Filtrid

 

Sotsiaalmeedia varjukülgede üle kaeblemine ei ole originaalne. Ega ka produktiivne. Aga, nagu öeldakse, it’s my party blog and I’ll cry bitch if I want to, niisiis. Lugu järgmine. Mõnda aega tagasi oli mul tarvis kontakti võtta ühe ammuse tuttavaga, minuvanuse naisterahvaga. Noh, kust sa mujalt ikka otsid kui mitte Facebookist, eks. Leidsingi üles. Nimi klappis, kuid fotod ajasid segadusse. Tundus, et ta pole tollest ajast, mil viimati kohtusime (6-7aastat tagasi), karvavõrdki vanemaks jäänud. Vastupidi. Proua näis olevat hea mitukümmend aastat noorenenud, piltide järgi oleks talle nii umbes 30-35 pakkunud. FB info hariduse ja ameti kohta aga kinnitas, et tegemist otsitavaga. Võtsin ühendust, saime asja aetud, võiks nagu joone alla tõmmata. 

Kuid miski jäi kripeldama. Ma saan muidugi aru, et teismelised ja pealt kahe- ning kolmekümnesedki oma FBd ja Instagrami ja TikTokki filtritega tuunivad, kiisukõrvade või tedretähnide või nukusilmadega. Või nonde silendavate kooljafiltritega, mis jätavad mulje, et tegemist on a) vahakujude muuseumi eksponaadiga, või b) pildistatavat on meigitud matusebüroos. Jep, noorte inimeste asi, identiteet pole veel välja kujunenud. Tunnistan, et ega ma ise kah kõige koledamat ülesvõtet ei vali, kui kusagile enda foto otsustan välja riputada. Aga et 50+ inimese sotsiaalmeediakontodelt ei leia ühtegi, tõepoolest mitte ühtegi pilti, kus ta tegelikust mitukümmend aastat noorem välja ei näeks? Vot see avastus võttis mul imestusest silmad ümmarguseks, polnud mingit filtrit tarviski, oleksin võinud endast sealsamas, käigu pealt suuresilmaselfi teha. 

Pealekauba juhtus paar päeva tagasi, et lappasin, nagu mul vahetevahel kombeks, brittide kollast ajakirjandust, ning komistasin selfi-filtritest rääkivale artiklile. Lõviosa teksti nagu igas teiseski selleteemalises kirjutises - kehapositiivsus, sotsiaalmeedia lõksud jne jne, aga üks lõik äratas mu tähelepanu. Tsiteerin: “My worry is that a generation of girls will grow up without having a single picture of themselves looking as they actually do. What brought it home to me was seeing pictures of missing girls. You know when a child goes missing, the family give a picture to the police to help find them. I’ve seen a few now where they have bunny ears or freckles on them, which suggests these families have no images of their daughters that haven’t been through a filter.” 

Tõepoolest. Kaasajal imestatakse sajanditetaguste fotode üle, kus pildistatavad pulksirgelt, liikumatult paigal istuvad või seisavad, suu kõvasti kinni, sest naeratamine rikuks staatilisust. Aga mind hoopiski huvitab, milliseid emotsioone äratavad tänased filterdatud ülesvõtted tulevikuinimestes. Kas nad teevad järelduse, et minevikus, kahekümne esimese sajandi esimeses pooles nägi inimkond hoopis huvitavam välja? Kas tuleviku antropoloogid tõdevad, et kiisukõrvad ja kolm sentimeetrit pikad ripsmed on Homo sapiensi evolutsioonilise arengu käigus kaduma läinud? 

P.S. Teadupärast olen 5500 kommentaariumis muidu üsna diktaatorlik, kuid seekord ma lausa ootaks, et keegi mu filtri-vastumeelsust argumenteeritult kõigutaks. Sest äkki mul on selle teemaga seoses tunnelnägemine või midagi. Aga fotol, muide, olen mina. Filtriga.

