ― Sebastian Junger, The Perfect Storm: A True Story of Men Against the Sea

Kõrtsidest ja koroonast

 

Mõistlik inimene, võttes ette rannikureisi, seob oma plaanid sadamatega. Nii ka meie. Leppisime omavahel kokku, et ööbime võimaluse korral sadamates, sööme-joome sadamakõrtsides. Ööbimistest tuleb juttu mõnes järgmistest postitusest, enne seda võtame kõrtsid ette. Süüa saab viimses kui ühes neist kuninglikult, paremini kui mõneski restoranis. Fish & chips ja clam chowder on iga endast lugupidava sadamakõrtsi reeglina lühikeses menüüs, ja kena sortiment kohalike pruulikodade õlut. Veinivalik minu kurvastuseks kesine, aga kesse siis kõrtsi veini mekkima läheb. Ja noh, mingi Pinot Gris oli siiski saadaval, mõnes kohas õnnistati lausa Saugvinon Blanciga. Interjöörid, nagu piltideltki näha, värskendavalt ebapretensioonikad. Vakstu lauakatteks, lihtsamast lihtsam mööbel. Aga õhkkond! Ja vaated!! Nende vastu ei saa ükski peen valgete linade ning poleeritud lauahõbedaga söögikoht. 

------------

Koroonast kah. Ma hoian blogis sellestsinatsest teemast eemale kui katkust (pun intended), sest mul on cov19st igatpidi kõrini, aga kuna Rents hiljuti Kosi saare koroona-olukorrale valgust heitis, siis mõtsin, et teen erandi, kirjeldan väheke kohalikku seisu. Olgu kohe algatuseks ära öeldud, et USAs mingit ühtset “olukorda” polegi, riik liig suur selleks, ning osariikide valitsustel erinevad vaated asjale. Mistap räägin meie kandist. 

Oregonis kehtib hetkel maskikandmise kohustus ühiskondlikes siseruumides (kauplused, toitlustus- ja riigiasutused jne), sellest peetakse suhteliselt kuulekalt kinni. Vaktsineerimistõendit ei küsita kusagil, kuid esineb ka üksikuid erandeid, mõned üritused näiteks, ka vabaõhuüritused - me naaberlinnas oli just hiljuti väiksemat mõõtu vabaõhukontsert, kuhu ainult vaccitud pääsesid. Samas, nagu mu hiljutisest airshow-postitusest näha võisite, seal ei nõutud maskegi, kuigi rahvast oli palju ja tihedalt. Mõnda harva inimest nägi siiski maskis, ja airshow kuulutuses seisis interpreteerimisvõimalust pakkuv “you are welcome to wear a mask”. 

Rannikureisi muljete põhjal võin öelda, et maskinõuet täidetakse erinevalt. Suuremates toidupoodides nõutav, pisemad kaubandusasutused (raamatupoekesed, kunstigaleriid) tihtipeale maskivabad. Vaatad ukse vahelt sisse – kui teenindaja leti taga maskis, paned ette. Kui maskita, siis ei pane. Tihtipeale poetas teenindaja sel puhul, et kui külastaja soovib, siis teenindaja maskistub. Ei kohanud mina ühtegi ostlejat, kes oleks seda soovinud. Aga kätedeso vahendid olid küll absoluutselt igal pool lahkelt saadaval. Söögipaikadega oli sedasi, et uksest sisenedes kannad maski, niipea kui oma laua lähedusse jõuad, võtad eest. Baarileti äärde lisa tellima või vetsu minnes paned ette, kui meeles on. Kui pole, ei tee keegi numbrit. Teenindajad, jah, nemad kandsid maske kogu aeg, välja arvatud paar väikest sadamakõrtsi, kuhu sattusime. Aga sealgi pakuti, et kui klient soovib, tõmmatakse mask ette. 

Oregoni osariik rakendab ka kohustuslikku vaktsineerimist (haridus- ja tervishoiutöötajad, riigitöötajad, suuremad firmad jne), kuid ma pole selle teemaga eriti kursis, ning vähemasti hetkel ei tunne soovi end kurssi viia, kuna antud küsimus on mulle kui punane rätik härjale. Seepärast paluks sundvaccimist ka kommentaarides mitte promoda, eks :) Aga maskikandmise võlude ja valude üle võib arutleda ja kogemusi jagada niipalju kui kulub. 

