Truck Camper Rally 2022, osa 1: Quartzsite
Truck Camper Rally 2022, osa 3: Mis toimus?
Meil Pauliga oli juba ette ära otsustatud, et ületame iseennast, pargime oma camperi kesk kõige tihedamat melu, võtame noist kokkutuleku päevadest ja öödest kõik, mis kaasinimestega suhtlemise tasandil võtta annab. Sest me muud matkamised/laagrisolemised toimuvad reeglina inimasustusest võimalikult kaugel, ja kodu ju kah üksikus kohas, kanjonikaldal. Tõsi, koeraga olnuks lihtsam ning mugavam rahvamassidest pisut eemal resideeruda, kuid mina kui koera eest vastutav isik (meil on reisitingimustes nii jagatud, et Pauli põhiamet on autojuht, minu oma loomatalitaja) nõustusin selle ebamugavuse alla neelama, ja Lilli – noh, tema käest keegi ei küsima ei hakanudki.
Truck Camper Rally toimus neljapäevast pühapäevani (10. – 13. veebruar), aga check in oli juba kolmapäeval, ning enamus rahvast lahkus alles esmaspäeval. Registreerimislauas sai iga osavõtja nimelise kaelakaardi, mida korraldajad palusid kanda 24/7. Põhjus: turvalisus. Kaks- ja poolsada ratastel kodu, kõigil enamjagu aega uksed avali, ka siis, kui pererahvast läheduses pole, lisaks enam või vähem hinnalist kraami “maja” ümber – toolid-lauad, grillid, värgid. Kaelakaardiga liikuvate kodanike puhul on selge, et tegemist nii-öelda omadega, identifitseerimatutel ringihiilijatel pole kokkutuleku-alale asja. Mõned arvud kah: 241 camperit, 411 inimest, osalejaid kolmekümne viiest USA osariigist ning neljast Canada provintsist.
Ühesõnaga, parkimiskoht. Esmakordsete osalejatena olime esialgu pisut nõutud, et mis ja kus. Tiirutasime veidi ringi, otsustades lõpuks kokkutulekupiirkonna (foto 1) keskpaiga kasuks, õpitubade toimumispaiga ning lõkkeplatsi läheduses. Parkimine oli muide korraldatud nii, et päikesepaneelide kasutajad (nagu meie) ja bensu- või diiselgeneraatorite pruukijad suunati erinevatele aladele, kuna geneka-inimesed tekitavad üsna arvestatavat müra. Ühendriikide campgroundides on generaatori-reeglid üleüldse väga täpselt paigas, iga CG ei lubagi neid käivitada, ja kui, siis vaid kindlatel kellaaegadel. Ei mingit öist müristamist.
Anyway. Paar tunnikest oli me ümber veel tühja ruumi, seejärel hakati saabuma ka lähinaabrusesse. Matkasõidukite omanike seas on teatud käitumiskoodid välja kujunenud. Kui plaanitakse juba pargitud “majapidamise” lähedusse paigale jääda, küsitakse enne viisakalt, kas see on ok. Ja reeglina küsitakse ka, kas juba koha hõivanutel on koer. Laagripaikades kehtib küll range rihmareegel, aga kui asustus tihe, on naabritel mõistlik omavahel täiendav kodukord paika panna, oma peniga teise koera rihmaulatusest mitte mööda jalutada jne. Ja et juba koerateemasse kaldusin, räägin siis enne inimnaabrite juurde asumist ka Lillist ja me koer-naabrist Mollyst, kuuekuusest miniatuursest, musta värvi krussiskarvalisest energiapallist. Lilli, kes kodus ja matkadel omaette olekuga harjunud, suhtus Mollysse üllatava, teretulnud stoilisusega, lamas rahulikult me camperi kõrval rihmas, jälgides kutsika hullumeelseid tempe. Lillikese jaoks olid need päevad muidugi suhteliselt igavad, vaid kaks jalutuskäiku päevas, üks varahommikul, teine õhtul, lühike pissituur lõuna paiku, ülejäänud aeg kas truckis oma puuris, või siis lühikese rihmaga camperi küljes. Kuid see-eest sai ta lõputuid inim- ja loomvaatlusi korraldada, kogu aeg toimus ju kusagil mingi liikumine. Meie Pauliga võtsime vastu lugematuid komplimente, et ah mis ilus ja viisakalt käituv koer. Kuna Lilli jumaldab inimesi, lasksime tal naabritega ka lähemalt tutvust teha, kallistas ja musitas nendega nii, et vähe polnud. Oportunist sihuke, ma ütlen. Meil kodus on miilustamine küll lubatud, aga näo lakkumine mitte. Mollyt ja Lillit igaks juhuks kokku ei lasknud, Lilli eriti ei hooli teiste koerte seltskonnast, mine tea, kuidas kutsikat kohtleb.
