Rongist maas ehk raamatuankeet




Avastasin (hilinenult) raamatuküsitluse Frieda juures, kes enda sõnul virutas selle Marca käest, viimane omakorda leidis ankeedi Madli blogist, Madli võttis Laura omast, Laura aga FB lugemisgrupist, koostajaks Tiina, kes mulle tundmatu, mistap ka linkimatu.

Mulle on blogijate lektüürinimekirjad viimasel ajal sagedasti silma hakanud. Et mida keegi eelmisel kuul luges, kuidas meeldis. Mõnel pool märgitakse lausa ära, kui kaua konkreetse teose lugemine aega võttis. Ise olen selle koha pealt natuke teistmoodi. Lugemine on mu jaoks… kuis seda nüüd väljendadagi… intiimne tegevus. Mina ja raamat. Kahekesi. Ma ei kujuta ette, et tunnistaksin avalikult, kui kaua me koos aega veetsime. See tundub väga isikliku informatsioonina. Nagu ka üksikasjaliku nimistu avaldamine mu lugemisvarast - mine tea, mis järeldusi selle põhjal tehakse, eks.

Loodetavasti ei astu ma kellegi varba peale, kui tunnistan, et mus tekitavad kõikvõimalikud lugemisväljakutsed ja "kuu jooksul lugesin" nimekirjad kerget imestust. Et näe X luges eelmisel kuul kümme raamatut, kulutades selleks kokku Y tundi, aga vaat Z, tema luges sama aja jooksul lausa kakskümmend. Tegevusest, mis minu mõtteis võrdub klaasi hea veini või keelt alla viiva magustoidu nautimisega, on ühtäkki saanud... ma ei teagi... sport?

Raamatute hindamine on mu jaoks raske, kui pole tegu silmapaistva shedöövri või viimase saastaga. Nende kahe vahele jäävat on nii keeruline pingeritta seada, teinekord sõltub see lausa säärastest aistingutest nagu puudutus või lõhn. Et kuidas raamat käes tundub, ja mismoodi lõhnab, kui ma ta esimest korda avan. Ma nimelt ei loe ekraanil. Proovinud olen, no ei sobi. Ons asi sõnnilikus konservatiivsuses ja jonnakuses või milleski muus, aga e-lugejat pole minust saanud. Tahan raamatut käega katsuda, näpuga lehte pöörata.

Ja siis veel sellest, kuidas ma loen. Esiteks olen väga, väga, väga kiire lugeja. Teiseks, ma ei loe nö. viisaka inimese kombel, kaanest kaaneni, algusest lõpuni, vaid kui raamatu koju toon, siis kõigepealt surgin ettevaatlikult siit ja sealt. Mõni lehekülg algusest, mõni lõpust, keskelt ka natukene. Niimoodi paar päeva. Alles siis, kui olen end raamatuga kohandanud, võtan ta klassikalisel moel ette. Jah, pole vahet, mis sorti teosega tegu, olgu või krimka – lähen ja vaatan lahenduse ära, alles sedajärgi hakkan kirjapandud sõnu nautima.

Ja sellest ka, mida loen. Aasta-aastalt üha vähem ilukirjandust. Ei teagi, mis põhjusel fiktsioon mind hetkel ei köida. Antagu biograafiaid, autobiograafiaid, teabekirjandust, ajaloo- ja kunstivärki. Kuid inimene ju muutub pidevalt, nii et mind võib vabalt taas ilukirjanduskihk tabada.

Ühesõnaga, siit tulevad minu vastused raamatuankeedi küsimustele.

Praegu loen: Kahte raamatut korraga, mis minu puhul on pigem reegel kui erand. Marc Reisneri "Cadillac Desert", faktidest tiine lähivaade, kuidas USA lääneosariigid vett kui loodusvara raiskavad ning selle kasutusõigusi politiseerivad, ja “Thinking in Pictures”, Temple Grandini, autisti, tapamajade sisseseade disainija kaemus omaenda tööst ja omaenda psüühikast.