September 15/2020

"Let's take a selfie." "We can't; our phones are dead, remember? We'll just have to have the memory in our hearts like the old days.” ― Jenny Han, Always and Forever, Lara Jean

26 comments:

Katarina von Blogger said...

Ma vastu vaielda ei taha, vastupidi, väga nõus olen. Ma näiteks mõned aastad juba kurvastan selle pärast, et minust pole üldse pilte ajal, kui ma pidevalt rase/imetav ema olin. Pidasin end nii inetuks ja ei soovinud ühelegi pildile jääda. Umbes kümne aasta jooksul pole mul endast ühtegi normaalset fotot. Ja kahju on. Sellepärast ma nüüd kompenseeringi :D
Mis mind nende filtrite ja tuunitud piltide juures hämmastas, oli see, et ma saan aru, kui naised seda teevad, aga seda, et ka suur hulk mehi, see tuli üllatusena.

Jüri said...
This comment has been removed by the author.
Jüri said...

Ega Marcus Porcius Cato Vanem ei taotlenud originaalsust kui ütles, et kõtt, kartageenid! Mulle tundub, et sotsiaalmeediaga on sama asi. Tuleb ikkagi aeg-ajalt öelda, et see on saatanast. Ja me teame, et vähegi nutikamad ja ohtlikumad saatanad naeratavad säravalt, mitte ei lõksuta lõugu ja purska tuld.

Lisaks eakohasele porisemisele: https://youtu.be/1rEBtpWQ7x8

Kustutasin eelmise kommentaari, see oli natuke liiga ühe jutiga, natuke liiga kirjaoskamatu. Andeks.

Rents said...

Mulle täiega meeldivad filtrid, aga ainult sellised, nagu sinu pildil, et on juba nii üle võlli, et lahe. Ja no kuna ma olen laisk, siis hoolimata sellest, et need mulle meeldivad, ei viitsi ma neid eriti tihti kasutada. 😁

Age said...

Juuresoleva pildi abil annab edukalt Sind vajadusel otsida, filter on täitsa tagasihoidlik ;)

Epp said...

Jaa, üle võlli filtrid meeldivad mulle ka tegelikult, hullu võib ju alati panna, ongi elu lõbusam. Aga ma pidasin silmas neid "olen nii ilus ja sile" filtreid, mis vaatajat petta üritavad. Ja ilmselt pildil olijat ennast samuti :)

Laura said...

Sa poleks saanud paremini öelda nende silendavate kooljafiltrite ja nukusilmade kohta. Ma ei saa aru inimestest, kes on 40+ ja ikka veel neid kasutavad... Või üldse täiskasvanud naised, kes kiisusilmadega profiilipilte kasutavad. Kas tõesti on nii oluline virtuaalselt noorem välja näha?

Alex said...

Need filtrid on absoluutselt täiega ägedad uurimaks, mida progressiivne inimkond siis ilusaks, nunnuks, armsaks või naljakaks peab ka.
Meitel Kotkaga on igatahes väga lõbus nii Snapchatis kui Photoshopis.
Tõsi, me ei riputa neid kuskile. Puhas mänguilu.

Ja vägagi mõistan vajadust olla 10 aastat noorem ja 10 kilo kergem. Mõelda, kui suur hulk majanduskasvu hukka läheks kui tuunimistööstus väga paljusid selle mõttega alaväärseks ei töötleks. Puhas äri, ei midagi isiklikku.

Epp said...

Ei, Alex, ma ju ei ütlegi, et filtrid ägeda EI ole ja et nendega lustimine vahva pole. On! Mänguilu, just nimelt. Ja ma täiesti mõistan ka soovi/vajadust olla 10 aastat noorem ja 10 kilo kergem, ja sotsiaalmeedia ühes oma filtrite ja tulede ja viledega on alavääristamismängus kahtlemata kõva käsi. See kõik on õige.
Millest MINA räägin, on mu imestus, kui inimestest ei ole võimalik ÜHTEGI tuunimata pilti leida. Et neil on justkui kaks reaalsust. Et nad oma tegeliku välimusega niivõrd rahulolematud on. See on mu meelest kurb.

