Life hack & Park City

 


Tänaseks tuleb mul reisi-eelsete iluprotseduuride ajastamine juba päris kenasti välja. See tähendab, et ma ei jäta pediküüri, maniküüri, karvaeemaldust, juustevärvimist jne. viimasele päevale. Elu on näidanud, et säärasel puhul jäävad mõned eelnimetet ettevõtmistest, halvimal juhul kõik, tegemata. Sest vahetult enne minekut on alati miskit olulisemat tarvis toimetada, kas siis majas või aias või mõlemas, või toitu köögi külmikust camperi omasse tõsta, või matkavarustuse detaile täiendada, või miskit sarnast. Ühesõnaga, üldiselt olen jah juba targem, tegelen iseendaga paar päevakest enne starti, aga seekord läks kuidagi nii, et kodusoleku viimase päeva hiline õhtupoolik oli käes, mul aga pediküür tegemata. Vähe sellest, tegemata olid ka paar muud tarvilikku tegu, muuhulgas aiatiikidest vetikate väljaroobitsemine. Suveilmadega kasvavad nad kurjadvaimud kiiremini, kui koristada jõuan. Aga ülekäte ei või teda lasta, me kuldkalad vajavad ju ujumisruumi ja hapnikku. Ühesõnaga, ajaga oli kitsas käes. Mispeale tulin geniaalsele ideele ühendada meeldiv kasulikuga, elik pediküüri-eelne varvaste leotus teha tiikides, vetikaid rehitsedes. Life hack missugune! Töötas üle ootuste hästi. Ei läinud pooltteist tundigi, kui tiigid said puhtaks, jalad pediküüritud. Varbaküünelakki pruugin jätkuvalt hõbedast, juhuks kui kedagi peaks huvitama. 

Harmonite perekonna kokkutuleku pidepunktiks olnud Park City spordi-poolest kirjutasin põgusalt paar postitust tagasi, kuid olümpiamängude võõrustamine ja vinged tingimused talispordiks pole teps mitte ainus aspekt, millega too merepinnast kahe kilomeetri kõrgusel mägede vahele kiilutud, tagasihoidliku alaliste elanike arvuga asum end maailmakaardile kinnitab. Park City on nimelt USA suurima (ja üleilmselt mainekamate hulka kuuluva) indie-filmide festivali Sundance kodulinn. Alates 1978. aastast võõrustab Park City peatänaval asuv väike, kuid kuulus Egyptian Theatre igal talvel, täpsemalt jaanuarikuus, filminduse koorekihti. Sundance hõngu oli suurel suvelgi tunda, mil meie Pauliga Main Streeti kündsime, kõigepealt ühtpidi, järsust mäest alla, ja siis teistpidi jälle üles. Fassaadidelt vaatasid vastu maalitud Marilynid ja Audreyd. Ja Banksy, oo, Banksy, keda ma Park Citys esimest korda elus oma silmaga seinal nägin (foto #4). Ta ju otsapidi ka filmimaailmaga seotud

Main Streeti poed tundusid mulle paraku liialt high end. Kirvehinnaga karusnahatooteid nii- ja naasuguseid, Skandinaavia überkallist rõivadisaini, Patagonia, millele minu rahakott peale ei hakka... Või noh, tegelikult ju hakkaks, aga ma tahan muud kraami kah endale lubada, ega ma Everesti vallutama lähe, mu sulejope võib täitsa vabalt pisut rohkem kaaluda kui Patagonia omad, tõele au andes hinnasildil seisvat numbrit igati väärt olevad 0,00000001 grammised rõivatööstuse imeteod. See-eest aga olid Main Streeti ääristavad söögi- ning joogikohad enamjaolt mõistlike hindadega, neid mahtus mõlemal pool tänavat iga saja meetri peale hea mitu tükki. Kvaliteetseid kunstigaleriisid ei jõudnud kokku lugedagi. Jah, Park Citysse lähen iga kell tagasi, kui millalgi sinnakanti taas asja on.  

July 30/2022                                                      Fotod internetist, v.a. viimane. 

- “Art should comfort the disturbed and disturb the comfortable.”
- “Graffiti is one of the few tools you have if you have almost nothing. And even if you don't come up with a picture to cure world poverty you can make someone smile while they're having a piss.”
- “A wall is a very big weapon. It's one of the nastiest things you can hit someone with.” ― Banksy, Banging Your Head Against a Brick Wall

Üllatus

 

Sõidame juba mitmendat tundi mööda kaheksakümmend nelja (st. mööda Interstate 84, lühidalt I-84, aga ükski ameeriklane ei kasuta marsruudist kõneldes sõnu ega tähti, kui võimalik vaid numbritega läbi ajada. Eighty four, ja kogu moos), kui Paulile meenub, et kusagil siinkandis, Idahos, poolel teel Utah osariigist kodusesse Oregoni, peaks asuma mingi... kuru? Pragu maa sees? Või midagi sellesarnast.  Kiirteed ääristava maastiku põhjal on seda küll pisut raske uskuda, tuim teine ja tasane, kaetud kesksuve põrgukuumuses küpsevate viljaväljadega.