Krimka või armastusromaan: Erilisi tundeid ei ole mul kummagi kategooria vastu, aga kui peab, siis krimka. Kuid olgu hea krimka. Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumid "üks kümnest toas/rongis/laevas olevast tegelasest on mõrvar" mulle ei istu. Antagu Robert Ludlumit või Umberto Eco "Roosi nimi" või kasvõi Conan Doyle "Baskerville'ide koer".

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Dialoog. Kahekõne ei pea isegi eriliselt särav tulevärk olema, vahel on sussilohistamine ja kummivenitamine nauditavamgi. Või oot, üks kirjeldus on mulle küll kustumatu mulje jätnud - viis, kuidas Dan Simmons "Hyperioni" sarja esimeses raamatus Yggdrasilli kirjeldab - ilmapuud või tähelaeva, see on lugeja otsustada.

Parim lastekirjanik: Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ikka jõudsin ringiga Astrid Lindgreni juurde tagasi. Tema ei teinud lastele allahindlust.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Daisy Buchanan ("The Great Gatsby"). Ning lasteraamatutest rääkides - ärge pange pahaks  - igasugused Kunskmoorid, Sipsikud, Muhvid, Nukitsamehed, Sööbikud ja Pisikud on mulle juba lapsest saati vastikud olnud, kui Ivo Schenkenbergi surematuid sõnu kasutada.

Eesti või välismaa autor: Eesti või välismaa? See on nii veider küsimus, et ma lihtsalt jätan vastamata. Seda tunnistan küll, et Ühendriikidesse kolimisest alates loen peaasjalikult inglisekeelset kirjandust. Juba kasvõi seetõttu, et valik on tohutult rikkalikum.

300 või 700 lehekülge: Oleneb raamatust. Kui ma temaga haagin, ei pruugi seitsmesajast piisata. Kui ei haagi, on kolmsadagi üleliia. (Panite tähele, ma ei ütle raamatu kohta “see”, vaid “tema”?)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Daniel James Brown, “The Indifferent Stars Above”. Absoluutselt kaasahaarav, verdtarretav, kaastunnet äratav tõsilugu Ameerika uusasunike rännakust “tõotatud maale” Californiasse, üle talviselt tapva Sierra Nevada mäeaheliku. Loed ja saad aru, et su enda vingumine poliitilise olukorra või bensukast kaasa ostetud kohvi kehva kvaliteedi või veebitellimuse tarne hilinemise üle on mitte üksnes kohatu, vaid lausa ebaeetiline.

Novellikogu või luulekogu: Novellikogu. Mul lihtsalt pole seda va luulesoolikat, eluaeg pole olnud, kuigi ammuaega tagasi sai isegi sahtlisse luuletatud, ja mu vanad sõbrad teavad, et vemmalvärsis olen kõva käsi – oli aegu, kus ma igal aastal jõuluvanale omakirjutatud pika-pika salmi esitasin, kaaspiduliste rõõmuks. Aga novellikogudest rääkides, viimati lugesin “50 Great Short Stories”. Ja otse loomulikult Maugham, tema on minu jaoks väljaspool igasugust konkurentsi, kui lühijuttudest juttu.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Kas kõlab väga ebakultuurselt, kui vastan, et ükspuha, mis raamat, peaasi, et oleks võimalikult rohke lehekülgede arvuga ning trükitud kergesti tuld võtvale paberile?

