Juba me kahe tutvuse algusest saati oleme, mina ja Paul, narratiivseid inimvaatlusi harrastanud. Ega ma ei tea, kas ja kuivõrd see termin üldse pädev on, aga kõlab kuidagi peenemalt kui vahime võhivõõraid inimesi ja mõtleme neile lood juurde. Parimad kohad narratiivseteks inimvaatlusteks on teadagi säärased, kus me fantaasia ohvrid olude sunnil paigal püsivad. No näiteks lennukid, ametiasutuste ooteruumid, troopikarannad, ja muidugi restoranid/pubid/kohvikud. Viimatinimetatuist tulebki juttu, me lemmikpubi Wilde Ride näitel.
Olen vist ennegi tunnistanud, et püsime mõlemas naaberlinna pruulikojas, nii Prinevilles kui Redmondis, püsiklientide staatuses. Vähemasti paar korda kuus võib meid emmas-kummas kohata. Ja iga issanda kord, kui Redmondi omasse satume, viibivad seal liikmed väikesest kambast, mida me Pauliga kutsume Fabulous Four. Vahel ka lühemalt, Foursome. Ühesõnaga, tegemist kahe (suures plaanis meievanuse) paariga. Mehed suhteliselt mittemidagiütleva väljanägemisega, keskmist kasvu, keskmist mõõtu, keskmist värvi. Joogiks alati ja ainult õlu. Daamid aga, nemad pakuvad põnevamat vaatlusmaterjali. Mõlemad hoolitsetud väljanägemisega, mõlemal juuksed allapoole õlgu, kannavad lahtiselt; ühel kaunilt, ühtlaselt hallinenud, teiselt ilmselgelt toonitud, läiklevalt punakaspruunid. Prouad riietuvad vaoshoitult, ei midagi ekstravagantset, kuid valitud aksessuaarid annavad aimu, et niisama tagantkätt miskit ülle ei visata, välimusele pannase rõhku. Punapea jook on õlu, hallpea pruugib valget veini. Kas minu moodi kuiva (Sauvignon Blanc või Pinot) või miskit magusamat (Chardonnay näiteks), seda pole meil veel tuvastada õnnestunud. Keegi neist ei tundu eriti jutukas olevat. Mõnikord istuvad seal kõik neljakesi vaikides, kümnete minutite kaupa. Hallipäine proua ei too teinekord kogu olengu jooksul vaat et sõnagi kuuldavale, mekib tüünelt naeratades oma veinikest, vaatab ringi. Enamjaolt kestab üksainus klaas kogu kohaloleku, paaril korral olen teda siiski lisa tellimas näinud. Punapea, tema on jutukam. Ja õlu talle maitseb, joob tihtipeale tumedat muide, kohe mitu pinti.
Fabulous Four, erinevalt eelmises postituses kirjeldatud suhtlemis-altitest ameeriklastest, hoiab üsnagi omaette. Meie kahe relatsioon nendega on siiski arenenud faasi, kus äratundvalt üksteisele noogutame. Mina ning hallipäine proua oleme vastamisi juba paar korda ka naeratanud, kummalisel kombel alati just neil puhkudel, kui järjekordne nunnumeetrit põhja lööv imik või maimik juhtub pubis olema. Enamjaolt viibib FF kohal täies koosseisus, aga juhtub ka, et kohtame vaid üht või teist paari, ning viimati nägime üksnes meespooli. Ausalt, ükskõik mis nädalapäeval või kellaajal me Wilde Ride'i satume – alati on kogu Foursome või selle väiksem üksus kohal. A-la-ti.
Mis omakorda panebki meid Pauliga inimvaatluste raames kõikvõimalikke stsenaariume genereerima, üksiti tuhandeid küsimusi tõstatades. Kui kohal on vaid üks paaridest, arutame omavahel, kas ehk neliksuhtesse mõra tekkinud. Kui kohal vaid mehed, püüame arvata, mida prouad parasjagu teevad. On pediküüris? Lapitekke õmblemas? Sky divingut harrastamas? (Meil siin Redmondi lennuväljal see võimalus täitsa olemas.) Miks nad üksteisega kuigipalju ei räägi? Kõik juba ära öeldud? Miks hall daam tittede kontekstis mulle naeratab? Äkki on temalgi emaks olemine kogemata jäänud, tunnetab mus saatusekaaslast? Miks neil iialgi koeri kaasas pole? Kas nad on kassiinimesed? Lisaks lugematu arv muid mõistatusi, millele tulutult üritame lahendusi leida. Mul on tegelikult kurikaval plaan (Paul, tõsi küll, pole sellele veel alla kirjutanud, tema jaoks ei ole ameeriklased nii erutavad kui minu jaoks, ta ju siin sünnist saati elanud) – ühesõnaga, mul on plaan, et veidike enne ärakolimist astume neile ligi ja teeme juttu, ehk saab vähemasti mõnele küsimusele vastuse. Muidu jääbki piinama, sest ega me ju Arizonast hakka iga paari nädala takka Oregoni sõitma, et Wilde Ride's pealelõunat veeta.
Foto: kahekuune Lilli kaevab auku. Lillikesest leiab ägedamaid kaevamispilte kah, aga selle foto valisin põhjusel, et maja, mis 10 aastat me koduks olnud ning kust peagi ära kolime, on kenasti näha. Aa, ja viltuse horisondi kohta niipalju, et mulle ei ole tingimata oluline kaadreid sirgeks sättida. Mu meelest annab kiivasolek pildile teinekord iseloomu juurdegi.
Detsember 05/2023
“It’s the unknown that draws people.” ― E.A. Bucchianeri, Brushstrokes of a Gadfly
Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas: teie võrratu Nelik on tulnukad, kes on tulnud Maale inivmaatlusi tegema. Kui kohal on ainult üks paaridest, siis teine on mingil missioonil, väljakaevamistel või ekspeditsioonil.
ReplyDeleteNoogutused ja naeratused just beebinunnude olemasolul võivad tähendada, et nende planeedil paljunetakse kuidagi teisiti ja beebide fenomen on neile võõrastavalt põnev.
Või siis tähendavad need noogutused ja naeratused hoopis seda, et nad peavad teid Pauliga ka mõne maavälise tsivilisatsiooni agentideks. Mis ei ole ju iseenesest võimatu. Mõtle palun - sina tunned ennast äravahetatuna, Paul muudkui jandab nende rakettidega...
ReplyDelete