Võtsin end kokku

 

Kas teil on kah nõnda, et mõnede “tarvis teha” töödega kuidagi joone peale ei saa? Mul näiteks on juba mitu aastat kaks teemat, millega maadlen. 

Esiteks: fotod. Digifotod. Mäletate, tõotasin enne Kauaile minekut pühalikult, et kasutan sealset kahte kuud ja ohtrat arvutiaega oma fotopanga korrastamiseks? Plaan iseenesest oli suurepärane, aga välja kukkus nagu alati. Tegelesin saarel kõige muuga peale fotode. Ja neid, paraku, on mul kümneid tuhandeid, folderid mööda arvutit puha laiali, korralikult pealkirjastamata, kõlbmatud kaadrid segamini kõlblikega… ühesõnaga, täielik tohuvabohu.  

Teiseks: õmblemine. Täpsemalt öeldes nende kümnete ja kümnete riideesemete paslikuks ja parajaks tuunimine, mis ma sekkaritest kokku olen ahnitsenud, ning mis mu töötoa rõivastanget ummistavad. Asi selles, et tihtipeale sooritan teise ringi oste suurusnumbrit vaatamata, üksnes riidematerjali pärast, sest “ametlikest” kangapoodidest säärast varandust naljalt ei leia. Niisiis ootavad stange-rõivad õmbluste sissevõtmist või järelelaskmist, lühemaks või pikemaks tegemist, või siis taskute lisamist, või kaks asja üheks kokku keevitamist, näiteks top ja seelik tahavad kleidiks saada, ja nii edasi. Ühesõnaga, näputööd jagub. Paraku, enamjaolt näeb näputöö välja sedasi, et sirvin stangel rippuvat kraami, proovin ühte ja teist selga, keerutan peegli ees, pean plaani, aga tegudeni ei jõua. Tulemus? Käin ühtede ning samade, ammuaega tagasi tuunitud riietega, kuigi hing ihkab vaheldust, värskendust. Mistap võtsin nüüd lõpuks iseendalt pühaliku lubaduse, et iga nädal pean vähemalt kolm hilpu töötoa stangelt maha saama, workshopist garderoobi kolima, kandmiseks. Ja iga päev korrastan vähemalt ühe fotofolderi.  

Kusjuures fotovärk ja õmblemine pole mu jaoks ebameeldivad tegevused, pigem vastupidi. Probleem seisab selles, et mõlemaid, nii pilte kui hilpe on terve mägi kogunenud. Käed langevad rüppe - appikene, sellest kõigest küll läbi ei hammusta, pole lootustki, milleks üldse üritada. Aga oo imet, kui end kokku võtad, nagu täiskasvanud inimesele kohane, ja alustad pisikeste suutäite kaupa, siis tekib õige pea hasart, töö läheb lausa ludinal. Täna mu “uue elu” kolmas päev, ja juba näen, et asi edeneb, mõlemal rindel. Mine tea, ehk jõuan tubaste nikerdamistega enne kevadise aiatööhooaja algust ühele poolegi.

January 29/2022                                               Kas oskate arvata, mis on fotol?

 “When pockets were first added to women’s clothing in 1913, a Paris reporter wrote, “It’s all over with men’s superiority over women.”  ― Claire B. Shaeffer, Sew Any Set-In Pocket 

In the pocket of the patriarchy: History behind the absence of pockets from traditionally female clothing

Põhiliselt filmidest

 

Kõigepealt paluks taas keelenõu. EKI ütleb, et inglisekeelseid sõnu tuleb eestikeelses tekstis käänata ülakoma abil. Aga see on pikema kirjatüki puhul jube nokkimine ju. Kas väga häirib, kui ülakoma puudub? Kuidas te ise käänate? Hoiate kümne küünega reeglist kinni?