 

Otsustame siiski suunava sildi „Malade Gorge“ juhatusel teelt kõrvale pöörata, lõuna-aeg nagunii käes kah. Kui muud peale kuiva rohu ja mingi väiksemat mõõtu maapinnaprao ei näegi, siis jalgu saab ikka sirutada, camperis kerge eine võtta. Meil Pauliga on muide komme sõidupäevad suhteliselt lühikestena hoida, lisaks peatustega hakkida, kui just pole karjuvat vajadust jõuda kiirelt punktist A punti B. Seesama vana hea „teekond on sama oluline kui kohalejõudmine“. Nii palju vaatamisväärset oleme avastanud tänu säärasele mõttemallile. Muidu kihutad mööda highwayd, silmaklapid peas nagu võidusõiduhobusel, põnevaim vaatepilt omaenda sõiduki veidralt väljaveninud peegeldus kõrvalreas paarutava õlitankeri tsisternil.

 

Hmmm... midagi rohuväljadest erinevat sealt kaugelt siiski paistab. Võtan end kokku, lähen ja uurin asja lähemalt, kuigi õhutemperatuur on tummised +38°C ja päike puurib pealage. Ei, ei maksa muretseda, pikemal käigule ma katmata ihu ja palja peaga säärases kuumuses otse loomulikult ei suunduks. Paigast, kus parkisime, oli mu sihtkohta vaid paarkümmend sammu.

 

Ja armas aeg, milline vaatepilt mulle avanes! Väike pragu maa sees?! Oo, ei. Hoopiski 40 kilomeetri pikkune, pea 80 meetri sügavune haav laavakivises maapinnas, mille ühes otsas sülgab Malad'i jõgi oma veed hiiglaslikku kivikaussi nimega Devils Washbowl, et seejäral taltununa edasi voolata, sihtkohaks Idaho pikim jõgi, majesteetlik Snake River. Ning ei, ei maksa taas muretseda, mulle ei ole sarved kasvanud, juuksed pole püsti ka kõrgusehirmust. Soengus saab süüdistada kanjoniäärel puhuvat tuult.

 
 
Alumise foto ülemises servas on rekkad näha, annab aimu, kui lähedal kanjon maanteele asub,  möödakihutajale sellegipoolest märkamatuks jäädes.  

Minult kui immigrandilt küsitakse tihtipeale, et mis uustulnukale Ühendriikides meeldib. Esimesena pähe tulevaks vastuseks on alati "loodus". (Teiseks: "inimesed".) Loodus, mis nii vaimustavalt, ahhetamapanevalt mitmekesine. Osariikidevahelistest erinevustest ärme üldse rääkima hakkamegi, sest näiteks meie koduses Oregonis paiknevad ookean, jõed, järved, kõrgmäed, kanjonid, jääliustikud, kõrb, vihmametsad, liivadüünid üksteisest vaid paari autosõidutunni kaugusel. Hoolimata Oregoni poolitava Kaskaadide mäeaheliku korduvast ületamisest üht- ja teistpidi hämmastab mind jätkuvalt asjaolu, et ida pool mägesid ääristavad teed kidurad kadakad kesk lõputuid, krõbedaks kuivanud rohumaid, lääne pool aga vohab lihav, miljoni rohelise varjundiga Pacific temperate rainforest. Oregon väidetakse üleüldse olevat kõige mitmekesisema loodusega osariik, kuid ega paljud teisedki alla jää, kasvõi needsamad Utah ja Idaho, kust me seekordne reisiteekond läbi viis.  

------------

Malad Gorge State Park: "People driving on Interstate 84 pass the park in an eye blink, never suspecting the spectacular canyon views that await them just a mile off the highway. The Malad River crashes down stairstep falls and into the Devils Washbowl, then cuts through a beautiful close to 80m gorge on its way to the Snake River, 40km downstream."

July 29/2022              Pauli fotod, peale ühe, millel me sõiduki peegeldus.                         
“The whole point of life was you couldn't ever be sure what would happen next. Sometimes what happened was good, sometimes not, but there were always surprises.” ― Veronica Henry, How to Find Love in a Bookshop

Peldikujuttu, täiendatud

 


Tunnistan, et üks neist paljudest asjadest, mis mulle USAs meeldib, on… wait for it… WCd. Tõsi, esimestel aastatel tundus harjumatu, et tualettruumi nimetatakse restroom. No mis pagana puhkeruum, ega seal ju aega veeda, ajad asja ära ja kiirelt välja. Aga see selleks. Siinsetest vetsudest võiks mu meelest lausa raamatu välja anda. Neist pole puudust, nad on reeglina väga puhtad, ning tihtipeale mingi ägeda kiiksuga. No näiteks see fotodel olev unisex WC, mida külastasin tagasiteel Utah'st. Asub teine suvalise, mõnekümne majapidamisega väikelinna tagasihoidlikus pubis. Toidukoht ise alla Harju Ühendriikide keskmise, nii interjööri kui ninaesise poolest, aga vetsu minnes ootab külastajat üllatus, justkui oleks söögikoha omanik selle ruumi jaoks ekstra sisekujundaja palganud. Mine tea, äkki palkaski?

