Jah, Henry St. Clair Fredericks alias Taj Mahal saab tuleva aasta mais 80 (Sõnn nagu minagi!), aga Tänupühanädala veetis vana viiel õhtul laval olles. Ja mitte üks, vaid kaks kontserti per õhtu. Vähe sellest. Ei oska pakkuda, millise terviseprobleemiga täpsemalt tegemist, aga tal rippus käsi kaelas, mistap ca kahekümnest instrumendist, mida Taj valdab, kuulsime kahjuks ainult suupilli. Show massiivsusele see ei mõjunud, Taj hoidis kahekorruselist jazzklubi (põrand + rõdu) kindlalt haardes kogu see poolteist tundi, mil ta laval troonis. Kuigi tegemist õhtu teise, hilise setiga, ei olnud energia karvavõrdki maha käinud, vaat et vastupidi, lava lausa särises. Publik samuti. "It's never been about 'Watch me’. The audience is part of the performance. It's not like I'm up here on stage and they're all down there. I'm just one man trying to make a global connection that anyone can plug in to", räägib Taj värskes intervjuus.
Taj Mahal on bändi teinud lugematute andekate, nimekate muusikutega, sedakorda olid kohal kaks kitarrivirtuoosi, Rob Ickes & Trey Hensley. Take a 15-time IBMA (International Bluegrass Music Association) Dobro Player of the Year and a Tennessee-born guitar prodigy called “Nashville's hottest young player” by Acoustic Guitar magazine, and you have a powerhouse acoustic duo that has electrified the acoustic music scene around the world. Known for their white-hot picking and world class musicianship, as well as their soulful stone country vocals, the Grammy-nominated duo cleverly and uniquely melds bluegrass, country, blues, rock, jamgrass, and string band music of all kinds to create a signature blend of music that defies restrictions of genre. Ickes and Hensley have been called "two musical phenoms" and "acoustic firestorm" who "are changing the rules".
Klubi oli puupüsti asjatundlikku publikut täis. Häälekalt reageeriti igale viimsele kui soolole, igale vaimukale kitarririffile. Spontaanne plaksutamine, huilged, püstikargamised… Taj muidugi lüpsis publikut mõnuga. Nagu ta ise ütleb: "I'm in this thing for the long haul, and for me, that means ignoring conventional wisdom and just playing music for the love of it. I'm hard-headed and will continue doing this for as long as I'm breathing.”
Söögist-joogist kah. Menüü tundus isuäratav, aga meil olid kõhud täis, tellisime vaid joogid. Paul kohaliku pruulikoja õlut, mina Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'i. Teenindus oli välkkiire ja tõhusa tipi vääriline. No nii vinge õhtu!! Täitsa inimese tunne tuli peale, nagu vanal heal viiruse-eelsel ajal.
December 01/2021 Fotod: Paul
“Seattle is for people who love culture, but refuse to sacrifice their wild nature to attain it.” ― Kimberly Kinrade, Seduced by Innocence
a kas casual nice riietest on ka pilti?
ReplyDeleteSa mõtled pilti sellest, mis minul seljas oli? Ei, pilti pole, aga mu casual nice koosnes tollest roosakaspunase-rohelisekirjust seelikust selle postituse pildil
ReplyDeletehttps://viistuhatviissada.blogspot.com/2020/12/white-house-black-market.html
ja kõik ülejäänu oli must - õhuke meriinovillane sviiter, sukad, saapad. Paulil oli must triiksärk ja heledad püksid, ta muide kannab triiksärki alati pükste peal. (Naljakal kombel oli see üks esimesi asju, mida ta mulle tutvumissaidil mainis :))
Smart casualis publik oli mõnus vaatamine, näiteks esimesel fotol esiplaanil olev stiilses tumepunases ülikonnas meesterahvas.