------------ 

Me siin Pauliga vaatasime mõned nädalad tagasi Kuldgloobuste jagamist. Plaanisin tollest üritusest pikemalt kirjutada, enda arvamistest auhinnatseremoonia kohta. Hea hulk postitust oli juba mustandis, kui jõudsin tõdemuseni, et pigem siiski mitte. Ah et miks? Noh, vaadake, kui woke sõna tänases tähenduses (mõiste ise on kasutuses juba iidamast-aadamast) sündis, olin sellest trendist ülepeakaela sisse võetud. Et nii tore, pendel ju ammuilma ühes servas seisnud, lastagu tal täie õigusega teise serva lennata, küll lõpuks kenasti keskpaika jõuab. Paraku, üha enam hakkab mulle tunduma, et tollest teisest servast pole enam juttugi, pendel on mingisse hoopis kolmandasse dimensiooni jõudnud, kenast keskpaigast saanud vaid helesinine unistus. Ja mina olen jõudnud sinnamaale, et kasutan sõna woke enamjaolt halvustavas tähenduses. Mis tundub imelik, õudnegi, sest ma ei pea ennast kitsarinnaliseks inimeseks. Kaugel sellest. Aga siis loen näiteks säärast uudisnuppu (leiab googeldades ka mujalt kui DMist) ja... kuulge, see ei saa ju päriselt võimalik olla? Kirjatükk pärineb satiiriajakirjast The Onion, eks? Keegi ju tõsimeeli midagi säärast ei nõua? Ühesõnaga, Kuldgloobuste jagamise tseremooniast ma kirjutama ei hakka. Räägime parem filmidest.

Me Pauliga oleme mitmeid Golden Globe nominentidest/auhinnatuist juba näinud. Elvis ja Top Gun näiteks, nendest pole miskit erilist rääkida, suured filmid, suhteliselt väike mulje. Kahtlustan, et näiteks Avatariga vol.2 saab sama lugu olema – vinge vaatamine, kuid jälge ei jäta. Aga siis! Everything Everywhere All at Once – ossa! Väljakutsuvalt segane linateos, vaimustavalt segane. Filmi lõppedes küsid endalt, et issand jumal, mida ma ometi need kaks tundi ja üheksateist minutit vaatasin?? Soovitan soojalt. Siiski, enne visake enamik, mida üks film teie meelest sisaldama peaks (järjepidev tegevusliin näiteks), peast välja. Naispeaosatäitja Michelle Yeoh pärjati Kuldgloobusega, muusikali/komöödiafilmi kategoorias. White Noise on enam-vähem sama sorti. Kogu filmi kestel olid mul kulmud arupidamisest kortsus, et... ee... kumb tunne on tugevam? Meeldib, ei meeldi? Adam Driver on üks mu viimase aja avastusi muuseas. Jah, väga mittetraditsiooniline meelelahutus, väga äge. Aga kõige ägedam osa, ning seda mitte üksnes minu meelest, on filmi lõputiitrid. Lugege täpsemalt altpoolt, in english, ja vaadake seitse minutit videot lõpuni (filmis jooksevad selle 7 minuti ajal ka tiitrid). Kui kogu kremplit vaadata ei viitsi, kerige algus kiiresti üle. Lõpukolmandikust saab tunde, nagu oleks meelemürke tarvitanud. Bad trip! See selleks. Kuhu ma jäingi? Mrs. Harris Goes to Paris – nii ilus ja armas film. Muinasjutt. Leslie Manville Mrs. Harrisena on absoluutselt võrratu. The Menu. Vägev. Täitis ootused. Ralph Fiennes isuäratavalt vastik nagu alati, Anya Taylor-Joy teeb superrolli. Need tema silmad! Ja siis muidugi The Banshees of Inisherin. Jumal küll, kui hea. 11 punkti kümne punkti skaalal, või veelgi enam. Colin Farrell, Brendan Gleeson. Viimane figureerib küll ammust ajast linal, mina olen ta millegipärast alles hiljuti avastanud. Milline pärl näitlejana! Ärge mingil juhul jätke seda filmi vaatamata, kurb ning koomiline ühteaegu. Eestlastele peaks meie rahvuslike eripärade tõttu iseäranis hästi peale minema.

