Sõidame juba mitmendat tundi mööda kaheksakümmend nelja (st. mööda Interstate 84, lühidalt I-84, aga ükski ameeriklane ei kasuta marsruudist kõneldes sõnu ega tähti, kui võimalik vaid numbritega läbi ajada. Eighty four, ja kogu moos), kui Paulile meenub, et kusagil siinkandis, Idahos, poolel teel Utah osariigist kodusesse Oregoni, peaks asuma mingi... kuru? Pragu maa sees? Või midagi sellesarnast. Kiirteed ääristava maastiku põhjal on seda küll pisut raske uskuda, tuim teine ja tasane, kaetud kesksuve põrgukuumuses küpsevate viljaväljadega.
Otsustame siiski suunava sildi „Malade Gorge“ juhatusel teelt kõrvale pöörata, lõuna-aeg nagunii käes kah. Kui muud peale kuiva rohu ja mingi väiksemat mõõtu maapinnaprao ei näegi, siis jalgu saab ikka sirutada, camperis kerge eine võtta. Meil Pauliga on muide komme sõidupäevad suhteliselt lühikestena hoida, lisaks peatustega hakkida, kui just pole karjuvat vajadust jõuda kiirelt punktist A punti B. Seesama vana hea „teekond on sama oluline kui kohalejõudmine“. Nii palju vaatamisväärset oleme avastanud tänu säärasele mõttemallile. Muidu kihutad mööda highwayd, silmaklapid peas nagu võidusõiduhobusel, põnevaim vaatepilt omaenda sõiduki veidralt väljaveninud peegeldus kõrvalreas paarutava õlitankeri tsisternil.
Hmmm... midagi rohuväljadest erinevat sealt kaugelt siiski paistab. Võtan end kokku, lähen ja uurin asja lähemalt, kuigi õhutemperatuur on tummised +38°C ja päike puurib pealage. Ei, ei maksa muretseda, pikemal käigule ma katmata ihu ja palja peaga säärases kuumuses otse loomulikult ei suunduks. Paigast, kus parkisime, oli mu sihtkohta vaid paarkümmend sammu.
Ja armas aeg, milline vaatepilt mulle avanes! Väike pragu maa sees?! Oo, ei. Hoopiski 40 kilomeetri pikkune, pea 80 meetri sügavune haav laavakivises maapinnas, mille ühes otsas sülgab Malad'i jõgi oma veed hiiglaslikku kivikaussi nimega Devils Washbowl, et seejäral taltununa edasi voolata, sihtkohaks Idaho pikim jõgi, majesteetlik Snake River. Ning ei, ei maksa taas muretseda, mulle ei ole sarved kasvanud, juuksed pole püsti ka kõrgusehirmust. Soengus saab süüdistada kanjoniäärel puhuvat tuult.
Alumise foto ülemises servas on rekkad näha, annab aimu, kui lähedal kanjon maanteele asub, möödakihutajale sellegipoolest märkamatuks jäädes.
Minult kui immigrandilt küsitakse tihtipeale, et mis uustulnukale Ühendriikides meeldib. Esimesena pähe tulevaks vastuseks on alati "loodus". (Teiseks: "inimesed".) Loodus, mis nii vaimustavalt, ahhetamapanevalt mitmekesine. Osariikidevahelistest erinevustest ärme üldse rääkima hakkamegi, sest näiteks meie koduses Oregonis paiknevad ookean, jõed, järved, kõrgmäed, kanjonid, jääliustikud, kõrb, vihmametsad, liivadüünid üksteisest vaid paari autosõidutunni kaugusel. Hoolimata Oregoni poolitava Kaskaadide mäeaheliku korduvast ületamisest üht- ja teistpidi hämmastab mind jätkuvalt asjaolu, et ida pool mägesid ääristavad teed kidurad kadakad kesk lõputuid, krõbedaks kuivanud rohumaid, lääne pool aga vohab lihav, miljoni rohelise varjundiga Pacific temperate rainforest. Oregon väidetakse üleüldse olevat kõige mitmekesisema loodusega osariik, kuid ega paljud teisedki alla jää, kasvõi needsamad Utah ja Idaho, kust me seekordne reisiteekond läbi viis.
------------
Malad Gorge State Park: "People driving on Interstate 84 pass the park in an eye blink, never suspecting the spectacular canyon views that await them just a mile off the highway. The Malad River crashes down stairstep falls and into the Devils Washbowl, then cuts through a beautiful close to 80m gorge on its way to the Snake River, 40km downstream."
July 29/2022 Pauli fotod, peale ühe, millel me sõiduki peegeldus.
“The whole point of life was you couldn't ever be sure what would happen next. Sometimes what happened was good, sometimes not, but there were always surprises.” ― Veronica Henry, How to Find Love in a Bookshop
Tundub äge jõgi süsta või kanuuga sõitmiseks!
ReplyDeleteJaa, kuid kahjuks polnud sedakorda neid sõiduriistu kaasas. Aga muidu on meil kanuu ja kaks ühekohalist plastiksüsta ja üks täispumbatav, kahekohaline, täitsa olemas.
ReplyDeleteLoodus oma võimsuse ja väega hämmastab ja paneb imestama. Imeline! Vaheldusrikas. Isutekitaja (reisimiseks, avastamiseks).
ReplyDeleteOn ikka imesid ja rikkusi täis see maa.
ReplyDeleteKüll tahaks ka niimoodi elada. Elu selliste ägedate matkareisidega sisustada. Koos oma kõige kallima inimesega. Oeh, te elate ausalt minu unistuste elu. Super!
ReplyDeleteKui ma su lugusid loen, on mul tunne, et võibolla mulle isegi meeldiks USAs :)
ReplyDeleteAga see looduslik mitmekesisus on ulme natuke ka. Mul käis just reedel külas üks kuduinimene, kes jagas kahjatsust oma hea sõbra Euroopasse kolimise üle ja siis kirjeldab, et oh, ta elab minust "natukene" ülespoole. Et meil on kliima nagu siin Eestis, seal suts üleval sõbra farmis on aga kõrb. Ja nad muudkui koovad villaseid kindaid, sest ilus on ja kui "allapoole" reis, saab ehk kanda ka.
Mariliis, jaa, tõesti, ma elan ilusat elu.
ReplyDeleteAga ega sinagi ju väga vähe reisi? Alles hiljuti lugesin su Itaalia-muljeid.
KK, kindalugu on nii tore. Aga oot, kas ma sain valesti aru, et suuremates kõrgustes on soojem kui all orgudes? Või mis tähendab "ülespoole?"
Ta ise on Wisconsini kandis (looduspargid ja järved) ja ma olen aru saanud, et "üles" ja "alla" reisimine on seal ca tuhandete km lugu laias laastus. Nii ta kirjeldas, "minust pisut üleval pool". Ma kahjuks ei täpsustanud, mul jooksutas juhtme kokku mõte, et kõrb võib olla nii lähedal, et kood kindad kliimas, mis on "nagu teil siin" ja siis sõidad sõbrannale külla "kõrbe servale" farmi :) Kuna ma sõbrannat ise ei tunne ka, siis tundus natuke piinlik rohkem uurida. Kaardi järgi nagu ei annaks väga kaugele üles minna, ma nüüd lausa uurisin. Äkki ikka peaks küsima, ei anna rahu. Minu USA geograafiateadmine on täiesti olematu.
ReplyDelete