Tõrksa kruvi fenomen

 

Kas keegi oskaks mulle ära seletada, miks iga issanda DIY projekti puhul leidub alati ÜKS kuramuse kruvi, mis muidu nii sujuvale ja nauditavale tööprotsessile kaikaid kodaratesse loobib? Kusjuures kaheksal juhul kümnest satub see olema viimane kruvi, mis keeramist nõuab. Hingad juba kergendatult, et soooh, sama hea kui valmis, ja siis hakkab jama pihta. Mul täna järjekordselt juhtus niimoodi. Sain oma workshopi värvitud, tarvis töövahendite ladustamise riiulid seinale kinnitada. Kõik läks ladusalt, kuni järg jõudis kõige viimase riiuli kõige viimase kruvini. Kõigepealt selgus, et spetsiaalne düübel on kadunud. Pöörasin pool elamist pahupidi, no lõpuks leidsin enam-vähem sobiva. Kuna düübel sobis vaid enam-vähem, suutsin kruvil muidugi pea maha keerata, või kuidas iganes seda nimetatakse, kui akutrell tolle kena ristikesega kruviotsa ära rikub. No ja siis oli see õnnetu kruvi muidugi poolest saadik seinas, poolest saadik väljas, keerata teda enam ei õnnestunud, ei ühele ega teisele poole. Võtsin tangid appi, need libisesid kruvipea ümbert maha, tulemuseks inetud kriimud värskelt värvitud seinal… Ühesõnaga, kui ülejäänud kruvid said paika nigu niuhti, siis selle ühega pusisin mingi kolmveerand tundi. Ja nagu öeldud, nõnda juhtub pea iga projekti juures, mis ette võtan. Aru ma ei saa, ons viga minus või kruvides või on tegemist lihtsalt loodusseadusega, millest ei pääse üle ega ümber.

Ahjaa, foto ka, eilsest rohuniitmisest. Kruvi ma ei pildistanud. 

April 26/2022

“A woman should have a set of screwdrivers, a cordless drill, and a black lace bra.” ― Pamela Redmond Satran

Sekundiseier

 

Hämmastav, mida kõike kodus remonti tehes iseenda kohta teada saab. Mul, nagu selgub, on siiski tõenäoliselt probleem oma vanusega, täpsemalt probleem aja kiire kuluga. Seda hoolimata tõsiasjast, et igal pool avalikult kuulutanud olen (ja ka ise uskunud), et mind aastate möödumine ei kõiguta. Aga teate, mis ma täna tegin? Eemaldasin oma workshopi seinakellalt sekundiseieri. Kell oli nagunii juppideks tarvis võtta, tahtsin korpust spreivärviga värskendada, uuendatud interjööriga kokku sobitada. Et pikk erepunane sekundiseier mulle juba mõnda aega närvidele oli käinud, avanes nüüd soodne võimalus see lahti monteerida ja prügikasti saata. Kusjuures polnud mul esimene kord. Vannitoa kellaga tegin sama teo mõned kuud tagasi.

Jah, tunnistan, mulle käivad sekundeid lugevad ajanäitajad närvidele juba aastajagu. Umbes täpselt sellest ajast, kui kuuskümmend sain. Ma tõesti ei mõista, milles asi. Olen iseendaga täpselt sama rahul kui aasta tagasi, aga sekundiseieri-foobia tekkimine paneb küsima, mis asju alateadvus minust sõltumatult ajab. Ja noh, kui nüüd täitsa ausalt öelda, siis jube veider on mõelda, et saan kohe-kohe 61. Kuuskümmend üks. Ma ei suuda selle numbriga mitte kuidagi moodi suhestuda. Teen plaane nagu kolmekümneaastane, ja siis mõnigi kord ehmatan, et oot, nii äksi täis ei maksa ikka minna, selle plaani teostamiseks kuluks neli-viiskümmend aastat. Kärbiks ettevõtmisel pisut tiibu, et lähema kolmekümne sisse ära mahuks? Hakkan arvutama: 61 + 30 = … ee… seda, et… tuleks ehk natukene veel kärpida? Pole siis imeks panna, et tundetult tiksuv peenike punane plekiriba prügikastis lõpetas. Ega ma kella ostes neljateist dollarit selleks välja käinud, et mulle mu eksistentsi kaduvust igapäevaselt nina alla hõõrutaks. 