UPDATE: Oi, mul tuli meelde, et olen korra varemgi ühe peldikupostituse kirjutanud. Siin:
  
------------

Why is it called restroom, anyway? – “Originally meaning a public toilet, this seems to be of American origin, with the earliest usages found around 1900. It’s an extremely common usage, and also one of the vaguest. Rest of course has a number of meanings, but this is probably in the sense of “repose” or “refreshing oneself.” A slight variation is retiring room, a lovely upper-class Briticism from the 1930s.”

July 27/2022

“bathroom: (n.) where Americans go to argue about gender while the country goes down the toilet.” ― Sol Luckman, The Angel's Dictionary

Lk. 224

 


Imeline, mismoodi erinevad keeled töötavad. Oh, vabandust, sissejuhatus jäi tegemata… ma nimelt soetan enne iga pikemat (camperi)reisi sekkarist mõned raamatud, juhuks, kui muu melu kõrvalt lugemispausid peaksid tekkima. Alati tekivad, muide. Seekordsete leidude hulka kuulus Diane Keatoni “Then again”. Üllataval kombel on see palju enamat kui autobiograafia. Keaton kirjutab peamiselt oma emast, olles ise rohkem või vähem kõrvaltegelase rollis. Suurepärane lugemine mu meelest, kuigi Goodreadsist leiab pettunuidki, et “not enough Woody Allen, not enough Warren Beatty.” Mina neilt lehekülgedelt Keatoni kuulsaid kallimaid ei otsinud ega oodanud, mulle piisas Keatoni isast. Woodyt ja Warrenit (ja Al Pacinot) leiab soovija mujaltki. See selleks. Keaton näitlejana tekitab mus segaseid tundeid. Ühest küljest olen vaimustuses, teisalt ta ärritab mind. Õigemini mitte tema ise, vaid seesamune woodyallenlik näitlemisstiil, mis tundub hirmutavalt, võikalt elutruu. Sidebar: keegi filmi “The Humans” on vaadanud? Seal lausa vohab woodyallenlikkus. Ühtaegu nauditav ning hulluks ajav.

Ühesõnaga, sissejuhatus tehtud, asja juurde. Keeltest. Või oot, pidage, teist sissejuhatust läheb veel vaja. Mulle on viimasel ajal silma jäänud mitme armsa (nais)blogija maadlused vananemisprotsessiga. Jah, ega see kerge ei ole. Mis mul viga siit omaenda mätta otsast asja vaadata, kõige hullem juba seljataga. Eluetapp, kus senini prink ja koostööaldis kere hakkab märku andma, et igavest ilu, vähe sellest, ka igavest elu pole olemas, on mul läbitud. Olen selle teadmisega juba üsnagi harjunud, nagu ka oma muutuva peegelpildiga. Ja faktiga, et mu keha minust tasapisi, kuid järjekindlalt lahti ütleb. Pean mainima, et "uue Epu" heakskiitmine tuleb mul iga aastaga üha paremini välja. Ei hakka siin õpetlikult heietama, kuid olgu märgitud, et eelnimetet oskus on õnnelikuks kesk- ja vanemaealiseks naiseks olemise alustala, kolm vaala, neli elevanti, või mis iganes nois vanades müütides maad ja ilma üleval hoidsid. Huh, kas nüüd lõpuks saan tolle keeleteema juurde minna? 

Ühesõnaga, loen mina Keatonit, jõuan lõiguni: “I’m reminded of my own age and how awful it is to witness what the human body comes to. Growing old, and I do mean growing, requires reinvention.”, ning saan justkui puuga pähe. Kuidas ma seda varem märganud pole, et  inglise keeles öeldakse “growing old”, eesti keeles aga “vanaks jääma”? Inglise keel vaatab vananemisprotsessile optimistlikumalt kui eesti keel! Kas pole hämmastav? 

Fotod: Paul. Puudritups-ohakas erinevates õitsemis-staadiumites, kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast.

July 26/2022

“A sense of freedom is something that, happily, comes with age and life experience.” ― Diane Keaton

O

 


Ilmselgelt ei jagunud mul ega Paulil piisavalt selget mõtlemist hetkel, mil panime paika plaani perekonna kokkutuleku järgse nädala kahekesi veelgi kõrgemal mägedes veeta. Idee iseenesest tundus ilus – Uinta mäeahelik, imeline campground kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast, müstilised metsad, mägijärved, õitsvad aasad. Noh, see kõik oli seal ka olemas, nagu fotodelt näha võib. Ja fotosid mul jagub, see postitus siin alles esimene pääsuke. Mis meil aga plaani pidades kahe silma vahele jäi, oli seesamune altituudi märkiv number. Kolm kilomeetrit. Kolm tuhat meetrit. (Siinpool käibel olevas mõõdustikus kõlab asi veelgi võimsamalt: 10.000 feet.) Paraku, sellises kõrguses ei tööta inimkeha enam nii, nagu peaks, vaid nii, nagu hõre õhk sel töötada võimaldab. Tulime peale paari suht piinarikast päeva-ööd asjast küll auga välja, lausa matkasime ja puha, ümber järvede ja puha, seljakottidega ja puha, aga järgmisel korral enne nii kõrgelennulist puhkust kirjutame plaanidesse kindlapeale sisse ka aklimatiseerumis-perioodi. (FYI: me Oregoni kodu asub 670 meetrit merepinnast ülalpool.)

