Blogimismaratoni viienda, unistustest rääkiva postituse sappa kirjutas mustkaaren imelise kommentaari. Sellest, mis vormis tema unistab. Notsu poolt lisatu süvendas lõime veelgi. Pani mind mõtlema. Ja täna hommikul saatis Kaur mulle meilile internetiavarustest leitud teksti (esiteks, K.-lt küsitud, lubas endale viidata, ja tekst netis nagunii avalik; teiseks, mis mul viga kuu aega järjest blogida, postituste teemad tuuakse lausa koju kätte!). Ühesõnaga, tekst kõlas nii:
Pretty awful how basic human activities like singing, dancing and making art got turned into skills instead on being seen as behaviours. So now it’s like ‘a point of doing them is to get good at them’ and not ‘this is a thing that humans do, the way birds sing and bees make hives’. /…/ This is the thing that humans do, you don’t have to be good at it to enjoy it.
Appikene. Ma pole ammuilma nii mõtlemapanevat mõtteavaldust kohanud. Ja see viis mind taas “miks ma ameeriklasi armastan” lainele. Olen tol teemal ennegi kirjutanud, aga tänases kontekstis armastan ameeriklasi... wait for it... nende madalal asetseva kaunite kunstide lati tõttu. Oot, ärge pööritage silmi, kohe selgitan. Ameeriklane (täpsemalt siis ühendriiklane, kuna mu kogemused piirduvad USAga) ei kõhkle ütlemast, et ta on maalija, tantsija, laulja vms, olgugi et määrib lõuendit vaid algkooli tasemel, tantsimine seisneb kord kuus square-dancingu õhtutel osalemises, laulmine piirdub riigihümni ning parasjagu tabelite tipus oleva kantriballaadi refrääniga. Ameeriklasele piisab end tegijaks nimetamiseks juba juhul, kui ta üht või teist neist asjust teeb. NB! Tegijaks mitte ses mõttes, et ta arvaks, et tase jube kõrge, tulemus ahhetamist väärt, vaid, noh... see, kes tantsib, on ju tantsija? lauluheli kuuldavale tooja on ju laulja? Lihtne, loogiline. Ameeriklasel puudub eestlasele nii loomuomane “oh mis nüüd mina, ma ju algaja/amatöör/kehvake". Teisisõnu, puudub enda iga hinna eest pisendamise soov. Kusjuures ameeriklane ei kõnele oma oskustest uhkustades, ei sugugi. Tegevuse üle õnnelik olemine, sellest mõnu tundmine pole uhkustamine. Siinkohal võib eestlane muidugi suureliselt väita, et ameeriklased on lapsikud. No kui ühtpidi vaadata, siis on tõesti. Aga lugege uuesti Kauri saadetud teksti. Loovus on (või vähemasti võiks olla) inimese loomulik olek. Ja nüüd lugege postituse lõpus olevat Picasso tsitaati, ja öelge, kas vanameister on kümnesse tabanud või ei. (Igaks juhuks lisan, et öeldes "ameeriklane" või "eestlane", ei viita ma kummagi maa elanikkonnale täies mahus. Räägin teatud hulgast mulle teada olevatest inimestest, omaenda kogemuste baasil. )
Aastaid tagasi, kui veel algaja ameeriklane olin, juhtus järgmist. Värske tuttav uuris lähemalt mu Eesti elu ja elukutse kohta. Reeglina eelistan end esitleda sellena, kes parasjagu olen, mitte sellena, kes kunagi olin, kuid sedakorda rääkisin talle ka oma kunstnikuarjäärist Eestis, et näitused ja särki-värki. “I’m an artist myself”, kostis tuttav selle peale. Mul muidugi elevus, et oi, tahaks töid näha. Toodi lagedale mõned joonistused ja maalid ja… ok, ma ei eeldanudki, et tegemist maailmatasemel, siiani veel avastamata talendiga või miskit, aga no need tööd - need olid pehmelt öeldes amatöörlikud. Väga pehmelt öeldes. Milline enesekindlus, vaat et suurushullustus, mõtlesin. Nimetab end kunstnikuks, endal pole vähimatki annet. See juhtus siis mu esimesel Ühendriikide aastal, eks. Tänaseks ei pilguta ma sarnastel puhkudel enam silmagi. Laulmine, tantsimine, joonistamine, maalimine võib ju ometi klassifitseeruda inimkäitumisena, selmet lahterduda oskusena?
Fotol: Paul mängib Lillikesele ukulelelt. Death Valley, detsember 2019.
November 29/2023
“Every child is an artist. The problem is how to remain an artist once he grows up.” ― Pablo Picasso
Kuidas nad väljendavad seda kui keegi teeb seda elukutsena?
ReplyDeleteHakkasin korraks mõtlema, et ega see teisest küljest ei väljenda hoiakut, et see ei saagi mingi elukutse olla ja selle eest ei tohi inimesele raha maksta, sest kellele makstaks palka selle eest, et ta on nt hingaja.