Alex said...

Kui ma mõtlen kord teismelisena kuuldud kommentaarile, et mu välimus on noh selline keskmine või natukene alla selle, siis egas üldse taha pilti kellelegi näidata jah :) Nii 30 aastat hiljemgi.
Ongi üdini kurb, et välimusest tundub sõltuvat nii õõvastavalt palju.

Epp said...

Issand, Alex. Ma ei teagi kohe, mida öelda. Esiteks, appikene, teismelisena kuuldud kommentaar, ja sa kannad seda kannatlikult kaasas??? Ole enda vastu lahkem.

Teiseks, ära unusta, et ma olen sind päriselus näinud, ja mitte vähe. Nii et minuga sul oma välimuse üle nurisemine läbi ei lähe :)

Kolmandaks, mu meelest on enamik inimkonnast “keskmise” välimusega, olgu siis natuke alla või üle selle. Iludused on kindlas vähemuses. Ma leian, et meie, “keskmised”, st. enamus inimkonnast, ei pruugiks endas ohvimentaliteeti kultiveerida. Mis siis veel need inimesed tegema peaksid, või kuidas elama, kellel raske füüsiline puue on, või tõepoolest tõsine, silmahakkav iluviga, kui meiesugused oigama hakkavad, et oi, ma olen nii kole, nii kole?

Neljandaks, mu meelest see, kas välimusest sõltub “õõvastavalt palju” või ei, on suures plaanis igaühe enda peas kinni. Vaata uuesti punkt “teiseks” :)

Kaamos said...

Iga filter on teretulnud, aga kasutan lemmikuimat: "ära jää piltidele!"
Kui ikka juba oma lähedaisemad valjuhäälselt rõõmustavad, et "inetuna ei tee sind vähemalt keegi paksuks", siis ei jää lapsel muud üle kui sellega nõus olla.
Ebakindlus istutatakse meisse teinekord paari sõnaga, see on erakordselt jõhkrajuurne taim, seda enam, kui välimusel ongi mingi ebareeglipärane kõrvalekalle juures.

notsu said...

Hmm. Teise nurga alt: mul ei olnud noorena ilusa tüdruku identiteeti (tõenäoliselt suuresti koolikiusamise tõttu), mis tollal oli kurb, aga nüüd tagantjärgi tundub, et sellel on omad eelised.

Teised on hiljem samamoodi nagu Epp siin kommentaariumis üritanud veenda, et mismõttes ei ole ilus ja mida siis päriselt inetud peaksid tundma. Aga ma ei tea ikkagi, kas on üldse vaja end ilusana tunda. Kui ma ei ole omateada ilus tüdruk olnud, siis ei saa ma põdeda ka selle pärast, et ma seda enam kasvõi vanuse pärast ei ole, ja ealised iseärasused pakuvad pigem teaduslikku huvi kui muresid stiilis "appi, ma näen nii vana välja".

Ühesõnaga, sellel, kes ei ole ilusate seisusest, just nimelt ei ole piltidele filtreid vaja. Filtrid on neile, kellel on vaja seisusekohane välja näha.

Epp said...

Notsu, ei, mina pole kedagi üritanud veenda, etta ta on “ilus”. Mina ütsin, et enamus inimesi (kaasa arvatud mina ise:) ongi “keskmised”, ja võiksid sellega rahul olla. Nii et ses mõttes räägime sinuga üksteisest mööda. AGA ma arvan nagu sinagi, et ei ole tingimata vaja end “ilusana” tunda. Mulle näiteks piisab sellest, et olen “keskmine”, st ei ole “inetu”. (Ma ei hakka siinkohal ilus/inetu kategooriaid lahkama, onju, see oleks juba omaette teema.) Ja ealiste iseärasustega kohanemine on tõesti lihtne, kui varemalt ei ole väga “ilus” olnud. Just, nagu sinagi ütled, ilusatel seisus ju kohustab :)

notsu said...