Raamatupood või raamatukogu: Kasutatud raamatute pood. Meil on neid koduümbruses mitu, tõelised kulla-augud. Ja eelmise kodulinna Las Crucese Coast meenutan siiani vesise suuga. Kirjutasin sellest toona blogis niimoodi: “Paradiis! Riiuli-labürindid, väike kohvik, raamatuhunnikud siin ja seal. Käime Coases vahetevahel aega veetmas, seal võiks päevade viisi olla. Hinnad üle mõistuse inimlikud, mõne harulduse võib vaat et tasuta saada." Ahjaa, Kauail on ka üks väga tore säärane pood.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Eno Raua “Nii või naa”. Seda ilmselt lähisuguluse tõttu raamatu illustraatoriga.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Kuna jagan raamaturiiuleid oma mehega, on minu poolt lugemata raamatuid hea hulk. Sõjaajalugu, luure, laevaehitus, võitluskunstid, sepa- ja puutöö, ja nii edasi. Isiklikult mulle kuuluvad raamatud aga lähevad peale hankimist otsekohe lugemisele, nii et kategooriat "lugemata raamatud" mul justkui polegi. Ah et kust ma kõik selle riiuliruumi võtan? No enamik ostetud raamatuist rändab poodi tagasi. Säravaimad teemandid jätan siiski endale. Muide mitmed kasutatud raamatute poed pakuvad tagastatud köidete eest in-store krediiti. See tähendab, et tagastajale raha küll peo peale ei laota, kuid seda saab nimelisele arvele koguda, et järgmistel ostukordadel pruukida.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt paluks defineerida mõiste "naistekas". Kui see on, nagu Frieda pakkus, “väikeseformaadiline pehmes köites raamat, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees”, siis – ma ei loe naistekaid. Käin neist võimalikult kauge kaarega ümber. Aga! Kasutan märksõna “naistekas” all juhust feminismipedaali vajutada: Susan Griffini “Woman and Nature: The Roaring Inside Her”. Võimas raamat, ma ütlen. Võimas. Kohati ka võigas.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Hmm. Mulle pole midagi nii jubedat ette sattunud, kuna kõikvõimalikud “moeautorid” välistan juba eos, ei hakka üldse näppimagi.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Mitmuses. Raamaturiiulid. Tumepunakaspruunid. Kirsipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Vältimatu. Ma arrrmastan ulmet. Psühholoogilist, mitte tehnoloogilist. Le Guin, Bradbury, Huxley, Asimov. Le Guin elas mu naaberlinnas. Süütasin kodus küünla, kui teade ta surmast minuni jõudis.

See autor ajas mu nutma: Ma ei nuta raamatuid lugedes. Või – oodake. Vene klassikuid lugedes, ammu, teismeeas, olin küll vist paar korda nutule väga lähedal. Mõned stseenid “Vaikses Donis” näiteks.

Ma soovitan sulle: Margaret Visser “The Rituals of Dinner”. Olen selle soovitusega kõik oma sõbrad ja tuttavad küllap surmani ära tüüdanud, aga uskuge, väärib lugemist. Muutis vähemalt minu maailmapilti. "With an acute eye and an irrepressible wit, Margaret Visser takes a fascinating look at the way we eat our meals. From the ancient Greeks to modern yuppies, from cannibalism and the taking of the Eucharist to formal dinners and picnics, she thoroughly defines the eating ritual. Read this book. You'll never look at a table knife the same way again." Tsitaat siit.

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Lennart Meri. Ja mitte ainult korraks kohtunud, vaid lausa tal külas käinud. Koos isaga. Kahju, et ma siis väga nooruke olin, ei osanud kordumatut olukorda vääriliselt hinnata, veel vähem nautida. Suurte inimeste igavad jutud, noh.

Peale lugemise armastan veel: Lähedasi. Loodust. Lihtsat elu.

P.S. Leidsin veebist paar head retsepti, kuidas, kui lugemine ära peaks tüütama, hoopiski kirjutada:
John Steinbeck: 6 Tips on Writing
Neil Gaiman’s 8 Rules of Writing
Kurt Vonnegut’s 8 Tenets of Storytelling

Fotod tehtud Las Cruceses, kasutatud raamatute poes Coas.
September 02/2020
“So many books, so little time.” ― Frank Zappa

14 comments:

Lendav said...

Päris palju äratundmisi. Lindgren, Yggdrasill, LeGuin jne. Olen ise küll viimasel ajal oluliselt vähem lugema hakanud, seega ei hakka ankeeti ise punnitama. Ütleme nii, et ma võiks võtta su täidetud ankeedi, pisut siit-sealt kohendada (näiteks inglise keelt loen ilmselgelt palju vähem) ja olekski valmis.