Aga läheme nüüd kahejalgsete juurde. Meil tekkis kohe algusest peale viie naabripaariga hästi tore klapp. Kõik suures plaanis meievanused, 10-15 aastat siia- või sinnapoole. Ma ei usu, et kellegi privaatsust rikun, kui nad eesnime- ja osariikepidi üles loen: David ja Lori (Louisiana), Eddie ja Jill (Mississipi), Frank ja Lois (Canada), Doug ja Andrea (North Carolina), Mark ja April (Arizona). Kaks viimasena nimetatud paari on full timers, mis tähendab, et neil, nagu sadadel tuhandetel mustlase-elu harrastavatel, ratastel kodu omavatel ameeriklastel pole kindlat elukohta, reeglina vaid mingi nö. baas kusagil sugulaste/sõprade juures, mis tagab ametliku postiaadressi. Nende koduks on matkasõiduk.
Davidi ja Lori camper, tuttuus Host Mammoth oli üks neist, mis ilmselt maksab rohkem kui mõne mehe maja. Sees, kujutage ette, isegi pesumasin/kuivati, nõudepesumasinast rääkimata. Camperis. Müstiline. Nupulevajutusega saab elutuba/kööki kolmest küljest suurendada, ja kogu see kupatus istub üüratu dually trucki seljas. Pererahvas ise, nagu öeldud, külalislahkest, laialt ja laisalt voolava inglise keelega lõunaosariigist, Louisianast. Kuna ameeriklaste iga-aastane suursündmus, Super Bowl, sattus tollele nädalavahetusele, panid David ja Lori juba hommikul võimsa poti tulele, kokkamaks seltskonnale autentset New Orleansi gumbot (foto 4). Yumm, viis keele alla! Doug ja Andrea käivitasid projektori, ning kogu me kamp pluss veel mõned pisut kaugemad naabrid kogunes sumedas veebruariöös, et camperi välisseinalt jalgpalli vaadata. Andrea, päritolult itaallanna, samuti suurepärane kokk, tassis oma köögist ühe suupistevaagna teise järel rahvale mekkimiseks. Väga stiilne naine, ma vesistasin pea iga ta outfiti peale suud - lohakas elegants nende sõnade parimas tähenduses. Ja muidugi Frank ning Lois, äge paar Canadast, kirglikud ning kogenud kalastajad, naispool vaat et kirglikum ja kogenumgi - nende poolt oli graavilõhe. Mark ja April osutusid seltskonna noorimaiks, mõlemad rabanud tasuvatel töökohtadel kuni 45 eluaastani, peale seda otsustanud, et aitab küll. Ostsid camperi, hakkasid pingutuste ja loobumiste vilju nautima. Molly oli nende koer muide, ja vähe sellest, neil on ka camperi-kass. Pole ime, sest camper jääb suuruselt vaid kröömikese Davidi ja Lori omale alla. Nagu ka Eddie ja Jilli oma. Nemad, nagu selgus, on kirglikud kristlased, lisaks kirglikud trumpistid. Ning siit jõuan ma oma camperi-kokkutuleku muljeist kõige ägedama, kõige eredamani.
