Life hack & Park City
Üllatus
Peldikujuttu, täiendatud
Lk. 224
O
Või noh, tegelikult aklimatiseerumine teatud määral isegi toimus, kuid mitte piisav. Harmonitel oli nimelt pealt kahekümnese kamba peale kolmeks päevaks megasuur, võikalt rustikaalse, kuid antud geograafilisse asukohta sobituva interjööridisainiga mägionn üüritud. Ehitis kõõlus järsul mäenõlval, kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast. Mistap võtsime arvata, et peale edukat kahe kilomeetri kõrgusel viibimist on kolm kilomeetrit kökimöki. Aga näe, ei olnud. Mine võta kinni, oli siis viga treenimatuses või selles, et kolm eelnevat päeva sai suhteliselt pidevas peomeeleolus veedetud, kuid altitude sickness on meil Pauliga nüüd igatahes kogetud. Valgel ajal polnud veel väga vigagi, kuid kaks esimest ööd kilomeeter kõrgemal olid kurnavad. Magamisest ei tulnud suurt miskit välja, süda peksis isegi liikumatult paigal lamades, õhku jäi kogu aeg väheks. Hiljem läks olemine juba kergemaks, unigi sai parem.
Ega me polnud ainukesed, kes pilvepiiril aega veetsid. Esimesel fotol, sellel, kus ma kaljuäärel seisan, võib tähelepanelik vaataja allpool puude vahel märgata heledaid täpikesi. Need on matkasõidukid/camperid. Miljonilinna Salt Lake City rahvas võtab nädalavahetusest viimast.
Family Reunionist ka paari sõnaga. Kui näpp kaardile panna, näeme, et Harmonite mägionnile lähim linn on (tali)spordi-Meka Park City, 2002. aasta taliolümpiamängude toimumiskoht. Teravate elamuste altim osa perekonnast võttis olümpiakeskusest, mis võtta andis, muuhulgas bobikelgusõit, kihutamine rennis kiirusega ca 100 km tunnis. Hullud, ma ütlen. Mina piirdusin rahulikumate lõbustustega: linnakese ägeda peatänava kunstigaleriide, restoranide ja poekestega, mägimaja võrratu vaatega väli-jacuzziga. Pluss arvestatava hulga valge veiniga.
Paulil on väga tore perekond. Easy-going people, nagu siinmail öeldakse. Mind võeti juba mu pruudi-aegadel omaks, oluliseks jäämurdjaks ilmselt sarnane huumorimeel. Seltskond on kirju. Ei saa öelda, et pereliikmete maailmavaated igas punktis kattuksid, aga noh, tegemist ju perekonnaga, mitte sõpruskonnaga, ja perekonnas mängivad teised jõujooned. Ning kuna tegu intelligentsete, heatahtlike inimestega, ei ürita keegi oma tõde teistele peale suruda. Osalejate vanus kõikus seinast seina, ka üks roomav sugulane oli kohal. Minuga sai see kümnekuune noohärra väga hästi läbi, kuna suhtlesin temaga põhiliselt eesti keeles - see tundus väikesele inimesele huvitavam kui ülejäänud seltskonna inglisekeelne kommunikatsioon. Süüa sai kuninglikult, kokkasid põhiliselt mehed. Ahjuvormid, taimetoidud, puuviljasalatid… ma ausalt ei tea, miks siiani püsib müüt ameeriklastest kui friikartuli- ja burgeri-rahvast. Minu Ameerikas toitutakse vaat et tervislikumalt, loovamalt kui Eestis.
