OLIN VABARIIGI AASTAPÄEVA KINOTEATRI-ETENDUSEST peaaegu üle saamas, kui sattusin Postimehest lugema seda artiklit. Kuramus, oleks võinud lugemata jätta, keeras mu uuesti üles. Kirjutise autor on lahke käega kasutanud väljendeid nagu arhetüüp, ambivalents, ja muud peenemat kõnepruuki, et lihtrahvale Asi lahti seletada. Muuhulgas märgib: “Seda teatrit (No99) aastapäeva lavastama kutsudes võis kindel olla, et mugavat tulemust oodata ei tasu. Lavastuse tegelik tähendus ilmneb muidugi ajas, kuid tekkinud diskussiooni järgi otsustades ei jätnud see kedagi külmaks.”

Njah. Diskussiooni tekkimisest kirjutasin minagi oma aastapäevateemalises postituses. Diskussioon pole iseenesest sugugi halb nähtus. Aga kas nüüd nii hakkabki olema? Et ärgu jumala eest piduõhtul mugav olgu? Ja pidukontsert ärgu jumala eest nauditav olgu kohe ja kohapeal, vaid ikka alles pärast pikka seedimist, diskuteerimist ja lahtimõtestamist? Lihtsal inimesel nagu mina, kes piduõhtult meelelahutust ootab, pole siis tulevastel vabariigi aastapäevadel ilmselt mõtet telekat lahti tehagi, kuna sealt pakutakse kõrgelt üle mu pea käivat ambivalentsust ja arhetüüpe ja värki.
Ai ma läksin pöördesse selle artikli peale!!
March 02/2018
Foto: pilt No99 aastapäevavideost. Allikas: internet
 “Art never expresses anything but itself." ― Oscar Wilde