Kultuurselt

 

Ehk aitab seks korraks peegli ees Eputamisest, olen seda siin ju juba hea mitme postituse jagu teinud. Räägiks nüüd millestki... ee... kultuursemast. (Aga ikkagi, kas pole äge, kui su eesnimest saab tegusõna moodustada? Okei, „isiklik“ tegusõna võiks ideaalis ehk miskit tõsisemat, asisemat märkida, kuid olgu peale.) 

Ühesõnaga, kultuurselt. Tulin sarja soovitama ja pikemat arvustust kirjutama, aga viimane jääb täna tegemata, sest teate, mu aju ei tööta. Nimelt olen kahel järjestikusel ööl kell üks üles tõusnud, et Pauli lennujaama sõidutada, töölähetusele. Ah et miks kahel ööl? No seepärast, et esimene üritus läks aia taha, lennuk ei väljunud tehnilise probleemi tõttu. Ei, lennumasina uks ei kukkunud eest, ega ka aken, ega rattad alt (kes soovib, võib googeldada, ei hakka siinkohal pikemalt, Boeing-lennukite hiljutised apsakad teevad mind närviliseks, Paul reisib üsna palju). Küll aga andis enne õhkutõusmist järgi vahesein, mis first class reisijaid lihtrahvast eraldab. No ma ei tea, mu meelest võiksid ju kõik kenasti sõbralikult koos ühes ruumis lennata? Aga kussa sellega, pisike probleem puhuti suureks, tehnikud kutsuti välja, samal ajal muidugi hoiti reisijaid pikka aega lennukis kinni, kuni enamik, ka Paul, oma jätkulendudest sel päeval suu puhtaks pidid pühkima. Ega miskit, kimasin uuesti lennujaama, tõin mehe koju tagasi. Ma ausalt öeldes ei salli öist sõitmist sugugi, iseäranis highway’l, kus kiirused suured ja rekkad sul tagumikus istuvad. Rekkajuhid on ööloomad, neid kesine nähtavus ei häiri, kui spidomeetri järgi otsustada. Anyway. Järgmisel ööl sai uuesti enne kukke ja koitu end maast lahti aetud, sedakorda siiski õnnestunud lõpptulemusega.

Kuna kaks ööd ülilühikesteks jäänud, ei võta ma täna seriaaliarvustuse kirjutamise riski, liiatigi, et ses zhanris nagunii nõrk olen. Lugege parem proffide arvamusi allpool (ettevaatust, spoilerid!), sest ausalt, ma pole juba jupp aega ekraanilt miskit nii head näinud kui "Ripley". Üritasin, tõesti üritasin mitte bindzhida, kuna tegemist delikatessiga, mida tuleks aegamisi nautida, aga no ikkagi sai mõnel õhtul ahmitud, kaks osa järgemööda ära vaadatud.

Mul on ausalt öeldes hea meel, Patricia Highsmith’i "The Talented Mr. Ripley" siiani lugemata (kohe võtan ette, seriaal tekitas hundiisu algallika järele). Sest minu kogemuste kohaselt on raamat pea alati parem kui selle põhjal valminud linateos, ja olnuks mul see loetud, mine tea, kas ma seriaali sedasi nautinuks. Anthony Minghella 1999. aasta Ripley-filmi olen näinud oma paar korda vist lausa. Suurepärane. Ja üsna hiljuti sai vaadatud Liliana Cavani "Ripley’s Game", 2002, John Malkovich'iga. Malkovich tuntud headuses, ülejäänugi meeldis, kuid ei vaimustanud. Aga Zaillian’i "Ripley," kaheksa episoodi – võrratu. Lihtsalt võr-ra-tu. Monokroomne maiuspala. Üheainsa, vähem kui sekundi vältava veripunase värvilaiguga. Blink and you miss it. "Schindleri nimekirja" olete näinud? Seal kasutas Zaillian sama nippi – kogu mustvalge filmi peale üksainus punane välgatus. Vau, ma ütlen. 

Ja näitlejatööd!! Andrew Scott, täiesti hüpnotiseeriv. Dakota Fanning. Eliot Sumner (nepotismisüüdistuseta: ta isaks on Sting). Sumner'i rollisooritust on mõned allikad kritiseerinud, mina ei nõustu. Ning muidugi kaameratöö, mustvalge mustkunst, nautimisi aega võttev, iga viimast kui stseeni põhjani ammutav. Ahh ja ohh... ausõna, mul ei jätku ülivõrdeid. Kes action'i ja/või siirupi peal väljas pole, vaadake. Tõenäoliselt te ei kahetse. Hõrk, meeldejääv elamus. 

-----------

Linda Holmes, NPR: Stephen Zaillian, the screenwriter and director, and Robert Elswit, the director of photography, are both Oscar winners. (Zaillian won for writing Schindler's List; Elswit won for the cinematography on There Will Be Blood.) They collaborate here and create a meticulously built piece of filmmaking that references classic noir and Hitchcock as well as Italian cinema greats, and just looking at it shot by shot is a profound pleasure.

Brian Tallerico, rogerebert.com: Zaillian’s “Ripley” will likely be too slow for Netflix viewers looking for something with more tension, but it is a stunningly well-made piece of television with a pedigree behind the camera that rivals great feature filmmaking. And it impressively stands on its own, hitting many of the beats of the original book and its adaptations but doing so in a way that feels fresh enough to send a chill down your spine.

Lucy Mangan, The Guardian: Ripley is shot entirely in black and white, and the noir element is not soft-pedalled. Rainy nights abound. If there are puddles, we will see Ripley reflected in them. We hear every hiss and crackle of every cigarette, and watch every plume of smoke from those resting in (occasionally fateful) ashtrays. It looks, as we swan around Italy, utterly gorgeous. It also moves incredibly slowly. For those who can lean in and appreciate the capture of a sensibility summarised in Graham Greene’s description of Highsmith as a “poet of apprehension”, this will be one of the best things about it.

April 25/2024                                                                                     Image: Internet

“He liked the fact that Venice had no cars. It made the city human. The streets were like veins, he thought, and the people were the blood, circulating everywhere.” ― Patricia Highsmith, The Talented Mr. Ripley