Ning nüüd, daamid ja härrad... trummipõrin... Tár! Ja Cate Blanchett. Mul ei tule meelde mitte ühtegi näitlejat või filmistseeni, mille käigus oleksin end suutnud sedavõrd osatäitja reaalse elu identiteedist lahti rakendada, üksnes ning ainult linal näidatavat tegelaskuju näha, nagu see juhtus Tári intervjuu-stseeni ajal (link stseeni "purkisaamisele" allpool), kus Blanchett täielikult ümber kehastub. Täielikult. Ta ei ole selles stseenis Cate Blanchett. Ta on tippdirigent Lydia Tár. Ümbersünd. Päriselt. Vaieldamatult. Blanchettile Kuldgloobus draamafilmide kategoorias, ennustavad ka Oscarit. Kui ei anta, siis mina ei mängi. Üleüldse, kui peaksin mõned oma lemmik-naisnäitlejaid nimetama, oleks (on olnud juba ammusest ajast) nimekirjas surmkindlalt ka Blanchett. Võiksin ta suurepäraseid osatäitmisi loetlema jäädagi, näiteks Heaven (boonusena Giovanni Ribisi) või Notes on a Scandal (vastasnäitlejaks imeline Judy Dench.) Blanchettis on kõik, mida ma näitlejannas näha ihkan, lisaks see kummaline “miski”, mis nii mees-  kui naisvaatajaid lummab, ses mõttes meenutab ta pisut Marlene Dietrichit, mu meelest. Ning näojoonte poolest minu ema.  

Aga nagu iga geniaalse linateose (või mistahes kunstiteose) puhul, lõid ka Tári ümber otsekohe kired lõkkele. Seda asjaolu saab mõneti postituse alguslõiguga siduda, nimelt astus Tár varbale canceldamis-kultuurile. Lisaks, oo õudust, kujutab film üüberandekat, kuid oma annet võimuvankri ette rakendavat naisdirigenti. Woke-rahvas tõusis muidugi otsekohe tagajalgadele. Misasja? Filmitegijail jagus jultumust meestele omased käitumismallid naistegelase külge keevitada?? Misogüünia õpikunäide! Kõik ju teavad ometigi, et sedasorti naisi pole olemas! Eranditult kõik naised on kenad inimesed!! Lisan postituse lõppu peotäie viiteid Tári-teemalistele artiklitele, kuna mind ennast huvitavad filmitegemise telgitagused, nagu ka linale jõudmise järellainetused.

Vaatamist jagub muidugi veelgi. Kuldgloobuse võitjate ja nominentide hulgas on peotäis filme, mida kindlapeale näha tahan, kasvõi Marilyn. Olla teine tume ja pessimistlik, aga jätan esialgu üldsuse arvamuse tähelepanuta, eks oma silm ole kuningas. Vot sedasi siis selle filmivärgiga seekord. 

------------

TÁR, review: A Brilliant Cate Blanchett Tackles Cancel Culture and Powerful Women With Help From Director Todd Field. From the very first opening sequence in which the New Yorker interviews Lydia, Blanchett has created an entirely new character from scratch and fully inhabited her to the point where you may just be convinced that you’re watching a real person and not an actress. She’s that mesmerizing in the role, and director Todd Field is well aware of the talent he’s working with her, making sure that the camera stays on her as much as possible.

TÁR tells the story of a fictional composer and conductor named Lydia Tár (Cate Blanchett), who is at the top of her game when allegations about her abuse of power turn her life upside down. Echoing these themes, director Todd Field took a “last is first” approach, reversing the traditional order of names so that credits typically listed last appear first. Running these credits early in the film’s two-hour and 38-minute runtime ensures everyone who contributed will get their due, he explained. Read more:

Cate Blanchett and Todd Field Break Down How They Filmed the Incredible Oner in ‘TÁR’

How the Cinematographer Pulled Off Opening Sequence and Navigated Long Shots in TÁR

This real-life conductor is mentioned in ‘Tár.’ And she’s not a fan of the film: ... because “Tár” attributes the stereotype of an overbearing, pretentious virtuoso to a female character. Marin Alsop said that there “are so many ... actual, documented men” Lydia Tár emulates with her problematic and cruel behavior, yet the awards-season darling “instead ... puts a woman in the role but gives her all the attributes of those men.” 

------------

White Noise: Directed by acclaimed American indie filmmaker Noah Baumbach, at once hilarious and horrifying, lyrical and absurd, ordinary and apocalyptic, White Noise dramatizes a contemporary American family's attempts to deal with all the mundane conflicts of everyday life while grappling with the universal mysteries of love, death, and the possibility of happiness in an uncertain world. One of the best scenes in the film is actually at the end of the film - the credits play over a dance scene that takes place inside of a big American supermarket. It's a reference to all of the mindless consumerism commentary stuffed into the film. Here's the full Credits Dance Scene clip. 

