Truck Camper Rally 2022, osa 3: Mis toimus?

 



Truck Camper Adventure Rally peakorraldajaks on mees, keda tuntakse nime all Mello Mike. Väga pädev hüüdnimi, ma ütleks, sest truckcamperadventure veebiväljaande looja ja eestvedaja Michael Smith on muhe tüüp. Koos abikaasa Kareniga teevad nad suurepärast tööd, juba kolmat aastat Arizonas toimuvat truck camperite kogunemist ette valmistades ja läbi viies. Lisaks on mõlemad mõnusad kamraadid, mul ja Karenil jätkus paaril korral juttu lausa kauemaks.  

Esimene nende korraldet kokkutulek 2019. aastal tõi Quartzsite külje alla 74 camperit, järgmine 104, ning käesolev tervelt 241. Tulevaks talveks otsustati seada arvuline piirang, 300 camperit, et üritus nö. lõhki ei läheks, hallatav oleks, ja esmakordselt küsitakse (tänavuste osalejate ettepanekul) ka sümboolset, 25 dollarilist registreerimistasu. Kogunenud summa eest renditakse õpitubade tarvis hiigeltelk, et rahvas ei peaks end kõrbepäikese käes kärsatama, ja korralik võimendusaparatuur, et lektorite häälepaelu säästa. Jutud käisid ka elava muusika tellimisest, kuigi selle pealt võiks mu meelest vabalt kokku hoida, laulmist ning pillimängu kuuldus camperite vahelt niigi, Paulilgi oli ukulele ühes võetud. 

Loengute ja õpitubadega ei tehtud kokkutulekul niisama nalja. Programm oli asine ja tihe, koolitamine toimus iga päev ca üheksast viieni, osavõtt kujunes massiliseks, nagu fotodeltki näha. (Kolmandal pildil keskel yours truly.) Teemad navigatsioonist, raadioühendusest, päikese- ja liitiumpatareidest kuni kokkamise ja kudumiseni. Jaa, kujutage ette, kudumiseni, sest just nii täidavad paljud prouad camperi-reisidel oma vaba aega. Kudumise õpituba juhendas me naaber Andrea muide, kellest ka eelmises postituses juttu. Vähe sellest, ta juhendas ka kokkamise omi! Tõeliselt äge naine, ma ütlen. 

Keda päevade kaupa välja toodud “tunniplaan” täpsemalt huvitab, klikkab siia, seejärel kerib alla, kuni näeb pealkirja TCA Rally Itinerary. Loetelu pole täielik, käigu pealt lisandus veel mitu loenguteemat ja õpituba. Meie Pauliga kõikjale ei jõudnud, no lihtsalt ei jaksanud pikki päevi päikese käes istuda. Ja me polnud kaugeltki ainsad nõrgukesed, seetõttu ka telgi-mõte tulevaks aastaks. Mis sest, et veebruar, Arizona kõrbepäike ei halasta talvelgi. Mina osalesin iga päev kahes-kolmes klassis, Paul pisut rohkemates. Ei, kudumises ja kokkamises ma ei käinud, eelistasin navigatsiooni, esmaabi, rehvivahetust jms, sest eelpoolnimetet kuumuse tõttu tuli valik teha. Mul on camperi-kokkamisega juba omad, kavalad ja praktilised nipid välja kujunenud, ning kudumisega reisidel tegeleda ei plaani, vähemasti lähemas tulevikus mitte. Pigem loen ja matkan, või vahin niisama ringi.

Minu jaoks oli kõige huvitavam ja harivam õppetund ekstra camperiomanikele orienteeritud wilderness survival, mis omajagu erines mulle teada-tuttavast seljakotimatkaja ellujäämistehnikast. Sest camperi näol on sul toiduvaru ja varjualune olemas, küsimus seisab selles, kuidas seda eelist kriisiolukorras enda huvides tööle panna, kui oled teelt eksinud, või pinnasesse kinni jäänud, või kui tehnika või tervis üles ütleb. Neljas foto näitab rehvivahetuse õpituba. Olgu öeldud, et campereid kandvate sõidukite rehvid on hoopis teisest ooperist kui väiksemate autode omad, seda eelkõige konstruktsiooni ja materjali poolest, ja muidugi ka mõõtude. Mistap rehvivahetus/augulappimine keerulisem, käib teistsuguste reeglite järgi, alustades kasvõi tungraua võimsusest, eks. Sa ei tõsta ju üksnes massiivset, megarasket sõidukit, vaid koos sellega ka camperit (loe: väiksemat sorti maja). Instruktorite üks olulisematest nõudmistest oli, et kõigega peab ka naisterahvas hakkama saama, või vähemasti teadma, milline on antud olukorras parim lahendus, kui füüsiline jõud üle ei käi. Ses mõttes, et kas jääd sõiduki juurde abi ootama või hakkad arvatava asustuse poole astuma, või midagi kolmandat-neljandat. Üle mõistuse kasulikult veedetud tunnid nois loengutes ja praktikumides, ma ütlen. Sest õpetajateks olid inimesed, kellele camperiga ringiliikumine nii kodu- kui välismaal on elustiiliks, ja kes ise nii paksust kui vedelast läbi käinud. 