Või noh, tegelikult aklimatiseerumine teatud määral isegi toimus, kuid mitte piisav. Harmonitel oli nimelt pealt kahekümnese kamba peale kolmeks päevaks megasuur, võikalt rustikaalse, kuid antud geograafilisse asukohta sobituva interjööridisainiga mägionn üüritud. Ehitis kõõlus järsul mäenõlval, kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast. Mistap võtsime arvata, et peale edukat kahe kilomeetri kõrgusel viibimist on kolm kilomeetrit kökimöki. Aga näe, ei olnud. Mine võta kinni, oli siis viga treenimatuses või selles, et kolm eelnevat päeva sai suhteliselt pidevas peomeeleolus veedetud, kuid altitude sickness on meil Pauliga nüüd igatahes kogetud. Valgel ajal polnud veel väga vigagi, kuid kaks esimest ööd kilomeeter kõrgemal olid kurnavad. Magamisest ei tulnud suurt miskit välja, süda peksis isegi liikumatult paigal lamades, õhku jäi kogu aeg väheks. Hiljem läks olemine juba kergemaks, unigi sai parem. 

Ega me polnud ainukesed, kes pilvepiiril aega veetsid. Esimesel fotol, sellel, kus ma kaljuäärel seisan, võib tähelepanelik vaataja allpool puude vahel märgata heledaid täpikesi. Need on matkasõidukid/camperid. Miljonilinna Salt Lake City rahvas võtab nädalavahetusest viimast. 

Family Reunionist ka paari sõnaga. Kui näpp kaardile panna, näeme, et Harmonite mägionnile lähim linn on (tali)spordi-Meka Park City, 2002. aasta taliolümpiamängude toimumiskoht. Teravate elamuste altim osa perekonnast võttis olümpiakeskusest, mis võtta andis, muuhulgas bobikelgusõit, kihutamine rennis kiirusega ca 100 km tunnis. Hullud, ma ütlen. Mina piirdusin rahulikumate lõbustustega: linnakese ägeda peatänava kunstigaleriide, restoranide ja poekestega, mägimaja võrratu vaatega väli-jacuzziga. Pluss arvestatava hulga valge veiniga.

Paulil on väga tore perekond. Easy-going people, nagu siinmail öeldakse. Mind võeti juba mu pruudi-aegadel omaks, oluliseks jäämurdjaks ilmselt sarnane huumorimeel. Seltskond on kirju. Ei saa öelda, et pereliikmete maailmavaated igas punktis kattuksid, aga noh, tegemist ju perekonnaga, mitte sõpruskonnaga, ja perekonnas mängivad teised jõujooned. Ning kuna tegu intelligentsete, heatahtlike inimestega, ei ürita keegi oma tõde teistele peale suruda. Osalejate vanus kõikus seinast seina, ka üks roomav sugulane oli kohal. Minuga sai see kümnekuune noohärra väga hästi läbi, kuna suhtlesin temaga põhiliselt eesti keeles - see tundus väikesele inimesele huvitavam kui ülejäänud seltskonna inglisekeelne kommunikatsioon. Süüa sai kuninglikult, kokkasid põhiliselt mehed. Ahjuvormid, taimetoidud, puuviljasalatid… ma ausalt ei tea, miks siiani püsib müüt ameeriklastest kui friikartuli- ja burgeri-rahvast. Minu Ameerikas toitutakse vaat et tervislikumalt, loovamalt kui Eestis.   

Numbritest veel. Et minu ja Pauli organismid ikka korralikult läbi raputatud saaks, justkui kõrguse-shokist veel vähe olnuks, üllatas kodune Kesk-Oregon üle saja Farenheiti pügala küündivate temperatuuridega. See on enam-vähem 40 Celsiuse soojakraadi. Kui ei usu, vaadake siinset paari järgneva päeva ilmateadet. Homme läheme Lillit koerahoiust ära tooma - ma ei kujuta ette, kas ta üldse meiega tulla tahabki, Pet Lodges on kliimaseadmed, meil kodus mitte…

------------

"Symptoms of altitude sickness usually develop between 6 and 24 hours after reaching altitudes more than 2500 metres above sea level, but altitude sickness can first occur at 1500 metres. Symptoms are similar to those of a bad hangover and include headache, feeling and being sick, dizziness, tiredness, loss of appetite, shortness of breath. The symptoms are usually worse at night. Climbing to these elevations can bring on symptoms of altitude sickness: High altitude: 2400m to 3670m above sea level --- Very high altitude: 3670m to 5490m --- Extremely high altitude: 5490+m. 

For context, New York City is at an elevation of 10m above sea level. Denver sits at 1524m, and many Rocky Mountain ski slopes are at 3350m or higher. The Grand Canyon is 2000m above sea level. The summit of Mount Everest is over 8848m."

July 25/2022                                                                                               Fotod: Paul

“We were like two atoms in one molecule, hydrogen and oxygen. Both explosive alone, but the source of everything when we came together.” ― Trevor D. Richardson, Dystopia Boy: The Unauthorized Files

Utah!