(ma tean küll, et eelmise kommi esilauses peaks olema "kui" ees koma, kõik sõrmed ei oska ühetugevuselt lüüa lihtsalt.)
DeleteKuigi seda hoiakut, et "see ju meeldib sulle, miks sa tasuta ei taha teha kogu aeg?" esineb siin ka. Et ühest küljest võib "kunstnik" enda kohta öelda suht profitasemel, aga teisest küljest ei ole tal nagu sünnis profitasu oodata, tervisekindlustusest rääkimata.
Mu tuttavad ameeriklased täiesti aktsepteerivad loometegevust kui elukutset, ja fakti, et selle eest raha küsitakse/töötasu makstakse. Nad ei pane omaenda hobi ja proffide tööd ühte patta.
DeleteAppi, mu postitus ÜLDSE ei pidanud silmas hoiakut "see ju meeldib sulle, miks sa tasuta ei tee". Kui sulle nii tundus, siis ma väljendasin end ikka ÄÄRMISELT ebatäpselt.
Veelkord, teiste sõnadega - mu postitus põhineb Kauri saadetud ilusal mõttel. Rahaga, töötasuga ei ole sel kõige vähematki pistmist.
DeleteJa kolmandat moodi: minu kirjeldet tuttavate ameeriklaste puhul on LOOVUS loomulik olek. Jah, tõesti, enam-vähem nagu hingamine. Samas, see olek ei seostu mitte VÄHIMALGI moel mõtlemisega, et kõrgemal tasemel samalaadilise loominguga tegelejale ei tohiks palka maksta või et see ei tohiks elukutse olla.
DeleteAmeeriklane maksab teadaolevalt silmagi pilgutamata suuri summasid maali ja tantsuetenduse ja kontserdipileti eest, seesama ameeriklane, kes kodus guashidega eksperimenteerib ja linetantsu harrastab ja kauboilaulukest ümiseb.
Nii ma lootsingi.
DeleteEi, su postitus ei jätnud seda muljet, mul läks mõte lihtsalt sedapidi käima, et kui sõna ei tähista professionaali ja selle ala töötaja jaoks sõna ei ole, siis ega sellest ei järeldu, et sellist tegevust tööna ei aktsepteerita. ja sealt edasi meenus, et Eestis ei kaitse ka see, et sõna kätkeb professionaalsust, tasuta tegemise eelduse eest, nii et seosed ei pruugi nii lihtsad olla.
Nagu sa kinnitasidki.
Renoir oli samuti optimistlik, et mida rohkem on akvarellidega plätserdavaid tädikesi, seda rohkem sigineb kunstiarmastajaid. ja profikunstnikud mõistagi vajavad kunstiarmastajaid.
Neid akvarellidega plätserdavaid tädikesi jagub meil siin küll ja veel. Igasugu loomekursused ja -ringid on ülimalt populaarsed. Ning just nimelt, need tädikesed on ühtaegu ka professionaalse kunsti fännid, või vähemasti enamus neist. ("vähemasti enamus", mis veider väljend!)
Deletemõnes mõttes täitsa loogiline: tekib ettekujutus tehnilistest raskustest.
DeleteJust nimelt.
DeleteSest nende suust, kes ise (kunsti)asjaga üldse kokku pole puutunud, kasvõi põgusaltki, kuuleb ju mõnigi kord, et "oh, ma joonistaksin-maaliksin samasuguse pildi" (iseäranis moodsa ja/või abstraktse kunsti puhul).
Või näiteks kaasaegse tantsu puhul "oh, ma oskaksin samamoodi väänelda". Aga ole lahke, joonista, väänle, ja vaatame, kuidas hakkama saad.
Ja (kui juba korraks raha peale jutt läks) vaata, kas keegi su joonistamise ja väänlemise eest ka peale maksta tahab.
no seda viimast on Eesti pisikesel turul nii või teisiti raske saavutada. st leiab ikka, aga kas just ära elab, v.a riigi doteeringu korral.
DeleteMeenub ühelt folgilt Paalaneni kontsert, kus ma mõistsin: selleks et lihtsat asja (tema puhul ühe noodi pikk esitus aga muul puhul kasvõi valge ruut valgel ruudul) professionaalselt teha, nii, et kõik kuulavad/vaatavad, ahhetavad ja kestvalt aplodeerivad, peab väga pika tee ja töö läbi käima. Mulle akordioni pika noodi esituse eest küll keegi ei aplodeeriks!
DeleteMitte et ma postitusele alla ei kirjutaks. Kauri saadetu on puhas kuld ja olen täiesti nõus, et ennast (ega kedagi teist) ei maksa pisendada ning loovus on meie pärisosa. Tahan laulda, laulan, isegi kui mööda ja kui ei meeldi, ei ole see minu mure. (Teoorias olen ma tugev!)
Just. Loovus on inimeste pärisosa.
DeleteJackson Pollock on hea näide selle "ma oskan ka!" fenomeni näiteks. Või Paul Kondas.
ReplyDeleteJah. Tehke siis.