Laura said...

Mul oli ka palju äratundmisi. Bradbury ja Asimov meeldivad sinu listist, eriti viimane. Naistekate ja krimkaga samad emotsioonid. Umberto Eco ’’Roosi nime’’ pean veel lugema. Mis raamatute väljakutseid ja igasugust võidu lugemist puudutab, siis olen sinuga nõus. Kui ma ei üritaks palju lugeda, siis loeksin iga aasta 30 raamatut läbi. See aasta tuleb vist kaks korda nii palju, sest tegin sellest eesmärgi. See eesmärk aga kaotab osa võlust, sest lugemine peaks olema kvaliteetaeg, mitte kvantiteedil (lehekülgedel, hulgal) põhinev. Pealegi raamatud on nii erinevad, teabekirjandust ei loe sellise tempoga nagu juturaamatut.

Daisy Buchanani tegelaskuju kohapealt, siis tal oli ’’Suures Gatsbys’’ üks huvitav tsitaat. Ainus huvitav asi, mida ta terve raamatu jooksul ütles: ’’ I hope she’ll be a fool—that’s the best thing a girl can be in this world, a beautiful little fool.’’
Minu silmis väljendas see mõtet, et elu on alati kergem ja ilusam, kui olla ’’rumal’’. Rumala all mõtlen seda, et inimene ei analüüsi kõike üle, lihtsalt tegutseb, elab hetkes, ja laseb elul ennast kaasa kanda, mõtlemata oluliselt tagajärgedele või tulevikule. Selles kontekstis on see tsitaat huvitav. Samas on tema mõttes ja maailmavaates ka midagi väga kurba. Igaljuhul pani mõtlema. Saan muidugi täiesti aru, miks tema karakter vastu hakkab.

Mulle väga sümpatiseerib, kui inimesed ei loe ainult ilukirjandust! Muidugi rikastab see silmaringi ja sõnavara, teeb empaatilisemaks jne, aga miski ei asenda neid teadmisi, mida inimene saab ajalugu/populaarteadust/majandust/poliitikat ja üldse teabekirjandust lugedes. Nii palju häid žanre on, mida lugeda. Biograafiad on ka väga head.

tari said...

Tundub nagu mingi vanainimeste asi. Ilukirjandus peab ikka väga hea olema, et ette võtta. Aga jah, biograafiad, mälestused - päris elu on kohati palju huvitavam kui kunstlik konstrukt.

Frieda said...

Igasugu väljakutsete ja eesmärgi-lugemiste suhtes ma olen üldiselt nõus. Sest meil, kes me nagunii loeme, ei ole seda vaja. Aga teisalt kui selline asi suunab rohkem lugema inimest, kes muidu ei loeks või kel on raske oma lugemisharjumust säilitada, siis on sel mõte sees.
Samuti võib neist lugemisväljakutsetest olla kasu inimestel, kelle lugemisvara on väga ühekülgne. Selline teemapunktide alusel lugemine võib nende lugemislauale tuua midagi sellist, mida nad muidu kätte ei võtaks ja sedapidi arendav olla.
Ma ise olen ka fb lugemisgrupi lugemisväljakutseid mitu aastat teinud, seda küll peamiselt nii, et paigutan nende punktide alla raamatud, mida ma nagunii loeksin, mitte spetsiaalselt otsides. Aga viimased kaks aastat olen küll tundnud, et see hakkab end ammendama, sest töötab minu jaoks pigem äraspidiselt - selles mõttes, et ma ei usu, et sellest väga palju tulu tõuseks, kui selle tulemusena pean ennast läbi närima mõnest naistekast või eneseabiõpikust.

Klari said...

