Miks, oh miks...

... ei ole mul tarvis vannikardinat?? Meil nimelt on mõlemas vannitoas klaasuksed, dushi ja vanni ees. Aga ma teen parasjagu pesuruumides väikest värskendustööd, ja vannilinu-käterätte-vaipu jne otsides sattusin säärastele vaimustavatele vannikardinatele. OK, hind on üsna räige, 100 dollarit, kuid ma käiksin selle summa pikemalt mõtlemata välja, eelkõige tolle musta eest, kirju lillekimbuga, meenutab Muhu tekki. Ostaks musta värvi vannilinad sinna juurde ja… oh. Remonti teha ja sisustada on jube keeruline praegusel ajal, ma ütlen. Nii palju võimalusi ja ahvatlusi, no kuidas saab mingit ühest valikut teha? Ma tahan kõike. Ja korraga. Paraku on mul ainult kaks vannituba, ning kumbki neist ei vaja kardinat. Mis elu see on, eks. (Pildid internetist.) 

September 27/2020

“I learned that you don't take dishes from the table to the dishwasher; you have to rinse them first. I think that's stupid because I don't go out in the back yard and hose off before taking a shower.” –Bill Engvall

Fotojaht 25: Värviline

 

Foto 1. Jalatsipood. Santa Fe, New Mexico

Foto 2. Tänavaturg. Los Angeles, California.

Foto 3.  Koduaed. Las Cruces, New Mexico. Selle pildiga on, tõsi küll, pisut piinlik lugu. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis esimesel suvel peale USAsse kolimist ostsin arutul hulgal suvekleite kokku. Eesti kliimas elades oli hea, kui paar korda aastaski mõne sellise selga sain panna, ilma et lõdisema oleks võtnud. Või  oot, kas mul üldse oligi toona päris suvekleite? Vot ei mäleta. New Mexicos aga kestab suur suvi garanteeritult kuus kuud, teinekord rohkemgi, ja noh, niimoodi neid hilpe kogunes. Ühel hetkel sain ise kah aru, et olen liiale läinud, kapiuksed ei käinud enam kinni. Ladusin kleidid aiamüürile ritta, tegin mälestuseks pildi, misjärel tassisin kõva kaks kolmandikku nähaolevast kraamist heategevuspoodi. 

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures. 

September 25/2020

“Life is about using the whole box of crayons.” – RuPaul

Väikesed võidud

 

Mul on mitmeid puudusi, aga brändiori ma pole. Kohe kindlasti mitte. Sellegipoolest olen alati hiiglama elevil, kui vahel harva õnnestub sekkarist paari dollari eest hankida asi, mille kohta kindlalt tean, et sel on Nimi, ja et see maksaks “pärispoes” väikese varanduse. Nagu seesamune Desiguali käekott, paari aasta tagune mudel, aga välja näeb tuttuus. Uurisin netist, järelturul küsitakse 66 dollarit. Mina maksin 4 dollarit. Desigual, olgu öeldud, on Missoni kõrval mu ammune armastus. Kui mälu ei peta, müüs Eestis Desiguali Stockmann. Mitte üks ega kaks korda ei käinud ma neid asju näppimas, ikka tunduvalt rohkem, kuid hinnatase oli kui mitte üle mu pea, siis vähemasti üle selle, mida mõistlikuks pidasin maksta. Jah, kraam on hispaanlastel äge, mu meelest vanad kollektsioonid isegi paremad kui praegused. Mulle sihuke mõõdutundetu värvikirevus millegipärast istub.

Desigual (meaning "unequal, uneven") is a clothing brand headquartered in Barcelona, Catalonia, Spain. Its designs are characterized by colorful patchwork, intense prints, graffiti art, asymmetry and bright colours. Founded in 1984 by Swiss businessman Thomas Meyer on the island of Ibiza. (Wikipedia.) 

 

No ja teine väike võit kah. Nimelt õppisin koera küüsi dremeldama. Või mis see õige termin olekski – riistapuu nimi on igatahes Dremel. Siiamaani kasutasin (seda ka kõikide eelmiste koerte puhul) spets küünekääre. Aga Lillikesel kasvavad küüned jube kiiresti, ja ma olen mitu korda tal vere välja lõiganud, ja Lilli kasvataja, kes on üksiti ka groomer, on täielikult dremeli-usku. Lilli jaoks pole küünte lihvimine uudis, kasvataja pool hoius olles on talle alati pediküüri kah tehtud. Ega midagi, tellisin riistapuu ja võtsin asja ette. Tänaseks on meil kümmekond seanssi vöö vahel juba, Lillil küüned kenasti lühikesed ja hoolitsetud. Ta on protseduuri vältel mõnusalt rahulik. Mina sätin end maha istuma, selg vastu Lilli kenneliseina, tema lamab risti üle mu reite, ja tundub surisevat masinat täitsa nautivat. Nii väike asi, aga mulle teeb rõõmu, sest küüntelõikamine oli siiani üks paras ettevõtmine.

Images: Internet

 

September 24/2020

"I think you can tell a fashion victim by their handbag." ― Joanna Lumley

Filmisoovitus

 

“If you are not paying for it, you're not the customer; you're the product being sold.”

