Või noh, tegelikult aklimatiseerumine teatud määral isegi toimus, kuid mitte piisav. Harmonitel oli nimelt pealt kahekümnese kamba peale kolmeks päevaks megasuur, võikalt rustikaalse, kuid antud geograafilisse asukohta sobituva interjööridisainiga mägionn üüritud. Ehitis kõõlus järsul mäenõlval, kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast. Mistap võtsime arvata, et peale edukat kahe kilomeetri kõrgusel viibimist on kolm kilomeetrit kökimöki. Aga näe, ei olnud. Mine võta kinni, oli siis viga treenimatuses või selles, et kolm eelnevat päeva sai suhteliselt pidevas peomeeleolus veedetud, kuid altitude sickness on meil Pauliga nüüd igatahes kogetud. Valgel ajal polnud veel väga vigagi, kuid kaks esimest ööd kilomeeter kõrgemal olid kurnavad. Magamisest ei tulnud suurt miskit välja, süda peksis isegi liikumatult paigal lamades, õhku jäi kogu aeg väheks. Hiljem läks olemine juba kergemaks, unigi sai parem.
Ega me polnud ainukesed, kes pilvepiiril aega veetsid. Esimesel fotol, sellel, kus ma kaljuäärel seisan, võib tähelepanelik vaataja allpool puude vahel märgata heledaid täpikesi. Need on matkasõidukid/camperid. Miljonilinna Salt Lake City rahvas võtab nädalavahetusest viimast.
Family Reunionist ka paari sõnaga. Kui näpp kaardile panna, näeme, et Harmonite mägionnile lähim linn on (tali)spordi-Meka Park City, 2002. aasta taliolümpiamängude toimumiskoht. Teravate elamuste altim osa perekonnast võttis olümpiakeskusest, mis võtta andis, muuhulgas bobikelgusõit, kihutamine rennis kiirusega ca 100 km tunnis. Hullud, ma ütlen. Mina piirdusin rahulikumate lõbustustega: linnakese ägeda peatänava kunstigaleriide, restoranide ja poekestega, mägimaja võrratu vaatega väli-jacuzziga. Pluss arvestatava hulga valge veiniga.
Paulil on väga tore perekond. Easy-going people, nagu siinmail öeldakse. Mind võeti juba mu pruudi-aegadel omaks, oluliseks jäämurdjaks ilmselt sarnane huumorimeel. Seltskond on kirju. Ei saa öelda, et pereliikmete maailmavaated igas punktis kattuksid, aga noh, tegemist ju perekonnaga, mitte sõpruskonnaga, ja perekonnas mängivad teised jõujooned. Ning kuna tegu intelligentsete, heatahtlike inimestega, ei ürita keegi oma tõde teistele peale suruda. Osalejate vanus kõikus seinast seina, ka üks roomav sugulane oli kohal. Minuga sai see kümnekuune noohärra väga hästi läbi, kuna suhtlesin temaga põhiliselt eesti keeles - see tundus väikesele inimesele huvitavam kui ülejäänud seltskonna inglisekeelne kommunikatsioon. Süüa sai kuninglikult, kokkasid põhiliselt mehed. Ahjuvormid, taimetoidud, puuviljasalatid… ma ausalt ei tea, miks siiani püsib müüt ameeriklastest kui friikartuli- ja burgeri-rahvast. Minu Ameerikas toitutakse vaat et tervislikumalt, loovamalt kui Eestis.
Numbritest veel. Et minu ja Pauli organismid ikka korralikult läbi raputatud saaks, justkui kõrguse-shokist veel vähe olnuks, üllatas kodune Kesk-Oregon üle saja Farenheiti pügala küündivate temperatuuridega. See on enam-vähem 40 Celsiuse soojakraadi. Kui ei usu, vaadake siinset paari järgneva päeva ilmateadet. Homme läheme Lillit koerahoiust ära tooma - ma ei kujuta ette, kas ta üldse meiega tulla tahabki, Pet Lodges on kliimaseadmed, meil kodus mitte…
------------
"Symptoms of altitude sickness usually develop between 6 and 24 hours after reaching altitudes more than 2500 metres above sea level, but altitude sickness can first occur at 1500 metres. Symptoms are similar to those of a bad hangover and include headache, feeling and being sick, dizziness, tiredness, loss of appetite, shortness of breath. The symptoms are usually worse at night. Climbing to these elevations can bring on symptoms of altitude sickness: High altitude: 2400m to 3670m above sea level --- Very high altitude: 3670m to 5490m --- Extremely high altitude: 5490+m.
For context, New York City is at an elevation of 10m above sea level. Denver sits at 1524m, and many Rocky Mountain ski slopes are at 3350m or higher. The Grand Canyon is 2000m above sea level. The summit of Mount Everest is over 8848m."