Istume kaheteistkümnekesi taas ühel hilisel pealelõunal, päevastest õpitubadest väsinuna, päikesest praetuna Eddie ja Jilli camperi vilus, igaüks oma matkatooli ja joogikesega. Ja jutt hakkab taas hargnema, aga sedakorda tasapisi ka tuleohtlikematele teemadele kalduma, nagu majandus ja poliitika ja religioon ja haridus ja relvad ja kanep ja nii edasi. Teemadele, millest, nagu iga mõistlik matkaja teab, on parem eemale hoida, kui ollakse nii-öelda kirjus seltskonnas. Ja kirju ta meil oli, no ikka NII kirju, et. Igal paaril teistest vähem või rohkem erinevad vaated, vähe sellest, vaated erinesid ka perekonnasiseselt. No näiteks mina ja Paul ei mõtle ju kõigist ilmaasjust täpselt ühtmoodi. Ja kujutage ette. Me vestlesime tol õhtusse tüürival pealelõunal neli tundi, NELI tundi, ilma et keegi oleks kedagi solvanud, ilma et keegi oleks kellegi peale solvunud, ilma et kellegi seisukoht oleks kuulamata jäänud, küsimused esitamata, vastused andmata, erinevad seisukohad aktsepteerimata. Ausõna, ma eeldan, et selline on elu paradiisis. Lõvi ja talleke koos jne. See oli üks noist erinevate isiksuste ja ilmavaadete kohtumistest, kus sa iga ihurakuga tunnetad inimestevahelisi võnkeid, intellektide vägivallatut põrkumist ja põimumist - teate küll seda tunnet, kui kohati tuleb lausa kananahk ihule, et issake, see on NII vaimustav ja harukordne, mida ma praegu läbi elan... Peale toda nelja tundi olime kõik emotsionaalselt üsna tühjaks pigistatud. Enne paarikaupa camperitesse õhtusöögile suundumist kallistasime ja tänasime üksteist, küsides (retooriliselt), miks ei võiks Ühendriikide valitsus samamoodi toimetada, nagu meie tol tuuletul, kuumal pealelõunal Arizona kõrbes.
July 02/2022
“Can you believe my neighbor was knocking at my door at 2:30AM? Luckily, I was still up playing the bagpipes.” ― Unknown
Hetk, kui tajud inimese võrratust, on imeline. Kõik ei ole ühtemoodi, kõik on ilusad ja erimoodi, nii nagu neid loodi, kuid miski neis on sinu enda moodi :)
ReplyDeleteJah, mitte ainult USA valitsus vaid ka Eesti ja üldse kogu maailm. ÜRO mõte algselt oligi ju rahumeelselt läbirääkimiste teel probleemide lahendamine, paraku näeme kõik, et kastitäie rikkumisest piisab ühest mädast õunast. Kardetavasti oleks teiegi olemise rikkumiseks piisanud ühest lollakast tropist, kes oma õiguses veendunud ning soovib kõiki samasse "usku" pöörata.
ReplyDeleteTekkis ka küsimus kui kirju camperite seltskond teil seal rassiliselt on? Canadas võis telgitamisplatsidel veel hiljuti näha vaid valgeid, viimasel ajal on ilmunud Aasia päritolu rahvast kuid musta nägemine on endiselt haruldus. Matkaradadel polegi kohanud. Finantsiline seis põhjuseks ei saa olla, sest telgitamine ja matkamine üks odavamaid meelelahutusi.
Oled kunagi käinud või mõelnud käia ameerika (canada) eestlaste üritustel nagu jaanipeod. Meil Toronto kandis on põnev ettevõtmine metsaülikool, kuhu kutsutakse inimesi ka Eestist loenguid pidama. Just sihukesed igapäevased, igaõhtused loengud, vestlusringid ja hobitoad kus rahvas intelligentselt ja vaoshoitult maailma asju arutab. Link kui huvi pakub: https://et.wikipedia.org/wiki/Metsa%C3%BClikool
Väekas eredaim elamus! Inimesed on ilusad. Sellises vestluses oleks isegi hea meelel osalenud.