Nagu tellitult oli mul võimalus paar päeva peale Filtrite postitamist vaadata dokumentaalfilmi The Social Dilemma (vaata sisututvustust allpool). Mitte, et ma filmis käsitletavast teemast siiani miskit kuulnud või lugenud poleks, ja mitte, et dokk ise oleks üle mõistuse hea oleks. Intervjuud on mõjuvalt ekraanile toodud, nii sisu kui visuaal, aga näideldud osa oleks minu poolest võinud välja jääda, tundub vaataja alahindamisena. See selleks. Dokk ise on... hirmutav. Lõviosa intervjueeritavatest on näppupidi sotsiaalmeedia hälli juures olnud, see on nö. nende lapsuke. Seda jahmatavam tundub kõnelejate suust kuulda tänast hinnangut oma loomingule. Arvatavalt anti elu kaunile printsile, paraku sündis Frankenstein. Tekst on tihe, minu jaoks tuugalt ahaa-momente täis, kaalun lausa kordusvaatamist. Jah, pole ime, et inimesed selfidele filtreid vajavad. Sest sotsiaalmeedia leiab augu su enesehinnangus, torkab oma sõrme sisse ja urgitseb. Mõnuga. Jah, pole ime, et näiteks siinsamas Ühendriikides Trumpi toetajad ja vastased vähimatki ühisosa ei leia. Sest info, mida sotsiaalmeedias ühtedele ette söödetakse, erineb vastasleerile pakutavast. Ei, tehisintellekti võim inimkonna üle ei ole tulevik. See on olevik. Interneti ja sotsiaalmeedia tarbija on algoritmide meelevallas. Vaadake seda dokki. Soovitan südamest. Tõenäoliselt kaob teil tahtmine kiisukõrvadega filtrite järele. 

Wikipedia: The Social Dilemma (www.thesocialdilemma.com) is a 2020 American docudrama directed by Jeff Orlowski and written by Orlowski, Davis Coombe, and Vickie Curtis. The film explores the rise of social media and the damage it has caused to society, focusing on its exploitation of its users for financial gain through surveillance capitalism and data mining, how its design is meant to nurture an addiction, its use in politics, its impact on mental health (including the mental health of adolescents and rising teen suicide rates), and its role in spreading conspiracy theories and aiding groups such as flat-earthers and white supremacists.

The film features interviews with former Google design ethicist and Center for Humane Technology co-founder Tristan Harris, his fellow Center for Humane Technology co-founder Aza Raskin, Asana co-founder and Facebook's like button co-creator Justin Rosenstein, Harvard University professor Shoshana Zuboff, former Pinterest president Tim Kendall, AI Now director of policy research Rashida Richardson, Yonder director of research Renee DiResta, Stanford University Addiction Medicine Fellowship program director Anna Lembke, and virtual reality pioneer Jaron Lanier. The interviews are cut together with dramatizations starring actors Skyler Gisondo, Kara Hayward, and Vincent Kartheiser, which tell the story of a teenager's social media addiction. The Social Dilemma premiered at the 2020 Sundance Film Festival and was released on Netflix on September 9, 2020. 

Further reading from The Social Dilemma subjects:

Tristan Harris: Our brains are no match for technology

Jonathan Haidt: The Dark Psychology of Social Networks

Renée Diresta Free Speech Is Not The Same As Free Reach

Joe Toscano, TEDx Talks: Want to Work for Google? You Already Do

September 19/2020

“Social media feeds the narcissistic monster that lives within us all, I would think to myself. It feeds it and grows it until the beast takes over and you are left outside the frame, just looking at images of this creature, like everyone else in your feed, wondering what it is that you birthed and why it's living the life you wish you had.” ― Janelle Brown, Pretty Things

Fotojaht 24: Head isu!

 

1. Pauli venna seapraad sütel

2. Pauli sai

3. Epu veisekondipuljong

4. Oma aia chillipiprad

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.

 

September 18/2020

“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.” 

― Virginia Woolf, A Room of One's Own

Kohalikke (häid) uudiseid

 

175 aastase ajalooga Scientific American, siiani poliitikast täielikult eemale hoidunud populaarteadusväljaanne astus enneolematu sammu, avaldades toetust demokraatide presidendikandidaadile Joe Bidenile. Väljaande toimetajad hoiatasid oktoobrinumbri juhtkirjas, et veel neli aastat vabariiklaste kandidaadi (Trumpi) presidentuuri oleks tervistkahjustav mitte ainult Ühendriikidele, vaid kogu planeedile. Mitte, et ma loodaks, et see uudis kaalukaussi eriliselt kallutaks - kes siiani on jäänud Trumpi tõsimeelselt toetama, pole tõenäoliselt väljaandest nimega Scientific American kuulnudki. Kuid väheke optimismi süstis uudis minusse sellegipoolest. Ja täna on õhukvaliteet kah juba kübeke parem. 

