Tänaseks tuleb mul reisi-eelsete iluprotseduuride ajastamine juba päris kenasti välja. See tähendab, et ma ei jäta pediküüri, maniküüri, karvaeemaldust, juustevärvimist jne. viimasele päevale. Elu on näidanud, et säärasel puhul jäävad mõned eelnimetet ettevõtmistest, halvimal juhul kõik, tegemata. Sest vahetult enne minekut on alati miskit olulisemat tarvis toimetada, kas siis majas või aias või mõlemas, või toitu köögi külmikust camperi omasse tõsta, või matkavarustuse detaile täiendada, või miskit sarnast. Ühesõnaga, üldiselt olen jah juba targem, tegelen iseendaga paar päevakest enne starti, aga seekord läks kuidagi nii, et kodusoleku viimase päeva hiline õhtupoolik oli käes, mul aga pediküür tegemata. Vähe sellest, tegemata olid ka paar muud tarvilikku tegu, muuhulgas aiatiikidest vetikate väljaroobitsemine. Suveilmadega kasvavad nad kurjadvaimud kiiremini, kui koristada jõuan. Aga ülekäte ei või teda lasta, me kuldkalad vajavad ju ujumisruumi ja hapnikku. Ühesõnaga, ajaga oli kitsas käes. Mispeale tulin geniaalsele ideele ühendada meeldiv kasulikuga, elik pediküüri-eelne varvaste leotus teha tiikides, vetikaid rehitsedes. Life hack missugune! Töötas üle ootuste hästi. Ei läinud pooltteist tundigi, kui tiigid said puhtaks, jalad pediküüritud. Varbaküünelakki pruugin jätkuvalt hõbedast, juhuks kui kedagi peaks huvitama.
Harmonite perekonna kokkutuleku pidepunktiks olnud Park City spordi-poolest kirjutasin põgusalt paar postitust tagasi, kuid olümpiamängude võõrustamine ja vinged tingimused talispordiks pole teps mitte ainus aspekt, millega too merepinnast kahe kilomeetri kõrgusel mägede vahele kiilutud, tagasihoidliku alaliste elanike arvuga asum end maailmakaardile kinnitab. Park City on nimelt USA suurima (ja üleilmselt mainekamate hulka kuuluva) indie-filmide festivali Sundance kodulinn. Alates 1978. aastast võõrustab Park City peatänaval asuv väike, kuid kuulus Egyptian Theatre igal talvel, täpsemalt jaanuarikuus, filminduse koorekihti. Sundance hõngu oli suurel suvelgi tunda, mil meie Pauliga Main Streeti kündsime, kõigepealt ühtpidi, järsust mäest alla, ja siis teistpidi jälle üles. Fassaadidelt vaatasid vastu maalitud Marilynid ja Audreyd. Ja Banksy, oo, Banksy, keda ma Park Citys esimest korda elus oma silmaga seinal nägin (foto #4). Ta ju otsapidi ka filmimaailmaga seotud.
Main Streeti poed tundusid mulle paraku liialt high end. Kirvehinnaga karusnahatooteid nii- ja naasuguseid, Skandinaavia überkallist rõivadisaini, Patagonia, millele minu rahakott peale ei hakka... Või noh, tegelikult ju hakkaks, aga ma tahan muud kraami kah endale lubada, ega ma Everesti vallutama lähe, mu sulejope võib täitsa vabalt pisut rohkem kaaluda kui Patagonia omad, tõele au andes hinnasildil seisvat numbrit igati väärt olevad 0,00000001 grammised rõivatööstuse imeteod. See-eest aga olid Main Streeti ääristavad söögi- ning joogikohad enamjaolt mõistlike hindadega, neid mahtus mõlemal pool tänavat iga saja meetri peale hea mitu tükki. Kvaliteetseid kunstigaleriisid ei jõudnud kokku lugedagi. Jah, Park Citysse lähen iga kell tagasi, kui millalgi sinnakanti taas asja on.
July 30/2022 Fotod internetist, v.a. viimane.
- “Art should comfort the disturbed and disturb the comfortable.”
- “Graffiti is one of the few tools you have if you have almost nothing. And even if you don't come up with a picture to cure world poverty you can make someone smile while they're having a piss.”
- “A wall is a very big weapon. It's one of the nastiest things you can hit someone with.” ― Banksy, Banging Your Head Against a Brick Wall
No comments:
New comments are not allowed.