Viis

Katarina kirjutas hiljuti unistustest, ja kommentaarium rääkis kaasa. Mina tahan täna enda omadest rääkida. (Vot olengi jah sihuke sigudik, et kõigepealt noomin teisi blogijaid, kui nad kuu aega kestva blogimismaratoni käigus lugejailt abi ja ainest küsivad, ning seejärel võtan kätte, kaaperdan samasuguse ettevõtmise raames julmalt kaasblogija teema.)

Ühesõnaga, unistused. Arusaadavatel põhjustel ei sobi mul kinnises blogisabas kõneks olnut ümber jutustada, kuid niipalju võin ehk süümepiinadeta öelda, et minu arusaamine unistamisest ja unistustest ei kattunud seal pea kellegi omaga, üks erand välja arvatatud. Sest, noh… ma ei tea, mis te must peale selle postituse lõpuni lugemist arvate, aga… Vaadake, minu sõnavaras tähistab väljend unistus midagi säärast, mis nagunii ei juhtu. Midagi täiesti ebareaalset. Võtke see sõna tükkideks lahti: uni-stus. Uni. Väljaspool tõsielu eksisteeriv, piiranguteta maailm, kus mitte miski pole võimatu.. Ärkveloleku-ilmas mõeldavad juhtumised, näiteks lotovõit või vintage Missoni mantli skoorimine sekkarist või maailmameistritiitel Ladina-Ameerika tantsudes – need ei ole unistused, need on (juhul, kui ma ise või keegi teine peaks miskit säärast või sarnast ihaldama) eesmärgid. Mida on võimalik ellu viia. Ei väida, et igal ajal ja igaühel, kuid põhimõtteliselt siiski saadaval/saavutatavad. 

Huvitav, et lapsepõlves olid minulgi jalad üsna maas, kui nii võib öelda – unistasin muuhulgas näiteks baleriinikarjäärist, ja koerast, ja roosast, valgete karvaste varrukatega jopest, sellisest, nagu mu parimal sõbrannal oli, väljamaa sugulaste poolt saadetud. OK, ükski neist unistustest ei täitunud (kui täiskasvanu-ea koerad välja arvata), kuid põhimõtteliselt oli siiski tegemist millegagi, mis hea tahtmise ja/või õnne korral täiesti võimalik olnuks. Teinuks hambad ristis tantsutrenni, toonuks koerakutsika salaja, vanemate vastuseisust hoolimata koju, kiskunuks sõbrannal jope seljast, või miskit sinnakanti. 

Aga siis. Mida vanemaks sain, seda võimatumatest asjadest hakkasin unistama. Teleportatsioonist näiteks. Ja mineviku ning tuleviku nägemisest. Isegi mitte niivõrd ajas rändamisest, vaid justnimelt nägemisest, mismoodi asjad olid või saavad olema - ise püsin füüsiliselt paigal, omades võimet saata pilk läbi aastate ja sadade ja tuhandete, taha- ning ettepoole. Ja olgu peale, räägin siis oma kõige suurema unistuse kah ära, kui juba jutuks läks. Ma nimelt unistan süvakosmoses ringi rändamisest. Teate seda David Bowie lugu, Space Oddity? /Ground Control to Major Tom/Take your protein pills and put your helmet on/? See saab olema taustamuusikaks, kui mulle pakutakse kohta väikeses kosmosekapslis, mida toidab praegusajal veel tundmatut tüüpi energiaallikas. Saan kogu toda mõistust tarretavat ilu näha, mida Universumi mõõtmatutel avarustel pakkuda on. Määratusuuri, miljonivärvilisi gaasipilvi, hiiglaslikke, skulpturaalseid udukogusid, musti auke, sündivaid ning surevaid tähti. Teised tsivilisatsioonid mind ausalt öeldes ei huvita, lähen sinna üles vaatama, mitte suhtlema. Tagasitulek ka ei huvita, kusjuures. Ma mõtlen, et olles kõike eelnimetatut näinud, ja lisaks lugematut hulka vaimustavaid vaatepilte, mida praegu ka parima tahtmise juures ei oska silme ette manada, pole mul enam soovi, motivatsiooni Maa peale tagasi tulla. Maa on liiga… väike. Jään hoopiski kõiksusesse õndsalt hõljuma, nagu Major Tom. 

Lennukaaslas(t)e koha pealt püsib unistus tõtt öelda veel pisut hägune, täpsustamata. Ses mõttes, et ma otseselt ei näe end armsaid inimesi maha jätmas, kuid samas pole reis mu vaimusilmas mingi seltskonnaüritus. Ei, kui nüüd järele mõtlen, siis ma vist läheks ikkagi päris üksinda. /Though I'm past one hundred thousand miles/I'm feeling very still/And I think my spaceship knows which way to go/Tell my man I love him very much, he knows/

Ja ärge tulge mulle ütlema, et kosmoselend pole eelneva definitsiooni kohaselt unistus, vaid hoopiski eesmärk. Maksad Muskile või Bezosele või Bransonile mõned miljonid, ja saadki tähelaeva pardale. Mkm, nii lihtne see ei ole, kullapaid - need mehed ei lenda piisavalt kõrgele ega kaugele, rahuldamaks mu ambitsioone.  

Foto: Lilli me õuemurul. Eesmärk: kanjoni teisele kaldale pääsemine.

November 27/2023

“And the Milky Way belted heaven with ice and silver, and the Magellanic Clouds were not vague shimmers but roiling and glowing; and the Andromeda galaxy gleamed sharp across more than a million light-years; and you felt your soul drowning in those depths and hastily pulled your vision back to the snug cabin that held you.” ― Poul Anderson, Tau Zero