April 22/2022                                                                              Foto: Internet

“Time is what keeps everything from happening at once.” ― Ray Cummings, The Girl in the Golden Atom

Are you from Portland?

 

Mulle tehti täna vist kompliment. Mis mõttes “vist”, küsite. Kompliment on kompliment, seda ei peaks ju keeruline olema ära tunda. Aga vaadake, antud juhul on asi pisut komplitseeritud. Kannatust, kohe räägin pikemalt.

Lugu oli nii. Vajasin seoses remondiga paari vidinat, panin autole hääled sisse ning sõitsin me linnakese serval asuvasse poodi nimega Bi-Mart. Miks bi, ärge minult küsige, ma ei tea. Vaevalt nimi ostjate või müüjate seksuaalsetele eelistustele viitab, see oleks kuidagi väga ebamugavalt otsekohene, liiatigi väikeses maakohas nagu meie oma, eks. Bi-Mart on ääremaade elanike Walmart, enam-vähem sarnane kaubavalik, aga sada korda vähem poepinda. (Oih, oleksin peaaegu kirjutanud “vaese mehe Walmart”, aga Walmart on vaese mehe kauplus nagunii, mistap see võrdlus ei passi.) Mul ja Paulil on omavahelises suhtluses Bi-Mart'i kohta mitu hüüdnime käibel, aga ma ei hakka neid praegu loetlema, üritan siin blogis ikkagi enam-vähem viisaka inimese muljet jätta.

Anyway. Kõnnin mina ostukäruga Bi-Mart’i riiulite vahel, ja pea igas vahes on minuga ühel ajal üks ja seesama naisterahvas, silma järgi aastatelt nii umbes nelja-viiekümne vahel. Naeratab ja takseerib mind uurivalt. Meil Ühendriikides pole võhivõõra tähelepanu midagi haruldast, noogutan naeratades vastu, aga kui proua juba ei tea mitmendat korda mu lähedusse satub, loon silmside ja kergitan küsivalt kulmu, et mis värk? Proua kohmetub pisut, teatades, et ta lihtsalt tahtis mu riietust lähemalt näha, ning küsib: “Are you from Portland?” “No. Why?” küsin vastu. “You dress like a Portlander”, nendib proua, näoilme järgi otsustades tunnustavalt. Pean paremaks täpsustavaid küsimusi mitte esitada, sest Portland, me lähim suurlinn (kodunt 200 km) on üle USA ja ilmselt kaugemalgi teada-tuntud peamiselt kahe asja poolest: a) massiivne kogukond trenditeadlikke hipstereid ja b) massiivne kogukond kodutuid. Ning kui me nüüd meenutame, et olen siinsamas blogis enesekriitiliselt tunnistanud, et riietun nagu kodutu puuraidur, siis saate vast aru, miks ma senimaani kindel pole, kas mu kehakatete kohta käiv kommentaar tingimata kompliment oli. Kohapeal ütlesin küll “thank you”, sest no mis sa hing sihukesel puhul muud kosta oskad, kuid kahtluseuss närib siiani…

Aga prouaga tekkis meil muide väga tore väikevestlus, tabas mu aktsendi ära ja uuris, kust ma pärit. Ta ise olla kolmat põlve Poola immigrant, rääkisime Ukraina sõjast, tema kiitis Poolat, et aitavad hädalisi, mina kiitsin Eestit. Ja mõlemad kiitsime Ukraina presidenti, et milline liider, oleks igal riigil selline. 

Foto tegi Paul läinud Tänupühade ajal Seattle's. Olen seda siin ennegi näidanud, aga saagu veelkord, illustratsiooniks. Ligilähedaselt samasugune nägin ka täna välja. No tõesti, minu arust ei midagi tähelepanu väärivat, seelik pikkade pükste peal, ketsid, beanie  - kas selleks peab Portlandis elama, et sedasi inimeste sekka minna?