January 24/2023                                                                         Image: Internet

“The length of a film should be directly related to the endurance of the human bladder.” ― Alfred Hitchcock

9. veebruar 1973

 

Kuulge, minge ja lugege kitty juures ta värskelt ilmunud lugemispäevikut, viite leiab siit. Kuid kandke hoolt, et teil oleks aega, sest päevik pole mingi viie minuti sutsakas, pigem vähemasti ühe suure kruusitäie kohvi (või kobeda klaasitäie veini) mõõtu kirjatükk. Oleneb muidugi sellest, kui kiired lugejad te olete. Tuleb välja, et kitty, nagu minagi, on kiirlugeja. Ehk nagu ta ise enda kohta ütleb: „lugemiskiirus annab täiesti vabalt supervõime mõõdu välja, eriti eesti keeles lugedes.“ Nii ka minul. Supervõime!

Aga las ma räägin lugemisest pisut teise nurga alt. Nimelt on mul tekkinud harjumus, või hobi, kui soovite, lugeda originaalkeeles (inglise keeles) üle teoseid, millega eestikeelsete tõlgete kaudu juba tuttav olen. Iseäranis puudutab see noid raamatuid ja autoreid, mis/kes läbi aastakümnete mu lemmikuiks saanud ning jäänud. Ja kuna lemmikute emakeelne tekst on tänu korduvale kättevõtmisele enam-vähem sõna-sõnalt pähe kulunud, on tore tõlget ning originaali võrrelda. Mõnes inglisekeelses tekstis tunnen otsekohe sama rütmi ära, mis ammuloetud tõlkest mällu jäänud, ja see on nii mõnus, kuigi mõneti kummaline aisting. 

Üleeile näiteks sattusin kohaliku heategevuspoe raamaturiiuleid tuuseldades pärlile. Sinclair Lewis, "Arrowsmith", 1961.aasta trükk. Eesti keeles ilmunud Suurte Sõnameistrite sarjas, Johannes Seilenthali tõlkes. Võtsin värske ostu kohe samal õhtul õhinal ette, ja ennäe, lehtede vahelt pudenes põrandale vanaldase väljanägemisega paberilipik. Virginia osariigis, Tappahannocki linnakes, U.S. Highway 360 ja U.S. Highway 17 ristumiskohas asunud motelli maksekviitung kinnitab, et 9. veebruaril 1973 võtsid kaks inimest seal toa, makstes selle eest 14 dollarit ja 56 senti. Kes nad olid? Kust nad tulid? Kuhu teel? Nii kummaline oli sedasi hilisõhtul viiekümne aasta tagant teadet saada. Unigi ei tahtnud selle peale silma tulla, mis iseenesest ju hea, sain hea hulga Arrowsmithi loetud. (Seilenthali tõlkele annan 9,8 punkti 10st.)

Juhuks, kui teid peaks fotol olev taust huvitama. Teate, sellega on täitsa omaette teema. Tegemist õmblusprojektiga. Nimelt ostsin hiljutiste allahindluste ajal lillemustrilise suletäidisega jaki (maksis kasinad 17 dollarit, suurus S, sobib kui valatult). Vähe sellest. Ostsin teisegi, täpselt samasuguse (kulutades veel 17 dollarit), ainult selle vahega, et suurus on XXL. Tollele tohutusuurele kavatsen käärid sisse lüüa, et tast põlvedeni ulatuv soe seelik õmmelda. Taskutega seelik, otse loomulikult. Kujutage ette, mul saab olema suviselt kirju talvejakk + talveseelik! No mida veel elult tahta, eks.  

January 21/2023

“Never trust anyone who has not brought a book with them.” ― Lemony Snicket, Horseradish

Koerakarvadest ja kommentaariumitest

 

Oh, mul on täna nii palju öelda ja nii vabalt arvutiaega käes (ilm vihmane, söök mitmeks päevaks valmis tehtud, ühtegi pealepressivat kohustust pole), et ei teagi kohe, kust pihta hakata... 