 


Nonii, mis muud, kui camper jälle trucki kukile ja teele, sedakorda Utah osariigi suunas. Võtame Harmonite suguvõsa kolmepäevase kokkutuleku toimumiskohta jõudmiseks ning sealt koju tagasi tulekuks aega, ühendame perekonnapeo road tripigaLilli jätame sedakorda maha, ikka ta tried and trusted koertehotelli. Saab mu esimene koerata camperi-reis olema. Ma kohe ei teagi, mida kõige selle koeratalitamisest vabaneva ajaga teha, mis sülle kukub. Pidutseda? Lõõgastuda? Mõlemat? Ühesõnaga, paari nädala pärast olen tagasi. Nautige juulikuud!

July 8/2022                                                                                                     Foto: Paul

"Remember, as far as anyone knows, we're a nice, normal family." ― Unknown

Vesi on kõrbes püha

 


Eelmises postituses kirjutasin, kuskohast kõrbes lõkkepuid hankida. Aga tühja neist puudest, nendeta saab hakkama, kui lõke just ainumas söögikeetmise võimalus pole. Vot veeta, selleta oled hädas. Üks variant on muidugi bensukatest või poodidest pudelivett osta, kuid vilunud motokodu omanik seda ei tee. Kallivõitu ja taara jne. Vilunu läheb ja täidab oma pudelid/matkasõiduki veepaagi kõrbelinnakeste joogiveeautomaatidest. Sellistest, nagu fotodel näha. Meie camperi puhta vee paak mahutab 35 gallonit (132 liitrit). 1 gallon ehk 3,8 liitrit maksab 25 senti. 5 gallonit ehk 19 liitrit maksab dollari. Paagi saab pilgeni täis 7 dollari eest. (Hmm, loodetavasti arvutasin ja konverteerisin õigesti.)
Mõnikord võib vett saada täitsa tasuta, nagu meiega ühel kenal kuumal pealelõunal juhtus, kui Quartzsite' peatänaval jalutasime. Astuti ligi, pakuti naeratades pudel mulle, teine Paulile, sooviti ilusat päeva. Võtsime tänuga vastu, väga hea ja puhta maitsega vesi oli (foto 3).  

July 05/2022

“You can lead a horse to water, but you can't make it drink.” ― Proverb

Truck Camper Rally 2022, osa 3: Mis toimus?

 



Truck Camper Adventure Rally peakorraldajaks on mees, keda tuntakse nime all Mello Mike. Väga pädev hüüdnimi, ma ütleks, sest truckcamperadventure veebiväljaande looja ja eestvedaja Michael Smith on muhe tüüp. Koos abikaasa Kareniga teevad nad suurepärast tööd, juba kolmat aastat Arizonas toimuvat truck camperite kogunemist ette valmistades ja läbi viies. Lisaks on mõlemad mõnusad kamraadid, mul ja Karenil jätkus paaril korral juttu lausa kauemaks.  

Esimene nende korraldet kokkutulek 2019. aastal tõi Quartzsite külje alla 74 camperit, järgmine 104, ning käesolev tervelt 241. Tulevaks talveks otsustati seada arvuline piirang, 300 camperit, et üritus nö. lõhki ei läheks, hallatav oleks, ja esmakordselt küsitakse (tänavuste osalejate ettepanekul) ka sümboolset, 25 dollarilist registreerimistasu. Kogunenud summa eest renditakse õpitubade tarvis hiigeltelk, et rahvas ei peaks end kõrbepäikese käes kärsatama, ja korralik võimendusaparatuur, et lektorite häälepaelu säästa. Jutud käisid ka elava muusika tellimisest, kuigi selle pealt võiks mu meelest vabalt kokku hoida, laulmist ning pillimängu kuuldus camperite vahelt niigi, Paulilgi oli ukulele ühes võetud. 

Loengute ja õpitubadega ei tehtud kokkutulekul niisama nalja. Programm oli asine ja tihe, koolitamine toimus iga päev ca üheksast viieni, osavõtt kujunes massiliseks, nagu fotodeltki näha. (Kolmandal pildil keskel yours truly.) Teemad navigatsioonist, raadioühendusest, päikese- ja liitiumpatareidest kuni kokkamise ja kudumiseni. Jaa, kujutage ette, kudumiseni, sest just nii täidavad paljud prouad camperi-reisidel oma vaba aega. Kudumise õpituba juhendas me naaber Andrea muide, kellest ka eelmises postituses juttu. Vähe sellest, ta juhendas ka kokkamise omi! Tõeliselt äge naine, ma ütlen. 

Keda päevade kaupa välja toodud “tunniplaan” täpsemalt huvitab, klikkab siia, seejärel kerib alla, kuni näeb pealkirja TCA Rally Itinerary. Loetelu pole täielik, käigu pealt lisandus veel mitu loenguteemat ja õpituba. Meie Pauliga kõikjale ei jõudnud, no lihtsalt ei jaksanud pikki päevi päikese käes istuda. Ja me polnud kaugeltki ainsad nõrgukesed, seetõttu ka telgi-mõte tulevaks aastaks. Mis sest, et veebruar, Arizona kõrbepäike ei halasta talvelgi. Mina osalesin iga päev kahes-kolmes klassis, Paul pisut rohkemates. Ei, kudumises ja kokkamises ma ei käinud, eelistasin navigatsiooni, esmaabi, rehvivahetust jms, sest eelpoolnimetet kuumuse tõttu tuli valik teha. Mul on camperi-kokkamisega juba omad, kavalad ja praktilised nipid välja kujunenud, ning kudumisega reisidel tegeleda ei plaani, vähemasti lähemas tulevikus mitte. Pigem loen ja matkan, või vahin niisama ringi.