Numbritest veel. Et minu ja Pauli organismid ikka korralikult läbi raputatud saaks, justkui kõrguse-shokist veel vähe olnuks, üllatas kodune Kesk-Oregon üle saja Farenheiti pügala küündivate temperatuuridega. See on enam-vähem 40 Celsiuse soojakraadi. Kui ei usu, vaadake siinset paari järgneva päeva ilmateadet. Homme läheme Lillit koerahoiust ära tooma - ma ei kujuta ette, kas ta üldse meiega tulla tahabki, Pet Lodges on kliimaseadmed, meil kodus mitte…
------------
"Symptoms of altitude sickness usually develop between 6 and 24 hours after reaching altitudes more than 2500 metres above sea level, but altitude sickness can first occur at 1500 metres. Symptoms are similar to those of a bad hangover and include headache, feeling and being sick, dizziness, tiredness, loss of appetite, shortness of breath. The symptoms are usually worse at night. Climbing to these elevations can bring on symptoms of altitude sickness: High altitude: 2400m to 3670m above sea level --- Very high altitude: 3670m to 5490m --- Extremely high altitude: 5490+m.
For context, New York City is at an elevation of 10m above sea level. Denver sits at 1524m, and many Rocky Mountain ski slopes are at 3350m or higher. The Grand Canyon is 2000m above sea level. The summit of Mount Everest is over 8848m."
July 25/2022 Fotod: Paul
“We were like two atoms in one molecule, hydrogen and oxygen. Both explosive alone, but the source of everything when we came together.” ― Trevor D. Richardson, Dystopia Boy: The Unauthorized Files
Utah!
Nonii, mis muud, kui camper jälle trucki kukile ja teele, sedakorda Utah osariigi suunas. Võtame Harmonite suguvõsa kolmepäevase kokkutuleku toimumiskohta jõudmiseks ning sealt koju tagasi tulekuks aega, ühendame perekonnapeo road tripiga. Lilli jätame sedakorda maha, ikka ta tried and trusted koertehotelli. Saab mu esimene koerata camperi-reis olema. Ma kohe ei teagi, mida kõige selle koeratalitamisest vabaneva ajaga teha, mis sülle kukub. Pidutseda? Lõõgastuda? Mõlemat? Ühesõnaga, paari nädala pärast olen tagasi. Nautige juulikuud!
July 8/2022 Foto: Paul
"Remember, as far as anyone knows, we're a nice, normal family." ― Unknown
Vesi on kõrbes püha
Truck Camper Rally 2022, osa 3: Mis toimus?
Truck Camper Rally 2022, osa 2: Naabrid
Truck Camper Rally 2022, osa 1: Quartzsite
Truck Camper Rally 2022, osa 3: Mis toimus?
Meil Pauliga oli juba ette ära otsustatud, et ületame iseennast, pargime oma camperi kesk kõige tihedamat melu, võtame noist kokkutuleku päevadest ja öödest kõik, mis kaasinimestega suhtlemise tasandil võtta annab. Sest me muud matkamised/laagrisolemised toimuvad reeglina inimasustusest võimalikult kaugel, ja kodu ju kah üksikus kohas, kanjonikaldal. Tõsi, koeraga olnuks lihtsam ning mugavam rahvamassidest pisut eemal resideeruda, kuid mina kui koera eest vastutav isik (meil on reisitingimustes nii jagatud, et Pauli põhiamet on autojuht, minu oma loomatalitaja) nõustusin selle ebamugavuse alla neelama, ja Lilli – noh, tema käest keegi ei küsima ei hakanudki.
Truck Camper Rally toimus neljapäevast pühapäevani (10. – 13. veebruar), aga check in oli juba kolmapäeval, ning enamus rahvast lahkus alles esmaspäeval. Registreerimislauas sai iga osavõtja nimelise kaelakaardi, mida korraldajad palusid kanda 24/7. Põhjus: turvalisus. Kaks- ja poolsada ratastel kodu, kõigil enamjagu aega uksed avali, ka siis, kui pererahvast läheduses pole, lisaks enam või vähem hinnalist kraami “maja” ümber – toolid-lauad, grillid, värgid. Kaelakaardiga liikuvate kodanike puhul on selge, et tegemist nii-öelda omadega, identifitseerimatutel ringihiilijatel pole kokkutuleku-alale asja. Mõned arvud kah: 241 camperit, 411 inimest, osalejaid kolmekümne viiest USA osariigist ning neljast Canada provintsist.