Hakkan siis Lillikesest. Tal nimelt kestab karvaajamise kõrgperiood. Kui Yarkojärgsel ajal uue koera võtmist plaanisime, ning Pauli ärgitusel sooblivärvi isendi kasuks otsustasime, ei osanud ma arvatagi, et kogenud koerakasvatajate ennustus „sooblid ajavad jubedalt karva“ tõeks võib osutuda. Sest noh, ma ju ennegi saksa lambakoera pidanud, ajas teine karva jah, aga ei miskit ületamatut, kui looma regulaarselt kammid ja tolmuimejat pruukida (põrandatel, mitte koera peal). Tänaseks ütlen vilunud „soobli“omanikuna, et jumala tõsi oli see hirmujutt nimetet karvkattevariandi kohta. Sest Lillikene, hoolimata kvaliteetsest toidust pluss muud sorti tipptasemel koerahooldusest ajab karva enam-vähem aastaringselt. Siiski, see pole midagi nonde perioodide kõrval, mil ta võtab ette terve talvekasukas maha ajada, nagu meil siin mõni aeg tagasi juhtus. Õudne!! Mõtsin, et teen loomale vannipäeva, pesujärgselt läheb karv ju erilise hooga lahti, ja pärast kammin korralikult läbi, saab asjaga ruttu ühele poole, aga võta näpust. Kolm pesujärgset päeva võisin aluskarva lausa kamaluga koera kere küljest kahmata, mingit kammi (tööriista nimeks single row undercoat rake) polnud mõtet kasutadagi, see läinuks sekundiga umbe. Noh, tänaseks on kõige hullem vist möödas, loom näeb enam-vähem sile välja jälle, aga kammida on seal küll ja veel. Aru ma ei saa, kuidas tal seda va aluskarva nii palju on?? Väljakistud/kammitud karvakuhilad lennutan kanjonikaldast alla, linnukesed, oravad ja muud saavad oma pojakestele kevadel pehmed pesad. (Kui keegi nüüd küsib, mis ma furminaatorit ei kasuta, siis: Lillikene on enamjaolt õuekoer, ma ei saa teda ju aluskarvast täiesti puhtaks kraapida, et seejärel vaest looma külma kätte lõdisema saata, talvisel ajal iseäranis) 

Ühesõnaga. Kuna mul Eesti koera-aegadest häid kogemusi naaritsaõliga (lööb pealiskarva läikima, hõlbustab sugemist jne), otsustasin toda kraami tellida. Valisin netist enda arvates parima, paraku ei taibanud, et ka lõhnale peaks tähelepanu pöörama - aastaid tagasi Yarko peal kasutatu oli täitsa lõhnatu. Noh, jõudis tellimus kohale, fancy spray-pudel ja puha. Mina, ullike, mingit proovipiserdamist muidugi tegema ei hakanud, läksin rabasin Lillil otsemaid kraest kinni, ja voilà! järgmisel hetkel lõhnas loom nagu kaubamaja parfüümiosakond. Jesus Christ, mis tootjatel ometigi arus on?? Lilli üllatusest ma parem siinkohal rääkima ei hakkagi (koerte lõhnataju on kümneid kordi teravam kui meil, inimestel), aga Paul, tema ähvardas kodust välja kolida, kui ma veel ühe korra toda produkti Lillikese peal pruukima peaksin. Noh, ega midagi, uuesti internetti, lõhnatut kraami otsima. Jube keeruline ettevõtmine. Enam-vähem kõik sarnased tooted on ühel või teisel moel lõhnastet, „pleasant smell“ väidetavalt. Pleasant my ass. Lõhnavaba naaritsaõli ei leidnudki, pidin kookosõliga leppima, made in USA, hüpo-see ja teine, väidetavalt igasugu pahade koostisainete vaba. Väidetavalt. No näis, kuidas töötab, kui kohale jõuab. Tolle naaritsa-parfüümi annetan kohalikule koerte varjupaigale, ehk neil on teistsugused lõhna-eelistused, lisaks saavad oma klientidele kaubanduslikku välimust anda, vast leiab mõni hüljatu seetõttu rutem uue omaniku ja hea kodu. 