Minu jaoks oli kõige huvitavam ja harivam õppetund ekstra camperiomanikele orienteeritud wilderness survival, mis omajagu erines mulle teada-tuttavast seljakotimatkaja ellujäämistehnikast. Sest camperi näol on sul toiduvaru ja varjualune olemas, küsimus seisab selles, kuidas seda eelist kriisiolukorras enda huvides tööle panna, kui oled teelt eksinud, või pinnasesse kinni jäänud, või kui tehnika või tervis üles ütleb. Neljas foto näitab rehvivahetuse õpituba. Olgu öeldud, et campereid kandvate sõidukite rehvid on hoopis teisest ooperist kui väiksemate autode omad, seda eelkõige konstruktsiooni ja materjali poolest, ja muidugi ka mõõtude. Mistap rehvivahetus/augulappimine keerulisem, käib teistsuguste reeglite järgi, alustades kasvõi tungraua võimsusest, eks. Sa ei tõsta ju üksnes massiivset, megarasket sõidukit, vaid koos sellega ka camperit (loe: väiksemat sorti maja). Instruktorite üks olulisematest nõudmistest oli, et kõigega peab ka naisterahvas hakkama saama, või vähemasti teadma, milline on antud olukorras parim lahendus, kui füüsiline jõud üle ei käi. Ses mõttes, et kas jääd sõiduki juurde abi ootama või hakkad arvatava asustuse poole astuma, või midagi kolmandat-neljandat. Üle mõistuse kasulikult veedetud tunnid nois loengutes ja praktikumides, ma ütlen. Sest õpetajateks olid inimesed, kellele camperiga ringiliikumine nii kodu- kui välismaal on elustiiliks, ja kes ise nii paksust kui vedelast läbi käinud. 

Õhtuti koguneti lõkete äärde. Lisaks “keskväljaku” tuledele (foto 7) süütasid naabruskonnad ka omi, väiksemaid lõkkeid, nii meiegi. Suure seltskonna hulgas käisime, mina ja Paul, kahel õhtul. Need kogunemised olid väga toredasti korraldatud, sisustatud erinevate teemadega (camperi-elu nipid, matkaseiklused, soovitused truck camperite valmistajatele). Mikrofon käis käest kätte, igaüks sai soovi korral kogemustest pajatada või arvamust avaldada. Ah et kust kõrbes lõkkepuid saab, küsite? Ostad Quartzsite puudemüüjate käest, otse loomulikult (foto 6).

Laupäeva õhtupoolikul kogunes kõik see mees/naine camperi-küla keskele, oodatud ning juba aegsasti kirgi kütnud õnneloosile. Piletid 10 dollarit tükk, max 2 tükki inimese kohta. Auhinnad, no need olid ikka väga, väga apetiitsed, mitte mingi mõttetu värvilisest plastikust sponsoriträni. Peaauhinnaks camperi liitiumpatarei, maksumusega 800 dollarit. Lisaks umbes sadakond matkatarvet või tehnikavidinat, hinnaga mitukümmend kuni paarsada dollarit. Meile Pauliga loosiõnn paraku ei naeratanud, aga teate ju küll seda ütlust, et kel ei vea õnnemängus, sel veab armastuses... 

Pühapäeval toimus avatud uste pealelõuna. Kui külalisi sooviti, tuli vaid camperiuks avali jätta, end mugavalt sisse seada ja ootama jääda, ning uudistajaile giidi mängida. Meie otsustasime, et enda kodu näitamise asemel läheme ja vaatame seekord teiste omi, me ju suht värsked camperiomanikud kah, saab ideid ja nõuandeid ja puha. Mõeldud, tehtud. Võtsime joogianumad ligi, alustasime tuuri, tagasi ei jõudnud enne, kui mitme tunni pärast, sest pea igas väisatavas majapidapidamises saime pererahvaga pikemalt jutule. Muljeid miljon, sest camperimudeleid lugematu hulk, uuemad üks tehniliselt võimekam, ökonoomsem ja ergonoomilisem kui teine, ning vanemate väljaannete puhul põnev näha, mismoodi omanikud neid tuuninud on, nii tehnilise kui kujundusliku poole pealt. 

Kuigi kokkutuleku ametlik lõpetamine oli pühapäeval, ei kiirustanud enamik osalejaid tol õhtul lahkuma. Jalutati ringi, koguneti gruppidesse, vahetati kontakte, tehti plaane tulevaks aastaks. Esmaspäeva hommik aga leidis eest muutunud meeleolu, kõigil hakkas korraga kiire. Camper teise järel veeres “külaväravast” välja, lehvitati, hõiguti hüvastijätuks. Kui meie Pauliga peale suhteliselt aeglast asjadepakkimist keskpäeva paiku oma trucki nina highway poole pöörasime, paistis tahavaatepeeglist peaaegu camperi-vaba kõrbemaastik. 
 
Eeloleval talvel toimuva Truck Camper Rally registreerimine avatakse 1. septembril. Mul siin juba 25 dollarit näppude vahel ootel.  
  