Scientific American Makes First Political Endorsement In 175 Years: Scientific American has dipped a toe into political waters for the first time in its 175-year history and is endorsing Joe Biden for president. The science and research publication is publishing the endorsement in a two-page statement in its upcoming October issue. “Scientific American has never endorsed a presidential candidate in its 175-year history,” the editors wrote. “This year we are compelled to do so. We do not do this lightly. Trump's administration has been even worse for science than we feared,” Scientific American Editor-in-Chief Laura Helmuth told HuffPost in an email. “We couldn’t include all of our objections to his record in two print pages.” Helmuth stressed that the endorsement isn’t partisan; neither major political party was even mentioned in the explanation. Biden, however, is “the clear choice when you compare the candidates on science, health, the environment and other research-related concerns.” Image: Internet. 

September 16/2020

“The saddest aspect of life right now is that science gathers knowledge faster than society gathers wisdom.” ― Isaac Asimov

Filtrid

 

Sotsiaalmeedia varjukülgede üle kaeblemine ei ole originaalne. Ega ka produktiivne. Aga, nagu öeldakse, it’s my party blog and I’ll cry bitch if I want to, niisiis. Lugu järgmine. Mõnda aega tagasi oli mul tarvis kontakti võtta ühe ammuse tuttavaga, minuvanuse naisterahvaga. Noh, kust sa mujalt ikka otsid kui mitte Facebookist, eks. Leidsingi üles. Nimi klappis, kuid fotod ajasid segadusse. Tundus, et ta pole tollest ajast, mil viimati kohtusime (6-7aastat tagasi), karvavõrdki vanemaks jäänud. Vastupidi. Proua näis olevat hea mitukümmend aastat noorenenud, piltide järgi oleks talle nii umbes 30-35 pakkunud. FB info hariduse ja ameti kohta aga kinnitas, et tegemist otsitavaga. Võtsin ühendust, saime asja aetud, võiks nagu joone alla tõmmata. 

Kuid miski jäi kripeldama. Ma saan muidugi aru, et teismelised ja pealt kahe- ning kolmekümnesedki oma FBd ja Instagrami ja TikTokki filtritega tuunivad, kiisukõrvade või tedretähnide või nukusilmadega. Või nonde silendavate kooljafiltritega, mis jätavad mulje, et tegemist on a) vahakujude muuseumi eksponaadiga, või b) pildistatavat on meigitud matusebüroos. Jep, noorte inimeste asi, identiteet pole veel välja kujunenud. Tunnistan, et ega ma ise kah kõige koledamat ülesvõtet ei vali, kui kusagile enda foto otsustan välja riputada. Aga et 50+ inimese sotsiaalmeediakontodelt ei leia ühtegi, tõepoolest mitte ühtegi pilti, kus ta tegelikust mitukümmend aastat noorem välja ei näeks? Vot see avastus võttis mul imestusest silmad ümmarguseks, polnud mingit filtrit tarviski, oleksin võinud endast sealsamas, käigu pealt suuresilmaselfi teha. 

Pealekauba juhtus paar päeva tagasi, et lappasin, nagu mul vahetevahel kombeks, brittide kollast ajakirjandust, ning komistasin selfi-filtritest rääkivale artiklile. Lõviosa teksti nagu igas teiseski selleteemalises kirjutises - kehapositiivsus, sotsiaalmeedia lõksud jne jne, aga üks lõik äratas mu tähelepanu. Tsiteerin: “My worry is that a generation of girls will grow up without having a single picture of themselves looking as they actually do. What brought it home to me was seeing pictures of missing girls. You know when a child goes missing, the family give a picture to the police to help find them. I’ve seen a few now where they have bunny ears or freckles on them, which suggests these families have no images of their daughters that haven’t been through a filter.” 

Tõepoolest. Kaasajal imestatakse sajanditetaguste fotode üle, kus pildistatavad pulksirgelt, liikumatult paigal istuvad või seisavad, suu kõvasti kinni, sest naeratamine rikuks staatilisust. Aga mind hoopiski huvitab, milliseid emotsioone äratavad tänased filterdatud ülesvõtted tulevikuinimestes. Kas nad teevad järelduse, et minevikus, kahekümne esimese sajandi esimeses pooles nägi inimkond hoopis huvitavam välja? Kas tuleviku antropoloogid tõdevad, et kiisukõrvad ja kolm sentimeetrit pikad ripsmed on Homo sapiensi evolutsioonilise arengu käigus kaduma läinud? 

P.S. Teadupärast olen 5500 kommentaariumis muidu üsna diktaatorlik, kuid seekord ma lausa ootaks, et keegi mu filtri-vastumeelsust argumenteeritult kõigutaks. Sest äkki mul on selle teemaga seoses tunnelnägemine või midagi. Aga fotol, muide, olen mina. Filtriga.