Õhtuti koguneti lõkete äärde. Lisaks “keskväljaku” tuledele (foto 7) süütasid naabruskonnad ka omi, väiksemaid lõkkeid, nii meiegi. Suure seltskonna hulgas käisime, mina ja Paul, kahel õhtul. Need kogunemised olid väga toredasti korraldatud, sisustatud erinevate teemadega (camperi-elu nipid, matkaseiklused, soovitused truck camperite valmistajatele). Mikrofon käis käest kätte, igaüks sai soovi korral kogemustest pajatada või arvamust avaldada. Ah et kust kõrbes lõkkepuid saab, küsite? Ostad Quartzsite puudemüüjate käest, otse loomulikult (foto 6).

Laupäeva õhtupoolikul kogunes kõik see mees/naine camperi-küla keskele, oodatud ning juba aegsasti kirgi kütnud õnneloosile. Piletid 10 dollarit tükk, max 2 tükki inimese kohta. Auhinnad, no need olid ikka väga, väga apetiitsed, mitte mingi mõttetu värvilisest plastikust sponsoriträni. Peaauhinnaks camperi liitiumpatarei, maksumusega 800 dollarit. Lisaks umbes sadakond matkatarvet või tehnikavidinat, hinnaga mitukümmend kuni paarsada dollarit. Meile Pauliga loosiõnn paraku ei naeratanud, aga teate ju küll seda ütlust, et kel ei vea õnnemängus, sel veab armastuses... 

Pühapäeval toimus avatud uste pealelõuna. Kui külalisi sooviti, tuli vaid camperiuks avali jätta, end mugavalt sisse seada ja ootama jääda, ning uudistajaile giidi mängida. Meie otsustasime, et enda kodu näitamise asemel läheme ja vaatame seekord teiste omi, me ju suht värsked camperiomanikud kah, saab ideid ja nõuandeid ja puha. Mõeldud, tehtud. Võtsime joogianumad ligi, alustasime tuuri, tagasi ei jõudnud enne, kui mitme tunni pärast, sest pea igas väisatavas majapidapidamises saime pererahvaga pikemalt jutule. Muljeid miljon, sest camperimudeleid lugematu hulk, uuemad üks tehniliselt võimekam, ökonoomsem ja ergonoomilisem kui teine, ning vanemate väljaannete puhul põnev näha, mismoodi omanikud neid tuuninud on, nii tehnilise kui kujundusliku poole pealt. 

Kuigi kokkutuleku ametlik lõpetamine oli pühapäeval, ei kiirustanud enamik osalejaid tol õhtul lahkuma. Jalutati ringi, koguneti gruppidesse, vahetati kontakte, tehti plaane tulevaks aastaks. Esmaspäeva hommik aga leidis eest muutunud meeleolu, kõigil hakkas korraga kiire. Camper teise järel veeres “külaväravast” välja, lehvitati, hõiguti hüvastijätuks. Kui meie Pauliga peale suhteliselt aeglast asjadepakkimist keskpäeva paiku oma trucki nina highway poole pöörasime, paistis tahavaatepeeglist peaaegu camperi-vaba kõrbemaastik. 
 
Eeloleval talvel toimuva Truck Camper Rally registreerimine avatakse 1. septembril. Mul siin juba 25 dollarit näppude vahel ootel.  
  
July 03/2022

“Always surround yourself with people who lift you up, rather than hold you down.” ― Donald L. Hicks, Look into the stillness

3 comments:

mustkaaren said...

Jälle põnev, hoopis teine maailm.

Kuukala said...

Küttepuude reklaam nagu toidukoha oma. Ma esiti nii arvasingi aga uuesti lugedes sain aru, et liig diagonaalis lasin. Aga siiski, gluteenivaba?!

Epp said...

Jaa, meilegi oli kokkutulek justkui teine maailm, nii erinev sellest, kuidas me tavaliselt ringi rändame ja laagris oleme.

Gluteenivabad lõkkepuud - nojaa, eks müüjad loetlesid kõik tänapäeval nö kohustuslikud nõuded üles :) (Mitte, et ma gluteenitalumatust kui terviseprobleemi pisendaksin.)