Aga kunst on justkui midagi, mida tehakse siis kui aega üle jääb ja ka siis vaadatakse tegijaid natuke nagu päevavargaid. Sümptomaatiline, et relvade kaunistamisega kokku ei hoitud - relvameister oli tegija, no mis siis, et armastas veidraid vigureid väitsa käepidemele nikerdada.
Justnimelt Pollock tuli ka mul endal ette, hea näide mõtteviisist "ma oskaksin samamoodi plätserdada".
DeleteRelvade kaunistamisest oli meil Pauliga just ükspäev juttu. Seda, tõsi küll, pisut teises, positiivses kontekstis, mustritega kaunistatud jahipüssikabad jne.
Ooohhh, see Kauri saadetud tsitaat. Ma prindin selle välja ja riputan omale seinale.
ReplyDeleteJa Pauli ja Lillikese pilt nii armas - näita veel!
No ma räägin, lihtsalt PIDIN blogima peale selle tsitaadi saamist!
DeleteJaa, ikka näiten veel Lillipilte, ehk satub Paul kah mõne peale.
Hakkasin teiste tegevuste peale mõtlema, näiteks sport. Kui jooksen, kas ma olen jooksja? Kuidas USAs sellega?
ReplyDeleteIse ka mõtlesin, et ma oma väikese kolmekilomeetrise jooksuringikese kohta ütlen alati vabandavalt, et "see ei tähenda, et ma mingi päris jooksja olen", kohe pärast seda, kui olen nimetanud, et käisin jooksmas. Ja siis räägin sinna juurde oma paraneva vanurit tempost. Aga samas - miks? Võiks ju öelda, et käisin jooksmas ja sellega piirduda või vähemalt jätta end pisendavad laused ära. Muidgi ei ole ma mingi meistersportlane - aga siiski üle viiekümne mutt ja kevadest saati enam-vähem regulaarselt käidud. Polegi nii paha. Novembrikuus tuleb 11 korda, kui homme hommikul ka viitsin. Samas on meil muidugi sõna tervisejooksja - see sobiks hästi. Aga ei meeldi mulle igapäevasõnavaras kasutada. Sörkimine on jälle liiga nõrk mu meelest. Samas inglise keelne jogging oleks ok. Ei teagi kohe.
Deletemidaiganes, jaa, kui sa jooksed, siis oled jooksja. Minu tuttavad ühendriiklased ütleksid kindlapeale "I'm a runner." Või siis ütleksid Pillekse moodi: "jogger".
DeleteSeesamune ennast pisendavate väljenduste ärajätmine - see on mulle siin kenasti külge hakanud. Soovitan kõigile. Tõesti, milleks pisendada? Väga äge, et sa, Pilleke, regulaarselt jooksmas käid. Ole enda üle uhke.
(Aga "tervisejooksja" on pisut nõme sõna minugi meelest.)
Ehh noh ma tänan. :) Kas ma edaspidi peaks hoiduma netist leitud materjali jagamisest või vastupidi - külvan teid mõtteterade ja motivaatiliste tsitaatidega üle? :)
ReplyDeleteEi, hoopis MINA tänan. Ja nüüd vaidleme tükk aega, kes keda rohkem tänab, eks. :)
DeleteMis netist leitud materjalidesse puutub, siis minu moto on "moderation". Mõtteterad on mõnikord OK. Mõnikord. Aga motivaatiliste tsitaatide vastu on mul paragu allergia. :)
p.s. See sinu saadetu, mu postitust inspireeriv, ei olnud mõttetera. See oli miskit hoopis enamat.
Hissand, kui ilus pilt.
ReplyDeleteSuur hulk asjaarmastajaid tagab elukutselisele tegijale kindlama sissetuleku. See töötab nii - algaja tahab ikka võimalusel lähedalt näha, kuidas mõni Meister Seda Asja teeb, tunda jumala puudutust jne. Mul on sellised Meistrid täiesti olemas ja võimalusel ma neid ka nuuman.
Nodsu kirjeldatud olukord, kus isegi juba teatavale tasemele jõudnud elukutseliste tööd tahetakse põmst tasuta kätte saada, tuleb meil alles hiljaaegu valitsenud kohutavast vaesusest. Aineline vaesus on leevenenud, aga vaimset leidub kyll ja kyll. Ma võin ennast nii USA kui Eesti traditsioonide järgi mitmes valdkonnas tegijaks nimetada (riistapark isejuba maksab midagi ja see sai endal kokku pandud), olen nende asjadega tegelnud põmst kogu elu, seepärast näen väga eredalt, kuidas "ma teeksin ise parema"- juttu rääkijad ise ei taha midagi teha ega osata, vaid lihtsalt ägedad olla ilma vaeva nägemata. Nagu muinasjutus. Ja kui muud argumendid ei aita, siis piltlikult öeldes anname prillidega paksule tappa.
Hm, jaa, sul võib selle ainelise vaesuse (kui põhjuse) koha pealt õigus olla.
DeleteSellega ka täitsa nõus, mis "ma teeksin ise parema" tüüpide kohta ütled.