Sai keeleteemaga eile alustatud, jätkan samal lainel. Lugesin Rentsi blogist mõnda aega tagasi mõningase kadedusega, kuidas ta ameeriklasest abikaasa eesti keele õppimises edusamme teeb. Meil Pauliga on selle asjaga nagu on - tähendab, on kehvasti. Kui Ühendriikidesse kolisin, hakkasime Las Cruceses hooga pihta, aga siis jäi miskipärast soiku. Oregoni ümber asudes tekkis mõlemal uus hingamine, üritasime taas, kuid ka tookordne katse jäi lühikeseks, jooksis liiva.
Meie õigustuseks tuleb siiski märkida, et Rentsi mehel on tugevad eelised, elab ta ju eestikeelses keskkonnas, kus keeleõppesurve tuleb nii koduseinte vahelt (muuhulgas tollelt üüberarmsalt kaheaastaselt preililt) kui ka mujalt. Paulil sedasorti pressing puudub. (Vahelepõige, maimikutest rääkides. TMI ehk, aga meil on endavanuste sõprade hulgas käibel sihuke… kuidas öeldagi… tobedavõitu nali, et kui kokku saame, ja üks või teine abielupaar teatab, et neil on uudiseid, siis ülejäänud karjatavad kooris: “/sisesta naispoole nimi/ is pregnant??!” Ma räägin, tobe, noh. Me seltskonna naised on lapsesaamis-east juba ammuilma väljas. Mehed? No soovitage mõnele meie kamba 60-70 aastasele meesisikule värske isa staatust, ja te saate näha, kuidas ta õudusest silmi pööritab.)
Pardon, kaldusin teemast täiesti kõrvale. Et siis need keeleõpingud, jah. Siin Oregonis me tõesti üritasime. Ei mäleta, kas Duolingo vms toona, aastal 2014 saadaval oli, ilmselt oli, aga Paul õppis eesti keele grammatikat mingi väljamaalastele mõeldud raamatu järgi, ja praktilisi harjutusi tegime omavahel. Tõele au andes tuleb tunnistada, et mina tüdinesin enne kui tema. Päevade kaupa lihtlausetega suhtlemine pere-elule eriti miskit juurde ei anna, võite mind uskuda. Ja siis muidugi need 14 käänet või mitu neid oligi, pluss kõik see muu õudus, mis eesti keele grammatikaga kaasas käib… vaene mees, ma ütlen. Aga ta tõesti üritas. Elaks me Maarjamaal, räägiks Paul tõenäoliselt juba ammu soravalt, tal on keelte peale kõrva.
Siiski on Paulilgi oma võõrkeelne tähetund olnud, viis minutit kuulsust. Ühe me Eestis-käigu ajal – jeerum, ainult kaks korda olemegi ju käinud nende 12 aasta jooksul, mis ma siinpool vett elanud, alates 11.11.2011 – ja appi, ma unustasin kolimisaastapäeva tähistamata! – kuhu ma jäingi? Ahjaa, ühe suvise Eesti-tripi ajal olime headel sõpradel külas, Nõmmel, äge vabaõhupidu, söögid-joogid-grill. Kogu seltskond teadis, et Epu abikaasa kohalikku keelt ei räägi. Kuid siis äkitselt ründas Pauli üks priske sääsk, mispeale ta selges eesti keeles röögatas: “SITAKS SUUR SÄÄSK!!” Ausõna, ma ei liialda, kui ütlen, et rahvas oli naerust suremas. Kusjuures mul endal polnud enam meeleski, miks ja millal talle säärase väljendi olin õpetanud.
Siit moraal: kui tahad keeleoskusega muljet avaldada, viska grammatika kus seda ning teist, õpi parem paar vinget fraasi pähe ja kasuta neid igal sobival ning sobimatul juhul.
- kapsas hakklihaga
- see on lihtne nagu üks-kaks-kolm
- punane vein
- valge vein
- sina jääd koju, koer
- sina jääd koju, naine
- sitaks suur sääsk
- Eputrilla piitspeenike
Foto: Lillikese esimene nädal uues kodus. Ja elu esimene kont - vaat et samas mõõdus kui kutsika pea! Jaanuar 2017.
November 24/2023
“Words, he decided, were inadequate at best, impossible at worst. They meant too many things. Or they meant nothing at all.” ― Patricia A. McKillip, In the Forests of Serre
Päris hea nõu :)
ReplyDeleteKui nüüd tsiteerida mu ühte õppejõudu, kelle käe all ma omandan teadmisi eesti keele kui teise keele õppimisest (valisin aine, sest noh mul ka katseisik kodus ju), siis ta ütleski, et uuemate teooriate järgi peab päris alguses õppimagi pigem fraase kui sõnu ja grammatika kuu peale ootama jätma. A1 kursus, mille mees läbis, suht sama loogika järgi töötaski.