Mina kusjuures teen oma igakuiseid blogipostitusi raamatutest just nimelt selleks, et sundida end lugema. Ma lugesin vanasti tohututes kogustes, aga siis tuli internet ja lugemisega sai kööga. Ja see häiris mind palju aastaid väga, sest ma mäletasin, kuidas ma lugesin, aga nüüd oli mu elu ainult töö, trenn ja mõttetu nutielu ning "mul ei olnud aega" lugeda. Ülla-ülla, kui vähem ajuvabasid YT videoid vahtida, siis jääb päris palju aega üle! Ja nüüd ma ju pean vähemalt pool tundi päevas raamatut lugema, sest ma ei saa muidu blogipostitust kirjutada! :D

Audioraamatuid ega ka näiteks mitte podcaste ma kuulata ei suuda, seega muu tegevuse kõrvalt raamatute tarbimine kõne alla ei tule. Ma ei tea, kas see on hea või halb.

Kuukala said...

Minul jäi "Roosi nimi" pooleli. Ma lugesin vahepeale huvi pärast seda lõppsõna, kus autorist, tema loomingust ja käesolevast raamatust räägitakse ja mul kadus huvi, kui seal öeldi, et raamatus lahendust ei tulegi. Sherlockile viitamine mulle ka ei meeldinud. A ma vist loen ta nüüd ikka lõpuni ära, saan vähemalt ise teada ;)

Mis on mu arust raamatute juures huvitav on nende uesti lugemine teatud aja tagant, nt 10 aastat. Nagu teist (või kolmadat jne) raamatut loeks.

Epp said...

Tari – mis nimelt tundub “vanainimeste asi”? Lugemine? Ankeet? Vaata, ma saan kohe varsti 60, mistap mul on täieline õigus vanainimeste asja ajada :) Ning nõus, päriselu on tõesti tihtipeale huvitavam kui fikstioon.

Lendav, Laura – no mis ma muud oskan öelda vastuste sarnasuse kohta - “great minds think alike” :)

Daisy Buchananist - väidetavalt põhineb tegelaskuju tõsielul, ja mitte ühel, vaid lausa kahel naisel – esiteks Fitzgeraldi jumaldusobjektil, noorel säraval seltskonnadaamil, ja teiseks autori abikaasal Zeldal, kes, kui Fitzgeraldite perre laps sündis, olla öelnud nood kuulsad sõnad, et loodetavasti kasvab tütrest “beautiful little fool”.

Frieda, nõus, et lugemisväljakutsed laiendavad silmaringi, ärgitavad lugema neid, kel see harjumus väljasuremisohus on.

Klari, mul on audioraamatute ja podcastidega sama lugu mis sul!

Age, jaa, raamatute ülelugeminst harrastan minagi. Tulemus ütleb palju mitte niivõrd raamatu, vaid iseenda kohta.

Jüri said...

Mina ilmselt olen aeg-ajalt prääksunud kui palju ma loen, aga see on, mööngem, häbiväärne ja piinlik. Kuna sa oled vist enam-vähem kõige võõram blogija kelle blogi aeg-ajalt ikka vaatan, siis tundub, et just siia võib kuritegelikult lajatada oma läbimõtlemata vastuse.

Praegu loen: See ei ole hea, aga üldiselt on mitu raamatut korraga pooleli. Kui mõni hakkab vedama, siis loen jutiga läbi, aga luuleraamatud seisavad hunnikutes ja loen mõnel päeval paar teksti, siis seisavad edasi.
Eimis, mõnes mõttes on see väga hea, et mitu on pooleli, see on loomulik.

Krimka või armastusromaan: Pigem krimka. Ega ma neid armastusromaane polegi nagu eriti juhtunud lugema. Kui armastusromaan on hästi kirjutatud, siis on see üldjuhul tegelikult juba väärtkirjandus "Suur Gatsby", eks, mitte "Saladuslik lehv".

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Keeldun valimast. Mõlemal on oma koht ja funktsioon. Kui juurde on öeldud "pikk", siis tekib kahtlus, et see tähendab "liiga pikk" ja see on igal juhul liiga.