Sellega seoses meenus miskipärast üks noormees, kes käis Gok Wani saates ("Kuidas alasti hea välja näha", oli selline üsna kehapositiivne saade) - tal oli nooremalt mingi selgroohaiguse tõttu olnud suur küür, mis ei takistanud teda olemast seltskonna hing ning nalja ja naeru keskpunkt. Lõpuks pääses ta operatsioonile, selg remonditi ära, noormees omandas tavalisema kehakuju. Ja siis hakkas millegipärast põdema, et ei näe piisavalt hea välja, ei tahtnud enam hästi sõpradega väljas käia jne.

Võimalik, et ka teda tabas siis staatuse surve. Küüruga oli justkui vabandus käepärast.

(Saate lõpuks jõudis ta õnneks oma välimusega jälle rahujalale.)

Jüri said...

Meestel on vist lihtsam nii elada, et ei pane ennast üldse sellele skaalale. Kuigi, noh, mingil määral vist ikka panin ja arvasin, et olen üks kole pabul(, aga ega selle pärast midagi tegemata jää!). Samuti, millalgi teismeeas avastasin sissejuurdunud halvakspanu meeste vastu, kes oma välimuse eest hoolitsevad. Tõsi, siis nägi neid ainult televiisorist ja sedagi harva. Läks umbes kolmkümmend aastat ja olen selle väärarvamuse vist lõpuks alateadvusest välja juurida suutnud. Varsti hakkan ennast iganädalaselt kammima.
Hiljuti vaatasin kogemata peeglisse ja otsustasin, et vanainimese kohta täitsa kabe, pole häda midagi. Ja kui keegi juhtub pildistama ja tõesti pääsu ei ole, siis testin Dorian Gray filtrit - naeratust. Tõsi, seda sunniti mind kunagi mingi firma kodulehe jaoks testima. Fotograaf rääkis mulle naeratusest, et hambad paistavad (no mida põrgut, unustagu ära!) ja kulmude tõstmisest. Tulemus: pisut hirmunud, ent siiski õel ja rõve pedofiil. Päris ebameeldiv foto. Õnneks olen selle praeguseks ära kaotanud.

Triin Toomesaar said...

See briti kollases meedias ilmunud artikli autor on üsna mõjus insta-mudija, kes räägib ka palju kehapositiivsusest ja postitab ka filtrite teemal üsna sageli. Kui kedagi huvitab ja tahab jälgida :) https://www.instagram.com/em_clarkson/

Morgie said...

Ongi üsna kole, kui inimese väärtus arvatakse seisnevat üksnes pandavas välimuses.
Naeratamise teema on veel omaette, hah. Eriti naised kogevad seda; “Miksainaerata?” survet palju.

Jüri said...

Tegin kunagi populaarse laulu sisutõlke. See vajab veel pisut viimistlemist, aga pmst:

Niisiis, hommik on käes, naine, ja ma lähen ära.
Mis, mõtlesid, et jäämegi kokku? Halloo! (paljugi, mis ma eile rääkisin)
Ära hakka nüüd seda väikest seiklust ära rikkuma
täitsa vabalt võid teha näo nagu oleks kõik okei
niiet, naerata ja ära vingu
naerata nagu eile, eksole
ära ulu naine, küll sul kunagi näkkab
kui oled veits kurb ja igatsus piinab või nii
siis mõtle, et meil oli päris kuum öö ja, noh, naerata või nii
ja no üldse kõik läheb mööda ja varsti on jälle lõbus
ja no ma ju ütlesin, et ära ulu, naine
kes sind vaatab kui silmad punased nagu kuradi jänesel
niiet, naine, tiri suu kõrvuni
naerata

***

Kes populaarset laulu ära ei tunne, pole seda ilmselt kuulnud.

Epp said...

Jaa, Emily Clarkson on tuntud suunamudija jah. (Ma ikka veel ei ole suunamudija-sõnaga leppinud, see on JÕLE mu meelest.)

Naeratusest - jah, kui see loomulikult, seestpoolt ei tule, on võib vaatepilt päris piinlik olla, lausa hirmutav.