Ühesõnaga, parkimiskoht. Esmakordsete osalejatena olime esialgu pisut nõutud, et mis ja kus. Tiirutasime veidi ringi, otsustades lõpuks kokkutulekupiirkonna (foto 1) keskpaiga kasuks, õpitubade toimumispaiga ning lõkkeplatsi läheduses. Parkimine oli muide korraldatud nii, et päikesepaneelide kasutajad (nagu meie) ja bensu- või diiselgeneraatorite pruukijad suunati erinevatele aladele, kuna geneka-inimesed tekitavad üsna arvestatavat müra. Ühendriikide campgroundides on generaatori-reeglid üleüldse väga täpselt paigas, iga CG ei lubagi neid käivitada, ja kui, siis vaid kindlatel kellaaegadel. Ei mingit öist müristamist.
Anyway. Paar tunnikest oli me ümber veel tühja ruumi, seejärel hakati saabuma ka lähinaabrusesse. Matkasõidukite omanike seas on teatud käitumiskoodid välja kujunenud. Kui plaanitakse juba pargitud “majapidamise” lähedusse paigale jääda, küsitakse enne viisakalt, kas see on ok. Ja reeglina küsitakse ka, kas juba koha hõivanutel on koer. Laagripaikades kehtib küll range rihmareegel, aga kui asustus tihe, on naabritel mõistlik omavahel täiendav kodukord paika panna, oma peniga teise koera rihmaulatusest mitte mööda jalutada jne. Ja et juba koerateemasse kaldusin, räägin siis enne inimnaabrite juurde asumist ka Lillist ja me koer-naabrist Mollyst, kuuekuusest miniatuursest, musta värvi krussiskarvalisest energiapallist. Lilli, kes kodus ja matkadel omaette olekuga harjunud, suhtus Mollysse üllatava, teretulnud stoilisusega, lamas rahulikult me camperi kõrval rihmas, jälgides kutsika hullumeelseid tempe. Lillikese jaoks olid need päevad muidugi suhteliselt igavad, vaid kaks jalutuskäiku päevas, üks varahommikul, teine õhtul, lühike pissituur lõuna paiku, ülejäänud aeg kas truckis oma puuris, või siis lühikese rihmaga camperi küljes. Kuid see-eest sai ta lõputuid inim- ja loomvaatlusi korraldada, kogu aeg toimus ju kusagil mingi liikumine. Meie Pauliga võtsime vastu lugematuid komplimente, et ah mis ilus ja viisakalt käituv koer. Kuna Lilli jumaldab inimesi, lasksime tal naabritega ka lähemalt tutvust teha, kallistas ja musitas nendega nii, et vähe polnud. Oportunist sihuke, ma ütlen. Meil kodus on miilustamine küll lubatud, aga näo lakkumine mitte. Mollyt ja Lillit igaks juhuks kokku ei lasknud, Lilli eriti ei hooli teiste koerte seltskonnast, mine tea, kuidas kutsikat kohtleb.
Aga läheme nüüd kahejalgsete juurde. Meil tekkis kohe algusest peale viie naabripaariga hästi tore klapp. Kõik suures plaanis meievanused, 10-15 aastat siia- või sinnapoole. Ma ei usu, et kellegi privaatsust rikun, kui nad eesnime- ja osariikepidi üles loen: David ja Lori (Louisiana), Eddie ja Jill (Mississipi), Frank ja Lois (Canada), Doug ja Andrea (North Carolina), Mark ja April (Arizona). Kaks viimasena nimetatud paari on full timers, mis tähendab, et neil, nagu sadadel tuhandetel mustlase-elu harrastavatel, ratastel kodu omavatel ameeriklastel pole kindlat elukohta, reeglina vaid mingi nö. baas kusagil sugulaste/sõprade juures, mis tagab ametliku postiaadressi. Nende koduks on matkasõiduk.