ReplyDeleteAga siiski. See, et kodus peab lihtlausetega rääkima on jube tuttav ja oi kuidas see takistab tegelikut omandamist, sest no ma ise olen laisk ja tahaks ikka normaalse inimese kombel juttu ajada. Ja üldse eestlased on laisad, hüppavad kohe inglise keele peale üle. Aga tean tean... peab selle lihtlauseperioodi üle elama. Nii et võtame uuel aastal uue hooga ette. Ja suveks õpetan ära "Sitaks suur sääsk", sest see on liiga pull et kasutamata jätta.
No näed siis - ma olen täitsa omapead geniaalse teooriani jõudnud! :)
DeleteJah, eks sul on tõesti minu omadega sarnased kogemused. Samas, sul on Rentsi perega ühtmoodi eelised - su mees elab keelekeskkonnas. Kuid tean vähemasti ühte ameeriklasega abiellunud, USAs elavat eestlannat, kelle abikaasa räägib eesti keelt vaat et vabalt, ja seda tänu naise järjekindlusele. Minul, paraku, seda va keeleõpetuslikku järjekindlust pole. Küll aga on hea meel, et sääse-fraas laiemat kasutust leiab! :)
Väga hea sääsefraas, ma kujutan elavalt ette, kui lõbus sel hetkel oli :D
ReplyDeleteÜks sõber (šotlane) tahtis oma pulmakõnes ära mainida, et tal on hea meel, et kohale on tulnud ka kallis külaline Tallinnast. Ta soovis "Tallinn" hääldada perfektselt õigesti. Võtsin ülesannet tõsiselt ja üritasin talle selgeks teha, kuidas kõlab palataliseeritud L ja kuidas mitte palataliseeritud. Aga ta sellest vahest aru ei saanudki :) Jäi siis "kõva" L-ga Tallinn.
Jaa, olen tähele pannud, et ühendriiklastelgi, kel emakeeleks English, on raskusi L-i palataliseerimisega. Paul hääldab näiteks Lilli nime "kõva" L-iga.
DeleteMu flaamist meeskaaslane omandas ka Eestis käies teatava hulga sõnu ja väljendeid ja pruukis neid hoolega. Ta küsis, kuidas ühte või teist öelda ja kirjutas üles, vihikusse, oi, need häälduse järgi kirjapildid olid naljakad.
ReplyDeleteOojaa, Paul pani samuti sõnu ja lauseid häälduse järgi kirja, neist oleks võinud huumorikogu koostada. :)
DeleteNii nunnu pontsu Lillike. Sooviks rohkem nunnu pilte!
ReplyDeleteTuleb nunnupilte, tuleb, mul neid üksjagu ta kutsika-east. :)
DeleteNaljakad laused keeleõppeks on kymnesse. Aga sarnaselt töötab vähemalt mul ka laulude kuulamine ja tõlkimine. Kunagi ammuuu õpetati meile kutsekas erialast saksa keelt lyhikeste naljalaulude abil. Imelik ju oli, pärast nõukaaegset tavakoolidressuuri, aga mitmed fraasid jäid eluajaks meelde.
ReplyDeleteJa tänu Elis Reginale ja Astrud Gilbertole õppisin mitu portugalikeelset lauset. Õigemini, need kleepusid mulle kylge. Usutavasti on igayhel meist mingi meetod, mis aitab keelt kiiremini, meeldivamalt ja intuitiivsemalt sh meie mõttemustritele sobivamalt omandada kui klassikaline 10 sõna + peatykk grammatikat teatud aja tagant.
Ma pidin Reginat ja Gilbertot googeldama. Oh, sa juhatasid mu jäneseurgu!
DeleteAga jah, muusika on tõesti hea keeleõpetaja.
mu lemmik on võõrkeelsed koomiksid. Pildid aitavad jutust aru saada.
DeleteNäh, see meenutab, et tuttav tõi Türgist kingituseks türgikeelse antiikmütoloogiateemalise koomiksi...
Eins, zwei, drei,
ReplyDeletekintsu peal oli täi
vier, fünf, sechs,
kus ta kurat läks,
sieben, acht, neun,
kätte tema sain.
Keeleõppe-liisusalmike minu ema lapsepõlvest.
Igasugused lustilised abinõud on keeleõppel vägagi teretulnud.
Jaa, mul on tänaseni muide üks ladinakeelne salm meeles, mida ema mulle ja vennale õpetas. Mitte et me ise oleks ladinat koolis saanud, aga ema sai, kui ta laps oli, ja jagas siis natuke meilegi.
DeleteMa siin Zürichis, sõbrannale saatis mitteeestikeelne meessõber õhtul sõnumi, mis lõppes eestikeelsete sõnadega: "Sa mu nõme nahkhiireke!"
ReplyDeleteNo sellise sõnumi peale on selgemast selgem, et mees armastab. :)
Delete"sitaks suur sääsk" ja "sina jääd koju, naine" - appi, ma pidin suurest naerust siin püksi tegema :D
ReplyDeleteNo ma räägin, Paulil on muljetavaldav sõnavara. :)
Delete