Okei, koerateemaga oleme nüüd ühel pool. Võtame järgmiseks need pealkirjas mainitud kommentaariumid ette, sedakorda vägagi positiivse poole pealt. (Negatiivsemas võtmes olen muuhulgas siin arvamust avaldanud.) Ma küll eelmises kirjatükis juba viitasin Indigoaalase postitusele, aga saagu korra veel teise nurga alt viidatud, nimelt kommentaariumi-nurga. Selle konkreetse mahuka ja mõtteka postituse saba oma mahukuses ja mõttekkuses* tuletas taas meelde, kuivõrd ma kommentaariume armastan. Hoolimata faktist, et enda omas õudne nõid ja despoot olen, karmid reeglid sean, trollimist üleüldse ei talu, et neile kommijatele peale käratan, kes mind hellalt ei kohtle, kes minu arvamust maha suruvad, et nende oma peale jääks. Aga me ei räägi siin praegu 5500 kommentaariumist, eks, vaid teiste blogijate omadest. Ja mitte et ma postitusi maha teeks, jumal hoidku selle eest, aga mu meelest pole harvad juhud, kus kommentaarium postituse pisut varjugi jätab, heas mõttes varju, sest käsitletav teema nii öelda küpseb blogisabas, paisub kohevamaks, tummisemaks, teinekord pressib vormist väljagi, muutes kogu krempli sedavõrra isuäratavamaks. Muidugimõista loeb ka kommentaariumi koosseis. Mul on (teiste blogides) kindel grupp lemmik-sõnavõtjaid välja kujunenud, kuid samas juhtub ka, et üht või teist ütlemist lugedes tahaksin kõva häälega „EI OLE NII!“ karjuda. Enesekriitika korras pean märkima, et mõndapuhku karjungi, pärast on pisut piinlik. Aga jah, tunnistan, kommentaariumid on mu väike salapahe. Ma ei jäta ühegi oma lugemislaual oleva blogi postituse saba tähelepanuta, olgugi, et iga kord ise sõna sekka ei ütle. Ja aru ma ei saa tänaseks, miks ise tervelt üheksa aastat kommentaariumita blogisin - asised sellised annavad postitustele ometi nii palju juurde, kommentaariumist saadavaid meeldivaid aistinguid tekib võrratult enam kui ebameeldivaid. Lisaks, viimaseid on võimalik välistada blogi kodukorra meeldetuletamise näol, või siis nõmedusi suisa kustutades. Delete comment, põmm, läinud, plats kenasti puhas. Oh, ja seda pean kah üles tunnistama, et teinekord olen lausa õnnetu, kui ei kommenteerita. No näiteks Amargosa Opera House postitus, millega jupp vaeva nägin, mis mu enda meelest nii äge sai. Arvasin, et inimesed tulevad ohhetama ja ahhetama, et WOW! milline unikaalne paik! – ja kujutage ette, mitte keegi ei võtnud sõna! Null kommentaari! Mitu päeva mossitasin solvunult. (Nali!)  

Aa, ja lõpetuseks tahtsin öelda, et olete ikka märganud, et mu blogi parempoolses servas on sihuke ühtepuhku uuenev rubriik nagu „vana hea lugu“? Tõstan sinna postitusi, mis mulle teinekord 5500 vanu lehekülgi lapates silma jäävad, et näe, nii vahva, ma ei mäletanudki, et kunagi sellest sedamoodi kirjutasin. 

Foto: Paul pildistas terrassilt mind ja Lillit me Newporti rendimajakese aias. Need mustad kuhilad murus on mutimullahunnikud, kui keegi peaks imestama. Appikene, ma pole sellest käigust ju põhjalikumalt rääkinudki! Kohe varsti võtan ette.

*Palun keeleabi: kas mõttek(k)us käib ühe või kahe k-ga? 