Kui USA suurt pilti vaadata, siis osariikidevahelised reisipiirangud puuduvad (Hawaii välja arvatud, sinna pääsemiseks peab vaccima või testima). Niisiis oleme siin põhimõtteliselt või sees, võime pool kontinenti läbi rännata, ilma et koroona peale mõtlema peaks. Sadamates ja laagriplatsidel, kus ööbisime, ja mida võib nö. tiheasustusega paikadeks nimetada, oli maskis nägu ikka väga harv nähtus. Samas, korra nägin suurel-laial ookeanirannal kõndivat kodanikku, kel mask ees. Oli seal ainuke inimene peale meie. Miks ta tervistavat ookeaniõhku täie rinnaga hingata ei tahtnud, jääb mõistatuseks. 

Inimeste suhtumist, vähemasti nende, kellega minul kokkupuuteid, võib väljendada üheainsa sõnaga: tüdinud. (Koroona-värgist siis). Ja pole vahet, kas ja kui palju need inimesed on viirusega kokku puutunud, kas ja kuipalju see nende lähedasi on puudutanud. Isegi uudistetoimetused tunduvad olevat tüdinud - räägitakse kõigest muust, vahel sekka ka koroonast. Ühesõnaga, ma otse loomulikult mõistan, et paljudel on minu omast erinev elukorraldus, erinevad võimalused ning kohustused, aga mina elan praegu küll nii, nagu koroonat polekski. (Sülgab 3 x üle õla). Kui aus olla, siis kahtlustan, et põdesin selle läbi 2020 aasta alguses, mitmenädalaselt Oregoni põhjaranniku tuurilt tulles, kui laiem üldsus, sh. ma ise, covidit veel nimepidigi ei tundnud. Sümptomid igatahes klappisid. Paulil aga polnud häda midagi. Ja ma ei leia, et koroona-statistikas näpuga järje ajamine või igapäevane numbritel silma peal hoidmine mu elu kuidagiviisi turvalisemaks, tervislikumaks muudaks. Jätkuvalt jaanalind, pea liiva all. Hoiatus: hammustan, kui keegi seda liivakuhja vähemaks kühveldada proovib :)

September 28/2021                                         

“Never make an excuse for going to the pub, save it for leaving.” ― Benny Bellamacina, Philosophical Uplifting Quotes and Poems

Daam koerakesega

 

Paari Pauli reisipilti, kuniks ma järgmist road-tripi postitust trein. 

September 28/2021

"I've seen a look in dogs' eyes, a quickly vanishing look of amazed contempt, and I am convinced that dogs think humans are nuts." ― John Steinbeck

Pacific Highway ehk pisut geograafiat

 

Enne kui reisijuttudeks läheb, las ma näitan kõigepealt, kus me käisime. Kaardid ja fotod laenasin veebist. Punane X tähistab me kodukohta. Sealt lõikasime risti üle Kaskaadide mäeaheliku, maalilisse sadamalinna nimega Newport. Esimene road tripi nädal kulus aega- ja nautimisi alla, lõuna poole tüürides, kuni jõudsime Oregoni/California piirile. Brookingsis pöörasime otse ringi, et tuldud teed tagasi sõita. Et kas täpselt sama marsruuti kaks korda sõites igav ei hakanud, küsite. Noh… kuidas seda nüüd öeldagi… vaadake neid maanteepilte. Kas teil hakkaks igav? Pealegi, nagu iga matkaja teab, rada näeb täiesti teistsugune välja, kui tuldud teele vastassuunas kõndida. Ühesõnaga, kolme osariiki läbiv Pacific Highway on imeline. Me oleme California-osa kah läbi sõitnud, mõned jupid lausa paaril korral, ja Oregonis Newportist põhja pool käinud. Paraku Washingtoni osariigi kallast mõõtvate miilideni pole veel jõudnud. Peab plaani võtma.

