Hämmastav, mida kõike kodus remonti tehes iseenda kohta teada saab. Mul, nagu selgub, on siiski tõenäoliselt probleem oma vanusega, täpsemalt probleem aja kiire kuluga. Seda hoolimata tõsiasjast, et igal pool avalikult kuulutanud olen (ja ka ise uskunud), et mind aastate möödumine ei kõiguta. Aga teate, mis ma täna tegin? Eemaldasin oma workshopi seinakellalt sekundiseieri. Kell oli nagunii juppideks tarvis võtta, tahtsin korpust spreivärviga värskendada, uuendatud interjööriga kokku sobitada. Et pikk erepunane sekundiseier mulle juba mõnda aega närvidele oli käinud, avanes nüüd soodne võimalus see lahti monteerida ja prügikasti saata. Kusjuures polnud mul esimene kord. Vannitoa kellaga tegin sama teo mõned kuud tagasi.
Jah, tunnistan, mulle käivad sekundeid lugevad ajanäitajad närvidele juba aastajagu. Umbes täpselt sellest ajast, kui kuuskümmend sain. Ma tõesti ei mõista, milles asi. Olen iseendaga täpselt sama rahul kui aasta tagasi, aga sekundiseieri-foobia tekkimine paneb küsima, mis asju alateadvus minust sõltumatult ajab. Ja noh, kui nüüd täitsa ausalt öelda, siis jube veider on mõelda, et saan kohe-kohe 61. Kuuskümmend üks. Ma ei suuda selle numbriga mitte kuidagi moodi suhestuda. Teen plaane nagu kolmekümneaastane, ja siis mõnigi kord ehmatan, et oot, nii äksi täis ei maksa ikka minna, selle plaani teostamiseks kuluks neli-viiskümmend aastat. Kärbiks ettevõtmisel pisut tiibu, et lähema kolmekümne sisse ära mahuks? Hakkan arvutama: 61 + 30 = … ee… seda, et… tuleks ehk natukene veel kärpida? Pole siis imeks panna, et tundetult tiksuv peenike punane plekiriba prügikastis lõpetas. Ega ma kella ostes neljateist dollarit selleks välja käinud, et mulle mu eksistentsi kaduvust igapäevaselt nina alla hõõrutaks.
April 22/2022 Foto: Internet
“Time is what keeps everything from happening at once.” ― Ray Cummings, The Girl in the Golden Atom
Eile laps avastas rakenduse Aga kuidas MINUL läheb
ReplyDeleteEhmatasin, kui statistika ütles, et elada on jäänud 32 aastat ja sellest tervena 16!!! Tegemist on üksnes statistikaga, erandeid ikka leidub.
Sekundiseier on tänasel päeval selge raiskamine, kes enam sekundeid loeb, kui tunnid mööduvad juba valgusaasta kiirusel ;)
Mind sekundiseier ülse ei häiri, see liigub nii kiirsti, et ei märkagi teist üldse. Ma pigem eemaldaks tunniseieri. Ja aega mõõdaks päevades. Sain hiljuti 63.
ReplyDeleteMul on Rootsis armas sugulane, saab sügisel 94. Nüüd pole paar aastat kohtunud, aga just kirjutas, et käib ikka kõndimas, iga päev 5 km. Aga tempo on alla võtnud, mõned aastad tagasi oli veel raske temaga sammu pidada.
ReplyDeleteNii et üks eakas sõbranna tagataskus, see tõstab elamise julgust!
Teine lähedane saab suvel 93. Käib ikka poes, aga ütles hiljuti, et kottidega kolmandale korrusele minek veidi keeruline, kahju, et lifti ei ole. Nüüd laseb lastel toidu koju tuua, ise käib ainult jalutamas ja poes kommi ostmas.
Nojaa, aga minu probleem seisneb selles, et mu 50 aasta plaan näeb ette rohkemat kui poes kommi järel käimine, 30 aasta plaanist rääkimata :)
ReplyDeleteTeisisõnu - ühest kuljest arvan, et elan igavesti, aga teisest küljest paneb number 61 mind kelladel sekundiseiereid eemaldama :)
ReplyDeleteMu ema tegutses üksvahe kiriku juures mingis vanainimeste abistamise grupis - noh, et toovad poest asju koju ja teevad muud sellist, mida inimene ise ei jaksa. Ja üks selle abistajagrupi aktiivne liige oli olnud ise tublisti üle 70 (kui see nüüd üle 80 ei olnud), aga käis ikka "vanainimesi abistamas". Mõni abistatav oli vist noorem kui ta ise.
ReplyDeleteTeise kandi pealt võib ka noorel inimesel tervis ja jõud alt vedada. Nii et vabalt võib juhtuda, et 80-aastane jaksab rohkem kui 30-aastane.
Aeg on vaid illusioon ;) Aga mida vanemaks saad seda kuradi reaalsem tundub :D
ReplyDeletehttps://www.nature.com/articles/d41586-018-04558-7#:~:text=According%20to%20theoretical%20physicist%20Carlo,of%20a%20universally%20ticking%20clock.