July 03/2022

“Always surround yourself with people who lift you up, rather than hold you down.” ― Donald L. Hicks, Look into the stillness

Truck Camper Rally 2022, osa 2: Naabrid

 


Truck Camper Rally 2022, osa 1: Quartzsite

Truck Camper Rally 2022, osa 3: Mis toimus?

Meil Pauliga oli juba ette ära otsustatud, et ületame iseennast, pargime oma camperi kesk kõige tihedamat melu, võtame noist kokkutuleku päevadest ja öödest kõik, mis kaasinimestega suhtlemise tasandil võtta annab. Sest me muud matkamised/laagrisolemised toimuvad reeglina inimasustusest võimalikult kaugel, ja kodu ju kah üksikus kohas, kanjonikaldal. Tõsi, koeraga olnuks lihtsam ning mugavam rahvamassidest pisut eemal resideeruda, kuid mina kui koera eest vastutav isik (meil on reisitingimustes nii jagatud, et Pauli põhiamet on autojuht, minu oma loomatalitaja) nõustusin selle ebamugavuse alla neelama, ja Lilli – noh, tema käest keegi ei küsima ei hakanudki.  

Truck Camper Rally toimus neljapäevast pühapäevani (10. – 13. veebruar), aga check in oli juba kolmapäeval, ning enamus rahvast lahkus alles esmaspäeval. Registreerimislauas sai iga osavõtja nimelise kaelakaardi, mida korraldajad palusid kanda 24/7. Põhjus: turvalisus. Kaks- ja poolsada ratastel kodu, kõigil enamjagu aega uksed avali, ka siis, kui pererahvast läheduses pole, lisaks enam või vähem hinnalist kraami “maja” ümber – toolid-lauad, grillid, värgid. Kaelakaardiga liikuvate kodanike puhul on selge, et tegemist nii-öelda omadega, identifitseerimatutel ringihiilijatel pole kokkutuleku-alale asja. Mõned arvud kah: 241 camperit, 411 inimest, osalejaid kolmekümne viiest USA osariigist ning neljast Canada provintsist. 

Ühesõnaga, parkimiskoht. Esmakordsete osalejatena olime esialgu pisut nõutud, et mis ja kus. Tiirutasime veidi ringi, otsustades lõpuks kokkutulekupiirkonna (foto 1) keskpaiga kasuks, õpitubade toimumispaiga ning lõkkeplatsi läheduses. Parkimine oli muide korraldatud nii, et päikesepaneelide kasutajad (nagu meie) ja bensu- või diiselgeneraatorite pruukijad suunati erinevatele aladele, kuna geneka-inimesed tekitavad üsna arvestatavat müra. Ühendriikide campgroundides on generaatori-reeglid üleüldse väga täpselt paigas, iga CG ei lubagi neid käivitada, ja kui, siis vaid kindlatel kellaaegadel. Ei mingit öist müristamist.

 Anyway. Paar tunnikest oli me ümber veel tühja ruumi, seejärel hakati saabuma ka lähinaabrusesse. Matkasõidukite omanike seas on teatud käitumiskoodid välja kujunenud. Kui plaanitakse juba pargitud “majapidamise” lähedusse paigale jääda, küsitakse enne viisakalt, kas see on ok. Ja reeglina küsitakse ka, kas juba koha hõivanutel on koer. Laagripaikades kehtib küll range rihmareegel, aga kui asustus tihe, on naabritel mõistlik omavahel täiendav kodukord paika panna, oma peniga teise koera rihmaulatusest mitte mööda jalutada jne. Ja et juba koerateemasse kaldusin, räägin siis enne inimnaabrite juurde asumist ka Lillist ja me koer-naabrist Mollyst, kuuekuusest miniatuursest, musta värvi krussiskarvalisest energiapallist. Lilli, kes kodus ja matkadel omaette olekuga harjunud, suhtus Mollysse üllatava, teretulnud stoilisusega, lamas rahulikult me camperi kõrval rihmas, jälgides kutsika hullumeelseid tempe. Lillikese jaoks olid need päevad muidugi suhteliselt igavad, vaid kaks jalutuskäiku päevas, üks varahommikul, teine õhtul, lühike pissituur lõuna paiku, ülejäänud aeg kas truckis oma puuris, või siis lühikese rihmaga camperi küljes. Kuid see-eest sai ta lõputuid inim- ja loomvaatlusi korraldada, kogu aeg toimus ju kusagil mingi liikumine. Meie Pauliga võtsime vastu lugematuid komplimente, et ah mis ilus ja viisakalt käituv koer. Kuna Lilli jumaldab inimesi, lasksime tal naabritega ka lähemalt tutvust teha, kallistas ja musitas nendega nii, et vähe polnud. Oportunist sihuke, ma ütlen. Meil kodus on miilustamine küll lubatud, aga näo lakkumine mitte. Mollyt ja Lillit igaks juhuks kokku ei lasknud, Lilli eriti ei hooli teiste koerte seltskonnast, mine tea, kuidas kutsikat kohtleb. 