------------

"The Pacific Highway is 1,687 miles long and stretches from the Mexican border to the Canadian border and in 1924, was the longest continuous stretch of paved road in the world. Good roads advocate and road-building pioneer Sam Hill was perhaps the main motivating force behind building of the highway as a "National auto trail" along the West coast of the United States.

101 goes by many names. Many vacationers to California know her as the Pacific Highway. Southern California residents add a little more status, referring to her as “The 101”. Where she winds through the some of the world’s largest and oldest trees, in Northern California, she goes by the pseudonym Redwood Highway. 70’s folk rockers America made her famous when they sung of the free wind blowin’ through her hair via the stretch known as Ventura Highway. She’s El Camino Real in the south and the Olympic Highway as she wraps around the Olympic National Park in Washington State. Countless hitchhikers have known her simply as “home”.

"101 passes through two National Parks—Olympic and Redwood, both of which are temperate rainforests—through all three western states, generally hugging the coastline all the way down as it meanders through American legends like San Francisco and Hollywood, as well as every last mile of Oregon’s North Coast. Short of the now defunct, fabled Route 66, it’s without a doubt America’s best known road and perhaps the single most gorgeous stretch of mostly two lanes your wheels can roll across."

September 27/2021                                                                        Images: Internet

“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel’s sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson

Hingematvalt ilus

 

Ausalt, aru ma ei saa, miks me nonde 7+ Oregonis elatud aasta jooksul vaid paaril kasinal korral kodu-osariigi rannikut väisanud oleme. Neli ja pool sõidutundi, mis me ukseesist Vaikse ookeani kaldast lahutavad, on narrilt lühike vahemaa siinses mõistes, seda ettekäändena kasutada ei kõlba. Ainukese usutava vabandusena tuleb kõne alla tõsiasi, et siiani polnud meil camperit.  

Ühesõnaga, nüüdsest hakkab Harmoneid sealkandis tükk maad tihedamini nägema. Ma vist kusagil vanemas postituses mainisin põgusalt, et nuusutame ookeaniõhku õhkõrna plaaniga sinnakanti kolimine ette võtta. See mõte sai paraku üsna kiirelt maha maetud. Oregoni rannik, nagu ilmselt enamik imekauneid, suhteliselt kergesti ligipääsetavaid veepiire, on tihedalt asustatud. No ikka väga tihedalt. Reisisime küll suvehooaja väliselt, kuid sellegipoolest oli trügimist. Ja kui juba rannikule kolida, siis rannikule sõna otseses mõttes, eks, mitte mingi paar miili sisemaa suunas. Seda enam, et trügimine jätkub ka seal. Pealegi, meil ju maja autokastis, võime mitu kuud rannal veeta, kui soovi peaks olema, samal ajal kui base camp jääb praegusesse elukohta, rahusse, vaikusesse, ilma- ning inimmürast eemale. 

Aga olgu peale, ma praegu pikka juttu ei teegi, lähen pesumasinat pruukima ja camperit kraamima, te vaadake seni paari Pauli tehtud pilti. Neid tuleb muidugi veel ja veel ja veel. Tuleb ka reisimuljeid. 

September 26/2021

"At the beach, life is different. Time doesn’t move hour to hour but mood to moment. We live by the currents, plan by the tides, and follow the sun." ― Sandy Gingras

#jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

 

Kutse jutujahile nr. 2 ning teised jahtijad leiab siit: 

------------

Nano peatus, tõmbas hinge. Tegemist oli problemaatilise objektiga. Hilises keskeas meesterahvas, tugevalt ülekaaluline, ahelsuitsetaja. Vähe sellest. Veresoonkonna süvapuhastuse klienditeeninduse numbril pidanuks objekt helistama tunduvalt varem, mitte siis, kui hing juba kinni ning rinnus rõhumas. Nano teadis, et veatu ärieetikaga puhastusfirma palgal olles ei saa ta endale protseduurireegleist kõrvalekaldumist lubada. Isegi kui tegemist hädaolukorraga, on töötaja kohustatud täht-tähelt ettekirjutusi järgima. Kõik kuuskümmend tuhat miili* tuleb süstemaatiliselt seestpoolt harjaga üle käia, alustades kapillaaridest. Alles seejärel, kui need põhjalikult puhtastatud, tohib liikuda jämedamatesse torudesse. Aortide ning südamekambriteni jõudmine võtab niisiis aega, mistõttu ei õnnestu iga objekti kvaliteedikontrollis elusana üle anda, kuid ettenähtud tööjärjekorrast kõrvalekaldumiste puhul rakendab firma töötajate suhtes administratiivkaristust. Korduv üleastumine viib vallandamiseni. 

