+2

 

Pole vist uudis, et mul on pretensioone oma kehakaalu osas. Ses mõttes, et eluaeg kasinasti olnud seda va kaalu. Tahaks rohkem. Aga! Tänaseks olen lõpuks jälile saanud, millise kivi alla vähk maetud. Ma nimelt kulutan liiga palju energiat. Mis mõttes, küsite. Kohe selgitan.

 

Olen siin saarel nüüd kaks kuud viibinud, eks. Kuuskümmend päeva piltlikult öeldes palmi all tagumikku laiaks istunud. Jah, muidugi, liigutud on ka, üksjagu jalgsimatkatud jne, aga seda ei anna võrreldagi koduse igapäevase energiakuluga, alates koerajalutamisest lõpetades aiatöödega. Ja Oregoni elamine on meil ju suur - oleks ma sammulugemise-fanaatik, lööksin ilmselt kõiki sammusõpru pika puuga, sest näiteks köögist pesumasina/kuivatiruumi kõndimine (läbi lahmaka elutoa ja pika koridori ja grandioosse garaazhi) on omajagu pikk ja aeganõudev teekond. Ning ma ei võta seda ette mitte üks kord päevas, vaid teinekord hea mitu. Ühesõnaga. Olen saarel söönud samapalju kui kodus. Rõhuga sõnal palju, sest ma sööngi palju. Mehemoodi. Toiduraiskaja, noh. Ja kuigi mul siin kaalumisvõimalus puudub, võin pea anda, et vähemasti kaks kilo on nende kahe kuu jooksul juurde tulnud, võimalik, et lausa kolm. Ilmselgelt seetõttu, et ma ei sibli siin niimoodi ringi nagu kodus. Jumal tänatud, et mu camo-pükstükid väheke venivast materjalist on, ja see kleit ka, mis fotol seljas, ja teine kaasasolev on lendlev ja avar - vastasel juhul peaksin enne mandrile tagasiminekut uued, number suuremad kehakatted soetama.

 

Ma nüüd kohe ei teagi, mis teha. Selge see, et niipea kui koju jõuan, on looderdamisel lõpp. Ma juba kujutan ette, milline võsa maja ümber lokkab, igast nurgast vaatab tööpõld vastu, ja workshopi pean uuesti käima lööma ja Lilli on kennelis kinniistmisest surmani tüdinud, veab mind miilipikkustele kanjonitrettidele ja… ühesõnaga, kõik mu kallid kilokesed kaovad kolinal. Ega muud kui tuleb olukorraga leppida. Virga Epu kaal ja laisa Epu kaal. Valik on minu. NB! Igaks juhuks rõhutan, et jutt käib minust ja ainult minust ja minu kehakaalueripäradest. Muidu äkki arvate, et ma liigitangi inimesi virkadeks ja laiskadeks kaalu järgi. Või mis veel hullem, liigitan üleüldiselt virkadeks ja laiskadeks.

  

Ah et miks ma fotodel sihuke udune olen? Vaadake, siin on mitu võimalikku põhjust. Esiteks, väga vabalt võis olla, et fotograaf oli nautinud ühe klaasi veini rohkem, kui fokuseeritud pildi tegemiseks hea oli. Teiseks võis väga vabalt olla, et pildistatav oli nautinud ühe klaasi veini rohkem, kui fookuseks püsimiseks hea oli. Ja kolmandaks, säriaeg oleks pidanud pikem olema, täitsa pime oli juba, kui me ühel soojal ja sumedal, jumalikult lõhnaval hilisõhtul restoranist tagasi hotelli jalutasime, minul Hawaii vältimatu aksessuaar, plumeeriaõis, näppude vahel.

 

July 25/2021                                                                                            Fotod: Paul

“You wanna fly, you got to give up the shit that weighs you down.” ― Toni Morrison, Song of Solomon