September 15/2020

"Let's take a selfie." "We can't; our phones are dead, remember? We'll just have to have the memory in our hearts like the old days.” ― Jenny Han, Always and Forever, Lara Jean

Fotojaht 23: Sõidukid

 

Ma ei kannata silma otsastki kambakesi tuiamist. Lahtiseletatult: grupp inimesi, nii umbes viis kuni viisteist, otsustab, et nüüd minnakse linna peale/muuseumi/loomaaeda/lõbustusparki või mõnesse muusse sarnasesse kohta. Mis sest, et Kamba huvid ei kattu, vanused on erinevad, ja nii edasi. Põhiline on, et KÕIK KOOS lähevad. Tulemus on alati üks ja sama. Iga kuramuse kambaliige tahab erinevat asja, erineval ajal, erineva kiiruse ja kestvusega. Piin kõigile, aga ei, järgi kah ei jäeta, ikka peab Kamp KOKKU hoidma. Rääkimata asjaolust, et mul säärase tuiamise peale juhe kokku jookseb ja kannatus katkeb, hakkab iga kord ka selg valutama. Ausõna. Ning küsimus ei ole kambaliikmetes. Nemad on eranditult toredad. Mulle lihtsalt ei sobi säherdune aeglane, sihitu liikumisviis, pole kunagi sobinud. 

 

Miks ma sellest üleüldse räägin, fotojahi sõidukiteemalises postituses? Aga seepärast, et kaks keskmist fotot tegin nimelt ühe kambakesi tuiamise jooksul, mõned aastad tagasi, Los Angelese megasuures messikeskuses, rahvusvahelisel autoshowl. Ei hakka siin kellelegi näpuga näitama, eks, aga Kamba liikmete nimed on toimetusele teada. Enda auks pean ütlema, et olles veidi aega tuiamisest tulenenud psüühilisi ja füüsilisi haavu lakkunud, esinesin julge avaldusega: see jääb viimaseks korraks, mil ma säärasest maratontammumisest osa võtan. Kamba auks pean ütlema, et enamus liikmeid sai must aru ja võttis arvesse, mis muidugi ei takista neid aasta aasta järel mulle teada andmast, et LAs toimub autoshow, me kõik läheme, kas sa, Epp, tahad ka seekord kaasa tulla? Suguvõsa inside joke või nii.  Oops… kas ma nüüd kogemata näitasin näpuga? Oih. Vabandust :)

Mis ülejäänud kahte sõidukit puudutab, siis esimene on üles võetud kusagil Idaho avarustes ning viimane Kauai saarel, mahajäetud suhkrurooistanduse külje all.

 

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.

September 12/2020

“I'm not an expert of cars but I know how they make me feel.” ― Gwen Ro

Lääs põleb vol. 2

Täna hommikul ärkasin valutava pea ja kriipiva kurguga. (Nagu eelmises postituses mainitud, elame maailma mastaabis hetkel kõige saastatuma õhuga linna, Portlandi külje all, 150 km kaugusel linnulennult). Vähemalt kaks päeva lubatakse sama seisu õhukvaliteedi osas, siis ehk hakkab lahedamaks puhuma. Samas, count your blessings, nagu siinpool öeldakse. Meie ebamugavus pole võrreldav sellega, mida peavad läbi elama inimesed, kelle kodu tule teele on jäänud/jäämas. Rääkimata inimestest, kes tules elu või lähedase kaotanud. Raske aeg.

As Wildfires Rage, Portland’s Air Quality Is Currently The Worst In The World
Esimene foto tehtud eile lõuna paiku koduõuel. Teine võetud veebist.
September 12/2020 

Lääs põleb

Metsas, tsivilisatsioonist eemal olek – meie Pauliga ja kolm naabritest abielupaari - jäi plaanitust lühemaks. Sest polnud õhku, mida hingata. Kui levisse jõudsime, selgus, et Portlandis registreeriti tänane kõige kehvem õhukvaliteet maailmas. Jah, lugesite õigesti, kogu planeedil. (Portland asub meie kodust ca kahe autosõidutunni kaugusel.) Niisiis hoiame uksed-aknad tihedalt suletuna, akende taga kumamas post-apokalüptiline, tuhmilt hallikaskollane keskpäevavalgus. Tuuletu, puulehtki ei liigu. See-eest mõned päevad tagasi, kui oli tarvis massiivseid metsa- ja maastikutulekahjusid lõkkele puhuda, lõi tuulekiirus lääneranniku rekordeid.

USA lääneosariigid põlevad, ning asi on enam kui hull. Nagu Trumpist ja Viirusest veel vähe oleks. Igaks juhuks ütlen kohe ära, et meil siin Madrase orus on tuleturvaline, sest ümberringi enamjaolt põllumaa, see aga, mis ümberringi toimub, on hirmus. Oregoni, California, Washingtoni osariike katab tuli ja/või suits. Arvukad väikelinnad, kust meiegi oleme oma reisidel läbi sõitnud, on täielikult tuleroaks langenud, näiteks armas Blue River maalilise McKenzie mägijõe kaldal. Ohustatud piirkondadest evakueeritakse elanikke arvatavalt turvalistesse paikdesse, kuid päev või kaks hiljem jõuab tuli sinnagi. Hulk maanteid või maanteelõike on suletud. Kohtasime oma looduses-käigul mitut peret teistest osariikidest, kel ei tundunud kojupääsemiseks ühtegi mõistlikku marsruuti olevat. Ja nagu allpool lugeda, on 500.000 inimest, st. iga kümnes Oregoni elanik tänaseks elukohast evakueerunud või evakueerumas. 

