Avastasin (hilinenult) raamatuküsitluse
Frieda juures, kes enda sõnul virutas selle
Marca käest, viimane omakorda leidis ankeedi
Madli blogist, Madli võttis
Laura omast, Laura aga FB lugemisgrupist, koostajaks Tiina, kes mulle tundmatu, mistap ka linkimatu.
Mulle on blogijate lektüürinimekirjad viimasel ajal sagedasti silma hakanud. Et mida keegi eelmisel kuul luges, kuidas meeldis. Mõnel pool märgitakse lausa ära, kui kaua konkreetse teose lugemine aega võttis. Ise olen selle koha pealt natuke teistmoodi. Lugemine on mu jaoks… kuis seda nüüd väljendadagi… intiimne tegevus. Mina ja raamat. Kahekesi. Ma ei kujuta ette, et tunnistaksin avalikult, kui kaua me koos aega veetsime. See tundub väga isikliku informatsioonina. Nagu ka üksikasjaliku nimistu avaldamine mu lugemisvarast - mine tea, mis järeldusi selle põhjal tehakse, eks.
Loodetavasti ei astu ma kellegi varba peale, kui tunnistan, et mus tekitavad kõikvõimalikud lugemisväljakutsed ja "kuu jooksul lugesin" nimekirjad kerget imestust. Et näe X luges eelmisel kuul kümme raamatut, kulutades selleks kokku Y tundi, aga vaat Z, tema luges sama aja jooksul lausa kakskümmend. Tegevusest, mis minu mõtteis võrdub klaasi hea veini või keelt alla viiva magustoidu nautimisega, on ühtäkki saanud... ma ei teagi... sport?
Raamatute hindamine on mu jaoks raske, kui pole tegu silmapaistva shedöövri või viimase saastaga. Nende kahe vahele jäävat on nii keeruline pingeritta seada, teinekord sõltub see lausa säärastest aistingutest nagu puudutus või lõhn. Et kuidas raamat käes tundub, ja mismoodi lõhnab, kui ma ta esimest korda avan. Ma nimelt ei loe ekraanil. Proovinud olen, no ei sobi. Ons asi sõnnilikus konservatiivsuses ja jonnakuses või milleski muus, aga e-lugejat pole minust saanud. Tahan raamatut käega katsuda, näpuga lehte pöörata.
Ja siis veel sellest,
kuidas ma loen. Esiteks olen väga, väga,
väga kiire lugeja. Teiseks, ma ei loe nö. viisaka inimese kombel, kaanest kaaneni, algusest lõpuni, vaid kui raamatu koju toon, siis kõigepealt surgin ettevaatlikult siit ja sealt. Mõni lehekülg algusest, mõni lõpust, keskelt ka natukene. Niimoodi paar päeva. Alles siis, kui olen end raamatuga kohandanud, võtan ta klassikalisel moel ette. Jah, pole vahet, mis sorti teosega tegu, olgu või krimka – lähen ja vaatan lahenduse ära, alles sedajärgi hakkan kirjapandud sõnu nautima.
Ja sellest ka,
mida loen. Aasta-aastalt üha vähem ilukirjandust. Ei teagi, mis põhjusel fiktsioon mind hetkel ei köida. Antagu biograafiaid, autobiograafiaid, teabekirjandust, ajaloo- ja kunstivärki. Kuid inimene ju muutub pidevalt, nii et mind võib vabalt taas ilukirjanduskihk tabada.
Ühesõnaga, siit tulevad minu vastused raamatuankeedi küsimustele.
Praegu loen: Kahte raamatut korraga, mis minu puhul on pigem reegel kui erand. Marc Reisneri "Cadillac Desert", faktidest tiine lähivaade, kuidas USA lääneosariigid vett kui loodusvara raiskavad ning selle kasutusõigusi politiseerivad, ja “Thinking in Pictures”, Temple Grandini, autisti, tapamajade sisseseade disainija kaemus omaenda tööst ja omaenda psüühikast.