Nano võdistas end, meenutades, et vaid mõnikümmend aastat tagasi pruugiti objektide verevarustuse veatuna hoidmiseks brutaalseid meetmeid, alates küsitava toimega medikamentidest lõpetades kirurgilise sekkumisega. Kohutav! Tõsi, mõtlemisvõimeliste nano-osakeste kasutamine südame-veresoonkonna haiguste profülaktikaks ning raviks tekitas ajale jalgu jäänud meditsiiniringkondades tugevat vastueisu. Põhjenduseks toodi nanotehnoloogia võimetus kiiret, erakorralist abi anda. Vanameelsus, dogmadesse klammerdumine, mis muud.

Nano heitis pilgu monitorile. Andmete kohaselt oli objekti süda seiskumas. Ega midagi, puhkepaus läbi, hari tööle – iga vähestegi elumärkidega laekunud objekti pealt maksab firma töötajale väikest lisatasu. Kui veidi tempot üles kruvida, õnnestub ehk õigeaegselt südameni jõuda. Monitoril kuvatud numbrid näitasid, et sinnani on maad kaksteist miili.

*Inimese veresoonkonna kogupikkus.

September 25/2021                                                                              Foto: Internet 

On the road again

 

Nonii, maja autokasti tõstetud, paak diislikütust ja külmkapp sööki-jooki täis laaditud. Panen nüüd selle poe siin paariks nädalaks kinni, me läheme vaatame, mismoodi Vaikne ookean koduosariigi kallastelt paistab. Pidage end siis jälle korralikult üleval, eks, kuni ma ära olen. 

September 07/2021

"Not all those who wander are lost" ― J.R.R. Tolkien

#jutujaht: X

Teate, pole päevagi mööda läinud, ja juba on #jutujaht mu elu üle võtnud. Vaevalt sain eelmise loo postitatud, kui peas uus sündis. Kuna järgmise jutujahi teema veel avaldamata, on pealkirja asemel X. Ja kuna ma paar tulevat nädalat jutujahtijate seltskonnast eemal, kusagil Oregoni rannikuavarustes viibin, saagu lugu ka postitatud, mis siin ikka oodata, eks. Ja veel. Olles loo(d) kirja pannud, hakkab mulle enne avaldamist tunduma, et olen kusagil midagi taolist juba kohanud, lugenud. Hakkab hirm, et äkki ma plagieerin. Ei tea, kas teistel jutukirjutajatel kah mõnikord sedasi on?

------------

Naine ei karjunud. Karjumine, teadis ta, oleks olukorra veelgi hullemaks teinud. Ainus lootus oli rahu säilitada, mitte rabeleda. Ja vaevalt keegi teda kuulnukski, hilisel öötunnil, mil pidu käis täistuuridel ning muusika baaris möirgas. Läbi hirmuhämu adus naine, et kui juhtub kõige kohutavam, saab ta vaid iseennast süüdistada. Jäänuks too kolmas klaas veini joomata, poleks ta tõenäoliselt praegu siin, selles väikeses, kehvasti valgustatud ruumis, silmitsi oma võikaima õudusunenäoga. Kõik, kõik on tema enda süü. Tööpäevaõhtusel olengul teksade ja dressipluusi asemel asemel õhukest, sääri ning käsivarsi paljastavat suvekleiti kanda, tanksaapad, millega saanuks vastasele viga teha, viimasel minutil enne kodunt väljumist kergete rihmikute vastu vahetada - kus küll ta mõistus oli? 

