Üheksa

 

Ma kõigepealt korraks veel koerateemadel. Õigemini, tõlketeemadel. Paul nimelt loeb mu blogi Google tõlke abil. Arvatagi, et sellega saab omajagu nalja mistahes postituse puhul, iseäranis aga siis, kui Lillist blogin. Usutavasti olete märganud, et üsna tihti esineb mu tekstides sõna “peni”. Kusjuures see pole mu enda looma ega ka teiste koerte kohta sugugi halvustav termin, täitsa normaalne, lugupidav sünonüüm ju. Novot. Ja mis te arvate, kuidas Google toda siivsat eestikeelset sõna inglise keelde tõlgib? Penis! Jumala ausõna! Iga issanda kord! Paul hakkab ilmselt varsti kahtlustama, et kirjutan siin mingit erootilist järjejuttu või miskit. 

Aga tegelikult tulin täna hoopis veest rääkima. Nimelt veetsime viimased neli päeva ilma jooksva veeta. Meil on kinnistul isiklik, pumbaga puurkaev, ja hästi kvaliteetne vesi. Pumba elektriühendus otsustas läinud laupäeva öösel üles öelda. Järgnenud päevadest võiks vägagi mitme kandi pealt kirjutada. Näiteks sellest, kui sõltuvad me, tsiviliseeritud ühiskonna liikmed, noist tänaseks iseendastmõistetavaist mugavustest oleme. Kraanist voolav vesi, toad soojad ja valged ka külmal ja pimedal ajal… Siis võiks veel kirjutada selle kandi pealt, kui vähese veega oleks võimalik toime tulla, ja kui palju me tegelikult tarbime. Võiks kirjutada ka sellest, et pool-prepperid, nagu me Pauliga oleme, ei jäänud me hätta, kuna panipaigas on suured veekanistrid majapidamisveega alati varuks (ütlen "majapidamisvesi" seetõttu, et seda me väga tihti ei uuenda), lisaks arvestatav kogus värsket joogivett veidi väiksemates säilitusnõudes.

Vaatluse alla võiks võtta ka asjaolu, et meiesugustel matkajatel/camperdajatel on ekstreemtingimustes kõvad eelised. Kõrbereisidel oleme harjunud vett kokku hoidma, kolmandiku ämbritäie veega end pealaest jalatallani puhtaks pesema, vett korduvkasutama (no näiteks kõigepealt loputad hommikul näo, jätad vee kaussi, pärast päeva jooksul hea käsi pesta, õhtul jalgu.) Ja üleüldse, igapäevane dushi all käimine on ülehinnatud, seda olen oma kõrvaga meditsiinispetsialisti suust kuulnud. 

Anyway. Nagu tavaks, tekkis emergency justnimelt nädalavahetusel. Vähe sellest, lausa tänupühade  nädalavahetusel. Me landlord, peale seda kui olime teda kriisisituatsioonist teavitanud, kargas sellegipoolest otseteed probleemile turja. Esimene brigaad, kes kohal käis, kratsis niisama kukalt ja jalutas me kenas aias ringi, teine katse oli õnnestunum. Õppind mehed, head riistad. Tänaseks tuleb vesi jälle kraanist, nagu peab. Kella pealt ei vaadanud, kaua ma eile õhtul soojas vannivees õndsalt hulpisin, mitme päeva mustust ihu küljest lahti leotades, aga üle tunni kindlasti. Tuleb ikka veelgi tihedamini endale meelde tuletada, kui mõnusasti me, inimesed, tänapäeval siin maamunal elame. Või vähemasti osa meist elab. 

Fotod: September 2017. Lilli esimese kahe eluaasta suvedel (Oregonis on need kuumad!) varustasime teda suplusvõimalusega. Kõik oleks ju väga kena olnud, aga Lillikene on meil… kuidas seda öeldagi… printsess herneteral. Temale kõlbas bassein üksnes ja ainult noil üürikestel hetkedel peale veega täitmist, mil basseinipõhjas ühtegi, kordan, mitte ühtegi liivaterakest, männiokkakest, rohuliblekest polnud. Mis tähendas, et Lilli arvates tulnuks “must” basseinivesi peale iga suplust välja kallata, ja bassein seejärel uuesti kristallselge, puhta veega täita. Ausalt, see oli jumala koomiline: lasen mina basseini vett täis, kutsun Lillit. Peni (Google, väike vihje: neli jalga, saba, haugub) tuleb, vaatab, otsustab, kas kõlbab end märjaks teha või mitte. Okkakene veepõhjas? Nope! Ain’t gonna happen! Saba selga ja minema. Noh, kolmandamal suvel sai meil mikroskoopiliste purukeste veest väljaõngitsemisest villand, annetasime basseini heategevuspoele, ja sealtmaalt saab Lillikest suviseks jahutuseks voolikust kastetud. Ta muide jumaldab seda, läheb veejuga rünnates täitsa lolliks kätte ära.

Detsember 01/2023

“...Human beings, little bags of thinking water held up briefly by fragile accumulations of calcium...” ― Terry Pratchett