January 18/2023

“I try to make my comments like a woman's skirt: long enough to be respectable and short enough to be interesting. ” ― Adam Clayton Powell

Kaks Oregoni

 

Enam-vähem regulaarsete vaheaegade järel taban end jagamast kogemuspõhiseid selgitusi teemal "ühte ja ainumast USAd ei ole olemas". Nii juhtus paar päeva tagasi ka Indigoaalase üliägeda postituse ägedas kommentaariumis, kus tuli küll juttu konkreetselt toidust ja toitumisest, aga võtame enam-vähem mistahes eluala – Ameerika Ühendriigid on igal juhul liig suur ning mitmekesine kogum, et teda ühte pisikesse kasti suruda, kaas kinni lüüa, ja kastile USA peale kirjutada. Minu jaoks, kes ma siin 13 aastat kohapeal elanud olen, võrdub säärane üldistamine katsega Euroopa Ühenduse liikmesriike ja nende elanikke ühe ja sama lauaga lüüa. Et noh, Norra või Prantsusmaa või Eesti, vahet pole, eks, üks EU kõik. Söövad mädand kala. Või konnajalgu? Ei, oot, või hoopiski verikäkki? Jah, nii ongi, kogu EU sööb verikäkki!

 

Aga no ei ole ju nii. Nagu EU, on Ameerika Ühendriigidki piirkonniti, kildkonniti, pere- ja sõpruskonniti tohutult mitmekesine (osa)riikide liit. Mitmekesine muuhulgas ka kliima, haridustaseme, kultuuritraditsioonide poolest. Samas, tegelikult poleks mul ju eriti põhjust leili minna USA kohta kuuldud/loetud üldistuste peale. Sest ega ma ise enne siiakolimist kah muud eriti ei arvanud, kui et USA elanik lõunastab McDonaldis, on ülbe ja ülekaaluline, naised lõikavad oma nägusid nooremaks ja tupeerivad juukseid, mehed käivad solaariumis ja kannavad valget värvi spordijalatseid. Selge see, et kui kohapeal ei ela, oled eelarvamuste küüsis ning meedia poolt määratud dieedil.

Aga tegelikult tulin täna hoopis sellest kirjutama, et mis me USA osariikide vahelistest erinevustest räägime, kääre jagub osariikide siseseltki. Mu enda koduosariik Oregon näiteks koosneb kahest radikaalselt erinevast poolest, seda nii sõna otseses kui kaudses tähenduses. Vähe sellest, enam-vähem pool Oregoni, nimelt ida pool, tahab Idaho osariigiga ühineda, kohalikud omavalitsused on selleks juba ka üksjagu seaduslikke samme astunud. Kohe seletan pikemalt, aga vaadake kõigepealt kaarte. Minu ja Pauli kodukoht on valge täpiga tähistet, ja nagu esimene foto näitab, elame täpselt sellel joonel, mis The Greater Idaho Movement edu  korral muutuks uueks Oregoni-Idaho vaheliseks piiriks. Olgu öeldud, et piiri nihkumine tundub siiski vähetõenäoline, sellele on seljatäis bürokraatlikke takistusi. Ning kui see peakski millalgi kaugemas tulevikus teoks saama, oleme meie Oregonist ilmselt juba ammu mujale kolinud.

Et jah, need kaks Oregoni siis. Üks, idapoolne, Idahoga ühineda tahtev, on konservatiivne (vabariiklased); teine, läänepoolne, liberaalne (demokraadid). Kuna tean, et paljude jaoks on USA poliitiline maastik paras dzhungel, siis aja ja tähemärkide kokkuhoiu eesmärgil lihtsustan üle võlli: vabariiklased = Trump, demokraadid = Biden. Anyway. Oregoni idaosa on suhteliselt hõredalt asustatud, leiva toob lauale looma- ja teraviljakasvatus, metsandus. Lääneosa, vastupidi, on tiheasustusega - peen linn Portland, pealinn Salem, ülikoolid, rannikuvõlud, kõrgtehnoloogiafirmad, viinamarjakasvatus ja veinimõisad… Oregonis registreeritud valijaist kuulub lõviosa Demokraatliku Partei ridadesse (kaasa arvatud yours truly), kõigest 25% on vabariiklased. Ja seesinane 25% tahabki Idahoga, vabariiklaste võimu all oleva, konservatiivse üldhoiakuga naabriga ühineda. Kusjuures nende argumentidest saan ma täiesti aru – The Greater Idaho liikumise vedajad osutavad, et demokraatide poolt juhitav Oregoni valitsus on suurema osa Oregoni pindalast unarusse jätnud, keskendunud vaid linnainimeste heaolule. Et Portlandi kodutuid poputatakse, tööd rügavaist farmeritest astutakse/vaadatakse aga kõrge kaarega üle. Ja siis muidugi see hariduse asi, eks. Haridus asub meil siin Oregonis lääne pool. Hmm... nii veider kui see ka pole, kajastab minu praegune elukoht enam-vähem mu praegusi poliitilisi seisukohti. Olengi parasjagu üsna murdejoone peal, ei ühel, ei teisel pool. Või noh, siiski pisut enam demokraatide mängumaal. Mis aga ei tähenda, et ma Demokraatliku Partei registreeritud liikmena kõigile “kodupartei” ettevõtmistele kinnisilmi alla kirjutaksin.