Parim lastekirjanik: Allahindluse osas väga nõus. Ei tohi teha. Dahl äkki sobib Lindgreni kõrvale? Kindlasti on veel mõni, kes tuleb meelde kohe pärast pommentaari kostitamist.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Ei tea kes on kõige ebameeldivam, aga mäletan, et Tigapuule ("Tõde ja õigus II") oleks tahtnud vastu tatti anda. Ja siis kohe kui see tunne minus vastupandamatuks muutus, võttis Indrek lauaplaadi ja äsas. Minu arvates läheb see kirja komplimendina Tammsaarele.

Eesti või välismaa autor: No mis? Mul ükskõik, mis värvi on rebane, peaasi, et kanu püüab.

300 või 700 lehekülge: Haikud või romaan? Kui haikud, siis pigem 300 lehekülge! Kui romaan, siis sõltub romaanist!

Lemmik sel aastal loetud raamat: Bregman "Humanity. Hopeful history". Ei pruugi kõigega nõus olla, lõpuks vajus natuke alla ootuste horisondi (aga see oli üsna kõrgel), aga kiiduväärne tükk. Ilukirjandusest, appi, pean goodreadsist vaatama, mis sel aastal. Kõike ei pane ju kirja ka. Nii:
"Haritud" Westover no see on selline vahepealne, et kas ikka on ilukirjandus. No on küll ilukirjandusena võetav, aga ikkagi vahepealne.
"Liiga vali üksindus" Hrabal.


Novellikogu või luulekogu: Mõlemad. Ning et tagasihoidlikumana näida, lisas ta: Arveraamatuid, palun, ei maksa teil mulle pakkuda.
Luulesoolika jutt on jamajutt. :) Maailmas on lihtsalt liiga palju sellist luulet, mis inimesi hirmutab, aga selle varjust on võimalik leida ka vägagi kabedat. Sellist, mis ei olekski nagu luule, aga ometi on. Gombrowicz muidu on pmst poeete asja eest peksnud. Ja see on ka sobiv hetk meenutada Herberti teksti (luuleraamatust, ju siis luuletus?):

Kana

Kana on kõige parem näide sellest, milleni viib lähedane kooselu inimestega. Kana on täielikult kaotanud lindudele omase kerguse ja graatsia. Saba tolkneb suure tagumiku kohal nagu maitselage lahmakas kübar. Tema üksikud joovastushetked, kui ta tõstab ühe jala õhku ja suleb ümmargused silmad õhukeste laugudega, on äärmiselt eemaletõukavad. Ja lisaks see laulu paroodia, katkendlik kaeblemine äraütlemata naljaka asja üle: ümmarguse, valge, tähnilise muna üle.
Kana meenutab mõningaid luuletajaid.

Jüri said...

Ei mahtunud ära, jätkub siin:

Üksikule saarele võtan selle raamatu: Kui tule teisiti üles saab, siis mingi luuleantoloogia või eepose - näiteks piibli. Pigem ikka luuleantoloogia. Selle ridadest võib midagi leida ja luuletusi on tore ajaviiteks pähe õppida.

Raamatupood või raamatukogu: Rmtk. Tahaks, et oleks suurem hunnik raha, aga ma ei ole osanud seda asja nii ajada. Oleks raha, siis pood, ja, jah, kasutatud, sest seal on üldiselt suurem, ajaloolisem valik. Natuke eemal võiks olla ka uute raamatute pood. Ja ongi.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: "Matkajuhi käsiraamat". Kurat teab miks. Tädi juures riiulist võtsin ja pungestasin lugeda. b ja d läksid sassi, pidin sõna järgi rehkendama kummaga tegu.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Palju.

Lemmik naistekate autor: Sinult inspikat ammutades: Atwood! Vb leiaks mõne teise ka. Aga noh, loed läbi ja mõtled, et nii enam edasi ei saa, aitab jamast.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Ei julge välistada. Samas, loodan, et lõpuni ei pea lugema kui ei meeldi.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Põhitegija on valge. Selles mõttes, et mina kutsun riiuliks seda mida moodsad inimesed nimetavad e-lugeriks.