Naise pilk jooksis paaniliselt ringi, leidmaks midagi relvataolist. Kas tal jätkub julgust? Ründamiseks peab ju liigutama, kuid varasemad kogemused sarnastest situatsioonidest ütlesid, et vähimgi kehavõbelus võimendab vastase soovi olukorda enda huvides ära kasutada. Niisiis püsis ta paigal, õud kõri nöörimas. Möödusid minutid. Mõlemad olid kui kivistunud. Naine, suutmata pinget kauem taluda, otsustas riskida, kõik ühele kaardile panna. Kui ta otsekohe põgeneda ei ürita, ei pruugi selleks hiljem enam võimalust avaneda. Sulgenud hetkeks silmad, tõmbas ta sügavalt hinge.

Naiste WC uks virutati baariruumi tormaja poolt tagantkätt kinni. Tilluke ämblik, kes kraanikausi serval kannatlikult inimese lahkumist oli oodanud, kadus kiirustamata peegli ning seina vahelisse prakku. 

September 04/2021                                                                                       Foto: Paul

#jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Sissejuhatus: seesama blogijate seltskond, kes fotojahti vedas, on nüüd üles võtnud jutujahi. Otsustasin osaleda. Selgitus, millega tegemist, on siin. Sealtsamast leiab lingid ka teiste jutujahtijate juttudele.

------------

Päikesepaistet esines planeedil haruharva, aga tol päeval küürutas 3√a peenravahes, turi kuumamas, püüdes meenutada teadlase nime, kes avastas, et päikese eluiga on seda lühem, mida suurem on päikesevalguse nägijate arv. Ei tulnud meelde, tee või tina. Ega sel polnudki tähtsust. Põhiline, et valitsus pimendavate silmakatete kandmise seadust kehtestades katastroofi ennetas, mõtles 3√a tänulikult. Teda ei häirinud tõsiasi, et hirmkalleid nägemislubasid suutis endale soetada vaid käputäis planeedi privilegeeritumaid. 3√a oli realist. Kui kõigil oleks vaba voli päikest vaadata, leiaks planeet jäise ning jubeda lõpu juba õige varsti. Pealegi tundus üsna tõenäoline, et valitute hulka pääseb ühel heal päeval ka tema ise, olles hiljuti väikese aiandusfirma asutanud, et mõttevangla valvuri ametiposti kopsakale töötasule kena lisa teenida. Kahjuks unusid 3√a'l varakevadel supisisalikke peenrasse istutades planeedi esimeste uusasunike hulka kuulunud vanavanemate õpetussõnad meelest - sisalikupoegi ei tohi liiga tihedalt üksteise ligi sabapidi maasse torgata, tuleb jätta korralikud vahed, vastasel juhul hakkab toidukraam omavahel võitlema, naaber naabrit esijäsemetega kägistama, ning pole midagi vähem isuäratavat kui hapnikuvaeguse all kannatanud sisalikest keedetud leem. 

3√a tõmbas  järjekordse sipleva reptiilihakatise pinnasest välja. Sel isendil, nagu ka teistel väljapraagitutel, oli õnne. 3√a oleks tahtnud teada, mismoodi sisalik vabaduses käitub, aga silmakatteid ei hakka ometi ükski mõtlev olend eemaldama, kui kõike, kaasa arvatud aiatöid, on täiesti võimalik käsikaudu teha. Koolis oli ta tajumisõpetuse tunnis (“Õpilased, maailma tuleb tunnetada, nägemine on ajalukku vajuv, kasutu, isegi ohtlik oskus”) paraku üheks klassi kehvemaks, niisiis ei aidanud ka kõigi meelte pingutamine peenravälist sisalikku ette kujutada. Jah, 3√a sai nimetatud õppeaines alati nigelaid hindeid, välja arvatud see üksainus kord, mil ta silmakatte alt piiludes spikerdas. Hiljem töötas 3√a uudishimulike arvututele, jätkuvatele pärimistele vastamiseks välja lühikese kirjelduse, mis näis küsijaid rahuldavat. “Puid nägin. Lilli. Ja loomi. Inimesi. Vett. Taevast. Ja päikest, muidugi päikest.” Mida enam aastaid kooliajast möödus, seda usutavam see kirjeldus talle endalegi tundus.

