Nädalavahetusel võtsin sõidutunde vana Nissan truck'iga (manuaal). Eks ma pean varem või hiljem hakkama siin iseseisvalt kah liikuma, aga vahemaad on jala käimiseks võimatult suured. 'Uue' autoga käib Paul tööl, Nissan seisab enamjaolt jõude. Kui ma esimese hooga truck'i kaks korda välja suretasin (to kill the car on siinne väljend), hakkas sõiduõpetajast Paul pihta: 'Don't be afraid...don't be afraid...' Kena kui sind julgustatakse, nii armas. Aga kogu tõde selgus, kui ta lause lõpetas: 'Don't be afraid, Paul..' No, kokkuvõttes polnudki väga hull. Igal juhul näidati mulle hiljem, kus Nissani võtmed ripuvad.

Mul on muuseas väga selgelt meeles, millal viimati manuaaliga sõitsin. See oli peale miskit pidu Männiku metsas suure kivi juures. Esimene jaanuar? Kellegi sünnipäev? Anyway. Mina olin kaine autojuht Petsi Landcruiseri roolis ja nägin jubedat vaeva Kraavi tänava pea olematust tõusust ülessaamisega, kuna sidurikasutamise oskus oli mul isiklikku 'automaatset' Jeepi juhtides ammu ununenud. Ju ma miskil moel viimaks liikuma sain, sest hiljem kihutasin mööda pimedat Lootuse puiesteed, ja autotäis rahvast röökis täiest kõrist laulda. Ei mäleta enam täpselt, mis laul see oli, igal juhul Bee Gee's, autoraadiost, ja me laulsime täitsa õiges registris, st. kõvasti kõrgemalt kui võimed lubasid.

P.S. Neil siin on veidrad numbrimärgid, igal osariigil oma. Nissan on pärit Idahost. Mis kartulid? Ma tõesti ei tea.
09/2010