Söögiteema juurde tagasi tulles, räigelt üldistades: näe, tõesti, kaks Oregoni. Lääne pool smuutid, molekulaargastronoomia, veinid; ida pool steak, friikartulid, õlu. Ah ei, õlu tegelikult mõlemal pool. Oregon ju teadagi suuremate ja väiksemate üleriigiliselt tunnustatud ja kõrgelt (au)hinnatud pruulikodade tõotatud maa, kuna meil siin on parima kvaliteediga vesi kogu USAs. 

Lõpetuseks veel säärane seik, et too piir kahe Oregoni vahel näib justkui emakese Maa enda poolt paika pandud olevat, Kaskaadide mäeaheliku näol. 

The Greater Idaho Movement FAQ

January 16/2022                                                                                  Images: Internet

“Some day, following the example of the United States of America, there will be a United States of Europe.” ―  George Washington

Üksteist aastat teineteist

 

See oli niimoodi. Veetsime õhtut hotellilähedastel kaljudel. Pauli Kauai-tööpäevad lõppesid teinekord alles enne päikeseloojakut, too rannaäär aga asus hotellist vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel, mistap seal sai alatihti veinikesega hängitud, teinekord ka sigariga. Sest miskit kaugemal asuvat ju ette ei võta, kui tead, et järgmisel hommikul on äratus kell 04.30. Anyway. Tolle loojangu eel ei olnud me omaette, läheduses nautis õhtut veel kaks paarikest, silma järgi nii umbes meievanused. Kuni ühel hetkel juhtus, mis Hawaii randadel alatasa juhtub – ilmus välja pruutpaar koos palgatud fotograafiga, et loojangu taustal ilupilte teha. Tegidki. Kaunid noored inimesed, pruut paljajalu, seljas imeliselt lihtne, stiilne valge kleit, peigmees kerges ülikonnas ja trendikates nahktallaga kingades, mis tegid libedatel kaljudel püstiseismise keeruliseks, kuid kingi ta jalast ei võtnud. Sessioon oli armas, osalejatele ilmselgelt lõbus, päevapiltniku poolt dikteeritud kohustuslike elementidega nagu käehoidmine ja süllevõtmine ja pilgud  ja suudlused, otse loomulikult suudlused. Südamlik episood meile kuuele, kes me pealt vaatasime, ja ilmselgelt ka inspireeriv. Sest kui pruuti-peigu + fotograaf võttepaiga vabastasid, kuulutas üks kohal olnud daamidest, et ega meiegi kehvemad ole, marss maast lahti ja pildistama. Ja nii me siis seal üksteist jäädvustasimegi, naerupahvakute ja innustuste saatel, kolm paari, kel kooselatud aastaid ilmselgelt rohkem kui noil kahel värskelt abiellunul, kuid kel mesinädalad, nagu piltideltki näha, kestavad jätkuvalt. 

Eesti keel on ikka nii tore, onju. Üksteist, teineteist… Meil Pauliga nimelt täitus eile üksteist abieluaastat. Aga armastajad oleme olnud juba tervelt kolmteist aastat, nondest kargetest, päikeselistest veebruarinädalatest alates, mil USA lõunaosariikides road-trippisime. 

January 09/2023

“It was finally becoming clear to her that love wasn't about finding someone perfect to marry. Love was about seeing through to the truth of a person, and accepting all their shades of light and dark. Love was an ability.” ― Lisa Kleypas, Tempt Me at Twilight