Valgusallikas aedniku pea kohal hakkas tuhmuma, higiligedast seljast käis üle jahe tuulepuhang. 3√a'le meenus, et kastid uute sisaliku-istikutega jõuavad kohale alles järgmisel päeval. Jääks siis õige täna varakult õhtule. Ajanud end liigeste nagisedes püsti ning löönud käed vastu kintse puhtaks, tõmbas ta ninaga õhku. Lõhnas põhjakõrbenud sisalikusupi järele. Naabrid olid vist jälle liiga kõrge virna raamatuid paja alla lõkkesse kuhjanud. 

Inspiratsioon: Orwell, Bradbury, Kaamos. Foto: Paul

September 03/2021

Airshow!

 

Et siis taas Airshow of the Cascades. Eelmisel aastal jäeti me kodusel lennuväljal toimuv traditsiooniline suvelõpuüritus ära, põhjuseks ei miski muu kui vana hea cov19. Tänavune oli juubeli-show, kahekümnes. Tunnistan, et esimestel Oregoni-aastatel väisasin lennuetendusi üsna pika hambaga. Pigem kamraadlusest kui huvist, sest noh, kui su mehel on väikelennuki piloodi paberid ja lennundus üks ta hobidest, siis viks ja viisakas abikaasa paneb kenasti kleidi selga, kingad jalga ning läheb kallimaga kaasa - et lennumasinaid näpuga katsuda, kuni näpp õliseks saab, taevasse vahtida, kuni kael kangeks jääb, õlut rüübata ja popcorni süüa, kuni alumised hambad ülemiste külge kinni kleepuvad. (Tõele au andes ei joonud ma läinud reedel õlut, ei saanud näppu õliseks, ei kandnud kleiti ega kingi, ja popcorni ei võtnud suu sissegi, sest see hammaste kokkukleepumise jutt on jumala tõsi. Aga kael oli järgmisel päeval kange küll.)

Anyway. Ma nüüd räägin teile midagi, aga te peate lubama, et ei naera. Airshow alguses mängitakse alati USA hümni, pool-militaarne üritus või nii. Ja teate, seekord hümni tarvis püsti seistes, riigi kodanikuna, oli mul kuidagi teine tunne. Uhkevõitu. Ennäe, ma isegi ei häbene seda tunnistada. (Kes kohe kuidagi naeru pidada ei suuda, tohib siinkohal turtsatada, aga lugupidavalt, paluks.) Vähe sellest. Mulle on airshowd täitsa vastuvõetavaks muutunud, vähemasti see meie oma siin, mujal pole käinud. Karjakaupa rõõmsat rahvast, hulk uhkeid lennukeid, nii uusi kui vanu, hea muusika (osa sellest elav, lavalt), hea söök (jaa, pakutakse ka muud kui popcorni.) Lepime kokku, et lennukikütuse arutust põletamisest me siinkohal rääkima ei hakka, eks. Show lõpetab traditsiooniline öine ilutulestik, sel aastal oli ikka väääga vinge, mitu üle mõistuse uhket mustrit võtsid lausa õhku ahmima. Tundub, et see pürotehniline kunstiharu on kõvasti edasi arenenud. Emakese Maa poolt pakutavad kulissid moodustasid muidugi vaatamisväärsuse omaette, päike loojus Kaskaadide mäeaheliku taha. (Mount Jefferson peaks mõnel alloleval pildil ka näha olema.) 

Nojah. Ega siin teab mis pikka juttu polegi, vaadake parem peotäit Pauli tehtud pilte. Seda enam, et mul on käsil kraami laadimine camperisse, tuleval nädalal võtame suuna Oregoni rannikule. Plaan on risti üle nendesamade Kaskaadide läände lõigata, seejärel ookeaniäärt mööda aegamisi, nautimisi lõuna poole tüürida. Californiasse seekord vist ei kipu, piirdume kodu-osariigi kaldaga. 

 September 02/2021

 "A ‘good’ landing is one from which you can walk away. A ‘great’ landing is one after which they can use the plane again." (Pilot humor)