Luban, et ei anna algavaks aastaks mitte ühtegi lubadust. Mitte kõige pisematki. Nendega kaasneb alati igavene jama. Lubada on üks asi, aastavahetuse peomeeleolus, eks, aga oma sõnade taga seismine hoopis teine. No nagu tolle camokleidiga oli. Kuude viisi võtsin hoogu, prokrastineerisin, ja alles siis, kui aastast vaid viimsed kasinad nädalad kätte olid jäänud, sain asja hambad ristis tehtud, lubaduse kleiti näidata täidetud. Et sääraseid koormaid edaspidi vältida, soetasin sekkarist lausa temaatilise riidetüki (pildil). Kavatsen seda paaril lähemal päeval kanda, ehk seisab siis meeles, et ei hakka siin jälle suure suuga mingeid veksleid välja käima.
Kleidist rääkides. Postituse kommentaariumis mainisin oma beanie-vaimustust, lisades, et poodides valik kesine, mistap õmblesin paar mütsi ise. See, nagu selgus, oli alles algus. Olen viimase nädala jooksul endale... oot ma lähen loen üle... viis beaniet õmmelnud. Viis. Ja Paulile kaks. Aga küsimus ei olegi niivõrd numbrites, kuivõrd selles, et tänaseks näen igas sobivast materjalist rõivaesemes beaniet. (Mu beanied nimelt valmivad taaskasutuspõhimõttel: ostan second handist vinge värvi ja mustriga topi või kleidi või seeliku, löön käärid sisse, veidike õmblemist, ja müts olemas.) Aga oleks siis, et vaimusilm näeks mütse üksnes neis riidetükkides, mis sekkarites saadaval. Kus sa sellega. Üleöö tekkinud beanieõmblemissõltuvuse tõttu vaatan nüüdseks ka omaenda garderoobis näljasel pilgul ringi. Kaks toppi on oma elu juba ohverdanud, et mütsina uuesti sündida. Jumal tänatud, et mul materjali osas nõudlikkust jagub (eelistatuim on kvaliteetne õhuke puuvill, spandexit hulgas, et veniks), vastasel juhul käiksin ilmselt varsti ihualasti ringi, ainsaks kaetud kehaosaks peanupp, kuna kõik muud rõivad on mütsideks lõigatud.
Ühesõnaga. Kui keskööl kell kukub, korgin koos kampsikuga lumisele pildile jäänud joogi lahti ning tõstan klaasi teie terviseks, kulla lugejad, kauged ja lähedased. Tulgu meil kõigil tore aasta!
December 30/2021
“And now we welcome the new year, full of things that have never been”― Rainer Maria Rilke
Head uut ilusat ja sama hoogsat aastat!!
ReplyDeletePõnevat uut, kus kõik, mis vaja!
ReplyDeleteProsecco... mmmm, mul on üks hää punane vein kuskil... lähen otsima ☺
Äge kampsik! Siitpoolt üks kuum glögilonks teie terviseks!
ReplyDeleteSama siin, lisaks - mul on silma ees unelmate beanie, millele kyll veel kangast pole leidunud, aga pole hullu. Taaskasutusmaterjalidega saab endale lubada palju vabamalt käituda kui ilusa peene poekangaga, eksole 😁
ReplyDeletePusa tekst on kongeniaalne. Rõõmsat vana lõppu ja lubadustetagi vinget uutaastat!
Aitäh, aitäh, head inimesed!
ReplyDeleteNing jaa, sekkarist soetatud algmaterjal (olgu siis kanga või riideeseme kujul) on, vähemasti minu kogemuse põhjal, nn. pärispoe omast tükk maad inspireerivam. Ja hinna/kvaliteedi suhe on samuti kõvasti sekkari kasuks. Ma teinekord ostan mõne asja täitsa ilma igasuguse konkreetse plaanita, mida sellest teha, sest materjal on liiga võluv, et poodi jätta.