Davidi ja Lori camper, tuttuus Host Mammoth oli üks neist, mis ilmselt maksab rohkem kui mõne mehe maja. Sees, kujutage ette, isegi pesumasin/kuivati, nõudepesumasinast rääkimata. Camperis. Müstiline. Nupulevajutusega saab elutuba/kööki kolmest küljest suurendada, ja kogu see kupatus istub üüratu dually trucki seljas. Pererahvas ise, nagu öeldud, külalislahkest, laialt ja laisalt voolava inglise keelega lõunaosariigist, Louisianast. Kuna ameeriklaste iga-aastane suursündmus, Super Bowl, sattus tollele nädalavahetusele, panid David ja Lori juba hommikul võimsa poti tulele, kokkamaks seltskonnale autentset New Orleansi gumbot (foto 4). Yumm, viis keele alla! Doug ja Andrea käivitasid projektori, ning kogu me kamp pluss veel mõned pisut kaugemad naabrid kogunes sumedas veebruariöös, et camperi välisseinalt jalgpalli vaadata. Andrea, päritolult itaallanna, samuti suurepärane kokk, tassis oma köögist ühe suupistevaagna teise järel rahvale mekkimiseks. Väga stiilne naine, ma vesistasin pea iga ta outfiti peale suud - lohakas elegants nende sõnade parimas tähenduses. Ja muidugi Frank ning Lois, äge paar Canadast, kirglikud ning kogenud kalastajad, naispool vaat et kirglikum ja kogenumgi - nende poolt oli graavilõhe. Mark ja April osutusid seltskonna noorimaiks, mõlemad rabanud tasuvatel töökohtadel kuni 45 eluaastani, peale seda otsustanud, et aitab küll. Ostsid camperi, hakkasid pingutuste ja loobumiste vilju nautima. Molly oli nende koer muide, ja vähe sellest, neil on ka camperi-kass. Pole ime, sest camper jääb suuruselt vaid kröömikese Davidi ja Lori omale alla. Nagu ka Eddie ja Jilli oma. Nemad, nagu selgus, on kirglikud kristlased, lisaks kirglikud trumpistid. Ning siit jõuan ma oma camperi-kokkutuleku muljeist kõige ägedama, kõige eredamani.
Istume kaheteistkümnekesi taas ühel hilisel pealelõunal, päevastest õpitubadest väsinuna, päikesest praetuna Eddie ja Jilli camperi vilus, igaüks oma matkatooli ja joogikesega. Ja jutt hakkab taas hargnema, aga sedakorda tasapisi ka tuleohtlikematele teemadele kalduma, nagu majandus ja poliitika ja religioon ja haridus ja relvad ja kanep ja nii edasi. Teemadele, millest, nagu iga mõistlik matkaja teab, on parem eemale hoida, kui ollakse nii-öelda kirjus seltskonnas. Ja kirju ta meil oli, no ikka NII kirju, et. Igal paaril teistest vähem või rohkem erinevad vaated, vähe sellest, vaated erinesid ka perekonnasiseselt. No näiteks mina ja Paul ei mõtle ju kõigist ilmaasjust täpselt ühtmoodi. Ja kujutage ette. Me vestlesime tol õhtusse tüürival pealelõunal neli tundi, NELI tundi, ilma et keegi oleks kedagi solvanud, ilma et keegi oleks kellegi peale solvunud, ilma et kellegi seisukoht oleks kuulamata jäänud, küsimused esitamata, vastused andmata, erinevad seisukohad aktsepteerimata. Ausõna, ma eeldan, et selline on elu paradiisis. Lõvi ja talleke koos jne. See oli üks noist erinevate isiksuste ja ilmavaadete kohtumistest, kus sa iga ihurakuga tunnetad inimestevahelisi võnkeid, intellektide vägivallatut põrkumist ja põimumist - teate küll seda tunnet, kui kohati tuleb lausa kananahk ihule, et issake, see on NII vaimustav ja harukordne, mida ma praegu läbi elan... Peale toda nelja tundi olime kõik emotsionaalselt üsna tühjaks pigistatud. Enne paarikaupa camperitesse õhtusöögile suundumist kallistasime ja tänasime üksteist, küsides (retooriliselt), miks ei võiks Ühendriikide valitsus samamoodi toimetada, nagu meie tol tuuletul, kuumal pealelõunal Arizona kõrbes.
July 02/2022
“Can you believe my neighbor was knocking at my door at 2:30AM? Luckily, I was still up playing the bagpipes.” ― Unknown