Aga läheme nüüd kahejalgsete juurde. Meil tekkis kohe algusest peale viie naabripaariga hästi tore klapp. Kõik suures plaanis meievanused, 10-15 aastat siia- või sinnapoole. Ma ei usu, et kellegi privaatsust rikun, kui nad eesnime- ja osariikepidi üles loen: David ja Lori (Louisiana), Eddie ja Jill (Mississipi), Frank ja Lois (Canada), Doug ja Andrea (North Carolina), Mark ja April (Arizona). Kaks viimasena nimetatud paari on full timers, mis  tähendab, et neil, nagu sadadel tuhandetel mustlase-elu harrastavatel, ratastel kodu omavatel ameeriklastel pole kindlat elukohta, reeglina vaid mingi nö. baas kusagil sugulaste/sõprade juures, mis tagab ametliku postiaadressi. Nende koduks on matkasõiduk. 

Davidi ja Lori camper, tuttuus Host Mammoth oli üks neist, mis ilmselt maksab rohkem kui mõne mehe maja. Sees, kujutage ette, isegi pesumasin/kuivati, nõudepesumasinast rääkimata. Camperis. Müstiline. Nupulevajutusega saab elutuba/kööki kolmest küljest suurendada, ja kogu see kupatus istub üüratu dually trucki seljas. Pererahvas ise, nagu öeldud, külalislahkest, laialt ja laisalt voolava inglise keelega lõunaosariigist, Louisianast. Kuna ameeriklaste iga-aastane suursündmus, Super Bowl, sattus tollele nädalavahetusele, panid David ja Lori juba hommikul võimsa poti tulele, kokkamaks seltskonnale autentset New Orleansi gumbot (foto 4). Yumm, viis keele alla! Doug ja Andrea käivitasid projektori, ning kogu me kamp pluss veel mõned pisut kaugemad naabrid kogunes sumedas veebruariöös, et camperi välisseinalt jalgpalli vaadata. Andrea, päritolult itaallanna, samuti suurepärane kokk, tassis oma köögist ühe suupistevaagna teise järel rahvale mekkimiseks. Väga stiilne naine, ma vesistasin pea iga ta outfiti peale suud - lohakas elegants nende sõnade parimas tähenduses. Ja muidugi Frank ning Lois, äge paar Canadast, kirglikud ning kogenud kalastajad, naispool vaat et kirglikum ja kogenumgi - nende poolt oli graavilõhe. Mark ja April osutusid seltskonna noorimaiks, mõlemad rabanud tasuvatel töökohtadel kuni 45 eluaastani, peale seda otsustanud, et aitab küll. Ostsid camperi, hakkasid pingutuste ja loobumiste vilju nautima. Molly oli nende koer muide, ja vähe sellest, neil on ka camperi-kass. Pole ime, sest camper jääb suuruselt vaid kröömikese Davidi ja Lori omale alla. Nagu ka Eddie ja Jilli oma. Nemad, nagu selgus, on kirglikud kristlased, lisaks kirglikud trumpistid. Ning siit jõuan ma oma camperi-kokkutuleku muljeist kõige ägedama, kõige eredamani.

Istume kaheteistkümnekesi taas ühel hilisel pealelõunal, päevastest õpitubadest väsinuna, päikesest praetuna Eddie ja Jilli camperi vilus, igaüks oma matkatooli ja joogikesega. Ja jutt hakkab taas hargnema, aga sedakorda tasapisi ka tuleohtlikematele teemadele kalduma, nagu majandus ja poliitika ja religioon ja haridus ja relvad ja kanep ja nii edasi. Teemadele, millest, nagu iga mõistlik matkaja teab, on parem eemale hoida, kui ollakse nii-öelda kirjus seltskonnas. Ja kirju ta meil oli, no ikka NII kirju, et. Igal paaril teistest vähem või rohkem erinevad vaated, vähe sellest, vaated erinesid ka perekonnasiseselt. No näiteks mina ja Paul ei mõtle ju kõigist ilmaasjust täpselt ühtmoodi. Ja kujutage ette. Me vestlesime tol õhtusse tüürival pealelõunal neli tundi, NELI tundi, ilma et keegi oleks kedagi solvanud, ilma et keegi oleks kellegi peale solvunud, ilma et kellegi seisukoht oleks kuulamata jäänud, küsimused esitamata, vastused andmata, erinevad seisukohad aktsepteerimata. Ausõna, ma eeldan, et selline on elu paradiisis. Lõvi ja talleke koos jne. See oli üks noist erinevate isiksuste ja ilmavaadete kohtumistest, kus sa iga ihurakuga tunnetad inimestevahelisi võnkeid, intellektide vägivallatut põrkumist ja põimumist  - teate küll seda tunnet, kui kohati tuleb lausa kananahk ihule, et issake, see on NII vaimustav ja harukordne, mida ma praegu läbi elan... Peale toda nelja tundi olime kõik emotsionaalselt üsna tühjaks pigistatud. Enne paarikaupa camperitesse õhtusöögile suundumist kallistasime ja tänasime üksteist, küsides (retooriliselt), miks ei võiks Ühendriikide valitsus samamoodi toimetada, nagu meie tol tuuletul, kuumal pealelõunal Arizona kõrbes. 

July 02/2022

“Can you believe my neighbor was knocking at my door at 2:30AM? Luckily, I was still up playing the bagpipes.” ― Unknown