ReplyDeleteJäin aga mõtlema, et mis teemal või tegevusel sealsed töötoad olid 🤔 Ei oska isegi ette kujutada.
Aga pilte vaadates tuli meelde, Sa kunagi lubasid vaipadest postituse teha.
Cranberry, Kuukala, jah, tõesti oli väekas elamus.
ReplyDeleteAga õpitubadest kirjutan Truck Camper Rally kolmandas postituses.
Vaibad, jaa, tõesti lubasin neist kirjutada… no üritan meeles pidada, tulevikus ette võtta.
TT, hästi asine kommentaar sul. Rassiküsimus on täppi – tõesti, enamus matkasõidukitega reisijaid ja campgroundidel kohatuid on heledat sorti nahavärviga. Ka hispaanlasi näiteks kohtab vähe. Ei, finantsseis pole kindlasti põhjuseks, esiteks justnimelt, et matkamine odav lõbu, ja teiseks, näiteks Quartzsite ümber koguneva rahva hulgas kohtab vägagi kehval majanduslikul järjel olijaid, võta või Nomadlandi film, eks - aga mitte-valget näeb väga harva. Jaa, huvitav küsimus, selle üle peab kohe mõtlema, natuke uurima. Ma võin millalgi täitsa me camperite kokkutuleku korraldajate käest küsida, nad on hästi vahvad ja avara mõtlemisega paar, neil on kindlapeale oma teooria.
Eestlaste üritustest. Jällegi hea küsimus. Tead, see pole küll teab mis patriootlik vastus, aga mind ei tõmba neisse kohtadesse. Sirje Kiin on mind muide ka teie Metsaülikooli kutsunud. Ei oskagi oma eemalehoidvat suhtumist asiselt seletada – ma lihtsalt ei tunne vajadust oma kaasmaalaste seltskonda otsima minna, mul on siin suur pere ja sõprus- ning tutvusringkond ja kui ma sõrgu vastu ei aja, olen niigi igasugu suhtlemise ja üritustega üle koormatud, minu mõistes siis, sest mulle meeldib omaette olla.
Mulle muide tehti läinud talvel ettepanek kandideerida USA Eesti Rahvuskomitee juhatusse. Tänasin südamest ja südamlikult, kuid ütlesin ära. Seda, tõsi küll, esiteks juba oma elustiili tõttu, positsioon nõuaks administratiivtööd, aga ma ei taha arvuti taga istuda, tahan reisida jne.
Tegelikult olen ise kah selle üle juurelnud, miks mu suhtumine väliseestlusesse nii eemalehoidev on – mitte tõrjuv, aga eemalehoidev, ükskõikne. Ma ju armastan Eestit ja eestlasi, see on kindel.
Väga võimas, et selliseid kogukondi olemas on!
ReplyDeleteMa ei salga, tehnikapool oli ka ytlemata põnev, auto on siiski minu elutähtis kehaosa.
Mootorratturite hulgas tunduvad ka heledad inimesed enamuses olema.
Spekuleerin, et Eestis annab nii isiklikes suhetes kui avalikus elus tooni väikese kogukonna häda - väiklus ja kiuslikkus, soovimatus kokkuleppeid sõlmida ja keskendumine Minu Tänastele vajadustele. Kuna ma juba aastast 2004 vaatan absoluutselt kõike kõrvalt, ei kuulu yhtegi seltskonda, bändi ega muusse gruppi peale oma pere, ja samas loen muudki peale eesti meedia, siis hakkab silma nii mõndagi, mis oleks võinud jääda 1990te algusesse (vihjan konnatiigi-syndroomile) seetõttu Su tänane postitus oli nii vaimustavalt ilus ja kuidagi ...silmapiiri laiendav.