Lisan mõned veebist võetud pildid ja paar linki uudistele, ja pikemalt praegu ei kirjuta, vaja minna ja uurida, kus ja mida kogukonna heaks teha annab. Fotodel 2, 3 ja 4 on meile kõige lähemal lõõmav Lionshead Fire (päästeameti poolt antakse siin loodustulekahjudele nimed), mis sai alguse välgulöögist, ning muudkui kasvab ja kasvab, piiri ei suudeta panna. Too suitsusammas paistis päise päeva ajal meilegi koju kätte. Fotol 1 on tänane suitsuolukord, suur punane X tähistab me kodukohta. 

Associated Press: Nightmare: 10 Percent Of Oregon Residents Forced To Evacuate:

Deadly wildfires in heavily populated northwest Oregon were growing, with hundreds of thousands of people told to flee encroaching flames while residents to the south tearfully assessed their losses. Governor Kate Brown said more than 40,000 Oregonians have been evacuated and about 500,000 are in different levels of evacuation zones, either having been told to leave or to prepare to do so. 

The West Coast Currently Has the World’s Worst Air Quality:
Thanks to the fires, Portland, Oregon, currently has the world’s most polluted air, according to IQ Air, which monitors air quality around the world. Portland is followed by Seattle; Vancouver, British Columbia; and San Francisco. Just in case you needed another reason to wear a mask.

 HuffPost: These Are The Towns Destroyed By The West Coast Wildfires: 
As dozens of wildfires tear through California, Oregon and Washington, the death toll continues to climb. Experts believe that a warming climate, paired with an increasing human population, has been worsening the West Coast wildfires in recent years.

CNN: Oregon officials preparing for 'mass fatality incident' as fast-moving wildfires threaten to merge:

Firefighters in Oregon are racing to slow down two wildfires from merging into a single inferno Friday after blazes in three West Coast states have killed at least 26 people since last month. State officials say they are focusing their efforts on saving lives but they anticipate a devastating aftermath. Oregon Governor Kate Brown said Friday that wildfires have consumed more than 1 million acres and dozens of people remain missing.

Globalnews: Oregon looks like Mars’: Wildfire photos show apocalyptic red skies:
Five major fires were burning in the western part of Oregon on Thursday. One tore along a highway route in the southwestern corner of the state, wiping out towns as it went. The massive Holiday Farm Fire threatened the city of Eugene (population 171.245) to its west, and three major fires were still burning in the hills and forests near Salem (population 173.442) to the north.

Ja isegi Õhtuleht kirjutab: 

Oregoni osariigis möllavad maastikutulekahjud on hävitanud tuhandeid ruutkilomeetreid metsi ja võimud nentisid, et tegu on enneolematu katastroofiga. Leekide teelt tuli evakueerida üle 500 000 inimese, osaliselt tühjendati ka Oregoni suurima linna Portlandi agulid.
Images: Internet
September 11/2020
"We need healthy forests if we want to protect our climate. As the climate changes, forests become more vulnerable to insect outbreaks, droughts and wildfires. Simultaneously, when our forests are destroyed, their carbon is released back into the atmosphere, further impacting climate change. It's a horrifying one-two punch." ― Chris Noth

Trump laevas, laev põhjas

See on küll regionaalse tähtsusega uudis, aga ma ei saa jätta jagamata. Nimelt toimus läinud laupäeval ühel Texase järvekesel Trumpi toetajate paadiralli. Paraku, paraku. Rikkuritest suurpaadiomanike tekitatud kiiluveelained uputasid vähemalt viis vaesematest vennikestest osalejate alust. Egas midagi, nagu presidendikandidaat, nii ka toetusüritus. Tühja sellest alamrahva siplemisest, peaasi et tipus tore ja turvaline. Meemid olid muidugi kah kiired tulema, vt. foto 2 ja 3. (Selgituseks - demokraat Joe Biden on Trumpi vastaskandidaat novembris toimuvatel presidendivalimistel.) 

(CNN) Boats flying flags honoring President Donald Trump crowded Lake Travis during a boat parade Saturday that attracted hundreds of watercraft of all sizes. But the wake of other boats in a pro-Trump parade in Texas caused 5 boats to sink, sheriff's office says. The weather on Lake Travis, which is west of Austin, was calm Saturday, but the large number of boats moving together produced large waves. "It was like an ocean out there. I'm surprised I survived it”, Danielle Severn told CNN. "The boats were mainly just teeter-tot-erring. A lot of them took on water by the nose. After that it was over, especially for the smaller boats."
The event began at noon Saturday, and the sheriff's office says they began to receive calls "almost immediately." They responded to 15 distress calls, and a local towing company said there were "three additional reports of boats taking on water.” The five boats that sank, three have been towed out and two others remain on the bottom of Lake Travis. 
Images: internet
September 07/2020
“Often it's just a short swim from the shipwreck of your life to the island paradise of your dreams, assuming you don't drown in the metaphor.” ― Robert Breault

Koorin mune vee all

Jaa, jaa, ma näen küll, et teil on peale pealkirja lugemist kulmud imestusest kõrgele tõstetud. Mis mune? Miks vee all? Kannatust, kohe selgitan.