Aga mis (meeste) välimusse puutub, siis enda eest hoolitsemine on hoopis teine kategooria kui ilus/inetu. Hoolitsemata inimene, olgu mis soost tahes, on minu jaoks igal juhul "inetu", jah, olen sihuke pealiskaudne :) Või noh, kui nüüd tähte närima hakata, siis "hoolitsetud välimus" on ju kah mitmeti tõlgendatav. Takerdun semantikavõssa jälle.

Jüri said...

Novott, see on see lihtsa eesti mehe (millest hakkan vast välja kasvama) piir hoolitsemise (pesemine ja tegelikult ka kammimine ja puhtad riided ja aetud habe või siis just õigesti ajamata) ja mukkimise vahel. Muidugi on see pmst teine asi kui ilu.
Aga ilmselt pole mõtet sellele rohkem tähemärke kulu

Kaamos said...

"Seepärast naerata nüüd jälle sa,
naerata, nagu eile armas,
pisarad nüüd kuivata naerata, õnn ei ole kaugel.
Kui hinges on üksindus ja südames igatsus
siis möödund õnne meenuta, naerata, naerata..."
Julm laul.

Epp said...

Jah, julmavõitu laul. Liiatigi, et Joala hääl tekitas mus alati depresiooni. Praegu ma mingi hinna eest ei kuulaks teda vabatahtlikult.

Aga mis naeratamisse puutub, siis mind on see mõnigi kord aidanud neil hetkedel, kui tahaks kõike muud kui naeratada. (Kusjuures ma räägin USA-eelsest ajast, et keegi mind siin keep smilingus süüdistama ei kipuks :) Ei mäleta ja hetkel ei viitsi otsida, aga oleksin justkui kusagilt lugenud, et naeratus, isegi kui see on teeseldud, vallandab naeratajas miskit sorti heaoluhormoonid. Ehk siis lohutab.
Ah, OK, ikka läksin ja otsisin – jah, nii ongi. „When you smile, your brain releases tiny molecules called neuropeptides to help fight off stress. Then other neurotransmitters like dopamine, serotonin and endorphins come into play too. The endorphins act as a mild pain reliever, whereas the serotonin is an antidepressant.”

notsu said...

ee...
seda pastaka hambus hoidmise eksperimenti on hiljem korratud (paremini kontrollitult) ja tulemused ei olnud enam nii rabavad - kunstlikult hoitud näoilme mõju pidi olema marginaalne.

https://www.npr.org/sections/health-shots/2019/07/01/735822187/the-science-of-smiles-real-and-fake?t=1600736162998

Ja on uuring, mis seevastu ütleb, et oma tõeliste tunnete varjamine (teeninduses nt) ajab jooma:
https://psycnet.apa.org/doiLanding?doi=10.1037%2Focp0000147

On hüpoteeritud, et see jutt, et kunstnaeratuse parandab meeleolu, on saanud nii populaarseks, sest see teeb nende elu mugavamaks, kellel ei ole parajasti norutundeid (saab elada illusioonis, et teistel on kõik hästi).

notsu said...

artikkel, mis üritab leida seda keskteed, millal on naeratuse teesklemine (teesklejale) kasulik ja millal mitte:
https://www.verywellmind.com/when-to-fake-happiness-for-stress-relief-4068437

Epp said...

Ahaa, OK, suur tänu sügavamalt kaevamast, Notsu.
Ilmselt on kirik jah kusagil keset küla, nagu su viimane link osutab: "You may have heard recommendations both ways: plastering on a smile when you feel unhappy can only make you worse, and a fake smile can lead to a real one. You may have even heard of research that backs up both positions. So, which is it? Actually, in a way, both of these things are true, and the situation is a bit complex."

Ning ei, ma ei pidanud silmas "tõeliste tunnete varjamist", kui kirjutasin, et naeratus on mind aidanud teinekord, kui meel muidu must. Mul on naeratus sel puhul kustkui... ma ei teagi... noh nagu näiteks kark, kui jalaluu murtud. Abivahend, ühesõnaga. Mitte mask.