Krimka või armastusromaan: Erilisi tundeid ei ole mul kummagi kategooria vastu, aga kui peab, siis krimka. Kuid olgu hea krimka. Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumid "üks kümnest toas/rongis/laevas olevast tegelasest on mõrvar" mulle ei istu. Antagu Robert Ludlumit või Umberto Eco "Roosi nimi" või kasvõi Conan Doyle "Baskerville'ide koer".
Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Dialoog. Kahekõne ei pea isegi eriliselt särav tulevärk olema, vahel on sussilohistamine ja kummivenitamine nauditavamgi. Või oot, üks kirjeldus on mulle küll kustumatu mulje jätnud - viis, kuidas Dan Simmons "Hyperioni" sarja esimeses raamatus Yggdrasilli kirjeldab - ilmapuud või tähelaeva, see on lugeja otsustada.
Parim lastekirjanik: Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ikka jõudsin ringiga Astrid Lindgreni juurde tagasi. Tema ei teinud lastele allahindlust.
Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Daisy Buchanan ("The Great Gatsby"). Ning lasteraamatutest rääkides - ärge pange pahaks - igasugused Kunskmoorid, Sipsikud, Muhvid, Nukitsamehed, Sööbikud ja Pisikud on mulle juba lapsest saati vastikud olnud, kui Ivo Schenkenbergi surematuid sõnu kasutada.
Eesti või välismaa autor: Eesti
või välismaa? See on nii veider küsimus, et ma lihtsalt jätan vastamata. Seda tunnistan küll, et Ühendriikidesse kolimisest alates loen peaasjalikult inglisekeelset kirjandust. Juba kasvõi seetõttu, et valik on tohutult rikkalikum.
300 või 700 lehekülge: Oleneb raamatust. Kui ma temaga haagin, ei pruugi seitsmesajast piisata. Kui ei haagi, on kolmsadagi üleliia. (Panite tähele, ma ei ütle raamatu kohta “see”, vaid “tema”?)
Lemmik sel aastal loetud raamat: Daniel James Brown, “The Indifferent Stars Above”. Absoluutselt kaasahaarav, verdtarretav, kaastunnet äratav tõsilugu Ameerika uusasunike rännakust “tõotatud maale” Californiasse, üle talviselt tapva Sierra Nevada mäeaheliku. Loed ja saad aru, et su enda vingumine poliitilise olukorra või bensukast kaasa ostetud kohvi kehva kvaliteedi või veebitellimuse tarne hilinemise üle on mitte üksnes kohatu, vaid lausa ebaeetiline.
Novellikogu või luulekogu: Novellikogu. Mul lihtsalt pole seda va luulesoolikat, eluaeg pole olnud, kuigi ammuaega tagasi sai isegi sahtlisse luuletatud, ja mu vanad sõbrad teavad, et vemmalvärsis olen kõva käsi – oli aegu, kus ma igal aastal jõuluvanale omakirjutatud pika-pika salmi esitasin, kaaspiduliste rõõmuks. Aga novellikogudest rääkides, viimati lugesin “50 Great Short Stories”. Ja otse loomulikult Maugham, tema on minu jaoks väljaspool igasugust konkurentsi, kui lühijuttudest juttu.
Üksikule saarele võtan selle raamatu: Kas kõlab väga ebakultuurselt, kui vastan, et ükspuha, mis raamat, peaasi, et oleks võimalikult rohke lehekülgede arvuga ning trükitud kergesti tuld võtvale paberile?
Raamatupood või raamatukogu: Kasutatud raamatute pood. Meil on neid koduümbruses mitu, tõelised kulla-augud. Ja eelmise kodulinna Las Crucese
Coast meenutan siiani vesise suuga. Kirjutasin sellest toona blogis niimoodi:
“Paradiis! Riiuli-labürindid, väike kohvik, raamatuhunnikud siin ja seal. Käime Coases vahetevahel aega veetmas, seal võiks päevade viisi olla. Hinnad üle mõistuse inimlikud, mõne harulduse võib vaat et tasuta saada." Ahjaa, Kauail on ka üks väga tore säärane
pood.
Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Eno Raua “Nii või naa”. Seda ilmselt lähisuguluse tõttu raamatu illustraatoriga.
Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kuna jagan raamaturiiuleid oma mehega, on minu poolt lugemata raamatuid hea hulk. Sõjaajalugu, luure, laevaehitus, võitluskunstid, sepa- ja puutöö, ja nii edasi. Isiklikult mulle kuuluvad raamatud aga lähevad peale hankimist otsekohe lugemisele, nii et kategooriat "lugemata raamatud" mul justkui polegi. Ah et kust ma kõik selle riiuliruumi võtan? No enamik ostetud raamatuist rändab poodi tagasi. Säravaimad teemandid jätan siiski endale. Muide mitmed kasutatud raamatute poed pakuvad tagastatud köidete eest in-store krediiti. See tähendab, et tagastajale raha küll peo peale ei laota, kuid seda saab nimelisele arvele koguda, et järgmistel ostukordadel pruukida.
Lemmik naistekate autor: Kõigepealt paluks defineerida mõiste "naistekas". Kui see on, nagu Frieda pakkus, “väikeseformaadiline pehmes köites raamat, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees”, siis – ma ei loe naistekaid. Käin neist võimalikult kauge kaarega ümber. Aga! Kasutan märksõna “naistekas” all juhust feminismipedaali vajutada: Susan Griffini “Woman and Nature: The Roaring Inside Her”. Võimas raamat, ma ütlen. Võimas. Kohati ka võigas.
Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Hmm. Mulle pole midagi nii jubedat ette sattunud, kuna kõikvõimalikud “moeautorid” välistan juba eos, ei hakka üldse näppimagi.
Mu raamaturiiul on sellist värvi: Mitmuses. Raamaturiiulid. Tumepunakaspruunid. Kirsipuu.
Ulmekirjandus on minu jaoks: Vältimatu. Ma arrrmastan ulmet. Psühholoogilist, mitte tehnoloogilist. Le Guin, Bradbury, Huxley, Asimov. Le Guin elas mu naaberlinnas. Süütasin kodus küünla, kui teade ta surmast minuni jõudis.
See autor ajas mu nutma: Ma ei nuta raamatuid lugedes. Või – oodake. Vene klassikuid lugedes, ammu, teismeeas, olin küll vist paar korda nutule väga lähedal. Mõned stseenid “Vaikses Donis” näiteks.
Ma soovitan sulle: Margaret Visser “The Rituals of Dinner”. Olen selle soovitusega kõik oma sõbrad ja tuttavad küllap surmani ära tüüdanud, aga uskuge, väärib lugemist. Muutis vähemalt minu maailmapilti. "
With an acute eye and an irrepressible wit, Margaret Visser takes a fascinating look at the way we eat our meals. From the ancient Greeks to modern yuppies, from cannibalism and the taking of the Eucharist to formal dinners and picnics, she thoroughly defines the eating ritual. Read this book. You'll never look at a table knife the same way again." Tsitaat
siit.
Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Lennart Meri. Ja mitte ainult korraks kohtunud, vaid lausa tal külas käinud. Koos isaga. Kahju, et ma siis väga nooruke olin, ei osanud kordumatut olukorda vääriliselt hinnata, veel vähem nautida. Suurte inimeste igavad jutud, noh.
Peale lugemise armastan veel: Lähedasi. Loodust. Lihtsat elu.
P.S. Leidsin veebist paar head retsepti, kuidas, kui
lugemine ära peaks tüütama, hoopiski
kirjutada:
John Steinbeck: 6 Tips on Writing
Neil Gaiman’s 8 Rules of Writing
Kurt Vonnegut’s 8 Tenets of Storytelling
Fotod tehtud Las Cruceses, kasutatud raamatute poes Coas.
September 02/2020
“So many books, so little time.” ― Frank Zappa