Teate, peale eilset postitust hakkas südametunnistus mind pisut piinama. Et olen küll kõva mutt sõna võtma, aga kas üleüldse tean, millest räägin? Ma pole ju toda “kuu aega blogin iga päev” üritust siiani tahtnud/viitsinud/julgenud ette võtta. Ja siis vingun, et ai vai, kirjutajatel tekib teemaikaldus, kuidas nii saama. Elik: teoorias olen tugev, aga praktikas? Ühesõnaga, otsustasin asja lõpuks ära proovida. 31 päeva, 31 postitust. Alustan 23. novembril, lõpetan 23. detsembril. Pärast seda jõuan ehk veel jõuluõhtuks põranda pesta ja kuuse ehtida ja seakintsu ahju visata – juhul muidugi, kui sariblogimisest kurnatuna raasukegi eluvaimu sisse jäänud. Et siis: fasten your seatbelts, ladies and gents. Alustan.
-----------------------------------
Marju kirjutas aktsentidest ja keeltest. Ütlen teile ühte. Antaks mulle iga kord dollar, kui keegi mu aktsendi kohta komplimendi teeb, oleksin juba ammu miljonär. Ilma naljata. Ma pole mõistagi ainuke, kes Ühendriikides, immigrantide tõotatud maal inglise keeles kõneldes võõrapärast hääldust praktiseerib, küll aga tundub minu rääkimisviis kaaskodanikele miskipärast iseäranis apetiitne. Levinuimad reaktsioonid on “I LOVE your accent!” and “Where are you from? It's such a BEAUTIFUL accent!”
Ma enda arvates ei rõhuta oma aktsenti, samas ei poe ka nahast välja, et elupõlise ameeriklasena kuulduda. Lähikondsed väidavad, et hääldus muutub, aktsent tugevneb, kui olen (nagu ka allolev tsitaat märgib) a) väsinud b) klaasike-paar veini manustanud c) erutatud või stressis. Täiesti loogiline iseenesest, kõigil noil puhkudel kontroll kõne üle nõrgeneb ju.
Enamjaolt pakutakse mu emakeeleks saksa keelt. Sellega seoses meenutan mõnuga sakslannat Lisat, kellega tutvusin Las Crucese fotoklubis. Vot temal oli saksa aktsent, no ikka sihuke, et vahel pidi hoolega kuulama, mis keeles ta üleüldse räägib. Aga! Mis häälduses puudu jäi, selle tegi tasa inglisekeelne sõnavara, üle mõistuse rikkalik, võiks lausa öelda, et pillav. Lisat kõnelemas kuulda – vaimustav!
Hiljuti juhtus järgmist. Surfasin parajagu sekkaris (jah, jälle, jah, sekkaris, paluks mitte silmi pööritada), kui stangevahes jäi mulle ette ühe proua ostukäru. Proua oli ülepea ostutegevusse süvenenud, ei märganud teed anda, mispeale mina: “Could you please move your cart a little, thank you?” Proua tõstis pilgu, vaatas mulle otsa, palus öeldut korrata. Kordasin. Vastuseks sain naeratuse ja veelkordse “Say it again?” Järeldasin, et inimesel ilmselgelt kuulmisega probleeme, naeratasin vastu, tõstsin pisut häält, samal ajal kärulükkamise pantomiimi etendades. Proua purskas naerma. Ei, ta olla must aru saanud juba esimesel korral, kuid tahtis veel paar korda üle kuulata, sest no nii meeldis mu aktsent. Ja kui te nüüd omas mõttes arutlete, et kas olin seal sekkaris väsinud, shvipsis või stressis, siis ei üht, teist ega kolmandat. Ehk pisut erutatud, sest no näidake mulle naist, kes hästivarustatud second hand poes suudab emotsioonituks jääda.
p.s. Igapäevase postitamise puhul on, nagu aru olen saanud, heaks tooniks lisada kassipilte. Mul kassi kahjuks pole, peate koerapiltidega leppima. Fotol kasinasti kolmekuune Lilli. Jaanuar 2017.
November 23/2023
“My voice falls into Southern drawl when I am tired, drunk, or in trouble. Too often, my accent is attacked by all three of these realities.” ― Jennifer Harrison, Write like no one is reading
Kõik need, kes sind nüüd läbi mingi agregatsiooni-keskkonna jälgivad ja teksti üldse ei loe, vaatavad "oh lahe, epp võttis uue koera". "Kuidas teha sissekannet, millest enamik inimesi absoluutselt valesti aru saab." Hea algus. Ootame järge. :)
ReplyDeleteNo mis ma oskan öelda - tuleb ikka teksti kah lugeda. :)
DeleteJah, algus tehtud. Nüüd pean võiduka lõpuni vastu pidama...
mul oli Ameerikas sama lugu - iga natukese aja tagant ütles keegi "love your accent".
ReplyDeletePakuks, et see on lihtsalt huvitav, sest pea keegi ei oska seda päris koju ajada, eesti keel ei ole ni tuntud.
Jah, täiesti nõus, ameeriklaste jaoks tõmbajaks on just eestlase aktsendi huvitavus, eksootilisus.
DeleteOlen ise ka palju kordi kuulnud, et meie aktsent pidada ilus olema. Mulle meeldis enda puhul kõige rohkem see, kui Kölnis rääkisin oma viletsat saksa keelt ja inimesed küsisid "kas te olete šveitsist"? Sest minu meelest nimelt on šveitsi aktsent saksa keelel kõige nunnum. Kui and räägivad ikka niinimetatud saksa keelt "swizzedeutch" või umbes nii nad teda nimetavad, mitte iga künka taga räägitavat eri dialekti, nendel ei ole saksa keelega midagi ühist.
ReplyDeleteNo näed siis, tuleb välja, et me emakeel ei lisa üksnes Englishile omapära, vaid ka teistele keeltele.
DeleteAga seda olen kuulnud minagi, et Saksamaal (ehk ka mujal sealkandis?) on enam-vähem igal külal oma keel.
Saksamaaga on veel suht ok, aga šveitsis on üsna hull ja Belgias, hollandikeelses osas, mis on territooriumilt väike, on ka terve hulk oma dialekte ja aktsente ja mida ioganes. Näiteks oli mu meeskaaslase tütar, kes on pärit Leuvenist ehk riigi keskosast rannikul arstipraktikal( vahemaa max 130 km) ja ütles pärast, et "ma ei saanud poolest jutust aru, mis patsiendid rääkisid, pidin arsti käest üle küsima".
ReplyDeleteOo, nii tore, keep going! Ja koerapildid tasakaaluks kassindusele on ka väga tervitatavad :).
ReplyDeleteJah, mullegi tundub, et koerapildid (minu Lilli ja sinu Käbi) tasakaalustavad kassipaljusust. No offence, kui mõni kassiomanik lugema satub. :)
Delete