Kena väikese pulga leidis Yarko täna mägedes. Päris paras alla linna tassida, onju. Mõeldud, tehtud. Sedasi, kuivanud sotol'i vars hambus, turniski tükk maad allapoole. Lõpuks loobus, heitis pehme kuldse rohu sisse pikali. Rahulolevat nägu pidas ees veel tükk aega, kuid koju jõudes oli läbi nagu läti raha. Tänane maastik polnud kergete killast - teravavõitu laavakivid. Nõudlik jalgealune  inimesele, koera käppadest rääkimata. Aga nonde matkadega on sedasi, et ega ju alustades ei tea, kuhu välja jõuad. Ning meil Pauliga on ikka jätkuvalt see põhimõte, et parem põnev elu vanale koerale, kui kodus kotil küljelt küljele keeramine ja päevakeste õhtusse veeretamine. Eks ma muidugi vaatan iga kord Yarko jalad üle, peale hike'i. Prickly pear kaktuse okkad on tal säärtes iga kord; teravad nagu nõelad, vähemalt 2cm pikad. Need nopin koju jõudes välja. Muidu oskab Yarko kaktustest juba kõrvale hoida, teinekord siiski veab mõni magus lõhn (jänes näiteks) ta joonelt läbi prickly pear' põõsa.  Mingeid tüsistusi - ptüi, ptüi, ptüi - okastest tekkinud pole. Ühesõnaga, täna õhtul on ta õndsalt läbi omadega. Homme aga, olen kindel, tehakse jälle nägu, et siin majas pole koos koeraga ilmaski miskit põnevat ette võetud.
 13/11/2012