July 25/2022 Fotod: Paul
“We were like two atoms in one molecule, hydrogen and oxygen. Both explosive alone, but the source of everything when we came together.” ― Trevor D. Richardson, Dystopia Boy: The Unauthorized Files
Nojah, kiirusta veel postituse avaldamisega. Esimese hooga oli tekst kirjavigu täis. Nüüdseks ehk juba loetav.
ReplyDeleteAltitude sickness: Mul oli esimene kord sümptomeid kui ronisime 2000 pealt päevaga 3700 peale ja tagasi. Teine kord hommikul sõitsime mere tasapinnalt tunniga 2500 peale, ronisime 4000 peale ja tagasi ja sõitsime jälle mere äärde õhtuks - polnud muud kui väsimus. Samas muidugi pole ma pidevalt mitu päeva kõrgel viibinud.
ReplyDeleteÜhe kodaniku blogisabas kommenteerisin eaga kaasnevat juhuslikult pikaajalise kvaliteetse suhte kaaslase leidmise tõenäosuse vähenemist - sina oled reeglit kinnitav erand :D
Miks teil kliimaseadet pole???, finantsiliselt ei ole ju küsimus. Oluliselt põhjapool Canadas elades ei kujuta ilma õhujahutajata suve üleelamise võimalust ette. Mul isegi Eesti elamises kliimaseade, seegi suvi olen nädalapäevade jagu seda töös hoidnud, eelmine aasta pool suve jahutas. Eesti kuuma kannataks ehk välja aga milleks kannatada kui ilma saab ;)
Kvaliteetse suhte/kaaslase leidmisest. Tead, ma ei arva, et tõenäosus vanuse kasvades tingimata väheneb. Mul on lähikonnast üsna mitu toredat näidet võtta just vanemas eas kokku saanud ja kokku jäänud inimestest. Teine ring nii-öelda, vast isegi kolmas.
ReplyDeleteKliimaseadme küsimus on sul täppi. Paraku ei oska ma mõistlikku vastust anda. Noh, New Mexicos elasime adobe-tüüpi majas, paksud seinad, hoidis kuumuse eemal. AC oli olemas, aga kasutasime harva, sest väga kuumas kliimas elades on kunstlikul jahutusel omad miinused. Keha harjub jahedaga, ja siis piinled õues kuuma käes olles topelt. Oregoni kolides tundusid suved vägagi talutavad, NMiga võrreldes. Me siinne kodumaja on nii ehitatud, et suur osa alumisest korrusest (master bedroom koos vannitoaga, köök, minu workshop, garaazh ja majandusruumid) paikneb poolenisti kalju sees, seega ei kuumene. Elutuba on ainuke, kus õhtuks palavaks läheb, aga NM kõrbes elanuina on meil omad nipid – päeval kardinad ees ja uksed-aknad kinni, avame hilisõhtul ja varahommikul, jahutame ruumi maha. Siin Kesk-Oregoni kõrbes on suveti päevase ja öise õhutemperatuuri vahe üsna suur, see on oluline boonus. NMis säärast luksust polnud, kuum ööpäevaringselt.
Oh, pikk jutt sai. Oleme AC peale küll mitu aastat mõelnud, aga kord on mõte selle taha pidama jäänud, et läks jahedamaks, ja eelmise suve olime nagunii Kauail ja ja ja… loll, kes vabandusi ei leia, eks :)
Nojaa, Torontos ja viimasel ajal isegi Eestis ei lähe kuumalaine ajal enam öösel jahedaks. Läheb jahedamaks aga niiskus ikka mistõttu akent lahti teha ei taha mitte. Aegu tagasi Tallinnas, kui polnud kliimaseadet vedasid kaasa ja lapsed voodid keldrikorrusele, kus massiivsed betoonseinad jahedust pakkusid.
ReplyDeleteViimase paari aasta Eesti kuumalaineid on mind suureks soojustuse fänniks teinud. Ma tean põhimõtteliselt küll, et seda aega, mil teda on sooja majas sees hoidmiseks vaja, on meil pikemaltki, aga kuumal ajal on see kuidagi silmatorkavam, sest erinevalt talvest ei tee me siis toas stabiilse temperatuuri hoidmiseks midagi peale lauspäikese teele kardina panemise ja ikka on õuega mingi 10 kraadi või rohkemgi vahet.
ReplyDeleteJah, eluaseme termoisolatsioon on kuumas kliimas vaat et vajalikumgi kui külmas - alati saab ju mõne kihi rõivaid lisada, aga kui enam miskit seljast vähemaks võtta pole, ja ilm palav, kulub nn. "soojustatud" maja marjaks.
ReplyDeleteNood kardina-nipid ja ruumide jahutamine õigel ajal, varahommikul, töötavad suurepäraselt ja ei ole üldse keerulised korraldada, kui juba harjumuseks kujunenud. Kliimaseadmed on ju suht uus leiutis, aga inimesed kuumas/külmas elanud aastatuhandeid.