April 21/2022                                              

“I can live for two months on a good compliment.” ― Mark Twain

Life hack

Kui sa juhtud olema saksa lambakoera kaasomanik ning teine omanik juhtub kodunt ära olema, näiteks pikemas komandeeringus, siis juhtub see, mis juhtuma peabki: kõneksolev saksa lambakoer eeldab, et sa lõbustad teda kahe eest. Aga kui sa üksiti juhtud olema remondilainel, näiteks seinu värvimas, siis on raske, et mitte öelda võimatu looma ootusi sajaprotsendiliselt täita. Minul ongi parasjagu säärane keeruline olukord käsil. Mistap ei jää muud üle, kui panna pea tööle, läheneda asjale loominguliselt, pakkuda koerale ebatraditsioonilisi ajaveetmisvõimalusi, muuhulgas iseteenindusega õhtusöögid. Asi käib nii: võtan Lillikese õuekennelist välja, käsutan majaesisele muruplatsile istuma ja paigal püsima. Seejärel külvan õhtuse normi koerakrõbinaid laiali, kogu rohuala ulatuses. Loomal muidugi sülg juba jookseb, Pavlov ja kõik see muu, aga ma piinan teda veel natuke, lasen pisut oodata, enne kui nö. laua taha luban. Lilli paneb seepeale nina maha ning enne koonu ei tõsta, kui viimnegi krõbin muru seest kõhtu toimetatud. Ja minul on umbes tunnike hooleta, saan toas toimetada, läbi elutoa akende püsib koer nägemisulatuses kah. Ega tal tegelikult peagi silma peal hoidma. Nagu piltidelt näete, on Lilli pika lõa otsas, kuna kohe sealtsamast muruplatsi äärest algab ju kanjon. Seal liigub teadagi igasugu põnevaid elukaid, väiksemaid ja suuremaid, kes Lillis huvi võivad tekitada, isegi kui püha tegevus, söömine, käsil. Kolmandal fotol on proual kõht täis, kenitleb teine niisama, naudib pealelõunat. 

Et jah, kui ma söögi traditsioonilisel moel, kausiga ette annaks, siis manustataks roog paari minutiga, misjärel vaadataks mulle nõudlikult otsa, et kas täna midagi huvitavat kah tehakse, kuigi hommikul on pikalt kanjonis jalutatud ja keskpäeva paiku perenaisele aiatöödel abiks oldud. Ja üleüldse, koerapsühholoogia alased allikad väidavad samuti, et looma ajule ja tujule mõjub hästi, kui ta ise toitu "jahtima" peab. Fast food versus slow cooking, või midagi sinnakanti. 

April 19/2022

“Food is not simply organic fuel to keep body and soul together, it is a perishable art that must be savoured at the peak of perfection.” ― E.A. Bucchianeri, Brushstrokes of a Gadfly 

Öökullid

Need kakupildid ootasid valguse kätte pääsemist kümme aastat. Autoriks Idaho osariigi ornitoloog, aednik ja kunstnik Michael DeLate. Ega meil elutoa seinad ennegi tühjad olnud, seal rippus lihtsalt teisi asju. Aga kui seinavärvi muudad, nagu ma siin just tegin, eks, siis otse loomulikult tahavad ka mõningad sisustuselemendid värskendamist või väljavahetamist. Sestap ilmusidki sahtlipõhjast need öökullid. Kaks täiskasvanut sain raamitud ja üles pandud, kaks udusulis kakupoega peavad oma järge ootama, ma pole veel otsustanud, kus neid eksponeerida. Kuid ma tahan teile rääkida loo, mismoodi nood kolm graafilist lehte (pildiraamide mõõdud 50 x 60 cm) minu ja Pauli valdusesse sattusid. 

Aasta oli 2012, ja meie kahekesi järjekordsel road-tripil. Idahos põikasime Pauli venna ja vennanaise koju, nende pool on alati väga äge, olen sest paigast ennegi pikemalt kirjutanud, muuhulgas siin. Venna sõbrad Tim ja Ron, keda tolles blogipostituses mainin, olid üksiti ka DeLate’i kamraadid, ning peale viimase surma 2011. aasta lõpus jäi lahkunu tahtel ta majapidamise, aia ning ateljee eest hoolitsemine nimetet kahe mehe õlule. Ron, rohesõrm, võttis aia rõõmuga omaks, paraku ateljeega olid mõlemad mehed pisut hädas. Ei tahtnud trükipressi ja muid tööriistu niisama ilma peale laiali laotada, nägid vaeva, et häid uusi omanikke leida, ja loomingule huvilisi, kellest oleks teada, et nad kunsti külma südamega maha ei parselda. Mind ja Pauli peeti ateljees põhjalikult ringivaatamise vääriliseks ning lubati paar tööd välja valida. Paul jättis otsustamise minu hooleks. Miskipärast valisin kakud, kuigi aastal 2012, mil me kodu Las Cruceses asus, polnud mul veel õrna aimugi, et paari aasta pärast resideerume Oregoni kanjonikaldal, kus naabriteks lausa hordide viisi öökulle. (Isegi ühe kanjoniharu siin nimetasime „owl canyon“ ju.)

