Imeline, mismoodi erinevad keeled töötavad. Oh, vabandust, sissejuhatus jäi tegemata… ma nimelt soetan enne iga pikemat (camperi)reisi sekkarist mõned raamatud, juhuks, kui muu melu kõrvalt lugemispausid peaksid tekkima. Alati tekivad, muide. Seekordsete leidude hulka kuulus Diane Keatoni “Then again”. Üllataval kombel on see palju enamat kui autobiograafia. Keaton kirjutab peamiselt oma emast, olles ise rohkem või vähem kõrvaltegelase rollis. Suurepärane lugemine mu meelest, kuigi Goodreadsist leiab pettunuidki, et “not enough Woody Allen, not enough Warren Beatty.” Mina neilt lehekülgedelt Keatoni kuulsaid kallimaid ei otsinud ega oodanud, mulle piisas Keatoni isast. Woodyt ja Warrenit (ja Al Pacinot) leiab soovija mujaltki. See selleks. Keaton näitlejana tekitab mus segaseid tundeid. Ühest küljest olen vaimustuses, teisalt ta ärritab mind. Õigemini mitte tema ise, vaid seesamune woodyallenlik näitlemisstiil, mis tundub hirmutavalt, võikalt elutruu. Sidebar: keegi filmi “The Humans” on vaadanud? Seal lausa vohab woodyallenlikkus. Ühtaegu nauditav ning hulluks ajav.
Ühesõnaga, sissejuhatus tehtud, asja juurde. Keeltest. Või oot, pidage, teist sissejuhatust läheb veel vaja. Mulle on viimasel ajal silma jäänud mitme armsa (nais)blogija maadlused vananemisprotsessiga. Jah, ega see kerge ei ole. Mis mul viga siit omaenda mätta otsast asja vaadata, kõige hullem juba seljataga. Eluetapp, kus senini prink ja koostööaldis kere hakkab märku andma, et igavest ilu, vähe sellest, ka igavest elu pole olemas, on mul läbitud. Olen selle teadmisega juba üsnagi harjunud, nagu ka oma muutuva peegelpildiga. Ja faktiga, et mu keha minust tasapisi, kuid järjekindlalt lahti ütleb. Pean mainima, et "uue Epu" heakskiitmine tuleb mul iga aastaga üha paremini välja. Ei hakka siin õpetlikult heietama, kuid olgu märgitud, et eelnimetet oskus on õnnelikuks kesk- ja vanemaealiseks naiseks olemise alustala, kolm vaala, neli elevanti, või mis iganes nois vanades müütides maad ja ilma üleval hoidsid. Huh, kas nüüd lõpuks saan tolle keeleteema juurde minna?
Ühesõnaga, loen mina Keatonit, jõuan lõiguni: “I’m reminded of my own age and how awful it is to witness what the human body comes to. Growing old, and I do mean growing, requires reinvention.”, ning saan justkui puuga pähe. Kuidas ma seda varem märganud pole, et inglise keeles öeldakse “growing old”, eesti keeles aga “vanaks jääma”? Inglise keel vaatab vananemisprotsessile optimistlikumalt kui eesti keel! Kas pole hämmastav?
Fotod: Paul. Puudritups-ohakas erinevates õitsemis-staadiumites, kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast.
July 26/2022
“A sense of freedom is something that, happily, comes with age and life experience.” ― Diane Keaton
Tõlkides vananemisega seonduvaid artikleid otsin elujaatavamaid sõnu ja taban end mõttelt, et eestikeel on kammitsevalt ängitsev või hoopis ängitsevalt kammitsev (A. Alliksaart osatades). Noogutan kaasa mõtlikult kaasa. Vaadates keele nüanssidele siis paljud ütlemised taanduvad küsimusele suhtumises. Kõik saab alguse emakeelest - vananemine ei kõla pooltki nii kaunilt kui "growing old". Viimases on väge, jõudu ja arenemisruumi, uue otsingut, leppimist ja teadlikkust enese arengufaasist.
ReplyDeleteAitäh raamatu soovituse eest, Diane Keaton'iga on mul meeldib-ei meeldi suhe, mõni roll ikka läbistab noaga ja veab endaga kaasa...samas on rolle, mis on kerglased, mitte midagi ütlevad ja lähevad allavoolu.
Tänud soovituse eest! Peaks ka lugema. Näitlejana ta väga meeldib mulle, loodetavasti ka inimesena .)
ReplyDelete"vananemine" on tegelikult ju neutraalne.
ReplyDeletevõib ju ka mõelda sellisele samatüvelisele sõnale nagu vanutamine, mida tehakse mingite materjalidega meelega ja selleks, et nad saaks tugevamad või paremad.
Cranberry, jaa, sa oled ilmselt täitsa õige inimene vananemisteemaga seotud keelekammitsatest rääkima, sul ju sellealased õpingud käsil.
ReplyDeleteIndigoaalane, võta heaks. Ma ise üldse ei oodanud selt raamatult nii palju sügavust, kui leidsin. Keaton kirjutab üksjagu oma lastest ka, huvitava nurga alt, vanemaealise, vananeva lapsevanemana, ta oli 50, kui vastsündinu lapsendas, ja teise vastsündinu 55sena.
Notsule: jaa, "vananemine" on neutraalne, selles pole säärast lennukust, nagu “growing old” pakub.
Samas, vanutamine on väga illustreeriv termin antud kontekstis, aga, vastupidiselt “growing old’ile”, tugeva ja tuntava veremaitsega. Mis ei tapa, teeb tugevamaks jne. Elu poolt tümitatud, pesumasina trumlist läbi käinud… Mulle seetõttu too “growing” nii väga meeldibki, et annab justkui tiivad, annab ohjad vananeja kätte, selmet materdada maatasa, võtta jõud, lükata kasutuna kõrvale.
Ma kardan, et siinkandis on seda elust tümitatuse kogemust päris palju ka, ajaloo keerdkäigud jne. USA põhiterritooriumi pinnal pole ju pärast kodusõda enam sõda olnud.
ReplyDeletenotsule: jaa, otse loomulikult, eestlased on suures plaanis elult enam tümitada saanud kui ameeriklased, aga see on siiski väga lõtv/kaheldav seos mu meelest, et inglise keeles on seetõttu rõõmsam väljend, et elu lihtsam olnud. Pealegi, kõnekeel sõna “vanutama” vananemise kontekstis ju reeglina ei kasuta.
ReplyDeleteveel notsule: pealegi, pakun (pole küll 100% kindel), et väljendit "growing old" pruugitakse ka Suurbritannias, neil seal sõdu ju viimase paarisaja aasta sees olnud küll.
ReplyDeleteseda küll, et keelemustrid ja ajaloomustride ei kattu üks ühele.
ReplyDeleteUK-l on meiega võrreldes siiski see eelis olnud, et võõrväed ei ole nende pinda ammuilma vallutanud. Iirlastega on muidugi teine lugu.