Ulmekirjandus on minu jaoks: Väga head ulmet olen lugenud, küllap poen edaspidigi. Ulmel on minu jaoks jumet enamasti siis kui see meedium aitab rääkida millestki olulisest, millestki sisulisest. Noh, see on alati nii, aga ulme puhul on oht mingite lollakate asjade kirjeldamisse ära vajuda. Samas, küll siga pori leiab - st. halb autor leiab iga žanri puhul mingi mudaaugu, mille abil teos vastikuks või vähemalt tüütuks muuta.

See autor ajas mu nutma: Oli hiljuti üks selline raamat mida ise tõlkisin. Oli üks selline peatükk. Nutsin tõlkides, nutsin oma tõlget üle lugedes, nutsin toimetaja parandusi sisse viies, nutsin ajaviiteks seda raamatut trükituna, valmiskujul üle lugedes. Siis sellep ka, et jube palju vigu oli sisse jäänud.
Mul on silmad märja koha peal. Kuigi, raamatuid lugedes ikka juhtub harva.

Ma soovitan sulle: Margaret Visser “The Rituals of Dinner”. Aitäh soovituse eest! Panin järjekorda. Eks tegelikult peab lihtsalt ära ostma, sest seda vist siin raamatukogust ei saa. Ah, pärast uurin.
Aga mu enda soovitus - ütle mulle, kes sa oled, ja ma ütlen, millist raamatut sulle soovitan. Valik algab lasteraamatutega "Ameerikat ei ole olemas" (See on sulle, Epp!) ja teises servas, no miks mitte see "Humanity" ja "Educated"?

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Päris mitmega, kutsehaigus. Välismaistest üks kõige toredamaid kellega olen päriselt rääkinud, on James Robertson.

Peale lugemise armastan veel: Lähedasi. Loodust. Lihtsat elu. Head toitu, jalutuskäike, sõprade seltskonnas jauramist jne.

Epp said...

Jüri, sina ikka oskad...
Mulle meeldis su Tammsaare-asi, ja luulesoolika koha pealt on sul ilmselt õigus.
"Ameerikat ei ole olemas" - googeldasin - " Muhedad mõistujutud ja õpetlikud lood lastele, kes juba ilma asjadest vähekese taipama hakanud või tahavad hakata taipama." Ei noh. Peaks mulle lugemisvaraks sobima küll, tänud soovitamast :)

Jüri said...

Aitäh!
Ma arvan, et "Ameerikat ei ole olemas" on tegelikult tunduvalt kõvem raamat kui see tutvustus räägib. Ja selles on filosoofiat, mis sobib täiskasvanutele. Ja mõistujutt on nagu jutt, mille autor teab tõde. Vastik. Vb tõlgendan valesti, aga on selline maik minu jaoks. Need jutud ei ole mõistujutud. Taevas, ma võiksin mõne neist netis ette lugeda.

Morgie said...

Muud midagi, kui et Asimov on vägagi tehniline autor ja tema psühholoogia on pigem klišeelik.
Bioulme on tore, selles on Le Quin tugev.

Morgie said...

Ma mõistujutu mõistet nii tõredalt ei tõlgendaks. Ei ole lõplik tõde ta kohustuslik koostisosa. Just sellepärast ongi “mõistu”, et otset pole öeldud, ja igaüks saab ise omad mõisted mõeldud.
Ah, ma võiks ette lugeda Andres Ehini “Ajaviite peerud löövad lausa lõkendama”, kui ma selle räbaldunud LR kogumiku kusagilt riiulist üles leiaksin.

Jüri said...

Ega ma ka mõistujutt päriselt nii tõredalt tõlgenda. Püüdsin selle karjatuse abil kõnealust raamatut täpsemalt kirjeldada. St. see oli juhtumipõhine ja kahjuks mitte kuigi täpne ega kaalutletud jutt.
Ajaviite peerud rokivad.