Nimelt tellisin aastake tagasi kokandusajakirja Bon Appétit, milles lubati „quick & easy cooking ideas, recipes, tips and ingredients“. Quick and easy, my ass. Võtame näiteks retsepti X: kümmekond koostisainet, kolmkümmend minutit ettevalmistusele, tunnike keetmiseks-küpsetamiseks, maitseainenimetused nagu hiina keel - kas see on teie meelest „kiire ja lihtne“? Tõe huvides pean siiski tunnistama, et paar nende retsepti olen oma igapäevaste klassikute kogusse siiski lisanud, ja paar toiduvalmistamise nippi kõrva taha pannud, muuhulgas pealkirjas ära toodud munakoorimishäkk.

Kanamunade kui niisugustega mul endal reeglina pistmist pole, sest. Aga meil on hea sõber, kes armastab jumaldab täidetud mune. Avastasime ta kire ühel Ameerika Punase Risti üritusel, kus meid ning teisi vabatahtlikke suupistetega kostitati. Sõber tühjendas deviled eggs vaagna vaat et ihuüksinda. Ja kuna tema ja ta naine on tõeliselt armsad inimesed, siis on kuidagi nii kujunenud, et iga kord, kui nad meile õhtusöögile tulevad, sean end omal algatusel ohtu, valmistades eelroaks täidetud mune. Pimemeetodil loomulikult, jube ettevaatlikult, iga natukese aja tagant käsi pestes, et ainumaski munamolekul kogemata suhu ei satuks. Paul degusteerib täidist ja annab juhiseid, kui miskit puudu.

Anyway. Et munavaagen kena välja näeks, on teadagi oluline, et munadel koor ilusti lahti tuleks, et nad siidiselt siledad oleksid. See aga ei taha iga kord õnnestuda, vähemalt minul mitte, kuigi peale keetmist ehmatan külma veega ja puha, nagu ette nähtud. Lisaks võtab koorimine kole palju aega, kui satub koorimistõrges munatosin olema. Näpin siis neid kooretükikesi, endal silm kellal, enne külaliste tulekut vaja ju veel laud katta ja ennast korda sättida ja koera pissitada ja.

Aga! Peale värske, septembrikuise Bon Appétit postkasti laekumist on mu mure murtud. Seal nimelt anti kuldaväärt soovitus mune koorida... wait for it... vee all. Ei, basseini olemasolu ei eeldata, riided jäävad kuivaks. Täidad kausi, kuhu käed sisse mahuvad, veega, koputad munal enne sukeldumist õrnalt koore lahti, ja vee all kooridki. Vesi poeb koore ning muna vahele, töö läheb sõna otseses mõttes libedalt. No teate, täitsa uskumatu - sain tosina kooritud veatult ja välgukiirusel. Bon Appétit rehabiliteeris end minu silmis täielikult. Soovitan kõigile (vee all koorimist siis, mitte ajakirja), eeldusel muidugi, et te seda nippi veel ei tea. Täitsa võimalik, et mina olin viimane, kel säärasest elementaarsest köögitarkusest aimugi polnud.
Image: Internet
 August 05/2020
“I read recipes the same way I read science fiction. I get to the end and say to myself "well, that's not going to happen.” ― Rita Rudner

Fotojaht 22: Vesi

Jõevesi
Järvevesi
Tiigivesi
Ookeanivesi
Merevesi
Kivivesi
Laukavesi

Teised fotojahtojad leiab Tegelinski juurest. 
September 04/2020
“If snow melts down to water, does it still remember being snow?” 

― Jennifer McMahon, The Winter People

Rongist maas ehk raamatuankeet

Avastasin (hilinenult) raamatuküsitluse Frieda juures, kes enda sõnul virutas selle Marca käest, viimane omakorda leidis ankeedi Madli blogist, Madli võttis Laura omast, Laura aga FB lugemisgrupist, koostajaks Tiina, kes mulle tundmatu, mistap ka linkimatu.

Mulle on blogijate lektüürinimekirjad viimasel ajal sagedasti silma hakanud. Et mida keegi eelmisel kuul luges, kuidas meeldis. Mõnel pool märgitakse lausa ära, kui kaua konkreetse teose lugemine aega võttis. Ise olen selle koha pealt natuke teistmoodi. Lugemine on mu jaoks… kuis seda nüüd väljendadagi… intiimne tegevus. Mina ja raamat. Kahekesi. Ma ei kujuta ette, et tunnistaksin avalikult, kui kaua me koos aega veetsime. See tundub väga isikliku informatsioonina. Nagu ka üksikasjaliku nimistu avaldamine mu lugemisvarast - mine tea, mis järeldusi selle põhjal tehakse, eks.

Loodetavasti ei astu ma kellegi varba peale, kui tunnistan, et mus tekitavad kõikvõimalikud lugemisväljakutsed ja "kuu jooksul lugesin" nimekirjad kerget imestust. Et näe X luges eelmisel kuul kümme raamatut, kulutades selleks kokku Y tundi, aga vaat Z, tema luges sama aja jooksul lausa kakskümmend. Tegevusest, mis minu mõtteis võrdub klaasi hea veini või keelt alla viiva magustoidu nautimisega, on ühtäkki saanud... ma ei teagi... sport?