Kahju vaid sellest, et graafilised lehed on signeerimata. Miks Birdman seda ei teinud, ei oska ma öelda. Pidas neid pigem ornitoloogilis-tehnilisteks joonistusteks, mitte niivõrd kunstiks? Lihtsalt ei hoolinud tööde allkirjastamisest? Tegemist värskete töödega, plaanis initsiaalid lisada, aga enne tuli elust lahkumine? Ma ei tea, ja polegi oluline. Igatahes said kakud meie kodus nüüd väärilise koha, usutavasti Linnumees vaatab sealt kusagilt, noogutab heakskiitvalt. Mulle endale imponeerib iseäranis parempoolne täiskasvanud isend, kes pildi ees seisjale otse silma sisse vaatab. Nii intensiivne pilk. Selle eest juba peitu ei poe, isegi kui väga püüaks. 

Michael F. DeLate, aka Birdman - ornithologist and gardener, passed away on October 4, 2011, in Driggs, Idaho. He was born September 15, 1944. He will be missed, but as you can read in the message he sent at the beginning of his illness, he lived a full life.

April 12/2022

“Interdimensional travel is full of dangers that can be difficult to predict, but there are signs to watch out for. Owls are especially helpful for savvy explorers. In our own universe, they ask, “Who?” You can tell a parallel world is perilous when you hear an owl ask, “Why?” ― T.R. Darling

Värvin seinu

 

Meil oli siin juba mõnda aega kenasti suvesoojane, sain Lilliga lausa paaril hilisõhtul mõnusalt teise korruse terrassi nautida, aga paar päeva tagasi viskas uuesti külmaks. Nii vastik! Oregonis tuleb pea igal aastal püsivat soojust jupp aega oodata, aga selle eest on sügised hilised tulema, nii et väga nuriseda vist ei sobi.

Üks on igatahes kindel – mulle multitaskimine ei istu. Niipea kui remondi-lainele sain, jäid muud tegevused, sealhulgas blogimine, täiesti soiku. Mul ju veel lademetes matkapilte näitamata ja matkajutte rääkimata, hakkab varsti meelest äragi minema, mis ja kus ja kuidas talvise reisi ajal juhtus. Esmane emotsioon on nagunii juba maha käinud… Aga remont, jah, see edeneb küll väga kenasti, tänan küsimast. Elutuba sai värvitud, hetkel jahin mööda internetiavarusi valgusteid ja vaipu, ja see pole teps mitte kerge töö. Miks ei võiks kaubandus käia vanal heal moel, et lähed poodi ja saad asju näpuga katsuda? Praegu ei vaevu isegi suuremad sisustuskeskused mõistlikku hulka kaupa näidistesaalis välja pakkuma, enam-vähem kogu shopping on nö. sunniviisiliselt online. Nojaa, aga valik on veebis suurem, ütlete. Jah, on tõesti, aga mis mul sest laiast valikust kasu, ega ma ju jalga läbi arvutiekraani ei torka, et katsuda, kuidas üks või teine põrandakate astumise all tundub. Jah, vat kus ikka vanasti oli rohi rohelisem ja vaibad pehmemad ja….

Ahsoo, paar sõna Viirusest kah. Meil siin on nüüd üle pika aja jälle ametlik luba oma peaga mõtlema hakata. Sest Dr Anthony Fauci (Irja Lutsari kohalik ekvivalent) andis teada, et ega see koroona kusagile ei kao, et meil tuleb sellega elama õppida, et kodanikud peavad oma tervise eest isikliku vastutuse võtma ning sellest lähtuvalt personaalsed otsused tegema. No shit, Sherlock. 

Ega praegu muud pikka juttu polegi, tahtsin endast lihtsalt elumärki anda, enne kui taas pintsli haaran ja järgmise ruumi, oma workshopi seinte kallale asun. Maalritöö on teadupärast üks teraapilisemaid tegevusi üleüldse. 

 April 11/2022 

“Aprils have never meant much to me, autumns seem that season of beginning, spring.” ― Truman Capote, Breakfast at Tiffany's and Three Stories