kaaren, jaa, see camperluse (või üldse (matka)sõidukite) tehnikapool on tõepoolest põnev. Kusjuures enda kogemusest ütlen, ja ka selle põhjal, mida teiste omasuguste puhul näen – ratastel kodu omavad naisterahvad on tehnilistes oskustes meestega suht võrdsed, st. me teame, kuidas asjad töötavad, ja kuidas neid vajadusel putitada, lihtsamaid asju siis, sest peensusteni ei tunne oma sõidukeid enamus mehigi tänapäeval, elektroonika jne. Aga jah, kui sa võtad suuna wildernessi, siis tasub elementaarseid üldteadmisi omada, mis vajadusel hädast välja aitavad. Ma järgmises postituses kirjutan täpsemalt, camper rally õpitoad olid muuhulgas ka neil teemadel.
ReplyDeleteAa ja seda tahtsin veel oma eelmisele kommile lisada, et öeldes “matkamine on odav lõbu” pidasin silmas jalgsimatku, telkimist, vanemat, tagasihoidlikumat sorti matkasõidukeid, mitte neid Host Mammoth taolisi ekstravagantseid kütuseõgijaid, eks. Meie Pauliga oleme truck camperite skaalal rahalistelt võimalustelt kusagil keskel, või pisut allpool keskmist.
Ma olen netis ja kunagi puukujude meisterdajate kokkutulekul näinud mitmeid geniaalseid tavalistest kaubikutest tehtud ...autosuvilaid, panipaikadega tööriistade jaoks ja nö elupoolega. Kuna need on algselt mõeldud ökonoomseks tarbesõidukiks, siis naftatooteid õgivad mõõdukalt, aga ruum ja auto ehitus seavad oma piirid. Mis ma tahtsin öelda sellega, et suured ja rasked erikonstruktsiooniga sõidukid järelikult sisaldavad mugavusi, mida detaile hindav inimene vajab, lisaks on see päris kindlasti nö ametiuhkuse osa nagu iga muu korralik hobi- või töövarustus. Sellist Oma Asjale pyhendumust näha on tujutõstev ja hariv. 😀
Delete"Kardetavasti oleks teiegi olemise rikkumiseks piisanud ühest lollakast tropist, kes oma õiguses veendunud ning soovib kõiki samasse "usku" pöörata."
ReplyDeletevõi piisaks lihtsalt tegelasest, kes küll tingimata ei taha kõiki samasse usku pöörata - piisab, kui ta valgustab oma vaateid, mis juhtumisi välistavad mõne teise seltskonnaliikme elu, tervise või vabaduse.
sest ma eeldan, et teie vastukäivad vaated seal meeldival õhtul ei sisaldanud komponente stiilis "must nahavärv on karistus pattude eest ja näitab iniemse pahelist hinge" jms.
Ei, rassistlike avaldustega keegi välja ei tulnud tol õhtupoolikul, see oleks minu jaoks kindel showstopper olnud. Ma ei istuks vestlusringis rassistidega. Kui kellelgi seltskonnast säärast sorti vaated olidki, hoiti neid hoolega vaka all.
ReplyDeletemuidu tuli mul pikapeale meelde üks sarnane kogemus. Toredad inimesed.
ReplyDeleteLäksin ja lugesin. No vaat et identne kogemus sul siis ju, “taktitundeliste kerge vestluse teemadega”. Ja just, ülekantud tähenduses suitsutegemise tunne oli minulgi tol õhtul, usun, et ka teistel.
ReplyDeleteLugesin kommentaaare ka. Nõustun: “Tavaliselt inimesed ei viitsi selliste teemade peal üldse kuulata, mis teised räägivad, vaid hakkavad kohe mingit kujuteldavat oponenti peksma.” Ega ma ise kah sest peksmise patust puhas ole. Seetõttu too õhtupoolik oligi nii ebatavaline ja vaimustav, et keegi EI peksnud, kuulamine tuli kõigil kuidagi jube hästi välja.