Raamatute hindamine on mu jaoks raske, kui pole tegu silmapaistva shedöövri või viimase saastaga. Nende kahe vahele jäävat on nii keeruline pingeritta seada, teinekord sõltub see lausa säärastest aistingutest nagu puudutus või lõhn. Et kuidas raamat käes tundub, ja mismoodi lõhnab, kui ma ta esimest korda avan. Ma nimelt ei loe ekraanil. Proovinud olen, no ei sobi. Ons asi sõnnilikus konservatiivsuses ja jonnakuses või milleski muus, aga e-lugejat pole minust saanud. Tahan raamatut käega katsuda, näpuga lehte pöörata.

Ja siis veel sellest, kuidas ma loen. Esiteks olen väga, väga, väga kiire lugeja. Teiseks, ma ei loe nö. viisaka inimese kombel, kaanest kaaneni, algusest lõpuni, vaid kui raamatu koju toon, siis kõigepealt surgin ettevaatlikult siit ja sealt. Mõni lehekülg algusest, mõni lõpust, keskelt ka natukene. Niimoodi paar päeva. Alles siis, kui olen end raamatuga kohandanud, võtan ta klassikalisel moel ette. Jah, pole vahet, mis sorti teosega tegu, olgu või krimka – lähen ja vaatan lahenduse ära, alles sedajärgi hakkan kirjapandud sõnu nautima.

Ja sellest ka, mida loen. Aasta-aastalt üha vähem ilukirjandust. Ei teagi, mis põhjusel fiktsioon mind hetkel ei köida. Antagu biograafiaid, autobiograafiaid, teabekirjandust, ajaloo- ja kunstivärki. Kuid inimene ju muutub pidevalt, nii et mind võib vabalt taas ilukirjanduskihk tabada.

Ühesõnaga, siit tulevad minu vastused raamatuankeedi küsimustele.

Praegu loen: Kahte raamatut korraga, mis minu puhul on pigem reegel kui erand. Marc Reisneri "Cadillac Desert", faktidest tiine lähivaade, kuidas USA lääneosariigid vett kui loodusvara raiskavad ning selle kasutusõigusi politiseerivad, ja “Thinking in Pictures”, Temple Grandini, autisti, tapamajade sisseseade disainija kaemus omaenda tööst ja omaenda psüühikast.

Krimka või armastusromaan: Erilisi tundeid ei ole mul kummagi kategooria vastu, aga kui peab, siis krimka. Kuid olgu hea krimka. Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumid "üks kümnest toas/rongis/laevas olevast tegelasest on mõrvar" mulle ei istu. Antagu Robert Ludlumit või Umberto Eco "Roosi nimi" või kasvõi Conan Doyle "Baskerville'ide koer".

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Dialoog. Kahekõne ei pea isegi eriliselt särav tulevärk olema, vahel on sussilohistamine ja kummivenitamine nauditavamgi. Või oot, üks kirjeldus on mulle küll kustumatu mulje jätnud - viis, kuidas Dan Simmons "Hyperioni" sarja esimeses raamatus Yggdrasilli kirjeldab - ilmapuud või tähelaeva, see on lugeja otsustada.

Parim lastekirjanik: Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ikka jõudsin ringiga Astrid Lindgreni juurde tagasi. Tema ei teinud lastele allahindlust.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Daisy Buchanan ("The Great Gatsby"). Ning lasteraamatutest rääkides - ärge pange pahaks  - igasugused Kunskmoorid, Sipsikud, Muhvid, Nukitsamehed, Sööbikud ja Pisikud on mulle juba lapsest saati vastikud olnud, kui Ivo Schenkenbergi surematuid sõnu kasutada.

Eesti või välismaa autor: Eesti või välismaa? See on nii veider küsimus, et ma lihtsalt jätan vastamata. Seda tunnistan küll, et Ühendriikidesse kolimisest alates loen peaasjalikult inglisekeelset kirjandust. Juba kasvõi seetõttu, et valik on tohutult rikkalikum.

300 või 700 lehekülge: Oleneb raamatust. Kui ma temaga haagin, ei pruugi seitsmesajast piisata. Kui ei haagi, on kolmsadagi üleliia. (Panite tähele, ma ei ütle raamatu kohta “see”, vaid “tema”?)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Daniel James Brown, “The Indifferent Stars Above”. Absoluutselt kaasahaarav, verdtarretav, kaastunnet äratav tõsilugu Ameerika uusasunike rännakust “tõotatud maale” Californiasse, üle talviselt tapva Sierra Nevada mäeaheliku. Loed ja saad aru, et su enda vingumine poliitilise olukorra või bensukast kaasa ostetud kohvi kehva kvaliteedi või veebitellimuse tarne hilinemise üle on mitte üksnes kohatu, vaid lausa ebaeetiline.

Novellikogu või luulekogu: Novellikogu. Mul lihtsalt pole seda va luulesoolikat, eluaeg pole olnud, kuigi ammuaega tagasi sai isegi sahtlisse luuletatud, ja mu vanad sõbrad teavad, et vemmalvärsis olen kõva käsi – oli aegu, kus ma igal aastal jõuluvanale omakirjutatud pika-pika salmi esitasin, kaaspiduliste rõõmuks. Aga novellikogudest rääkides, viimati lugesin “50 Great Short Stories”. Ja otse loomulikult Maugham, tema on minu jaoks väljaspool igasugust konkurentsi, kui lühijuttudest juttu.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Kas kõlab väga ebakultuurselt, kui vastan, et ükspuha, mis raamat, peaasi, et oleks võimalikult rohke lehekülgede arvuga ning trükitud kergesti tuld võtvale paberile?

Raamatupood või raamatukogu: Kasutatud raamatute pood. Meil on neid koduümbruses mitu, tõelised kulla-augud. Ja eelmise kodulinna Las Crucese Coast meenutan siiani vesise suuga. Kirjutasin sellest toona blogis niimoodi: “Paradiis! Riiuli-labürindid, väike kohvik, raamatuhunnikud siin ja seal. Käime Coases vahetevahel aega veetmas, seal võiks päevade viisi olla. Hinnad üle mõistuse inimlikud, mõne harulduse võib vaat et tasuta saada." Ahjaa, Kauail on ka üks väga tore säärane pood.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Eno Raua “Nii või naa”. Seda ilmselt lähisuguluse tõttu raamatu illustraatoriga.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kuna jagan raamaturiiuleid oma mehega, on minu poolt lugemata raamatuid hea hulk. Sõjaajalugu, luure, laevaehitus, võitluskunstid, sepa- ja puutöö, ja nii edasi. Isiklikult mulle kuuluvad raamatud aga lähevad peale hankimist otsekohe lugemisele, nii et kategooriat "lugemata raamatud" mul justkui polegi. Ah et kust ma kõik selle riiuliruumi võtan? No enamik ostetud raamatuist rändab poodi tagasi. Säravaimad teemandid jätan siiski endale. Muide mitmed kasutatud raamatute poed pakuvad tagastatud köidete eest in-store krediiti. See tähendab, et tagastajale raha küll peo peale ei laota, kuid seda saab nimelisele arvele koguda, et järgmistel ostukordadel pruukida.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt paluks defineerida mõiste "naistekas". Kui see on, nagu Frieda pakkus, “väikeseformaadiline pehmes köites raamat, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees”, siis – ma ei loe naistekaid. Käin neist võimalikult kauge kaarega ümber. Aga! Kasutan märksõna “naistekas” all juhust feminismipedaali vajutada: Susan Griffini “Woman and Nature: The Roaring Inside Her”. Võimas raamat, ma ütlen. Võimas. Kohati ka võigas.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Hmm. Mulle pole midagi nii jubedat ette sattunud, kuna kõikvõimalikud “moeautorid” välistan juba eos, ei hakka üldse näppimagi.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Mitmuses. Raamaturiiulid. Tumepunakaspruunid. Kirsipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Vältimatu. Ma arrrmastan ulmet. Psühholoogilist, mitte tehnoloogilist. Le Guin, Bradbury, Huxley, Asimov. Le Guin elas mu naaberlinnas. Süütasin kodus küünla, kui teade ta surmast minuni jõudis.

See autor ajas mu nutma: Ma ei nuta raamatuid lugedes. Või – oodake. Vene klassikuid lugedes, ammu, teismeeas, olin küll vist paar korda nutule väga lähedal. Mõned stseenid “Vaikses Donis” näiteks.

Ma soovitan sulle: Margaret Visser “The Rituals of Dinner”. Olen selle soovitusega kõik oma sõbrad ja tuttavad küllap surmani ära tüüdanud, aga uskuge, väärib lugemist. Muutis vähemalt minu maailmapilti. "With an acute eye and an irrepressible wit, Margaret Visser takes a fascinating look at the way we eat our meals. From the ancient Greeks to modern yuppies, from cannibalism and the taking of the Eucharist to formal dinners and picnics, she thoroughly defines the eating ritual. Read this book. You'll never look at a table knife the same way again." Tsitaat siit.

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Lennart Meri. Ja mitte ainult korraks kohtunud, vaid lausa tal külas käinud. Koos isaga. Kahju, et ma siis väga nooruke olin, ei osanud kordumatut olukorda vääriliselt hinnata, veel vähem nautida. Suurte inimeste igavad jutud, noh.

Peale lugemise armastan veel: Lähedasi. Loodust. Lihtsat elu.

P.S. Leidsin veebist paar head retsepti, kuidas, kui lugemine ära peaks tüütama, hoopiski kirjutada:
John Steinbeck: 6 Tips on Writing
Neil Gaiman’s 8 Rules of Writing
Kurt Vonnegut’s 8 Tenets of Storytelling

Fotod tehtud Las Cruceses, kasutatud raamatute poes Coas.
September 02/2020
“So many books, so little time.” ― Frank Zappa